Mida tempokamaks, kirjumaks ja virtualiseeritumaks muutub elu meie ümber, seda enam lapsi leiab tee waldorfkoolide juurde. Miks? Sest täiskasvanuina võime me eelkirjeldatud maailmaga enam-vähem hakkama saada, laps aga ei saa sellega hakkama, sest inimtaime kasvamine vajab rahu, soojust, järjepidevust, käegakatsutavat tegelikkust ning täiskasvanute selget arusaamist sellest, kuidas areng toimub.
Näiteks – et liigvarasele intellektuaalsele arengule rõhudes maksame hiljem lõivu nii nõrga eluhuvi kui tervisehäiretega. Waldorfkoolid ja lasteaiad panustavad rahulikult ning kivi kivi haaval kõigepealt baasoskustesse, seejärel pealisehitusesse. Waldorfkooli õpetaja julgeb võtta aega ning olla olulises põhjalik. Muuseas, mitte ükski tööga seotud Eesti vanasõnadest ei kinnita vastupidise toimimisviisi mõistlikkust!
Waldorfkool on tegutsev kool. Terve laps on eelkõige tegutseja, kelleni praktilised maailmatõed jõuavad läbi tegutsemise. Tegutsemisviisiks on ka oma käega kirjutatud – illustreeritud ainevihiku koostamine, selmet ettetrükitud töövihikus lünki täita. Kool on ajast aega lastele pakkunud seda, milleni kodu ja lähiümbrus ei küüni. Näiteks agraarühiskonnas kirja- ja rehkendusoskust ning laiemat maailmapilti. Seejuures ärgem unustagem, et vahetu kontakt maailmaga nii nagu ka praktilised eluoskused olid neil lastel loomulikul viisil olemas. Loe edasi: Millega seletada waldorfkooli populaarsuse kasvu?