Repliik
Järgmise liiklusohutuse sammuna ei jäägi üle muud, kui varustada jalakäijad tahavaatepeeglitega.
Illustreeriv karikatuur kahasse: Urmas Saard & ChatGPT
Urmas Saard
Küllap on neid jalakäijaid määramatult arvukas hulk, kes tunnevad sähkude ehk elektritõukerataste seljatagant möödumisel kerget või tugevamat rahutust ja ebakindlust.
Kuigi paremad kergliiklusteed ja kõnniteed on eeskujulikult katkematu eraldusjoonega poolitatud ja varustatud suunavate tähistega alale, kus ühel serval sammuvad jalakäijad ning teisel äärel tuhisevad sähkud, pole suhteliselt kitsukesel teel ohutus kaugeltki tagatud. Vastu tulevate sähkudega on lihtsam. Aga kui sõidetakse jalakäija liikumisega samas suunas, kas osatakse ja suudetakse valitud kiirustel jalakäijate täieliku ohutusega arvestada?
Sageli on kiirused nii suured, et rehvide kahin jõuab kuuldeulatusse viimasel hetkel. Kui samal silmapilgul on jalakäija (võibolla ka jooksja) otsustanud astuda sammu kõrvale, et suunduda näiteks ristuvale teele, tuleb ettevaatlikust silmas pidades heita pilk kindlasti üle õla tagasivaatesse. Iga suunda muutev ettevaatamatu samm võib tähendada kokkupuudet sähkuga. Jah, enamasti reageeritakse silmapilkselt, aga sageli ka mitte. Reageerimine aeglustub või jääb olematuks eriti neil juhtudel, kui sähku lenkse hoidma pidav käsi on tõstetud mobiili sõrmitsedes näo kõrgusele.
Alles täna jutustas keegi vanem proua, kuidas ta oli vastutulevale sähkujuhile karjunud täiel kõril, et kuhu ta tuleb… Keegi lapsevanem jutustas viha, nördimuse ja pisarate pühkimisega, kuidas nägi pisipoja peast nokamütsi peast lendu minemas. Nokkmüts oli olnud ulakalt kõrva juurde pööratud ja tagant möödasõidul miski riivas millimeetrises puutes poissi. Endal andis hulk aega tunda sähkuga tagantsõidul pihta saamine. Tee jäi kitsaks… Õnneks oli hoog väike või pidurdus suhteliselt hea.
Juba mõnda aega valitseb meie tänavatel ja teedel täiesti uus liikluskord – pigem siiski -korratus. Varem õpetati lasteaiast alates, et tänavat ületades tuleb enne vaadata vasakule ja heita pilku paremale. Nüüd on tervislik kõnniteedel sammudes pidevalt pöörata pead ja keha vaheldumisi nii vasakule kui paremale. Veel parem passida ka kukla taha.
Võib mõjuda irooniliselt, et jalakäijalt nõutakse justkui üha rohkem ettevaatusabinõusid kergliiklusteel ellu jäämiseks. Pähe tikub mõte, et tavalisest kõndijast on saamas justkui liiklusvahendi juht, kes peab pidevalt tagant lähenevat liiklust jälgima. Sellises tõdemuses polegi enam mitte midagi naljakat, kui järgmise liiklusohutuse sammuna muudetakse kergliiklusteel kõndimisel tahavaatepeegel jalakäijatele kohustuslikuks.