Sangaste tegi kuulsaks rukkikrahv

Sangaste rukki tippaeg kestis läinud sajandi viiekümnendatel. Veel 1970. aastate keskel kasvatati üle 40% Eesti rukkipinnal Sangaste sorti. Alates 1938. aastast, mil peale krahv Bergi surma moodustati Jõgeva Sordikasvanduse Sangaste aretuspunkt, on Eesti riik toetanud Sangaste rukki säilitusaretust.

TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli rahvas Sangaste lossi raamatukogus Foto Urmas Saard
TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli rahvas Sangaste lossi raamatukogus. Foto: Urmas Saard

TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli selle suvine bussiretk viis neil päevil ligemale poolsada teadmistehimulist reisiseltsilist Eestimaa lõunapiiri lähedale, kus peatuti mitmetes vana Liivimaa ja Setomaa huviväärsetes kohtades. Ka nüüd tegi koostöös väärikatega kahepäevase sõidu kaasa paar seltsilist Külauudistest, et kodumaal pakutavaid elamusi ajakirjanduslikult vahendada nii kirjasõna kui piltidena. Lühiülevaade esimesest jalasirutamise peatusest Tõrva linnas on juba avaldatud ja lugejate heakskiitev tagasisidegi saadud.

Reisisaatja Jaak Suurväli rääkis, et hea ekskursiooni ettevalmistamisel tuleb tööd teha mitmeid kuid. Teekonna kavandamisel peab eelnevalt palju uurima. Tema sõnul on üks vastutusrikkamaid ülesandeid sobivate söögikohtade leidmine, aga veel tõsisem töö tuleb ära teha huviväärsuste valimisel. Välja minnes tahetakse võimalikult palju haarata. Kuid siis selgub, et aeg seab oma piirid ja mõnestki algsest soovist peab loobuma. Seepärast sõideti peatumata mööda Helme ordulinnuse varemetest ja Barclay de Tolly mausoleumist. Aga Jaak jutustas nende ajaloostki, et bussi mugavuses keegi tukkuma ei jääks.

Pikemate peatustega reisisihiks olid Sangaste loss, maanteemuuseum, Seto talumuuseum, Piusa koopad, Vastseliina piiskopilinnus ja metsavenna retk Vastse-Roosa külas.

Sangaste lossi jõudes olime jätnud juba bussi rataste alla ümmarguselt 150 kilomeetrit ja kuulnud Jaagult rohkelt huvitavaid teateid ka tolle kuulsa paiga kohta. Meid võttis vastu Sangaste lossi majahaldjas Anneli (pildigaleriis foto 028). Nii ta ennast tutvustas. Ainult Anneli jutustustest tundsime ära, et oleme kohtunud väga hea giidiga. Ta astus eesruumist tõusvale kõrgemale trepiastmele ja kummutas esimese asjana ühe visalt leviva eksiarvamuse. Anneli sõnul tulevat ette juhuseid, et esmakülastajad peavad Sangaste lossi kuulsa Windsori lossi koopiaks. Küsimuse peale, kas on siis Windsori lossi külastatud, vastatakse eitavalt. Aga „teadjad” külastajad olevat just nõnda kusagilt lugenud. Tõepoolest on vääraid teateid ka eestikeelses kirjasõnas levitatud.

Enne giidi selgituste kuulmist oli vaba aega lossi välispidiselt uudistada, vaadata parki ja märgata muudki olulist. Peahoone poole sammudes näeb lossi aia paremal poolel Sangastele enim kuulsust toonud mehe auks avatud büsti. Terve Lõuna-Eesti suurepärasemaid vaatamisväärsusi on Sangaste loss, mille ehitas Friedrich Georg Magnus von Berg (1845 – 1938). Lossi tornis pöörleb tuulelipp, millel olev aastaarv jääb olenemata tuule suunast eemalt vaadates ikka õigetpidi loetavaks – 1881. See ongi lossi rajamise aasta. Bergi täisnimi on hõlpsasti meelde jätmiseks liialt pikk. Rahvas tundis ja austas mõisahärrat teise nimega. Seepärast on büsti alussambale kirjutatud ka lihtsas eesti keeles ’rukkikrahv’. Ausammas avati 2005. a 2. juulil.

Bergi huvi tärkas rukki vastu juba poisikesepõlves. Tema kiindumus tekkinud rukkisse selle taime tolmlemise võimast vaatepilti nähes. Anneli rääkis, et legendaarse krahvi pikaaegseks elutööks kujunes „Sangaste“ rukkisordi aretamine, mis algas 1875. a, kuid kasvatamise võidukäik saabus kahekümnendate keskpaigas. Teadaolevalt on tegemist maailma vanima tänini põllumajanduslikult kasvatatava ja aretatava rukkisordiga terves ilmas. Haiguse- ja talvekindluse, pika jämeda kõrre ja hea terasaagiga rukis pälvis tunnustamisi mitmetel maailmanäitustel. Põllumajanduslike saavutuste tulemusena valiti Berg 1929. a Tartu Ülikooli audoktoriks, 1931. a Eesti Sordiparanduse Seltsi auliikmeks.

Peale rukki tegeles Berg ka odra, heintaimede ja õunasortide aretamisega, samuti loomakasvatusega. Juba eelmise sajandi alguses olid tema mõisas telefon ja elekter. Laudas tarvitati lüpsimasinaid ja piima jahutati elektrit kasutades.

Krahv elas kõrge eani, 94 aasta vanuseni ja oli veel viimastelgi eluaastatel selge vaimuga. Elujõud säilis tema kehas ja vaimus isegi kuulmise ja nägemise hääbudes. Väga kõnekaks kujunes tema viimsele teekonnale saatmine. Kogu ümbruskonna rahvas tuli talle austust avaldama.

Urmas Saard & Kärt Saard