Kadri Valner
Olin sel esmaspäeval üle 20 aasta Moskvas. Ja muu hulgas käisin kunagises kuulsas rahvamajanduse saavutuste näitusel VDNHs. Mäletate, see on see koht, kus igal liiduvabariigil oli oma näitusemaja, kus tohututel väljakutel pritsisid vett kullatud purskkaevud ja mille lähedal seisab kuulus monument “Tööline ja kolhoositar”. Oma lapsepõlveaegse käigu ajal avaldas enim muljet Kosmosepaviljon, kus ees ja sees suuremaid ja väiksemaid kosmoseaparaate.
Täna on VDNH suur lõbustuspark, kosmosepaviljonist on järgi jäänud suveniiribokse täis kõle maja, mille ees seisab üks rakettidest. Just esmaspäeval, kui mina selle ees seisin, tähistati näituseväljakul aga Belka ja Strelka päeva – 53 aastat varem käisid need kaks loomakest kosmoses. Nii oli 19. august Nõukogude kosmonautikale oluline daatum.
Inimesed on ikka kasutanud loomi seal, kus on endal liiga ohtlik olla. Just hiired olid esimesed ümber maakera lendajad ja seda 1957. aastal. Lisaks neile ja koertele on lähetatud kosmosesse rotte, jäneseid, kilpkonni, USA eelistas ahve, kes enim sarnanevad oma arengult just inimesele. Täna aitavad väiksemad loomad prussakatest merisigadeni mõista elusorganismidega kosmoselennul toimuvaid muudatusi.
Nõukogude Liidus algas koerte lennutamine kosmosesse Saksamaalt sõjasaagiks saadud rakettide koopiatega 1951. aastal. Esimesena startisid 22. juulil 1951 Dezik ja Tsõgan ning jõudsid pärast saja kilomeetri kõrgusele tõusmist elu ja tervisega maale tagasi. Aga nende puhul ei olnud tegu kosmoselennuga, seega paraku neile me nii pikka pai ei saa teha või nii head vorstijuppi anda, kui Belkale ja Strelkale.
Kokku tehti selliseid 100–150 km kõrguseid lende 29, mille käigus ka mitu koera oma elu kaotas. Nii omandati kogemusi koerte treenimisel kitsas ruumis viibimiseks, töötati välja mullikujuline klaasist kiivriga skafander ja kabiin.
Kuulus Laika oli 1957. aastal esimene elusolend, kes jõudis orbiidile. Tegemist oli segaverelise, ühelt Moskva tänavalt püütud kolmeaastase emase koeraga. Tema lendas Sputnikul nr 2, mille orbiit ulatus juba 1660 kilomeetri kõrguseni maapinnast. Stardi ajal tõusis Laika südamelöökide sagedus, kuid taastus varsti pärast kosmosesse jõudmist. Orbiidil Laika isegi sõi korra. Lennu edasise käigu kohta on aga üpris vähe teada. Alles 45 aastat hiljem, teatas üks vene teadlastest Texases toimunud Maailma kosmosekongressil, et tegelikult elas Laika kosmoses vaid viis kuni kuus tundi ning suri kuumuse ja stressi tagajärjel.
Kuigi Laika ei elanud kosmosereisi üle, tõestas eksperiment, et reisija jääks orbiidile lennates ellu ning kannataks kaaluta olekut. See lend varustas teadlasi esialgse informatsiooniga sellest, kuidas elusad organismid reageerivad kosmoselennu tingimustes. Nõukogude Liidus looma kindlasse surma saatmine küsimusi ei tekitanud, küll aga korraldati mujal maailmas selle vastu protestimiitinguid küsimusega, kui suured peaksid olema omandatud teadmised, et need vääriks looma hukku.
Ja siis jõudis kätte 19. august 1960. Baikonurilt lennutati kosmosesse kaks krantsi – Belka ja Strelka. Nemad tulid ka tagasi ööpäevaringselt kosmosereisilt. Loe edasi: Kosmosesse on saadetud sadu loomi ja lugematu arv putukaid
21. aprillil, ülemaailmse Maa Päeva (Earth Day) eelõhtul toimub rahvusvaheline solidaarsusaktsioon Tšernosemja kaitseks ja nikli kaevandamise vastu Voroneži piirkonnas Venemaal. Võitlus on kestnud juba rohkem kui aasta ja see pole üksnes kohalik mure, kuna Tšernosemja on unikaalse taimestikuga piirkond, mille abil on võimalik toita tervet vene riiki. See on oluline tervele maailmale, mille ees Venemaal on kohustus tagada toiduohutus seoses ülemaailmse majanduskriisiga. 
Rahvusraamatukogu fuajees saab alates 12. aprillist imetleda Läti Nukumuuseumi rändnäitust “Nukumaja kohvris”.