Urmas Saard, reporter
Valmistumisel mais toimuvaks Pärnumaa Mudilaste Laulu-ja Tantsupeoks lubavad eelseisva kevadise suursündmuse toimkonna liikmed arutleda natuke laiemalt ja sügavuti minnes sellest, kui olulist rolli täidetakse meie laulu- ja tantsupeo traditsiooni jätkusuutlikkuse tagamisel ning elutule hoidmisel.
22. märtsil rääkis üldjuht Hilja Vainula, nüüd vastab samadele küsimustele koorijuht Evelin Mei.
Evelin Mei: Järjekordne laste pidu saab toimuma. Iga kord, kui hakkame pidu korraldama, käivad enda seest läbi erinevad tunded. Esimene kokkupuude suurema ürituse korraldamisega hakkas peale 1996. aastal, kui toimus Rahvusvaheline Koorifestival. Edasi olen olnud pidevalt laulupeo toimkondades ja kunstilise juhi rollis.
Ajaga on laulupidude korraldamine ja olek muutunud. Toetajaid oli palju. Eks nüüd on läinud kõik kallimaks ja iga asja eest tuleb maksta. Ehk on ka asi selles, et siis oli sponsorlust rohkem.
Siiski. Nüüdsetel noortel on erinevaid tegevusi ja võimalusi väga palju ning seetõttu koorides laulmine ei ole ka nii populaarne. Maakonna peod aitavad koore koos hoida, sest on näha, et suurte laulupidude vaheaastatel on kooriliikmete arv tunduvalt kesisem.
Maakondlikud peod aitavad tutvustada lastele üldse peo olemust ja sinna saavad kõik soovijad, ei ole hirmu ettelaulmiste ees. Koondproovid julgustavad lapsi, annavad kindlustunnet koos ühiselt laulda ja liikuda ühiste eesmärkide poole.
Meie eesmärgiks on kaasata lasteaia lapsi laulupeo protsessi, et nad saaksid oma esimese kogemuse suures rahvahulgas laulmiseks ja tantsimiseks.
Kooliõpilaste seas on julgus minna koori väiksem. Õpetaja ei suuda kohe tublisi õpilasi üles leida ja neid kutsuda koori laulma. Seetõttu jäävad koorid väiksemaks, sest erinevad ringid ja võimalused, mis mõeldud õpilastele, on ahvatlevamad.
Kas laulu- tantsulembeliste noorte järelkasv valmistab muret või on sellega kõik rõõmustavalt muretu?
Evelin Mei: Suur tänu eelkõige õpetajatele, kes teevad väga head tööd. Õpetajate innukusel ja eestvedamisel tulevad ka õpilased järgi. Muidugi on mure kooliõpilastel, kuidas sättida oma tegevusi nii, et ka koorilaul sinna sisse mahub, kuid alati on õpilasi, kes on pühendunud ja armastavad koorilaulu. Õpetaja unistus on alati see, et kõik jõuaksid proovidesse, kuid muret teeb see, et on ikka teisi tegemisi veel samal ajal, kus õpilane peab olema või tegema valikuid.
Kõige raskem seis on ikkagi laste- ja poistekoorides, sest sel vanusel on kõige enam võimalusi ja soove erinevaid asju katsetada. Püsivust on vähem. Segakooride ja gümnaasiumi koorides tuleb teadlikkus tagasi ja kellel on varasem kogemus koorilauluga, soovib seda taaselustada.
Kuidas on siis seis poistekooride jätkuga?
Evelin Mei: Poistekooride õpetajad on teisest puust. Poistekooride järelkasvuga on ikka nii, et poisid tulevad sageli õpetaja järgi. Kui on hea kontakt õpetajaga, siis tekib ka usaldus ja poisid tulevad laulma. Eks poiste laulma tulemine on ikkagi suuresti koostöös vanematega. Vanemate järjekindlus ning koostöö viib ka sihile.
Alati võiks olla rohkem poisse, kes laulavad, kuid eks koorilaul võistleb ikka jalgpalliga ja ühisosade leidmine on sageli päris keeruline.
Mis motiveerib juhendajaid tegutsema? Mis heidutab?
Evelin Mei: Motiveerib juhendajate armastus oma töö vastu, samuti harjumus pidudest osa võtma. Kindlasti motiveerivad õpilaste rõõmsad silmad ja õpetajate armastus oma töö vastu.
Heidutab see, kui teed suure töö ära ja peopäeval ütlevad lapsevanemad, et me pidime ära sõitma. Sageli heidutab just lapsevanemate käitumine, kuid õnneks on seda vähemaks jäänud, kui väga pikalt planeeritud.
Mida oodatakse kohalikult omavalitsuselt ja riiklikult suunatud poliitikas?
Evelin Mei: Kõige rohkem ootan riikliku suuna poliitikast kultuuri suuremat väärtustamist. Ilma kultuurita ei ole meie riiki ja kui me ei kasvata oma lapsi selles suunas, siis meie kultuursus ja kultuur hääbub. Eks me peame kõik üheskoos liikuma sinna, et tuletada meelde lastevanematele ja selgitada lastele meie laulupidude olulisust Eesti kultuuriloos.
Suur tänu kohalikule omavalitsusele ja linnavalitsusele, kultuurkapitalile, ERRS-ile toetuste eest. Muidugi teeb muret, et kõik käib tänapäeval projektipõhiselt ja alati pead arvestama, kas on võimalik oma unistused ja eesmärgid täita peo ajaks.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Kõik kallineb. Kuidas tullakse toime hädavajalike kulutustega, milleta pole mõeldav midagi suurt ära teha? Kuidas on olnud rahastamisega varematel aegadel ja kuidas praegu? Millisena paistab homne päev tänaste võimaluste valgel?
Evelin Mei: Varasematel aegadel ei ole olnud ürituste korraldamine nii projektipõhine. Kuidagi ei ole mõelnud sellele, et iga väiksemagi teenuse eest tuleb leida finantsi.
Kurb on see, et peame sel aastal osalustasu küsima õpilastelt. See ei ole küll suur, kuid eks see tekitab ikka nurinaid. Siiski loodan, et ühises koostöös leiame positiivsed lahendused ja kõik on terved ning rõõmsad.
Siiski arvan, et homne päev tuleb ikka ja jälle ning leidub tegijaid, kes ei väsiks sellel teel.
Veelord suured tänud õpetajatele, juhendajatele, koolide juhtkondadele, et meie koorilaul ja liikumine ei hääbuks.
Kohtumiseni 25. mail Vallikäärus
Samal teemal:
MÕELDES MEIE LAULU- JA TANTSUPIDUDE TAVALE LÄHIMINEVIKUS, HETKESEISUS JA EESOOTAVAS AJAS
AIRE KOOP: TEEKOND SUURELE LAULU- JA TANTSUPEOLE ALGAB IKKA ESIMESEST SAMMUST