Reisi(aja)kirjanik ja Ida-Virumaa giid-matkajuht Marko Kaldur ütleb: „Ajal, mil reisimine on piiratud ja välismaale väga ei pääse, tasub avastada kodumaa võlusid – ning Ida-Virumaal on põnevuseotsijatele palju pakkuda!”
Loe edasi: MARKO KALDUR KUTSUB OMANÄOLIST JA ŠOKEERIVAT IDA-VIRUMAAD AVASTAMALäinud nädala kolmapäeval rääkis Ene Eisenberg-Lindqvist oma rännuelamustest Ameerikas. Suure auditooriumi toolidel istusid TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli õpitoa Rännumees kuulajad. Jutustaja peatuspaikadeks olid Belize, San Pedro, Bonita saar, Fort Lauderdale Floriidas ja New York.
[pullquote]Mõtlesin, et kui tahad varbad külge jätta, kobi parem paati[/pullquote]„Esmalt vaatame, mida me teame, milles kahtleme või mida usume,” alustas Ene. Iga esitatud väide jäi esmalt lõpuni selgitamata. Neid oli kokku kaheksa huvitavat teadasaamist. Nii sai kuulaja oma seniseid teadmisi meenutades otsustada või enda sisetunnet usaldades mõelda, kas öeldu on usutav või vajab korrigeerimist.
Esimene väide: „Guatemala peab Belize’id oma territooriumiks ja kaebas Belize’i rahvusvahelisse Haagi kohtusse. Kas väide on õige või väär?” Ja hetk hiljem, pärast vastuste saamist lausus Ene: „Näen siin informeeritud inimesi. See on tõsi.” Kõhklusi tekitas väide, et marihuana omamine on Belize’is täiesti legaalne tegevus. „Usute? Alles hiljuti legaliseeriti. Uimastit võib olla 10 milligrammi ja seda ei või kasutada avalikus kohas.” Kas kookospähkel on ikka maailmas suurim seeme? Selgub, et seišellipalmi seeme on 30 cm pikk ja kaalub 18 kg. Kookospähkel on sellele päris lähedal, aga ei jõua siiski järele.
18. juunil sõitsid lipuviljet austavad Sindi gümnaasiumi õpilased, õpetajad ja Eesti lipu seltsi liikmed ühiselt Tori valla poolt toetatud preemiareisile esimese sinimustvalge lipu õnnistamise asukohta, mis paikneb ülejäänud Eesti linnade hulgas merepinnast kõige kõrgemal.
[pullquote]Reisil polnud lubatud nutiseadmete näppimine ja kõrvaklappidega kahasse ajaviitmine[/pullquote]Küllap on sellel sümboolselt omamoodi oluline tähendus: linn, mis peab paistma sinimustvalge lipu sõnumina kõige kaugemale. Just eelmisel päeval, 17. juunil 79 aastat tagasi ületas Punaarmee 90 000 vallutajat Eesti Vabariigi idapoolse piiri, mis tähendas sisuliselt terve riigi okupeerimist. Kuid nüüd on kasvamas juba vabas Eestis sündinud uued põlvkonnad, kes pole kogenud meeletu kurjuse väge.
Kui buss peatus teel Sindist Otepääle Tõrva kesklinnas (imetleti ahhetusega uuendatud peaväljakut) ja võileiva kõrvalt jäi aega pisut ringi vaadata, siis reisi peamist sihti silmaspidavalt oli hariv seisatada ning viivuks mõtiskleda raekoja juures asuva pargi mälestuskivi ees. 1941. aasta 7. juulil viisid kohalikud mehed raekoja torni Eesti rahvuslipu. Samal ajal katusel tegutsevate lipuheiskajatega sõitis turuplatsile Valga julgeoleku auto. 1943. aasta jaanuaris kirjutas Sakala, et Voldemar Rull ja Eugen-Richard Jürisson langesid ootamatult välja ilmunud hävituspataljonlaste kuulipildujatule all. Kolmas nimi graniitkivil on Enn Jaagusoo, kes hukati 1. juulil 1941. Mälestuskivi avati 1989. aastal 26. novembril. Õpetaja Lembit Roosimäe rääkis, et kuigi Eestit okupeerinud Saksamaa ei tunnustanud meid riigina, lubas ta siiski kõrvuti oma lipuga kasutada ka sinimustvalget.
Loe edasi: Eneli Arusaar: valdavalt osales viljerännakul kooli kultuurilembeline seltskond
Kui TÜ Pärnu Väärikate ülikooli suvevaheaega veetvad õppurid Raba talu väravas bussist maha astusid, tervitas neid lustlikul meelel vastu tõtanud perenaine Terje Luik, keda teatakse peamiselt näitleja ja režisöörina, võibolla vähem õpetajana.
[pullquote]Ühtset tervikut moodustav iluaed koosneb Terje sõnul neljast erinevast osast[/pullquote]Kõige rohkem terendas 50+ õppurite silme ette siiski kultusfilmis “Vallatud kurvid” peaosa mänginud 17-aastane neiu, kelle rolliks oli kaksikõdede Mareti ja Vaike kehastamine. Siiski ei sõidetud nüüd Raplamaale Juuru valla Mahtra küla teele selleks, et meenutada 1959. aasta detsembri lõpul esilinastunud filmi menu. Esmahuviks oli iluaed, mida Terje kujundab ja hooldab juba ümmarguselt 15 aastat.
Aga Terje esmane huvi oli kuulda, kas keegi külastajatest on temast ka vanem. Kelmikal naerul küsides pidi ta siiski tõdema, et üliõpilasedki võivad temast eakamad olla. Kiiruga rääkis Terje üht ja teist endastki. 25 aastat elas ta miljonite inimeste linnas Moskvas, sellest 17 aastat teenis meeldiva tööga leiba Kesktelevisioonis. Eestisse tagasi tulles ta päris sellist elupaika ei saanud, mida alguses igatses ja nii leppis Mahtras ühe maha jäetud paigaga.
Loe edasi: Terje Luige iluaias näeb kuiva jõe vallatuid kurve
Teisipäeva varahommikul viis reisibuss TÜ Pärnu Väärikate ülikooli õppurite suurema seltskonna suvelinnast Leppneeme sadamasse, mis asub Pärnust kõigest paari tunni sõidu kaugusel. Liikluse tipptundidel tuleks varuda siiski veidi pikemat sõiduaega.
Jõudsime sedavõrd aegsasti kohale, et saime pea tunnikese Prangli saarele suunduva laeva väljumist oodata ja paigaga põgusalt tutvuda. Esmakordselt mainitakse küla 1373 aastal, kuid 320 aastat hiljem ilmub see ürikusse Leppneeme nime all. „Kust ta sellisena tuli, pole kaugeltki selge, sest mingit erilist seost leppadega Leppneemel ju pole – kogu Viimsi poolsaare rand on sangleppi täis,” arutles Tõnu Viik üheksa aastat tagasi Maalehes.
Prangli asub Viimsi poolsaare suhtes kirdes. Väheste geograafiliste eelteadmistega saare esmakülastajale võib nimi seostuda hoopis pranglimisega. Hiljem selgubki giidi jutust, et seos on otsene ja täpne. Aga kõigest siiski järjekorras ja ilma asjade käigust ette tõttamata. Leppneemest viib saare rootsikeelset nime kasutav parvlaev Wrangö reisijad ja sõidukid ühe tunniga Prangli põhjapoolsel rannikul paiknevasse Kelnase sadamasse. Väärikate ja Külauudiste reporteriga astusid laeva pardale kaks sinistes kuhtades noort naist. Nemad on firma Prangli Reisid giidid Berit Tomlison ja Helen Kari. Sõbralikud ja abivalmid mõlemad.
Loe edasi: Prangli – rändrahnud, männimets ja kohalik murdekeel
Kõlab nagu koolilapse kirjandi pealkiri, aga miks mitte? Üks Tartu matkaseltskond, kellega seltsib alati kaaslasi ka Tallinnast ja seekord ka Kuressaarest, Türilt ja Vigalast, võttis nõuks Kõinastu laiu külastuse. Nende käes lehvis embleem Saare maakonna ajaloolise valge-rohelise lipu kujutisega, millel laevuke ja iga-aastast matka loendav järjenumber 33.
[pullquote]Kõinastu küla on kui üks väljasurnud inimtühi oaas rohelises kõrbes.[/pullquote]Arv on liiga suur, et seda uskuda, aga ometi see nii on. Alustati 1987. aastal ja pidama ei saa. Eesmärk on kodu- ja lähivälismaa tundmaõppimine. Esimesed 14 aastat pühendasime end Eesti ajaloolistele maakondadele, lisaks veel Tallinnale ja Lahemaa rahvuspargile. Enne masu jõudsime teha kokku neli retke Lätti, Leetu ja Soome. Siis algas väikesaarte saaga ja seekord oli käsil viieteistkümnes meretagune maalapp.
Ilmateade kinnitas põllumeestele, et enne reedet, 10. maid ärge vihma oodake. Just selle päeva hommikul haaras tosin rändurit seljakoti ja võeti kurss Saaremaa poole. Koiduaegseid askeldusi saatis meile Vilsandi saarelt tuttava Jaan Tätte meeldiv lauluhääl. Olime ka ise sel teemal mõlgutanud ja oma matkale muhulast Ivo Linnat kutsunud. See aga ei õnnestunud, sest just sel päeval pidi laulumees Sillamäel esinema ja kindlasti ka kohalikke rahustama Kevadtormi paugutamiste pärast. Olime mures, kas Ivo oma häälele varem euroopalike väärtuste kaitsmisel liiga ei teinud, küllap mitte.
Tuhandeid eestlasi pages nii enne kui pärast teist maailmasõda Eestit vallutanud sõjardite ja võõrvõimu omavoli eest varju otsides kodumaa metsadesse. Kardeti Siberisse küüditamist ja hoiduti kõrvale vene ning saksa okupatsiooniarmeesse mobiliseerimisest. Loodeti välisriikide abil Eesti Vabariigi peatset vabanemist venelaste võimuhaardest.
[pullquote]Meelis Mõttus on ideedega mees.[/pullquote]Paar nädalat tagasi peatus TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli suurem õpperühm Võrumaal Vastse-Roosa külas asuvas Metsavenna talus, kus huvilisi võõrustas metsavenna poeg Meelis Mõttus. Talu asub Vaidva jõe ääres. Sealsamas vähem kui paari kilomeetri kaugusel Läti piirist, Mõniste-Ape vahelise tee serval on avatud Metsavenna pood. Kauplusehoonega nurgeti külgnevalt on ehitatud kerge konstruktsiooniga katusealune, kuhu suure bussitäie jagu inimesi lahedalt istuma mahtus.
Meelis keeras lae all olevad soojust ja valgust andvad lambid põlema, et istujatel oleks õdusam tunne. Tegelikult polnud ju liigset jahedust ja ei täheldatud ka vähest päevavalgust. Meie ees seisis leebe olekuga mees, kelle naeratavas näos ei jäänud silmad päris kuivaks ja aegajalt pühkis jutustaja suurema pisara enne üle põse voolama pääsemist minema. Meelis alustas juttu metsavendadest ja selgitas, kes olid metsavennad, kes äraandjad ja kes tõeliste metsavendade rüüsse peitunud vääritud kaabakad.
Sangaste rukki tippaeg kestis läinud sajandi viiekümnendatel. Veel 1970. aastate keskel kasvatati üle 40% Eesti rukkipinnal Sangaste sorti. Alates 1938. aastast, mil peale krahv Bergi surma moodustati Jõgeva Sordikasvanduse Sangaste aretuspunkt, on Eesti riik toetanud Sangaste rukki säilitusaretust.
TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli selle suvine bussiretk viis neil päevil ligemale poolsada teadmistehimulist reisiseltsilist Eestimaa lõunapiiri lähedale, kus peatuti mitmetes vana Liivimaa ja Setomaa huviväärsetes kohtades. Ka nüüd tegi koostöös väärikatega kahepäevase sõidu kaasa paar seltsilist Külauudistest, et kodumaal pakutavaid elamusi ajakirjanduslikult vahendada nii kirjasõna kui piltidena. Lühiülevaade esimesest jalasirutamise peatusest Tõrva linnas on juba avaldatud ja lugejate heakskiitev tagasisidegi saadud.
Reisisaatja Jaak Suurväli rääkis, et hea ekskursiooni ettevalmistamisel tuleb tööd teha mitmeid kuid. Teekonna kavandamisel peab eelnevalt palju uurima. Tema sõnul on üks vastutusrikkamaid ülesandeid sobivate söögikohtade leidmine, aga veel tõsisem töö tuleb ära teha huviväärsuste valimisel. Välja minnes tahetakse võimalikult palju haarata. Kuid siis selgub, et aeg seab oma piirid ja mõnestki algsest soovist peab loobuma. Seepärast sõideti peatumata mööda Helme ordulinnuse varemetest ja Barclay de Tolly mausoleumist. Aga Jaak jutustas nende ajaloostki, et bussi mugavuses keegi tukkuma ei jääks.
TÜ Pärnu Väärikate ülikooli õppijad külastasid tänavu kevadel Minskit parajasti sellel ajal, kui kastanitel avanesid pungad.
[pullquote]katuse all oli laud kaetud suupistetega ja varustatud tillukeste pitsidega[/pullquote]Välja sõideti 18. aprilli hommikul ja tagasi jõuti 21. kuupäeva õhtupoolikul. Esimesest täispikast päevast Minskis võis lugeda 23. aprillil avaldatud reisikirjelduses ja vaadata üle saja foto. Ligemale paar kuud hiljem meenutavad kümned fotod põgusalt ka järgmist päeva Valgevene pealinnas ja pisut väljapool suurlinnagi.
Minskis veedetud esimese öö järel viis buss meid linnast 40 kilomeetri kaugusel asuvasse Dudutki vabaõhumuuseumisse. Meid ootasid kaks giidi – Anna ja Anna. Kohe me siiski aiaga piiratud alale ei sisenenud. Esmalt külastasime eemalt paistvat tuuleveskit, kus Anna tutvustas omaaegset vilja jahvatamist.
Möödunud aasta kevadel vahendas Külauudiste portaal seitsme reisikirjaga väikese eestlaste seltskonna mitmepäevast tutvust Georgiaga. Toona võõrustas meid külalislahkusega mitmete teiste suurepäraste inimeste hulgast ka Marina Maisashvili, kes edendab oma kodumaal heategevust.
[pullquote]Postiljonist sai vahendaja, kes julgustas inimesi abistajaid mitte kartma[/pullquote]Marina jutustas juba meie Georgias viibimise ajal pikalt ja põhjalikult, kuidas temast sai Georgia kirikute liidus üleriigilise sotsiaaltöö koordinaator. Pärast Abhaasia sõda (1992–1993) valitses Georgias täielik kaos nii majanduslikult kui olmeliselt. Polnud gaasi, elektrit, kütet – ei midagi. „Pooled inimesed lahkusid laviinidena välismaale, peamiselt Türki, Kreekasse. Vanad inimesed jäid kogu riigis üksinda. Ja siis tekkis vajadus hoolitseda üksinda jäänud inimeste eest. Georgia kirikud murdsid pead, mida selles olukorras ette võtta,“ rääkis Marina. Huvitav on seejuures teada, et Kasastanist lahkunud sakslased lõid Saksamaal oma organisatsiooni. Tolleaegne evangeeliumi kristlaste liidu juht Levan Abelashvili õppis Kasastanis arstiteadust ja seal ta tutvuski samade sakslastega. Sakslased toetasid sotsiaaltööd aineliselt ja Marina juhatas tervet sotsiaaltöö võrgustikku, mis hõlmas mitte küll vast kogu Georgiat Batuumini. Aga suurt osa Tbilisi ümbrust kindlasti, läänes Gorini ja samuti idas – umbes paarisaja kilomeetri raadiuses ümber pealinna.
Neljapäeval toimub Pärnus järjekordse raamatuesitlus. Selles teadmises pole iseenesest midagi erilist, sest lugemist ilmub praegusel ajal väga palju. „Näib nagu sooviks iga teine olla kirjanik, samas kui lugejaid kipub nappima,“ arutleb Jürgenstein enesekriitiliselt.
Igasugune muu meelelahutus nõuab häälekalt suuremat osa ajast endale. Aga kas lugemine on ikka ainult meelelahutus? Sõltub tekstist. Hiina mõttetark Konfutsius olevat juba ammu enne Kristust öelnud: “Ükskõik kui tegusaks ennast ka ei pea, pead sa leidma aega lugemiseks, või loovutama ennast sinu enda valitud ignorantsusele.” Arvatavalt ei mõelnud filosoof öelduga kriminaalromaane, mida tol ajal polnudki, vaid sügavamaid tekste, millega lugeja silmapiiri ja mõistmist avardada.
Võibolla just sellepärast esitlemisele tulev raamat pälvibki meelelahutuslikust jutust pisut enam tähelepanu, et võimaldab lugejal ühiselt peategelasega elukäänakuid kaasa tehes mõtiskleda, kus ta parajasti oma teekonnal viibib? Raamat lubab küsida: kas ma olen jäänud kinni mugavustsooni või kardan ette võtta mõnd salamisi kutsuvat muutust oma elus; kas ma elan täiel rinnal ja tõeliselt elusana või hoiab mind miski tagasi – miski, mis võibolla asub üksnes mu enda peas? Mõnelegi võib raamat pakkuda aga hoopis rõõmsat äratundmist: näe, ma olen julgenud võtta riske ja see on viinud mind elus edasi. Siin on keegi, kelle vastavat teekonda on põnev jälgida.
Loe edasi: Tauno Jürgensteini „Kõige pikem teekond“ saab alguse Pärnust
Nõndanimetatud Eesti Hollywood ja metsamuuseum on ühed esimesed asjad, mis seostuvad praeguse Sagadi mõisaga, aga kohale jõudes lummab külastajat esmalt just riikliku tähtsusega arhitektuurimälestis, mis otsast lõpuni korrastatud.
Kui suur buss Sagadi mõisa peahoone tagaküljelt härrastemajale lähenes, pani tiigilt peegelduv punane kivikatus ja seina roosad-valged värvid TÜ Pärnu kolledži väärikate ülikooli rahva imetlusest ahhetama. Armastuse sümbolina kirjeldatav tiik ja sügisvärvides loodus tervitasid esimesena järjekordseid külastajaid, kes moodustavad aasta peale jagatud mitmekümne tuhandelisest huviliste hordist üksnes tühise murdosa. Erkroheline muruplats keset hiiglaslikult suurt mõisa õueala meenutab täismõõtmetes jalgpalliväljakut, mille ääres kaunis kõrghaljastus, varaklassitsistliku peahoone esikülg ja selle vastas kaugel üle rohetava väljaku paistmas kuldse nupuga kellatorn ja peavärav. Lisaks palju muud silmapaistvat, mille korraga haaramine näis võimatuna. Seepärast võtsime aega, et kõigega ükshaaval lähemalt tutvuda.
Esmakordselt on mõisa mainitud aastal 1469. Viimane võõrandamiseelne omanik Ernst von Fock lahkus suure füüreri kutsel Saksamaale aastal 1939. Kuni 1974. aastani kasutas peahoonet kool. Nüüd omab mõisakeskust Riigimetsa Majandamise Keskus. Temale kuuluvad mõisasüdames asuv metsamuuseum, looduskool, restoran ja hotell.
Paarkümmend Sindi gümnaasiumi õpilast ja neid saatvad õpetajad nautisid vihmakeepides kõndides Peipsimaa imekaunist Kauksi randa ja uudistasid adrenaliini hulka tõstvaid Ida-Virumaa kaevanduskäike.
Sellel laupäeval tähistab oma kooli asutamise 180. sünnipäeva Sindi gümnaasium, kelle edukat tegevust on üleriigiliselt märgatud läbi aastakümnete väga mitmesuguste ettevõtmiste ja saavutustega. Viimase paari aasta kestel on Sindi gümnaasiumist ja tema vilistlastest kujunenud Külauudistele üks peamisi koostööpartnereid. Täna ilmutab 8. a klassi õpilane Martti Šorin ülevaatliku loo õppekäigust Peipsimaale ja Ida-Virumaale, mis oli ühtlasi preemiareis üleriigilisel konkursil “Minu klass tegutseb jätkusuutlikult” osalenud võitjatele. Martti Šorin ei kirjuta Külauudistele esimest korda.
Lummav ja ehmatav
Sindi Gümnaasiumi 8.A ja 9.A klassid käisid 10.-11.oktoobril õppekäigul Peipsimaal ja Ida-Virumaal. Märkimisväärsemad kohad ja tegevused olid Peipsi äärsed väikelinnad Mustvee ja Kallaste ning Kohtla Kaevandusmuuseumi külastus ja matk Aidu karjääris ja sõit lahtise autoga.
Loe edasi: Martti Šorin: safari sõit Aidu karjääris oli eelarvamusest veel põnevam
Täna hommikul sõitsid Sindi gümnaasiumi 8.a ja 9.a klassidest paarkümmend õpilast Peipsimaale kahepäevasele auhinnareisile, millega premeeritakse üleriigilisel konkursil “Minu klass tegutseb jätkusuutlikult” osalenud võitjat.
Tänavu 22. juunil selgusid kevadel alanud ja Same World maailmaharidusliku projekti toel korraldatud keskkonnaalase jätkusuutlikkuse õpetamise heade tavade üleeuroopalise võistluse Eesti parimad tööd.
Töid hindasid lisaks Peipsi Koostöö Keskuse esindajale Keskkonnaministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi eksperdid. Esimese koha vääriliseks tunnistati Sindi gümnaasiumi õppetegevus „Keskkonnaränne ja pagulased“. Õppetegevust juhendas õpetaja Signe Lensment.
Lensment ütles enne bussile astumist, et teda on alati paelunud keskkonnaprobleemide ja maailmahariduse teemade käsitlemine õppetöös. „Olen teinud varemgi keskkonnaalaseid koolisiseseid projekte. Igal õppeaastal oleme rääkinud aprillis Maa päeva õppetundides vastava aasta põhiteemast. 2017 aastal oli selleks keskkonnateema. Mina sõnastasin koolisiseseks arutlusteemaks “Keskkonna ja kliimamuutuste kirjaoskus”. Projekt “Keskkonnaränne ja kliimapagulased” oli järg koolisisestele projektidele,“ rääkis Lensment.
Loe edasi: “Keskkonna ja kliimamuutuste kirjaoskus” viis auhinnareisile
Sindi Naisliidu ekskursioon peatustega Sillamäel, Narva-Jõesuus, Narvas, Kohtla-Järvel.
Sillamäe – värskete meretuulte linn
Kesktänava ja Rumjantsevi nurgal asuv kõrge torniga hoone viib esmalt mõtte luteri kirikule. Tegelikult asub selles hoopiski linnavalitsus ja volikogu. Viiekümnendatel ehitatud klubihoone on üks esimesi ühiskondlike kivimaju. Edaspidi ehitati kivist ka elamuid ja teisi hooneid. Kesklinn on terviklikult üks paremaid viiekümnendate arhitektuuri näidiseid Eestis. Astanguserval asuvat kultuurikeskust ümbritseb sümmeetriliste lillepeenardega linnapark. Pargis kõrgub monument, millele kirjutatud vene keelne tekst on ümber pandud ka eesti keelde: mälestussammas on püstitatud Suure oktoobri juubeli auks. Aasta oli siis 1987.
Kõige pikemalt seisime kultuurikeskuse juurest alla mere äärde viiva võimsa trepistiku imetluses. Treppi kaunistavad suured ehisvaasid. Laial Mere puiesteel käis meie külastamise ajal vilgas ehitustegevus. Mina ja enamik teisi meie seltskonnast pole näinud, millisena veel hiljuti nägi välja oma pompoossuses (nagu kirjeldas Ervin) trepistik koos kõrghaljastusega.
Külauudised jätkab koos Sindi Naisliiduga ekskursioonil nähtud ja kuuldud vaatamisväärsustest ülevaate tegemist Toila-Oru kaitsealal.
Buss peatus Toila-Oru lossipargi servas ja Sindi Naisliidu matkajad suundusid Tammealleele. Kõhkluste hajutamiseks, et ikka minnakse kõige otsemat teed läbi pargi kunagise Oru lossi asukohta, vedas bussijuht Ervin Pukk näppu mööda kaardile joonistatud käänulist rada. Ervin ise viis bussi pargi teise otsa lossiaia väravate lähedale ja lubas sealt meie seltskonnale vastu tulla.
Toila poolset väravat valvavad kaks jääkaru skulptuuri. Läbisime Jääkaru värava. Oru pargi maastikukaitseala suurus on 75 ha, kus avaneb küllaga nii looduslikke kui inimkätega loodud vaatamisväärsusi ja mille kohta leidub rohkelt ka kirja pandud teavet. Hea ülevaate saab näiteks Eesti Looduse 2007. a septembri numbrist, kus kunagine Oru pargi metsnik Maire Uustal kirjutab asjatundlikult Oru pargist ja promenaadist. „Oru park Toilas on küllap üks kuulsamaid Eesti parke oma värvika ajaloo ja kauni maastikuga,“ võib lugeda loodusajakirjast. Uustal ütles, et kuigi Oru loss ootab endiselt ülesehitamist, ei jää nüüdisaegne Oru park alla kunagistele hiilgeaegadele 19. sajandi lõpul ning enne Teist maailmasõda.
Ladoga järve ja Ölandi saare vahele tekkinud Balti klindi kõige kõrgem osa asub Ontika pankrannikul, kust Valaste oja langeb püstloodis 30,5 meetrit madalamale.
Eesti kõrgeim juga asub Ida-Viru maakonna Kohtla valla Valaste külas. Astangule paigaldatud selgitavale tahvlile on kirjutatud, et Valaste juga kirjeldas kohalik saksakeelne ajaleht juba 1840. aastal kui maailmaimet. „Rekordiline, 30-meetrine kõrgus on joale mõõdeti 1998. aasta augustikuise suurvee aegu, kui suvelõpu veemöll oli puhastanud joaaluse varingurusust ja uuristanud pehmesse liivakivisse kuni kolme meetri sügavuse hiiukirnu,“ saab tahvlilt lugeda pisut vigaselt kirjutatud teksti, mis siiski täiesti arusaadav. Veel saab teada, et varasemad ja hilisemad mõõtmised on andnud joa kõrguseks 26-28 meetrit. Allpool jätkub juga 10-15 meetrise kosena.
Joaastangus paljanduv maapõue läbilõige näitab miljonite aastate eest ladestunud kivimeid. Kui veevaesel ajal näeb üksnes erinevate kihtide vahelt immitsevat põhjavett, siis septembri lõpupoolel oli vett looduse ilu nautimiseks piisavas koguses. Paraku ei pääse külgedelt väga hästi vaatama. Keerdtreppi saab kasutada väga lühikeses osas ja aastate eest ehitatud vaateplatvorm on trepist täielikult ära lõigatud.
Neil päevil tegi Sindi naisliit väljasõidu Eestimaa kirde nurka, peatudes mitmetes huviväärsetes paikades. Esimesena külastati Järva-Jaani vanatehnika varjupaika ja jumalatosina vanust kinomuuseumit.
Kuna vanatehnika varjupaika jõudes ei olnud kedagi kes võinuks väljapaneku kohta lähemalt selgitusi jagada, siis piirduti valdaja loal jalutuskäiguga sadade erinevas seisundis masinate vahel. Midagi võis uudishimu rahuldamiseks kodulehelt juurde lugeda. Kogutud on pea pooltuhat masinat. Rööbastel on isegi üks vana tramm. Trollibussi kohal polnud elektrijuhtmeid näha ja selleks pole ka vajadust.
Varjupaik on Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi üks osa, mille loomise eesmärgiks oli lagunenud liidu ja teiste riikide tehastes eelmisel sajandil valminud sõidukite, põllutehnika, teetöömasinate ja tuletõrjetehnika koondamine vaatamiseks. Inimeste ja rahaliste vahendite puudumise tõttu pole praegu esmane ülesanne masinate taastamine. Praegu keskendutakse säilinud tehnika kogumisele ja eksponeerimisele saabunud seisundis. Jõudu mööda on siiski mõnda eksponaati ka taastatud. Varjupaiga alale mahuks veel palju tehnikat. Seega oodatakse tänulikult teateid kasutult seisvate vanade sõidukite kohta telefonile 514 9485 või varjupaiga e-posti aadressile tuve@jjaani.ee.
Loe edasi: Kui Vello Kolnese kinomuuseum sai üheteistkümneseks
Pärnusse saabunud kruiisilaevade esimene hooaeg on läbi saanud. Tagasivaatelisi mõtteid jagavad sellest OÜ Balti Silver Reisid juhatuse liige Silvi Bljumovitš ja ristluslaeva Island Sky kruiisidirektor Jude Cathcart.
Bljumovitš soovib väga tunnustada Pärnu Sadama poolt tehtut ning kruiisilaeva Island Sky hästi toredat vastuvõttu mõlemal korral. „Mainisin Jude´ile teise külastuse ajal, et Pärnu Sadamal on õhtuüllatusena varuks laeva lahkumist saatev ilutulestik, nii et kapten sättis laeva väljumisel selliselt, et pardal olevatel inimestel oleks parem jälgida ning nautida.“
Kuigi esimene Pärnu külastus tuli päris ootamatult, oli Bljumovitšile suureks abiks varasem hea Pärnu tundmine. „Juba noore giid-tõlgina käisin pärast Tartu Ülikooli lõpetamist Soome gruppidega Pärnus ning tegin seal ekskursioone. Tollel ajal oli Pärnu üks nendest vähestest linnades, kus välisturistid võisid Eestis väljapool Tallinna ööbida. Teiseks linnaks oli Viljandi. Tartut võis küll külastada, kuid ööbimine oli keelatud.“
See oli tänavu urbekuu viimasel nädalal, kui väike seltskond eestlasi veetis nädalapäevad Georgias, mõned neist esmakordselt. Nüüd viibivad Nika Aslamazashvili, Davit Maisuradze, Ekaterine Mosiashvili jumalatosin päeva esmakordselt Euroopa Liidus ja Eestis.
Nika, Davit ja Eka (Ekaterine) on ühed neist paljudest Georgia inimestest, kes eestlasi nende kodumaal külalislahkelt võõrustasid. Nika sõidutas meid ühel päeval oma autoga. Abielupaar Davit ja Eka andsid öömaja. Nika teenib igapäevast leiba taksojuhina, aga ta on õppinud goreograafiat ja võib samahästi ka tantsuõpetaja olla. Davit on õppinud IT valdkonnas ja töötab nii sellel alal kui ka raamatute kujundajana. Eka töötab giidina, aga tunneb ka veiniteadust. Kuid kõiki neid kolme ühendab ühine soov, mis tõigi grusiinid Eestisse.
Pärast Riia lennuväljal maandumist ja põgusat tutvumist Läti pealinnaga võeti rataste alla teekond Pärnusse. Autosõidul imetleti metsade rohkust ja üllatuti kui kuuldi, et Eesti on üks maailma metsarikkamaid riike, et poolt maismaad katab mets, kuuludes sellega Euroopa Liidu kuue kõige suurema metsade osakaaluga riigi hulka, et mets on Eesti üks olulisemaid taastuvaid loodusvarasid ja elukeskkondi.
Täna hommikul sildus Pärnu kruiisisadama uue kai ääres Londonist teekonda alustanud ristluslaev Serenissima, mis liigub Läänemerel eksootilise kaugel asuva saareriigi lipu all.
Pärnu Vanasadama turvaalal käis vilgas tegevus juba varajastel hommiktundidel. Pika punase vaiba lahtirullimine ja pruunikale graniitpurule kinnitamine võttis omajagu aega. Pärnu Sadama juhatuse liige Sander Kilk ütles, et Pärnus tahetakse ka edaspidi saabuvaid kruiisilaevu sama pidulikult vastu võtta, mitte ainult esimesel korral. Pasunakoori Õnn Tuli Õuele oli samuti aegsasti kohal. Seitse varjualusega müügiletti ootasid suveniiride müüjaid. Kaheksas varjualune oli varustatud kirjadega Pärnu ja www.visitparnu.ee. Suured bussid ootasid väljasõite Viljandimaale Olustvere mõisa, Pärnumaale Tamme talu ürdiaeda ja suvepealinnaga tutvuma.
Kui kella kuue paiku võis veel tõusvat päikestki näha, siis järgmistel tundidel hakkas vihma tibutama. Kell 7.15 sai kai ääres seisvalt lootsilt kuulda, et Serenissima on jõudnud muulide vahele. Kulus veel tublisti paarkümmend minutit, kui jahisadamas seisvate aluste kõrgete mastide taga ilmus nähtavale kaua oodatud viie tekiga ristluslaev, millel kirjade järgi pikkust 87,5 meetrit.
Märtsikuul külastasid kaks Pereraadio töötajat ja Külauudiste reporter Georgiat, millest lisaks seitsmele reisikirjale Külauudiste portaalis jõuab 23. mail ulatuslikum ülevaade nädala pikkusest rännakust ka Pereraadio kuulajateni.
Terve tunni kestva saate pealkiri on „Teelised“ ja saatejuht Kärt Tamm, kelle märkamisi ja suurepärast vestlusoskust on kahtlematult väga hea kuulata. Milliste valikute põhjal ta Georgias nähtut ja kuuldut vahendab, jääb kuni saate eetrisse minekuni saladuseks, aga kindlasti pakub kogu saate ülesehitus nii põnevust kui ka huvitavaid teadasaamisi.
23. mail kuuleb saadet algusega kell 19.00, kordusena järgmisel päeval 13.00.
Kärt Tamm usutleb Georgias Lukhum Maisuradze’t. Foto: Urmas Saard →
Urmas Saard
Baltimaade muinasaegne tähtsamaid tugipunkte, Koiva liivlaste peamisi keskusi ja liivlaste vanema Kaupo residents asendus 800 aastat tagasi sakslaste rajatud piiskopilinnusega, mis vaatamata korduvatele sõjaretkedele ja alles 15 aastat tagasi toimunud ulatuslikule maalihkele ikkagi veel suures osas püsti püsib.
Tartu ülikooli Pärnu kolledži Väärikate ülikooli kuulajad tegid 6. mail väljasõidu Siguldasse. Esimesena külastati 1214. a liivlaste linnuse rusude asemele rajatud Turaida kindlust, mida kasutati kuni 1776. aasta põlenguni.
Telliskividest laotud foogtilinnus on ainult üks osa 24 ha suurusest Turaida muuseum-kaitsealast, mis asutati 1988. aastal. Territooriumil asub 39 ajaloolise väärtusega hoonet. Külastaja satub esmalt keldripealsesse aita, kus asub külastuskeskus ja kassa. 85 sendi eest saab ülevaatliku värvilise voldiku, mis aitab orienteeruda ja annab esmaseid teadmisi alates 11. sajandist kujunenud kultuuripärandist.
Esmalt suure kaardi ees peatudes juhtis giid tähelepanu sellele, et nimetatud ala põlisrahvaks on olnud soome-ugri hõimkonda kuulunud liivlased. Ta rõhutas, et ka lätlased on saanud pärandiks liivlaste kultuuri. Samuti on läti keel saanud mõjutust liivlastelt.
UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Uplistsikhe koobaslinn on raiutud Mtkvari ehk Kura jõe äärsele liivakivist kõrgele kaldapealsele, kus inimeste asemel on nüüd jäänud päriselanikena püsima ülisuured sisalikud.
Peatuspaik Bütsantsi ja India vahelisel teekonnal
Iidne Uplistsikhe koobaslinn paikneb Gorist ligikaudu 10 km idas, Tbilisi jääb 80 km kaugusele. Aneri Giunashvili viis meid tunnelisse, mille sisse on ehitatud tänapäevane metallist trepp. Aneri võttis kohe kiirkäigul kõrgust ikka paar astet korraga ja meile sai juba alguses selgeks, et tema kannul püsimine pole kerge treeningharjutus. Endise džuudo sportlasena jätkus tal muidugi võhma tublisti rohkem ja nii suutis ta valutu kergusega hüpelda ka jumalate kindluse kaldpindadel ja seinadel nagu parkour’i sooritajad. Päris hullusti ta siiski ei hüpanud.
Palju rahulikumalt liikusid iidse linna tänavatel ja rajatistel ülisuured sisalikud. Nende suurus võis olla võrreldav käsivarre pikkusega. Inimestega olid nad harjunud ja nii võis vabalt ka meetri kauguselt neid imetleda.
Aneri oli Uplistsikhe ajaloo üksikasjadest hästi teadlik ja oskas mitmeid asju üksikasjaliselt kirjeldada. Oletatakse, et esimene asula asutati siinsetele nõlvadele juba üle 3000 aasta tagasi ja oli veel mõneti kasutuses kuni eelmise sajandi alguseni. Suure tõenäosusega varasel rauaajal rajatud Uplistsikhe koobaslinn olnud järjepidevalt asustatud keskajani. Oma õitsengu ajal laotus linn kaheksa hektari suurusele alale. Keskajal möödus linnast Bütsantsi ja India vaheline tähtis kaubatee. Kaubandus toimis ka ammuste Mediani ja Urartu tsivilisatsioonidega.
Georgia reisi kuuendal päeval olime lähenemas ette võetud kauge teekonna ühele peamisele sihtpunktile, mille külastamist kõige rohkem oodati. Ootamatus tabas meid siis, kui teejuht eelistas mõningat teavet jagades jääda anonüümseks. Kõigest rääkides ei soovinud mõnel juhul teisedki inimesed oma nimega esineda, millega Külauudiste reporter ka sõnapidajana arvestab.
Inimröövid lunaraha küsimiseks
Tbilisi ja Gori vaheline ligemale 100 km pikkune maantee on riigi ida- ja lääneosa ühendav ainuke maantee, pealegi tipptee, kiirtee, valgustatud tee. Enne Eestist lennukile minekut lugesin Välisministeeriumi soovitust säilitada Georgias kõrgendatud ettevaatlikus, eriti maantee M27 läheduses, kuhu Vene lennukid 2008. aastal toimunud sõjaretkel pomme pillutasid. Lugedes ministeeriumi kodulehelt, et lahingutegevuse tagajärjel kannatanud aladelt (lõuna-Osseetia, Gori linna ümbrus ning Abhaasia kontrolljoon) on leitud miine ja teisi lõhkekehi, jääb mulje nagu olekski just need peamised ettevaatlikusele manitsemise põhjused.
Teejuht näitas käega Lõuna-Osseetia kontrolljoone suunas. Maanteest kõigest kiviheite kaugusel näeb terasemal vaatamisel venelaste kontrollposte. Aga see pole veel kõige hirmuäratavam. Maantee ja kontrolljoone vahel asuvad grusiinide põllumaad. Teejuhi sõnul pole harvad juhtumid, kui sealtpoolt kontrolljoont tullakse inimesi pantvangi võtma. Vabaks lastakse lunaraha tasumisel. Välismaalaste puhul pidavat hind kõrgem olema, ajakirjanikelt võidakse küsida veelgi soolasemat tasu. Tundus uskumatuna, aga polnud ka vähimatki alust kahelda jutustajate sõnades. Meenutame kasvõi meie juhtumit, kui Venemaa kõige kõrgemal riiklikul korraldusel rööviti tunamullu Eesti kaitsepolitseinik Eston Kohver ja viidi teisele poole demargatsioonijoont.
