ERARE – VEERANDSAJANDI PIKKUNE VÕITLUS EESTI RAHVASTIKUTAASTE EEST

Veerandsajandi pikkune võitlus Eesti rahvastikutaaste eest. Pilt: Urmas Saard & ChatGPT

Jaak Uibu, ERARE autoreid

Käesolev kirjutis koondab esmakordselt ühte tervikusse Eesti rahvastikutaaste regionaalprogrammi ERARE kujunemisloo, selle eestvedajate tegevuse ning enam kui kahe aastakümne jooksul tehtud ettepanekud rahvastikukriisi leevendamiseks.

ERARE sünd

Juba kolmveerand sajandit on Eestis domineerinud linnastumine. Tasakaalust maa ja linna vahel ei saa enam ammu rääkida. Algul lahkuti maalt kolhoosikorra eest ning inimesi suunati industrialiseeruvatesse linnadesse. Aastakümnetega kujunes sellest üldine arengusuund, mille tagajärjed on nähtavad tänini. Inimestest tühjenev perifeeria seisab silmitsi koolide, postkontorite, kaupluste ja teiste esmavajalike teenuste kadumisega.

Üheks võimalikuks vastuseks sellele probleemile kujunes Eesti rahvastikutaaste regionaalprogramm ERARE.

Oluliseks lähtekohaks oli Rein Porki koostatud ideekavand „Roheline kodu“, mida tutvustati üheksakümnendatel aastatel Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituudis (RAKI). Sellele lisandus Valter Aasmäe mõte kasutada erastamata metsamaad noorte perede toetamiseks.

20. detsembril 2001 esitasid Heino Luik, Valter Aasmäe, Jüri Kaljuvee ja Jaak Uibu Vabariigi Presidendile ning Riigikogu juhatusele ettepaneku „Igale lapsele tükike sünnimaad“. Sel ajal oli Eestis erastamata metsamaad enam kui 700 000 hektarit. Ettepaneku kohaselt oleks iga sündinud Eesti kodanik saanud tasuta kuni poole hektari suuruse maatüki ning osa metsamaast oleks kasutatud lastetoetuste süsteemi loomiseks.

2020. aasta alguses arutas Riigikogu juhatus ettepanekut koos autoritega. Ideed tunnustati, kuid selle elluviimist ei toetatud. Ometi ei kadunud mõte kuhugi.

2020. aastal läbi viidud riigiametnike ja õppejõudude arvamusküsitlus näitas märkimisväärset poolehoidu riiklikule koduloomise programmile, mille raames saaksid noored pered maa tasuta ning osa laenudest kustutataks laste sünni korral. Eeskujuks peeti Vabadussõja järgseid asundustalusid, mille loomine andis tugeva panuse nii maaelu arengusse kui ka rahvastiku kasvamisse.

Kuigi avalik vastukaja oli sageli kriitiline, leidus piisavalt toetajaid, et ideed edasi arendada. ERARE kujunemisel mängisid olulist rolli Heino Luik, Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituut ning president Arnold Rüütli ümber koondunud mõttekojad ja eksperdid.

Mis on ERARE?

Eesti rahvastikutaaste regionaalprogramm ERARE on kodanike omaalgatusele tuginev ning riigi ja omavalitsuste toetatav meetmete kogum, mille eesmärk on arendada asumeid, parandada rahvastiku kvaliteeti, suurendada sündimust ja edendada majandustegevust maapiirkondades.

Programmi autorite käsitluses on ERARE kolmepoolne protsess, milles osalevad noor pere, omavalitsus ja riik.

ERARE keskseks ideeks oli maakodu kui laste kasvatamiseks sobiv elukeskkond. Autorite hinnangul pakub maaelu soodsat kasvuruumi, kuid sama oluline on kujundada see ka vaimselt, sotsiaalselt, hariduslikult ja majanduslikult jätkusuutlikuks.

Programmi järgi pidid maakodude peamisteks saajateks olema kuni 35-aastased noored pered. Maakodu arvestuslik suurus võis olla kuni kaks hektarit ning see ei välistanud töötamist linnas või väljaspool kodu. Samal ajal lõi see võimaluse koduseks ettevõtluseks, omatarbeks tootmiseks ning elatustalu rajamiseks.

Autorite hinnangul ei saa maaelu arengut rajada üksnes turumehhanismidele. Toimiv maaelu eeldab teid, elektriühendusi, andmesidet, koole, tervishoidu ja esmaseid teenuseid. Seetõttu nähti riigil ja omavalitsustel olulist rolli maaelu kestmise tagamisel.

Vindumine ja poliitiline ummik

Aastatel 2005–2006 keskendusid autorid programmi tutvustamisele. Arutelud toimusid omavalitsustes, presidendi akadeemilises nõukogus, Riigikogus ning meedias. Otsiti võimalusi pilootprojektide rahastamiseks ning loodi kontakte nii Euroopas kui ka Kanada eestlastega.

2007. aastal jäi töö ERARE rakendamise nimel soiku. Riigikogu valimiste järel muutus poliitikute ja tippjuhtide ring, keda oli jõutud programmiga kurssi viia. Sama aasta augustis hukkus autoõnnetuses ERARE üks peamisi eestvedajaid Heino Luik.

2007. aastal toimus põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi juures mitu ERARE-teemalist nõupidamist. Programmi eesmärke tunnustati, kuid valdavaks jäi arusaam, et maaelu tulevik tugineb eelkõige olemasolevatele arengukavadele ja suurtootmise arengule.

Sama aasta mais arutas ERARE programmi Riigikogu maaelukomisjon, mis tunnustas tehtud tööd ning pidas vajalikuks jätkata pilootprojektide ettevalmistamist.

2009. aasta juunis avati Riigikogus ERARE programmi tutvustav näitus. Näituse avamisel rõhutas Riigikogu aseesimees Jüri Ratas, et maaelu säilimine on Eesti riigi püsimise küsimus. Programmi autorid rõhutasid, et ERARE ei eelda ulatuslikke kulutusi riigieelarvest, vaid esmalt mõne pilootprojekti käivitamist. Pilootprojektideni siiski ei jõutud.

Otsides riiklikku eestvedajat

Hoolimata ametliku rakendamise seiskumisest jätkus ERARE tutvustamine. Olulist rolli mängis 1996. aastal loodud Toompea haridusseminar, mille kaudu jõudsid programmi ideed paljude teadlaste, haridustegelaste ja ühiskonnategelasteni.

Aastatel 2013–2019 pöördusid ERARE autorid korduvalt ministeeriumide ja riigiasutuste poole. Vastustes tunnistati rahvastikukriisi ning maaelu probleemide tõsidust, kuid praktiliste sammudeni ei jõutud.

2016. aastal märkis maaeluminister Urmas Kruuse, et rahvastiku taastootmise probleemid nõuavad pikaajalist ja valdkondadeülest koostööd ning vajalik oleks kõiki valitsusasutusi kaasav töörühm.

2016. aastal kinnitas Maaeluministeerium valmisolekut toetada rahvastikupoliitilisi eesmärke regionaal- ja maaelupoliitika kaudu.

2016. aastal näis tekkivat uus võimalus. Maaeluminister Mart Järvik pidas oluliseks noorte maale suunamist ning nägi mitmes küsimuses kokkupuutepunkte ERARE eesmärkidega. Toimus mitu kohtumist ning arutati koostöövõimalusi, kuid poliitilised arengud katkestasid selle töö enne, kui ideed jõudsid rakendamiseni.

Nii kujunes ERARE saatust iseloomustavaks paradoks: probleemi olemasolu tunnistasid paljud ametnikud, teadlased ja poliitikud, kuid programmile ei kujunenud püsivat riiklikku eestvedajat.

Kanada ärgitus ja uus katse

2025. aasta kevadel valmis koos Toompea haridusseminari kaaslastega „Eesti maaelu memorandum“, milles püüti sõnastada peamised põhjused, miks Eesti maaelu on aastakümnete jooksul nõrgenenud.

Memorandum tuletas meelde, et juba 2005. aastal valmis ERARE programm, mille keskseks ideeks oli soodustingimustel maaeraldis maakodu rajamiseks ning peremeheseisuse taastamiseks.

Memorandumi avaldamisele järgnes ootamatu areng. Kanadas elav insener Lembit Maimets võttis autoritega ühendust ning avaldas huvi maaelu taastamise võimaluste vastu Eestis.

2025. aasta suvel kohtuti Tarva külas, kus arutati võimalusi perede maale asumise soodustamiseks. Arutelude käigus tõusid esile neli võimalikku suunda:

Lembit Maimetsa algatus „Tagasi maale“, mis näeb ette maaomanike vabatahtlikku maa loovutamist maakodu rajamiseks;
ERARE programmi jätkamine ja pilootprojektide käivitamine uutes oludes;
vanade talukohtade taastamine elu- või suvituspaikadena;
eraalgatuslik eluaseme rajamine maapiirkondades.

Kohtumisel rõhutati, et maale asumise eelduseks on toimiv taristu: teed, elektriühendus, andmeside, koolivõrk, tervishoid ja esmased teenused. Samuti peeti vajalikuks toetada tagasirännet ning koguda ja üldistada omavalitsuste positiivseid kogemusi noorte perede maale meelitamisel.

Tarva kohtumise tulemusena tehti ettepanek moodustada Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis väike töörühm, mis aitaks hinnata nii ERARE kui ka „Tagasi maale“ algatuste rakendusvõimalusi.

Kas kustumine või uus algus?

Juba 2010. aastal jõudis Toompea haridusseminari pilootuuring järeldusele, et haridus- ja võimuinstitutsioonide suutlikkus keerukate ühiskondlike probleemide lahendamisel on sageli ebapiisav. Ka enam kui kahekümne aasta pikkune kogemus ERARE tutvustamisel ja rakendamisvõimaluste otsimisel näib seda kinnitavat.

Kui taasiseseisvumise algusaastatel oli puudus strateegiatest ja tegevuskavadest, siis tänaseks on neid loodud sedavõrd palju, et uute ideede jõudmine otsustajateni on muutunud keeruliseks. Kodanikualgatused põrkuvad sageli olemasolevate arengukavade ja väljakujunenud halduspraktikate vastu.

Ometi ei ole ERARE lugu üksnes jutustus ebaõnnestumisest.

Kahekümne aasta jooksul on programmi ideed püsinud avalikus arutelus. Neid on käsitletud Riigikogus, teadus- ja haridusringkondades, omavalitsustes ning kodanikuühendustes. 2025. aastal tõid Eesti maaelu memorandum, Tarva küla nõupidamine ja Kanada eestlaste algatus „Tagasi maale“ need küsimused taas päevakorda.

Seetõttu ei ole peamine küsimus enam selles, kas ERARE õnnestus või ebaõnnestus. Olulisem on küsida, kas probleem, mille lahendamiseks programm loodi, on vahepeal kadunud.

Kui Eesti maaelu hääbumine, ääremaastumine ja rahvastikukriis püsivad endiselt päevakorral, siis jääb püsima ka vajadus otsida lahendusi. Võimalik, et mõni neist lahendustest peitub ideedes, mis sõnastati juba veerandsajandi eest.

ERARE saatus ei sõltu enam selle autoritest. Vastus küsimusele, kas tegemist oli hääbunud algatuse või oma ajast ees olnud ideega, jääb järgmiste aastate otsustada.

Samal teemal:

LAULUPEOLT PÄRNUMAALE, ET ARUTADA TUNDIDE