Neljapäeval toimub Pärnus järjekordse raamatuesitlus. Selles teadmises pole iseenesest midagi erilist, sest lugemist ilmub praegusel ajal väga palju. „Näib nagu sooviks iga teine olla kirjanik, samas kui lugejaid kipub nappima,“ arutleb Jürgenstein enesekriitiliselt.
Igasugune muu meelelahutus nõuab häälekalt suuremat osa ajast endale. Aga kas lugemine on ikka ainult meelelahutus? Sõltub tekstist. Hiina mõttetark Konfutsius olevat juba ammu enne Kristust öelnud: “Ükskõik kui tegusaks ennast ka ei pea, pead sa leidma aega lugemiseks, või loovutama ennast sinu enda valitud ignorantsusele.” Arvatavalt ei mõelnud filosoof öelduga kriminaalromaane, mida tol ajal polnudki, vaid sügavamaid tekste, millega lugeja silmapiiri ja mõistmist avardada.
Võibolla just sellepärast esitlemisele tulev raamat pälvibki meelelahutuslikust jutust pisut enam tähelepanu, et võimaldab lugejal ühiselt peategelasega elukäänakuid kaasa tehes mõtiskleda, kus ta parajasti oma teekonnal viibib? Raamat lubab küsida: kas ma olen jäänud kinni mugavustsooni või kardan ette võtta mõnd salamisi kutsuvat muutust oma elus; kas ma elan täiel rinnal ja tõeliselt elusana või hoiab mind miski tagasi – miski, mis võibolla asub üksnes mu enda peas? Mõnelegi võib raamat pakkuda aga hoopis rõõmsat äratundmist: näe, ma olen julgenud võtta riske ja see on viinud mind elus edasi. Siin on keegi, kelle vastavat teekonda on põnev jälgida.
Nii või teisiti, aga selle loo puhul pole tegu tavalise reisikirjaga ega mitte üksnes nö spirituaalse kirjandusega. Veidi tavatus raamatus leidub mõlemat: põnevaid võõraid maid ühes oma looduse, linnade, kommete ja inimestega ning siirast kulgemist enda psüühe (meelelaad, mõtlemine, tundmused, teadvusega seotud nähtuste kogum) peidetud poolte avastamisega. Viimati nimetatud osa teekonnast kroonivad muutunud teadvuse seisundis toimunud sisemiste rännakute, nagu näiteks ayahuasca tseremooniate, kirjeldused ja analüüsid. See on miski, mis meie avalikus kirjasõnas sama hästi kui puudub. Põhjustel, mida on raamatus ka käsitletud. Lugu ilmestab lisaks minategelase isiklike suhete liin, mida võib paljudel juhtudel üle kanda tüüpilistesse meeste-naiste suhete konteksti, pakkudes seetõttu vast samuti äratundmist.
Jürgenstein teeb teosega oma kirjanikudebüüdi. Ilmselt ei ole tähtsusetu, et päris tundmatu raamatu autor avalikkusele siiski pole. Seni on tema artikleid ja intervjuusid avaldatud peamiselt seoses veekogude, kalade ja iseäranis paisude mõjudega jõgedel. Hüdrobioloogina töötav, ent samuti näiteks transpersonaalset psühholoogiat õppinud mees kompab selle raamatuga nüüd täiesti teistsuguseid valdkondi. Tema enda sõnadega: “Olles mõned head aastat tegelenud jõgede uurimise ja taastamisega, hakkasin õige pea mõistma, et ehkki looduse abistamine tervenemisel on väga tänuväärne ja vajalik töö, on see vaid sümptomitega tegelemine. Juurpõhjus peitub inimeses, tema mõttemaailmas ja arusaamades. Inimene on ühelt poolt loodust mõtlematult hävitanud ja teisest küljest ei paista sellest kõigest midagi õppinud olevat. Sellest ajast olen tundnud aina süvenevat tõmmet tegeleda juurtega ehk tegelike põhjustega. Tähtsaim on inimestel mõista, kes nad on ja mida tegelikult vajavad? Olen kogenud, et mida sügavam on mõistmine, seda teadlikumalt inimene käitub kõigis elusfäärides ja seda enam julgeb oma läbitunnetatud tõe eest seista. Aga kõik algab loomulikult iseendast ja nii ma asusingi teele.”
Kui nüüd räägitu raamatu vastu huvi tekitas, võib sellest kõigest lähemalt kuulda Pärnu Keskuse Apollos 29. märtsil kell 18 toimuval esmaesitlusel. Autorit küsitleb üks raamatu lugeja ja lisaks saab näha slaide teekonnast läbi viie Ameerika riigi, millele raamatu kirjutamine toetuski.
Urmas Saard