Rauno Põld, reporter
Eestimaa on väikene, aga tema inimesed jõuavad palju. Tiit Alte on õppinud kultuurijuhiks ning lavastajaks, pärast Nõukogude sõjaväge töötanud mitmes kultuurimajas. Hetkel 52-aastane Tiit töötab lavastajana, tõlkijana ning lööb ka ise vahel näitlejana lavastustest kaasa. Eelmisest aastast alates on ta juhtinud ka näitlemistööd Ka Rak Ter teatris. Tiit Altet võiks iseloomustada Rousseau poolt öeldud lausega: “Elu pole puhkus, vaid tegutsemine”.
Miks läksite Viljandisse kultuurijuhtimist õppima?
Sellepärast, et sellel aastal, kui kooli sisse astusin, lavakunsti kateetrisse vastuvõttu ei olnud. Ja see oli kõige lähem eriala soovitud tegevusele, seal huvitas mind eelkõige lisaeriala, näitejuhtimine.
Ja te lisa erialaks võtsite näitejuhtimise, kuidas teil üldse see mõte tekkis?
Ma ei tea, kust ta võis tulla. Ilmselt, kuna mu vanaema oli kunagi Rakvere teatri garderoobis riidehoidja ja tänu sellele sain ma peaaegu kõiki etendusi näha ja üsna palju teatris käia. Ju siis mulle siit miskit meeldima hakkas.
Kuidas oli näitlemisega kooli ajal?
Vot kooliteatris ma ei käinud. Küll aga jah, kui oli klassiga esinemine, siis küll.
Miks huvitute vene kultuurist?
See on väga rikas ja muidugi väga huvitav kultuur. Seda on küll nüüd üle 70 aasta hoolega hävitatud, aga lõplikult sellest lahti pole veel saadud. Seal on praegusenigi väga huvitavaid perioode. Kõige huvitavam periood on minu arvates 19. sajand, aga ei saa öelda, et praegune sajand vähem tähtis oleks, värvitum või igavam. Seal on praegugi väga häid autoreid, teatreid ja näitlejaid. Kuigi suuri tähti, nagu olid vanasti, on muidugi vähem, aga sellele vaatamata huvitavaid näitlemisisiksusi on endiselt. Teine asi on vaimne otsing, mis on juurte alguse saanud just 19. Sajandi kirjandusest eelkõige ja millel on tänapäevani jätke. Üldiselt meeldib mulle vene kirjandusest just näitekirjandus, kuigi ka proosa meeldib kohutavalt, selles valdkonnas on häid autoreid.
Loe edasi: Tiit Alte: Inimene on kõige suurem väärtus, hoidke teda
