inimene

Nõmme gümnaasiumi direktor Alfred Teaste sai nimelise pingi

Täna, 12. novembril möödub 80 aastat Nõmme gümnaasiumi hoonele nurgakivi panekust. Sel puhul avati kooli ees nimeline pink Nõmme gümnaasiumi pikaaegsele direktorile Alfred Teastele.

Nõmme gümnaasiumi direktor Riho Uulma eemaldab katte Alfred Teastele pühendatud pingilt Foto Jukko Nooni — Nõmme gümnaasiumi direktor Riho Uulma eemaldab katte Alfred Teastele pühendatud pingilt. Foto: Jukko Nooni

[pullquote]kes ei reetnud sinimustvalgeid põhimõtteid ka nõukogude terrori tingimustes[/pullquote]Nõmme linnaosa vanema Grete Šillise sõnul tegid ettepaneku Alfred Teastele nimelise pingi paigaldamiseks pärast kevadel toimunud linnaosa asumiseltside ümarlauda kooli vilistlane ja Nõmme Tee Seltsi liige Kadi Alatalu.

Alfred Teaste (1895-1992) juhtis Nõmme gümnaasiumi aastatel 1931-1940 ning 1941-1944. Suurel määral direktori initsiatiivil võttis Nõmme linnavolikogu 1936. aasta vastu otsuse ehitada uus gümnaasiumihoone. Okupatsioonivõimud ei lubanud Teastel direktorina töötada, kuid kuni 1949. aastani sai ta jätkata koolis tööd õpetajana, misjärel ta vallandati. Kaks aastat hiljem saadeti ta vangilaagrisse.

Loe edasi: Nõmme gümnaasiumi direktor Alfred Teaste sai nimelise pingi

Tegelikkus on tähtsam kui idee – imperatiivide paavst

Artikkel ilmus esmalt augustikuu ajakirjas “Teekäija”. Seoses 266. Rooma Katoliku Kiriku paavst Franciscus’e Eesti külastusega saab autori loal lugeda seda ka Külauudiste uudisvoos.

Tallinn paavst Franciscus’e ootel, Vene tänav 16 Foto Urmas Saard — Tallinn paavst Franciscus’e ootel, Vene tänav 16. Foto: Urmas Saard

[pullquote]Eesti ei ole statistilises plaanis enam luterlik vaid õigeusklik maa[/pullquote]Visiit Balti riikidesse on ajastatud Leedu, Läti ja Eesti sajanda aastapäevaga. Meie jaoks oleks tegemist teise paavsti külaskäiguga. Esimene, kes külastas Balti riike ja Eestit oli Johannes-Paulus II, kes viibis Tallinnas 10. septembril 1993. a. Kindlasti on sellised visiidid olulise tähtsusega kohalikule katoliiklikule kogukonnale (u. 6000 katoliiklast) ja ka eesti kristlaskonnale. Mis on kahe visiidi vahel muutunud? Suurim muutus usulises plaanis on see, et Eesti ei ole statistilises plaanis enam luterlik vaid õigeusklik maa. 2011. a rahvaloenduse järgi oli õigeusklikke 16% ja luterlasi 10%. Üleüldine ilmalikustumine on süvenenud (54% elanikkonnast ei pea omaks ühtegi usku), kristlus on veelgi enam surutud ühiskonna ääremaale ja ühiskond poliitiliselt palju polariseerunum kui 90-ndate alguses.

Loe edasi: Tegelikkus on tähtsam kui idee – imperatiivide paavst

Adavere Mõisaseltsi eestvedaja Evi Rohtla: „Kõige aktiivsemad kogukonnaliikmed on meil lapsed ja eakad”

Adavere kogukonna eestvedaja Evi Rohtla lapsi käsitöötoas juhendamas. Foto: erakogu

Jõgevamaa kultuuri-sporditegijate ja tervisedendajate tänuõhtul Rahvakultuurikeskuse tänukirja pälvinud Adavere Mõisa Seltsi eestvedaja Evi Rohtla on kaasanud kogukonna tegevusse inimesi erinevatest põlvkondadest, ennekõike aga lapsi ja eakaid. Evi on algatajaks rahvakalendri tähtpäevade korraldamisel. Tema pealehakkamisel saab Adavere naisrühm Põltsamaa kihelkonna rahvarõivad. Rahvatantsu harrastab Evi ka ise.

Evi Rohtlat usutleb Jaan Lukas.

Mis on üldse Adaverele iseloomulikku kogukonna liikumise ja rahvakultuuri vaatevinklist?

Kõige aktiivsemad kogukonnaliikmed on meil lapsed ja eakad. Loomulikult on ka peresid, kus näiteks vastlapäevaüritsele tullakse ikka kogu perega ja lüüakse võistlustel aktiivselt kaasa.
Pikki aastaid ei ole Adaveres tegutsenud rahvatantsurühmasid. Praegu saame uhkusega öelda, et alates 2014. aaastast tegutseb meil kaks rahvatantsurühma: memmede rahvatantsurühm 8-10 tantsijaga ja septembrist naiste rahvatantsurühm 14 tantsijaga.
Adaveres on au sees ka igasugune käsitöö. Võimalus on kangastelgedel kudumist õppida ja praktiseerida Vaba Aja Keskuses olevatel kangastelgedel. Meil on mitmed kirivöö kudujad, kes lahkesti oma oskuseid ka teistele huvilistele õpetavad. Nii “nakatusin” minagi peaaegu aasta tagasi vöökudumise pisikuga. 2016. a suvel-sügisel käis meil vöökudumist õppimas huviline lausa Tallinnast.
Meie igapäevane tegevus toimub Vaba Aja Keskuses. Kuna need ruumid ei ole väga suured, siis teeme koostööd ka Adavere Agroga (meie mõlemad tantsurühmad käivad trennis Agro saalis) ja Adavere põhikooliga (vajadusel saame kasutada mõisasaali oma ürituste korraldamiseks). Loe edasi: Adavere Mõisaseltsi eestvedaja Evi Rohtla: „Kõige aktiivsemad kogukonnaliikmed on meil lapsed ja eakad”

Jaan-Ivo Lukas on teinud Külauudistele kaastööd
üle kuue aasta

Jaan-Ivo Lukas oma Jõgeva kesklinnas asuvas büroos koos Külauudiste tänukirjaga. Raamaturiiulist paistavad väljaanded, mida mees on koostanud, toimetanud ja/või välja andnud. Foto: Elina Allas

Jõgeval elav Jaan-Ivo Lukas (52) on Külauudistele kaastööd teinud juba peaaegu selle loomisest saati ehk nüüdseks juba üle kuue aasta. Tänavu aasta alguses tunnustas Külauudiste portaali haldav MTÜ Eesti Kodanikuajakirjanduse Selts usinat Jõgeval elavat kodanikuajakirjanikku tänukirja ja magusate meenetega.

Jaan Lukase sõnul teeb ta hea meelega kodanikuajakirjanikuna Külauudistele kaastöid, kuna portaal sümpatiseerib teda oma kuvandiga, mille läbivaks jooneks on tema jaoks kodulähedus.

“Erinevate inimeste kodupaikades toimuvad sündmused, rõõmud ja mured jõuavad avalikkuseni,” toob Lukas välja oma kirjutamise põhjuse. “Sellisest kirjutamisest saab positiivse laengu ja usutavasti on uudiseid ja lugusid ka mõnus lugeda. Kirjutama ajendab seegi, et minu ajakirjanduslikus tutvusringkonnas on Külauudistel mitmeid püsilugejaid ja portaali austajaid, kes alati heameelega infot jagavad, oma toimetamistest teada annavad.”

[pullquote]“Kui omakandi inimestest ja nende tegudest märku ei anna, võib see kergesti tegemata jääda. Ja kui naljaga pooleks öelda, siis omakandi inimeste ja nende tegude kiitmine on sedavõrd oluline tegevus, et seda ei saa teiste hooleks jätta.”[/pullquote] Lukas toob välja, et regulaarselt varustavad teda infoga Külauudiste jaoks Jõgevamaa Kodukandi Ühenduse juhatuse esimees Liia Lust ja aseesimees Pille Tutt, ühtlasi on Jõgevamaa rahvakultuurispetsialist; Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev; Jõgevamaa omavalitsuste liidu juhatuse esimees ja Jõgeva vallavanem Enn Kurg; Jõgeva vallavolikogu esimees, spordiajakirjanik Tiit Lääne; Saare vallavanem Hannes Soosaar; Torma vallavolikogu esimees Ülvi Nool ja vallavanem Triin Pärsim; heategevuse edendajad Eckard Klug ja Luule Väin Sadala kandist; Mustvee kultuurikeskuse ja raamatukogu eestvedaja Laidi Zalekešina; Pala vallavanem Jozsef Weinrauch ja Anna Haava nimelise Pala kooli direktor Malle Weinrauch; Kasepää vallavolikogu esimees Aivar Anijago ja vallavanem Jüri Vooder, Jõgeva linnavolikogu liige ja Tartumaal asuva Laeva vallavanem Aare Olgo; külaelu eestvedajad Viljandimaal Kuhjavere külas ning teatrifestivalide korraldajad Urve ja Romeo Mukk ja paljud teised.

Loe edasi: Jaan-Ivo Lukas on teinud Külauudistele kaastööd
üle kuue aasta

Koorijuht tege muusiga-ijäveini

Inämbüisi tulõ inemisel väega häste vällä õnnõ üts asi. A mõnõl tulõ häste vällä kõik, midä tä ette võtt. Kolmõ laulukooriga pääliinast laulupidolt tulnu koorijuht Lokko Külli (56) om saanu ka ijäveinimeistris.

Põlva kandih tiidvä pia kõik, ku kimmäs koorijuht Lokko Külli om. E STuudio koori omma toonu avvohindu jo mitmõl aastal nii Eestimaalt ku vällämaalt. A seo suvi kiteti Külli Maalehe ja Veinivilla konkursil veinimeistris. Konkursilõ and’ tä viinamar’aveini nimega Mistico. Tuu om ijävein nigu tõõsõki Külli tettü veini. Külli vein pässi lõppvõistlusõlõ ja sai kuvvõnda kotussõ. Umamaidsist viinamarjust tett veini sai mekki ka Põlvah Hurda Jakobi nimelidsel talosöögi võistlusõl.

Ijäveini tegemist näkk’ Külli edimäst kõrda 2008. aastal, ku kooriga Kanadah esinemäh käve. Ontario provintsih om tuu jaos õkva paras kliima. Viinamar’a piät saama väädi otsah vähämbält katõsa kraati külmä ja sõs külmänült lääväki õkva pressi ala. Mar’a kor’atas üüse, inne ku sulama nakkasõ. Säändse mooduga tetäs veini viil Saksamaal ja Austriah. Tuu muud om väega kulukas ja nuu veini omma neli kõrda kallimba ku hariligu veini.

Esi om Külli veini tennü vähämb ku kats aastat. Härgütüs tull’ tuust, et täl läts’ sükävkülm katski ja kõik kappi pantu mar’a olõs üles sulanu. «40 karpi maasigamuusi iks kõrraga är ei süü. Ja keedetüt muusi meil kiäki ei süü. Nii tull’gi tuu mõtõ, et proovi kah ijäveini tetä,» kõnõlõs Külli. «Edimäst tiidüst sai vele käest, kiä om innemb veini tennü, a suurõmb jago om iks uma pruuvmisõ tullõm.» Loe edasi: Koorijuht tege muusiga-ijäveini

Ojasaarõ Toomas: saatus vei Teppo pilli taadõ

Ojasaarõ Toomas uma lõõdsa ja lõõdsakuninga kujoga. Foto: Harju Ülle, Uma Leht

Võro folkloorifestivalil lõõdsakuningas saanu Ojasaarõ Toomas (21) Põlva kihlkunnast Vanaküläst arvas, et no passi ei külh lõõtsa nukka visada, tulõ naada viil parõmbas pillimehes opma.

Midä lõõdsakuningas saaminõ su jaos tähendäs?
Säänest ummamuudu vastutust. Kimmähe piät edesi opma ja uurma. Mano oppi om hulga hüvvi pillilukõ, midä vanastõ om mängitü. Internetist otsi, mul om üts Kikka Karla plaat. Arhiivi ei olõ viil jõudnu, elo om küländ kipõ…

No sa tullit õkva sõaväest…
Lehekuu perämädsel pääväl sai vallalõ jah.

Kas tuu and tunda kah, et katõssa kuud es saa lõõtsa mängi?
Jah! Näpu ei jõvva mõttõlõ perrä. Küländ rostõh omma. A sõaväest oll’ iks kassu kah. Muido om taa pillimehe elo sääne, et egäl puul söödetäs maru häste…

No lätt pillimehe elo edesi. Kas kutsutas pall’o mängmä?
Teenistüs väiku põndsu pandsõ, olli pillimiihi pildist väläh. Päält sõaväke om piaaigu egä nädälivaih vähämbält üts ülesastminõ olnu.

Määne tuu pillimehe elo om?
Vahepääl väsütäs iks är külh, ku mõnikõrd läät joba hummogu kotost vällä ja esinemine lätt ilda üüni vällä. Loe edasi: Ojasaarõ Toomas: saatus vei Teppo pilli taadõ

Tiit Alte: Inimene on kõige suurem väärtus, hoidke teda

oo põrm, mis kord maailma hoidis vaos, on saanud tuuletõkestajaks seinapraos... Tiit Alte ja Üllar Saaremäe. Foto: erakogu — Oo põrm, mis kord maailma hoidis vaos, on saanud tuuletõkestajaks seinapraos… Tiit Alte ja Üllar Saaremäe. Foto: erakogu

Rauno Põld, reporter

Eestimaa on väikene, aga tema inimesed jõuavad palju. Tiit Alte on õppinud kultuurijuhiks ning lavastajaks, pärast Nõukogude sõjaväge töötanud mitmes kultuurimajas. Hetkel 52-aastane Tiit töötab lavastajana, tõlkijana ning lööb ka ise vahel näitlejana lavastustest kaasa. Eelmisest aastast alates on ta juhtinud ka näitlemistööd Ka Rak Ter teatris. Tiit Altet võiks iseloomustada Rousseau poolt öeldud lausega: “Elu pole puhkus, vaid tegutsemine”.

Miks läksite Viljandisse kultuurijuhtimist õppima?

Sellepärast, et sellel aastal, kui kooli sisse astusin, lavakunsti kateetrisse vastuvõttu ei olnud. Ja see oli kõige lähem eriala soovitud tegevusele, seal huvitas mind eelkõige lisaeriala, näitejuhtimine.

Ja te lisa erialaks võtsite näitejuhtimise, kuidas teil üldse see mõte tekkis?

Ma ei tea, kust ta võis tulla. Ilmselt, kuna mu vanaema oli kunagi Rakvere teatri garderoobis riidehoidja ja tänu sellele sain ma peaaegu kõiki etendusi näha ja üsna palju teatris käia. Ju siis mulle siit miskit meeldima hakkas.

Kuidas oli näitlemisega kooli ajal?

Vot kooliteatris ma ei käinud. Küll aga jah, kui oli klassiga esinemine, siis küll.

Miks huvitute vene kultuurist?

See on väga rikas ja muidugi väga huvitav kultuur. Seda on küll nüüd üle 70 aasta hoolega hävitatud, aga lõplikult sellest lahti pole veel saadud. Seal on praegusenigi väga huvitavaid perioode. Kõige huvitavam periood on minu arvates 19. sajand, aga ei saa öelda, et praegune sajand vähem tähtis oleks, värvitum või igavam. Seal on praegugi väga häid autoreid, teatreid ja näitlejaid. Kuigi suuri tähti, nagu olid vanasti, on muidugi vähem, aga sellele vaatamata huvitavaid näitlemisisiksusi on endiselt. Teine asi on vaimne otsing, mis on juurte alguse saanud just 19. Sajandi kirjandusest eelkõige ja millel on tänapäevani jätke. Üldiselt meeldib mulle vene kirjandusest just näitekirjandus, kuigi ka proosa meeldib kohutavalt, selles valdkonnas on häid autoreid.

Loe edasi: Tiit Alte: Inimene on kõige suurem väärtus, hoidke teda

Ruusmäel vanaimä man – Eesti aasta vanaimä man

Viis last ja 14 latsõlast hoitva umma vannaimmä, inneskist Ruusmäe kooli algklassõ ja võro keele oppajat Oro Leilit (70) nii väega ja panni uma tundõ nii ilosahe kirja, et Leili valiti timahava Eesti aasta vanaimäs.

«Ku ma sai kutsõ pääliina, sis tükk aigu mõtli, et mis taa asi tähendäs. Sis tull’ miilde, kuis tütär käve mu man arvutist pilti otsmah, koh ma latsõlatsiga üteh olõ,» selet’ hää detektiivinõnaga Leili. «Küsse sis tütre käest ja tä ütel’ as’a är.»
Eesti vanavanõmbidõ fond tennäs’ säitsmendät aastat kümmet imelist vannavanõmbat ja valisi neländät aastat näide siäst viil aasta vanaimä ja vanaesä.

Leili arvas’, et kimmähe om timäst pall’o tublimpi. «Aasta vanaesä kasvatas ütsindä kolmõ latsõlast, mul käävä latsõlatsõ iks õnnõ küläh!»

Leili vällävalimisõl mõiu arvada latsõlatsi ilosa ja süämest kirja pantu hää sõna, näütüses: «Mi vanaimä om mi jaos kõgõ olõman olnu ja avitas sis kah, ku sa esi viil arvogi saa-i, et sul api vaia om. Vanaimä om kõiki opanu lugõma, avitanu koolitüüd tetä, üllätüs-taskuraha pangakontolõ tekütänü, toonu meile maitsvit purgisüüke ja tsäihaino, kõlistanu inne tähtsit kontrolltöid ja eksämme. Tä tund kõgõ huvvi, kuis meil lännü om ja om läbi lugõnu suurõmba jao mi loomingust, eski magistritüü, mille sisu tälle võõras jääs. Kõgõ löüd tä põhjusõ meid kittä ja mi ettevõtmiisi julgusta.»

Päält ummi latsõlatsi om Leili umas võtnu viis kasulatsõlast. «Nigu seoilmaao elo om – kärgpere muudu asi,» selet’ tä.
Latsõlatsõ tulõva Leili mano päämidselt koolivaheaol. Nigu nä esi omma ütelnü, kisk määnegi vägi näid iks Ruusmäele – vanaimä man om näid kõgõ hulga kuun ja lusti pall’o. Loe edasi: Ruusmäel vanaimä man – Eesti aasta vanaimä man

Vaheoja Indrek: nuudli ja hapanu piim miildüse kõigilõ

Vaheoja Indrek minevä aasta Mooste mõisakarnõvalil. Ilvesse Aapo pilt, Uma Leht

Põlvast peri Vaheoja Indrek (35) om üleüü ilmakuulsas saanu Winny Puhhi laulumiis. Umma suuvärki pruuk tä Raadio 2 hummoguprogrammih ja TV 3 saatõh «Kodumäng». A umma kodoliina ega -kiilt tä olõ-i är unõhtanu. Võro keele nädälil mulgahtas Indrek Raadio 2h umah keeleh ja oppas egä päiv umalõ seldsilidsele selges üte võrokiilse sõna.

Kiä sa olõt?
Ma olõ harilik Lõuna-Eesti inemine, kiä om tüü peräst Tal’nahe kolinu. Ega taal liinaelol ka midägi hätä olõ õi. Mu esä ütel’ vanast niimuudu, et pojal lätt häste, om liinan korgõ kotussõ pääl pasatskis.

Winny Puhh, mille ti Põlvan sõpruga teiti, sai kuulsas päält 20 aastat ullitegemist, ku Eesti Laulu finaali jõudnu lugu ilmah silmä jäi. Säält edesi tulli sis Pariisi moodunätäl, maailma kõgõ andsakambas bändis kuulutaminõ jne. Kuimuudu nuu juhtumisõ su ello muutnu omma?
Ei olõ midägi muutnu, elo lätt iks sammamuudu edesi.

Sait õkva reklaamiagõntuuri Age McCann loovjuhis. Midä sääl luuma nakkat?
Ma kirota ja tsehkendä ja tii reklaamõ.

Kuimuudu sa «Kodumängun» umma krõpõt suuvärki är pruuksõt? Kas inemise hiitü tuust är kah?
Ei olõ kiäki är hiitünü. Ma iks mõista hinnäst tagasi kah hoita, ku vaia.

Kuis latsõpõlv om sinno mõotanu?
Latsõn ma elli Põlva liinan, a egä suvi ollimi sõsaraga vanaimä man Võro liinan kah. Roitsõmi mõtsu pite ja kävemi leeväkombinaadi man Kakukesen» lämmind saia ja limonaati ostman. Õnnõlik latsõpõlv vai niimuudu.
Et perren om viil väikumb veli kah, sõs kõgõ suurõmb asi, mis ma kotost saanu olõ, om tuu, et piät tõisiga rehkendämä, et olõ-i esi ilmanaba. Esä-imä opsiva süvvä tegemä ja kraamma kah, nii et peris nälän ja kõrvuni sita seen ma elämä ei piä.
Loe edasi: Vaheoja Indrek: nuudli ja hapanu piim miildüse kõigilõ

Laidi Tiiu – poiskõisi puutüüoppaja

Laidi Tiiu puutüüoppusõ tunnin omma Tarto Raatusõ kooli 5. klassi poiskõsõ iks himoga tüü man. Leimanni Eve pilt.

«Tüükotussõ pääle oll’ kats kandidaati: ma – naanõ – ja joodik miis. Joodikut nä es võta,» naard Võrolt peri Laidi Tiiu (49) tuud, kuis timäst sai Tarto Raatusõ kooli poissõ puutüüoppaja.

«Nüüt teemi nii, et ärmi võtami viimätsit laudu,» hel’os Laidi Tiiu kõva helü üle klassi. Tüüoppusõ tunni tulnu viiendä klassi poiskõsõ kullõsõ hoolõga minevä aasta ütes Tarto liina aasta oppajas valitut ja tenokirjuga avvostõt oppajat.

Tiiul lätt koolin viies süküs. Seokõrd and tä poissõlõ tetä katõ pääle silla.

Poisi kullõsõ är oppaja nõvvu sillategemises, kaesõ, mändse nägevä vällä silla, miä omma varramba tettü. Märgotasõ sis veidükese ja lättki tüü vallalõ: sae liigusõ, käüki läävä liivapapõr ja liim. Oppaja silmä all saa eski mootoriga massina – vibrosae pääl sillatükke vällä lõiku.

Ku latsõ tüüle nakkasõ, sis Tiiu väega vaihõlõ ei tsusi. «Tuu om latsõ uma looming,» om tä kimmäs. A ku valmis, kaias asju ütenkuun, võrrõldas ja arotõdas, midä sai opitus, miä häste vai halvõmbalõ läts’. Loe edasi: Laidi Tiiu – poiskõisi puutüüoppaja

100aastanõ umblõja

100aastadsõ Müürsepä Hilda näpu ja silmä lupasõ iks viil ummõlda. Foto: Uma Leht

«Niidi nõgla taadõ ajamisõga lätt aigu, a är ma aja!» kitt 100aastanõ Kanepi umblõja Müürsepä Hilda ja lupa poolõlõ põllõkõsõ kimmäle är lõpõta.

Umal 100. sünnüpääväl (5.04.) juusk tsärre Hilda telefoni vaiht, kullõs sünnüpäävälaulõ ja sääd piigli iin soengut – õnnõsuuvõ kõnõldas nii telefonni ku tuldas esi edesi ütlemä. Õnnitluskaart Eesti presidendi käest tuu Hildalõ piaaigu pisara silmä.

Timahava peimi Eesti vabariigi 95. sünnüpäivä. Hilda mälestüse nakkasõ pääle kavvõmb aigu tagasi. «Viimädse ilmasõa aigu oll’ nälg külh, a tuuga ei saa võrrõlda, mis mi Vennemaal tunda saimi,» kõnõlõs Hilda. Timä pere rännäs’ Kanepist Vinnemaalõ viil inne edimäst ilmasõta, ku kävevä jutu, et sääl om hää ellä. Esä, kiä oll’ olnu sõaväeläne, läts’ Romanovi liina ketrusvabrikuhe tüüle ja perän Moskvahe puuäri juhatajas. Tiinse häste ja imä oll’ koton.

Päält revolutsiooni võeti esä sõtta ja pere jäi nälgä. Esä tull’ haigõlt sõast kodo ja 1921 inne jõulu tull’ pere Eestimaalõ. Kolimisõ pääle läts’ viimäne vara: esä kats kuldkellä ja imä jalaga umblõmismassin. Imä tull’ kõrraga Kanepi-mailõ, a esä tüüt’ mõnõ ao viil Virumaal kaivandusõn.

Ku Hilda 1920. aastil Kanepin koolin käve, sis vanõmbin klassõn opsõ kirämiis Uibopuu Valev, Marga Heinrich ja Aksli Karaskist (Marga Heinrich oll’ 1950. aastil Eesti Vabariigi eksiilvalitsusõ riigisekretär, 1971–1990 pääministri asõtäütjä ja sõaministri, 1990–1992 pääministri presidendi ülesandin.)

Marga Aksli eläs Rootsin, saa suvõl 100aastadsõs. «Aksli kitse Maalehen Kanepi kuuli, et sääl nõuti hääd käekirja ja ma olõ tuu kitmisega peri!» seletäs Hilda ja kraam vällä paari päävä iist uma käega kirja pantu pikä luulõtusõ. Hildal tull’ inne suurt juubõlit mõtõ, et vaia om uma elolugu luulõvormin kirja panda. Mõtõldu-tettü. «Käe tüütäse, kirota nii, nigu olõssi 60aastanõ!» kitt tä. Käekiri om Hildal tõtõst illos.
Loe edasi: 100aastanõ umblõja

Perretohtri – maa suul

Väega lahkõ ja as ‘atundja tohtri, timä käest võit nõvvu küssü eski kümne aigu õdagu, kitvä patsiendi Tervisetrendi kodolehe pääl Antsla perretohtrit Reva Kristat (53). Tuu kodolehe pääl saa egä Eesti perretohtri tüüd hinnada ja vana Võromaa perretohtriist om Krista saanu parhilla kõgõ inämb punktõ.

«No säänest üüse helistä mist iks väega pall’u ei olõ,» muhelõs Reva Krista uman päävä poolidsõ aknõga tüütarõn Antsla tervüsekesku sõn. «Ma klaari iks inämbüse as’ust päävä aigu är. Võimalusõ piät inemisele andma, a hindäle sälgä ei saa kah laskõ istu.»

Mille Krista õdagu ja nädäli vaihtusõl hindäle helistädä lupa – tä om kimmäs, et uma arst tiid iks parõmbidõ nõvvo anda ku infotelefoni-tohtri. «Nuu ei tiiä jo, mis inemine om ja mis täl hädä om.»

Krista tiid ummi ravi alotsit häste: tä om Antslan tohtritüüd tennü 1986. aastast. Juurõ omma täl kah küländ lähkül: Harglõ ja Karula kihlkunna piiri pääl Koemõtsan, kon eläs imä.

Tohtri kotsilõ või üldä, et tä om maa suul – Reva Kristalõ om külh pakutu latsitohtri tüüd Tarton, a tä lää-i suurtõ liina. Vällämaalõ ammuki mitte. «Liinaelu ei olõ mullõ, ma olõ maalats,» ütles tohtri lühküs seletüses.

Maausku tohtri
Reva Krista jutust tulõ vällä, et tä om maa- ja mõtsausku: soovitas ravialotsilõ innekõkkõ luudusõst peri ruuhi, apteegiruuhist hindas vanno ja läbiproovituid, mitte firmadõ päähämääritüid kallit vahtsit. «Ma olõ kuusõtõrvaga pall’u inemiisi avitanu. Om häste tüütänü, ku omma mädädse haava ja põlõtigu,» seletäs tohtri. «Olõ esi tuud kor’anu ja mõnõ ravialodsõ omma kah lännü otsma. Ku mõtsa läät, sis iks saat.» Loe edasi: Perretohtri – maa suul

Perretohtri – maa suul

Krista tiid ummi ravi alotsit häste: tä om Antslan tohtritüüd tennü 1986. aastast. Juurõ omma täl kah küländ lähkül: Harglõ ja Karula kihlkunna piiri pääl Koemõtsan, kon eläs imä.

Tõsõ ilma nägejä

Mottus_Kalev — Mõttusõ Kalev näge sändsit asjo, midä egäüts näe-i. Foto: Uma Leht

Egä aasta hingipääväl ots Varstu valla Mõtstaga külä miis Mõttusõ Kalev (59) rehe alt vällä vana kündle ja pand palama: kaonulõ imäle, sõsaralõ, vanatädile… «Kül nä üleväst nägevä,» ütles miis kimmäle: uma inemise omma tälle tõsõst ilmast teedä andnu, et nä iks kuigimuudu olõman omma.

Kalev eläs ütsindä uma vanatädi talon – ehit’ majast pistü jäänü korsnajala ümbre hindäle väiku tarõkõsõ. Sugulaisi trehväs tä harva, häid sõpru olõ-i ja naist kah mitte: noorõ-iä armuluu hallus lõpp sekä seoniaoni. Seltsis om pinikene, telekas ja sorga, kiä tarõ pääl kõvva madistasõ.

Külärahvas kõnõlõs, et Kalev om tsipakõsõ esimuudu miis. Tä näge sändsit asjo, midä egäüts näe-i. «Ma ei olõ pall’u asju tihanu kõnõlda – et peetäs ullis, – a imäga kõnõli neli-viis aastat pääle timä surma,» seletäs Kalev. 84aastadsõs elänü imä Meeta oll’ eloaol kangõ naistõrahvas, kiä katõssa last piaaigu ütsindä (joodikust mehest olõ-s suurt api) üles kasvat’ ja kõvastõ kõrda nõudsõ.

Tõsõst ilmastki jagi imä päämidselt oppust. «Ütel’ iks, et är tuud tekku ja är tuud tekku!» kõnõlõs Kalev. Ku imä är kuuli, sis havvakaibja kaibsõ havva tsipakõsõ liuhka. «Imä ütel’, et täl om halv, ku pää allapoolõ om, a ma ütli, et hauda iks inämb valla ei kaiva kiäki!» seletäs Kalev.

Imä – Kalevi kõgõ parõmb sõbõr – om mitu kõrda unõn teedä andnu, et poig saa perändüse. «Seoniaoni ooda – olõ-i määnestki mõtõtki, kost tuu või tulla!» muhelõs miis – seod ettekuulutust tä väega tõsitsõlt võta-i. Loe edasi: Tõsõ ilma nägejä

Timmi Mart: talomiis piät märkmä ummi tegemiisi mitu aastakka ette!

Vana Võromaa üte suurõmba talo, Jaagumäe talo peremehel Timmi Mardil (66) om parhilla kipõ aig: rekordsaagi koristaminõ nakkas är saama ja 3. märdikuu pääväl tege tä Võro liinan vallalõ vahtsõ Võromaa söögikeskusõ. 2009. aastal Eesti aasta põllumehes valitul Räpinä kandist peri Navi külä mehel om hää miil, et Jaagumäe talo and seost sügüsest tüüd 150 inemisele.

Kas saak om salvõn?

Üle pini om är saadu, üle hanna om minnä. Kardok om võetu, kapsta ja põrkna võtminõ käü. Timahavanõ saak om aoh kõgõ parõmb – ei mahu lattu är… Eloh ei olõ nii suuri numbrit saadu, no õnnõ kardokal või-olla 35–40 tonni hektäri päält. Kuiva villä saimi timahava kuus tonni hektäri päält, minevä-aasta 4,5. Talvõrapsi saimi neli, suvõrapsi 2,5 tonni, kapstast 70–80 tonni hektäri päält. PRIAtoetuisi all om meil põllumaad 1400 hektärri, tuust 350 om uma maa, ülejäänü rendimaa. Timahava oll’ maah 770 hektärri villä, 320 rapsi, 100 kardokat, 40 kapstast, 15 kaali, 8 piiti, 7 põrknast, sis viil tsipakõsõ kurki, kürvitsät, sibulat ja muud.

Kuis tsiakasvatus lätt?

No parhilla olnu kavval vili kõik maaha müvvä ja tsiaga ülepää mitte tegeldä. Elohkaalu kilost saa Eestih parhilla 1.38-1.40 eurot, Vinnemaal 2.40. Tsialiha hind ei olõ meil viil vilä ja valgulisandidõ hinnalõ perrä tulnu. A as’a ei käü nii, et tõmbami täämbä piduri pääle ja hummõn panõmi rongi vahtsõst liikma. Talomiis tohe-i nii mõtõlda, et nakkas järgmäne aasta tegemä tuud, millest timahava suurt kassu saias. Hää näüde om kardokas. 2010/2011 talvõl läts’ kardokas Vinnemaal häste kaubas – suvõl olli ollu ikaldusõ. Sis joosi kõik kardokat maaha pandma – löüdse «kullamulgu». Järgmädsel talvõl sai õkvalt tuust kullamulgust mullamulk! Kardokat veeti prügümäele ja müüdi viiesendidse kilohinnaga, ku kümme senti oll’ kardoka kasvatamisõ umahind. Kõrdamineki jaos om tähtsä stabiilsus, hüplemiseldä mõtlõminõ. Tsiko lätt meil aastah suurõst luust müüki 3500, tuust vanal Võromaal 2500. Tuhat tsika om olnu kombinaatõ jago, a ku Võromaa söögikeskus käümä lätt, sis looda, et tsiko inämb kombinaati ei lää. Loe edasi: Timmi Mart: talomiis piät märkmä ummi tegemiisi mitu aastakka ette!

Sommeri Lauri: väiku kandi omma väega huvitava

Sommer_Lauri — Sommeri Lauri. Foto: Uma Leht

Kirämiis Sommeri Lauri (39) eläs üten naasõ Liisu ja väiku tütre Liidiga Sännä lähkül Räestu talon. Tuust vanavanõmbidõ elopaigast, kon Lauri latsõpõlvõ suvõ om olnu ja minkast om saanu timä kodo, om Lauri kirotanu raamadu «Räestu raamat». Tuu iist and’ Võro maavalitsus tälle timahavadsõ Kangro kirändüspreemiä. Lauri om ka laulumiis. Tä laul vanno lõunaeesti rahvalaulõ ja tege ummamuudu muusikat artistinime Kago all. Kagol om vagivahtsõnõ lauluplaat välän – «Ibipaio».

Mis raamat om «Räestu raamat»?
Seo om üte paiga aolugu. Ja inemiisi, puiõ ja kassõ ja kõik, mis siist omma läbi käünü. Seo kandi kirämehe Adson ja Jaik omma kah sinnä pantu, nii, nigu ma näid näi, nigu ma näidega sõbras sai.

Mu meelest om sääl seen väega pall’o su hindä lukõ. Kas uma hinge alastõ kiskmine om rassõ?
Inemine om üts ihon, tõnõ vaimun ja kolmas sõnan. Allõs päälekaeja vai lugõja vai Jummal pand naa as’a kokko. Esi hinnäst näe-ei. A ansamblil Vennaskond oll’ vanast laulurida, et om alastõ jo olla ülihää. Taa om nigu kerkoh veedataminõ, saat henge kerembäs.

Kuis sul nii pall’o meelen om?
Kõnõli kah inemiisiga, mis nimä mäletäse. Muidogi tan om pilte tettü kõik aig, mõnõ pildi päält näet, et tuu kitsõ vas’kas oll’gi tähtsä ja… Ku tükk aigu olt üte as’a kallal, sis nakkas rohkõmb miilde tulõma. Ma olõ Kõivu (kirämiis Kõivu Madis – UL) lugõnu, sis kae, kuis täl kah edimält om üts as’akõnõ meelen, a sis tulõva tõsõ robinal perrä.

Sis tulõva lõhna miilde…
Kõik tuu värk jah. Ja mõni asi om tan õks alalõ kah. Nigu määnegi lüliti om. Ku aida iin istut, sis tulõ miilde, kuis vanastõ oll’ sääl ümbre. Ku om hulk talvi ja sügüsit, sis nuu peegeldäse mõnikõrd ütstõist.

Kas sa olõt siiä Räestulõ no tagasi tulnu?
Ütsä aasta iist, ku maja tühäs jäi, naksi siiä rohkõmb käümä, kolm-neli aastat olõ elänü. Seo om mu maailma telg, kavva aigu ei saa siist är olla. Paik taht kah, et sääl inemise midägi toimõndanu. Ku köüdüs paigaga om jäänü, sis lövvät siist hindä kah vahtsõst, tult tagasi. Loe edasi: Sommeri Lauri: väiku kandi omma väega huvitava

Õpetaja suvi – sära ja värskuse kogumise aeg?!

„Küll sul ikka veab – kolm kuud puhkust,“ see on väide, mida õpetajana kuulen väga tihti, eriti suvel. Mis seal pattu salata, olen vastuseks kostnud, et eks juuni, juuli ja august ole kolm head põhjust, miks õpetajaks hakata. Tegelikkus aga nii roosiline (päikseline) pole.

Kõigepealt tuleb märkida, et õpetajate suvepuhkus ei kesta mitte kolm kuud, vaid täpselt 56 päeva. See tähendab, et kooliukse võib õpetaja enda järel sulgeda napilt enne jaanipäeva ja uks tuleb uuesti üles leida augusti keskel. Tõsi, pärast laste lahkumist koolist muutub õpetaja töö olemus – õpetamise asemel tuleb klassi ja sahtleid koristada, kasvatamise asemel tuleb täita eKooli, õpinguraamatut ja erinevaid aruandeid, lastevanematega suhtlemise asemel tuleb rohkem tähelepanu pöörata kolleegidele. Vanemate klasside õpetajad veedavad juunikuu ja mõnikord ka poole augustist täiendavat õppetööd tehes. Mis parata, on õpilasi, kellele jääb 135st koolipäevast väheseks, et klassi lõpetamiseks vajalikku materjali omandada. Seega võib õpetaja kooliõhu päriselt välja hingata alles jaanitule ääres, siis kui Jaan juba jaheda kivi vette viskab.

Juulikuu on tõesti juba õpetaja päralt, iseasi, kui palju seda puhkamiseks kasutada raatsitakse. Mul on kolleeg, kes käib juba aastaid kesksuvel Soomes maasikaid korjamas, pidavat hästi teenima ja on vahelduseks koolitööle. Teine kolleeg peab plaani teha suvel valmis matemaatika töölehtede komplekt, mis sobiks õpiabi vajavatele õpilastele (töö ajal seda teha ei jõua). Kolmas kolleeg läheb oma õpilastega Helsingisse Soome-Eesti tantsupeole, neljas tahab minna suvekoolitusele ja viies läheb lastelaagrisse kasvatajaks. Ise olen suvel tegelenud näiteks taimede korjamise ja herbaariumi valmistamisega, aga ka ajakirjandusliku suvepraktikaga, sugulaste ja tuttavate laste hoidmisega. Tundub tööna, aga on vahva. Loe edasi: Õpetaja suvi – sära ja värskuse kogumise aeg?!

Osula Hugo: tuu aig nakkas ümbre saama, ku jummal oll’ auto!

Mootor Grupi juhatusõ esimiis, Eesti kõgõ suurõmba bussifirma Sebe ja viil mitmõ transpordifirma umanik Osula Hugo (55) sõit esi kah rohkõmb bussi ku autoga. Sõmmõrpalo valla Osula küllä intervjuud andma tull’ tä väikubussi RAF Latviaga, määndsega Vinne aigu marsruuttaksot sõidõti.

Hugo kasvi külh üles Ida-Virumaal Mäetagusõl, a võro veri kisk tedä iks siiä.

Sebe om valitu kõgõ parõmbas tüüandjas inemiisi vidämise alal (2009). Kuis olõti jõudnu sinnä, et bussijuhi omma kõgõ lahkõ ja ku buss jõud Võrolõ, sis ütles juht võro keelen: «Olõti jõudnu Võrolõ. Hää võrokõsõ, aituma, et sõitsõti Sebe bussiga, hääd kodojõudmist!»

Ku majanduskriis oll’, sis bussijuhi kurtsõ: inemise omma murrõn, tulõva bussi ja sõimasõ meid. Kõnõlimi sis näile, et kaegõ: noil inemiisil ei olõ tüüd, a ti istuti hummogu bussiruuli, õdagu lääti kodo ja saati kimmäl kuupääväl palga kätte. Pruuvkõ olla toes noilõ, kes ei tiiä, mis uma murrõga tetä! Ku saa rohkõmb palka massa, saa parõmbit bussijuhtõ tüühü võtta. Esieränis tubli om mi Võro kollektiiv: võrokõsõl om iks lahkus seen, hää tujo ja suuv ummi tundit vällä näüdädä. Mu esä oll’ väega emotsionaalnõ inemine, võro rahvas om ülepää emotsionaalnõ.

Nii et võrokõisiga om lämmi läbisaaminõ?

Om jah! Ku esä vangilaagrist tagasi tull’, pidimi jäämä Ida-Virumaalõ. A 1960.-70. aastil kävemi egä nädälivaihtus Võromaalõ sugulaisi mano, mõlõmba vanaimä mano. Esä iks ütel’, et ku joba Tartost läbi, sis lätt hing vallalõ. Võromaal omma eestläisi juurõ, tundõ ja vägi!

Olõti ütelnü, et teil ei olõ Hispaanian suvilat. A kas Võromaal om uma majakõnõ?

Kah’os ei olõ, suvõkodo om hoobis Hiiumaal – Kõpu puulsaarõ tagomadsõn otsan Kalana külän. Imä eläs iks Alutagusõ mõtsu seen ja pidä mehidsemajapidämist katsa suurõ taruga. Nii ma käügi Ida-Virumaa ja Hiiumaa vaiht, Võromaalõ trehvä kuun kõrra. A 2003. aastast, ku Võro autobaasi pankrotist üle võtsõmi ja siiä pall’o hinge pandsõmi, olõmi saanu väega hää tulõmusõ hindä meelest. Päält tuu, et bussijuhi omma tubli, teemi tüükuan egäsugutsit imevigurit Suumõ, Ruutsi ja Norramaalõ.

Teiti Norra ringraamiiskunnalõ bussi-remonditüükua.

Rikka norraka tahtsõ säänest «imeasja» telli. Oll’ murõ, kuis peenükese tüüga toimõ tulõmi, a Võro mehe vidi vällä. Arva, et seolõ telmisele tulõ timahava ja järgmädsel aastal lissa. Loe edasi: Osula Hugo: tuu aig nakkas ümbre saama, ku jummal oll’ auto!

Staažikas noortejuht: kodutütred hoiavad mind noorena

Leili Aleksejev (58) liitus Naiskodukaitsega aastal 2001, tänini on ta tegev noortejuhina. Põlula kooli õpetaja ja kodutütarde rühmajuht ütleb, et kodutütred hoiavad teda noorena ja suudavad süstida nooruslikkust.

Foto: Kristel Kitsing — Leili teeb kodutütardega laagrites palju käsitööd

Naiskodukaitsesse tõi puhas juhus

Leili Aleksejev sattus Naiskodukaitsesse juhuslikult, kui ta kasutas 2001. aasta suvel Naiskodukaitse Võsu Õppe- ja Puhkekeskust. Sama aasta sügisel käidi Põlula koolis noortetööst rääkimas ja arvati, et tema oleks sobiv inimene noori juhtima. „Võtsin vastu poisid ja tüdrukud,“ sõnas Leili Aleksejev, kes hakkaski Põlula koolis noortega tegelema: algselt kotkaid ja tütreid, hiljem ainult kodutütreid juhendades.

Leili on seisukohal, et täna pole Põlula koolis enam noortele propagandat vaja teha, sest igal aastal liitub kohaliku kooli II-III klassi õpilasi, keda ajendab liituma omavaheline suhtlusvajadus, põnevad laagrid ning ühised väljasõidud. Siiski selgitab Aleksejev, et Kodutütarde organisatsioon on aja jooksul muutunud päris palju. „Alguses oli tüdrukuid rohkem, jooksid tormi. Siis algas taganemine, sest tüdrukutel tulid ka muud huvid,“ selgitas Aleksejev. Ta arvab, et kõik tüdrukud võiks kuuluda organisatsiooni, hoolimata huvialast, sest see kujundab noorte väärtushinnanguid ja käitumist. Näitena toob ta suitsetamise. „Ma arvan, et see on lugupidamine organisatsioonis olevate teiste kaaslaste vastu ja noortejuhtide vastu,“ selgitas Aleksejev, kelle arvates noortejuht ise on eeskujuks, kui ta ei suitseta ja need väärtushinnangud kanduvad läbi eeskuju edasi.

Loe edasi: Staažikas noortejuht: kodutütred hoiavad mind noorena

Kas külmäs kah lätt?

Pulga_Jaan — Luudusõ- ja talomiis Pulga Jaan. Foto: Harju Ülle

Mi kandin om ilm nii hiitlik, et ilma etteütlemisega om kerge võssu minnä. A vana luudusõmehe mõistva luudusõ märke perrä siski ütte-tõist ilma kotsilõ ette nätä.

«Olõ mitmit aastit ilma kaenu – kuigi luudus om veidükese iks sassih kah ja ei mõistaki kiäki inämb täpsele üteldä – ja arva, et seo kuu keskpaigah piässi külh tulõma kõrralik talv ja om jutiga piaaigu märdsi lõpuni vällä,» märgot’ Räpinä aianduskooli luudusõ-oppaja, jahimiis ja tsirgu-uurja Lepiski Arvi. «Märdsi algusõh tege üte väiku sulalainõ, nii nädälidse, sis lätt viil külmäle ja om jutiga nikani ku keväjäni.Väega suurt lummõ es tohtnu tulla. A näüs, ku täppi taa lätt!»

Lepiski Arvi selet’, et illast talvõ tulõkit näkk’ ette näütüses tsirkõ perrä. «Meil omma rändtsirgu är liiknuva, a Lääne-Eestih ommava hani ja luiga viil kohal. Kiivitäjit oll’ vana-aasta viil nättü. Mõtsaelänigu näivä ette, et äkilist külmä ei olõ tulõmah.»

Antsla ja Varstu kandin toimõndaja luudusõ- ja talomiis Pulga Jaan ütel’, et luudusõmärke ja eläjide üllenpidämise perrä oll’ jo süküskuun selge, et varahast külmä talvõ seokõrd ei tulõ.

«Ku tulõ kipõlt külm talv, sis eläjä ruttasõ asjuga, a seo süküs om näil olnu kõgõga aigu küländ,» selet’ Pulga Jaan. Mõtsatsikol es olõ kipõt joosuao päälenakkamisõga: «Mõtsatsiga naas’ viil detsembri lõpun päivä ümbre koosõrdama,» kõnõl’ Jaan.

Eski talo lambidõ päält oll’ nätä, et näil ei olõ tuu as’aga kipõt. «Novembri lõpun vei oina lauta ja lamba olli sis viil tävveste rahuligu,» selet’ Pulga Jaan. «Järgmäne märk om rebässide joosuaig, tuu piät jahikallendri perrä kuu ao peräst pääle nakkama. Mõni aasta nakkas poolõst jaanuarist, a minevaasta es liigu 10. veebruaril viil mitte üts kurat põllu pääl. Ku olnu uuta, et süküs tulõ varahanõ, olõssi repän poigõga rutanu.» Loe edasi: Kas külmäs kah lätt?

Hainsoo Meelis: liina tagasi ei taha külh inämb minnä!

Muusigamiis, ansambli Kosmikud laulja Hainsoo Meelis (39), hõigunimega Hainz, tull’ perrega Tal’nast är Moostehe elämä ja nakkas Mooste mõisan muusigaello kõrraldama.Psühholoogist tõnõpuul Aiki (38) luut kah paigapääl tüüd löüdä, ku imäpuhkus läbi saa: tütär Elo om säitsmekuunõ. Viil om perren säitsmeaastanõ poig Uko.

Kavva joba Moosten elät?

Kolm kuud. Süküskuust. Poiss läts’ kuuli Moostehe.

Mille tulliti Moostehe elämä?

Tahtsõ ellä hään kotussõn. Tan eläse tõistsugudsõ inemise, sändse süvämbä. Ei olõ õnnõ trill ja trall nigu sääl liinan. Sääl ei saa jo rahun umma tüüd tetä egä midägi. Elli Tal’nan 1990. aastast, 21 aastat. Ei inämb! Ma olõ esi peri kah tast Põlvast. Käve Põlva keskkoolin. Et siiä kanti tulla, tuu oll’ juuri kutsõ. Es taha minnä Saarõmaalõ, Virumaalõ egä kohegi muialõ.

Mille Mooste?

Vallavanõmb Needo Ülo ütel’, et om vaia mõisan toimõta. Üloga olõ latsõn matkaman käünü, Karakumin ja mis kotussin kõik. Ja esä oll’ katõssa aastat Mooste sovhoosi direktri. Oll’ suur juht, ma olõ sääne tsillemb (naard)! Olõ tsihtasutusõ Mooste Mõis juhataja.

No tuu om suurõlt jaolt paprõmäärjä tüü. Kuis muusigu hing tuuga harinõs?

Piät ümbre mõtlõma umma maailma. Muusiga iks jääs.

No sis piät jo iks küländ sakõst pääliinan käümä?

No piä jah. Paar päivä siin ja sis jäl tagasi. A tagasi tulla om väega hää. Loe edasi: Hainsoo Meelis: liina tagasi ei taha külh inämb minnä!

Lugu minu vanaemast

Aasta 2012 on kuulutatud aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aastaks. Külauudiste tegijad kutsuvad lugejaid üles kirjutama oma mälestusi vanavanematest ja näitavad ise eeskuju.

Oma vanaema sain tunda vaid veidi üle kümne aasta. Seda oli häbematult vähe, aga piisavalt selleks, et teda mitte unustada. Minu vanaemal oli kuus lapselast ja mina nende hulgas ainus tüdruk. Selge see, et pidasin ennast oma vanaema lemmiklapselapseks, leidis ta ju minu jaoks alati aega.

Mäletan tema tööd. Ta töötas nõukogudeajal pangas ja oli seal tähtis tegelane. Tema juurde saamiseks pidin helistama all uksekella ja valvuri küsimise peale pidin ütlema vanaema nime. Kui valvur mind sisse lasi, siis lausa pakatasin uhkusest – näete, ma tohin siia minna. Istusin koos vanaemaga klaasist seina taga ja vaatasin, kuidas ta prillid ninal lehti lappas ja arvelauaga klõbistas. Ta oli pearaamatupidaja. Mina arvudest sel ajal veel suurt ei jaganud, küll aga meeldis mulle kirjaklambreid üksteise otsa lükkida, sain ilmatupikki kirjaklambrikette.

Mäletan, et vanaemal oli üks tuttav õmbleja, kelle juures me vahel käisime. Vanaema armastas küll ka ise õmmelda (tema tehtud punane valgete täppidega kleit oli üks mu kindlaid lemmikuid), kuid minu esimese koolivormikleidi ümbertegemise usaldas ta siiski oma tuttavale õmblejale. Asi selles, et kõik vormikleidid olid mulle lihtsalt suured. Vanaema õmblemislembust meenutab mulle siiani tema vana Singeri õmblusmasin. Loe edasi: Lugu minu vanaemast

Metsaomanik tegi oma metsa looduskaitseala

Eesti üks tuntumaid metsaaudiitoreid, praegune Võru Instituudi juht Rainer Kuuba on Võrumaale oma metsa teinud pere jaoks puutumatu looduskaitseala, mille hoidmist on lubanud ka ta lapsed.

„See on uhke tunne, kui sul on oma mets, kus saad vabalt käia,“ on 10 aastat metsaomanikuna tegutsenud Kuuba. „Ma olen rikas mees,“ kostab ta, ehkki korralikult oma metsa hooldamine on rahaliselt kulukas. Lisaks on ta maadel käinud kahel korral ka metsavargad.

Metsa põnevaimad paigad on endine tormimurd ja kraaviperv, kus ka kolhoosiajal jäeti puutumata, sest sinna ei pääsenud masinad ligi. Seal elavad täna rebased. Tormimurru alal on juba uus kuusistik looduslikult kasvanud. Ent on ka vanu surnud puid, mille kohta Kuuba kostab, et pole elusamat kohta kui surnud puu.

„Olen otsustanud, et see osa metsast jääb minu käest ja kirvest puutumata,“ kõneleb mees. „Ka mu lapsed on sama lubanud teha. Paari aastakümne pärast on see paik veel võimsam kui täna. Mets kasvab ja me käime seal külas.“ Oma küttepuud saab ta ülejäänud metsast.

Rainer Kuuba soovib teistele metsaomanikele südamele panna, et metsa kaitsmine ja majandamine ei ole üksteist välistavad tegevused. „Kui tähtsustada vaid ühte poolt, siis paneb see teisele osale suurema surve. Mida intensiivsemalt väljaspool kaitsealasid raiuda, seda suurema surve paneb see kaitsealale… ja vastupidi. Aga kui metsa raiuda nii, et see jääks looduslikuks ka pärast seda ja et vana metsa jääks alles, siis ei peakski nii palju kaitse all olema,“ on metsaomanik veendunud.

Laivi vokivurin taltsutab marakratte

Vana, külakooliks ehitatud palkmaja. Siseruumides õdus valgus, kodune õhkkond, toidulõhnad, ahjusoojus. Kahe toatäie kaupa särasilmseid lapsi. Ühes nurgas villakottide keskel veereb vokiratas ja käib usin töö. Sajanditagune pilt? Ei sugugi! Tegemist on argipäevaga Põlva külje all Rosma lasteaias.

Kõikide toredate kasvatajate-õpetajate hulgast tuleb täna juttu Laivi Raamat-Boekest ehk kasvataja Laivist. Esiteks sellepärast, et on jõuluootus ning kõik soe ja kodune on eriliselt hinnas, teiseks sellepärast, et allakirjutanu sai Laivi fenomenist vahetult osa Rosma Vanemate Kooli aasta viimases tunnis.

Kõigepealt lasteaiast. Rosma lasteaed on waldorflasteaed, mille üheks põhimõtteks on, et kõige paremini kasvab laps igapäevasid vajalikke tegevusi toimetavate täiskasvanute kõrval. Eriti hea on, kui mingi toimingu loogikat saab kogeda algusest lõpuni. Nii on lasteaialapsed käinud kevaditi vaatamas Laivi lammaste vastsündinud tallesid, sobranud kättpidi pehmes lambavillas, villa kraasinud, näinud selle imelist ketramist lõngaks ning hiljem uudishimulikult uurinud, mis nende kasvatajate klõksuvate varraste vahelt ka sünnib. Villaga on muudki tehtud – näiteks vilditud mänguvaip lasteaia põrandal.

Üks on selge – kui Laivi voki välja võtab, on lastekobar seal ümber. Muidugi tahetakse ka ise imeasja proovida, aga selle peale lausub Laivi targa ja elukogenud inimesena: „Selle töö tarvis, laps, pead sa veel natuke kasvama!“ Küll aga tohivad toimekad käekesed villa puhastada ja käsikraasidega kraasida. See viimane on juba päris raske töö ning imestama paneb, kui kaua on lastel tahtmist selle kallal pusida. Laivi tähelepaneku järgi ongi vokk parim kasvatusvahend just kõige marakratimatele põngerjatele, vokk teeb kogu „kasvatustöö“, Laivil jääb üle vaid siin-seal sõnake poetada või mõni meeldetulnud lugu jutustada. Ketramine ja jutuvestmine sobivad hästi kokku! Loe edasi: Laivi vokivurin taltsutab marakratte

Koolin olli kirätüü katõ

Mardi jaos oll’ võit üllätüs: unõn kah es näe, et sääne asi või tulla. «Koolin nuu kirändi ja etteütelüse – kõik olli katõ!» selet’ tä.

Jutuvõistlusõlõ saatsõ Mart elon tõsõ ja kolmanda kirätüü. Edimädse kirot’ tä 1970. aastil. «Et saia aokirja Nõukogude Naine, pidi Eesti Kommunisti kah telmä,» jutust’ Mart. «Kiäki muiduki tuud es loe pääle mu – ma olõ kõik läbi lugõnu, Stalini ja Lenini teossõ ja Hitleri «Mein Kampfi» kah. Eesti Kommunistin oll’ jutt, et kapitalisti juutva ummi tüüliisi, uimastasõ viinaga. Mul läts’ hing täüs ja kiruti kirä Eesti partei keskkomiteele. Et lugõsi artiklit, lätsi puuti, et hindäle tüüsukkõ ja lõunas võileibu osta. Es lövvä, a riiuli pääl lugõsi kokku 36 marki alkoholi: ti, kommunisti, inämb ei jooda tüüliisi, ti tapati näid!»

Vastus tull’ kipõlt: kulõ, miis, seo jutu pääle saadami su sinnä, kon tüüsuka omma prii, a võileevä pääle sullõ võidu ei lupa! A ähvärdüses tuu jäigi.

Mart saa umast meeletüst elost viil mitmõlõ jutuvõistlusõlõ kirota. «Oh, noid juhtumiisi om nii pall’u, et kõik ei tulõki miilde,» rehäs’ jahi-, kala- ja Kaitsõliidu miis käega.

Viimäne pööräne lugu juhtu seo süküs, ku tä käve naasõga seenen ja sai siini veidü. Loe edasi: Koolin olli kirätüü katõ