
«Iks viil om mõtsan kikkasiini!» kitt’ Võromaa seenekuning Otsa Kallõv (49), kiä eläski parhilla õnnõ korilusõst – kikkasiini ja kurõmarju müümisest ni kalapüüdmisest.
Egäüts muidoki parhilla siini mõtsast ei lövvä, no Kalõvil omma uma salakotusõ, kost tä iks viil mitu killo siini kõrraga kodo tuu ja kolmõeurodsõ kilohinnaga maaha müü.
«Umma rekordit ma timahava es lüü – tuu om 21 killo Lindoralt –, a sändsit kümnekilotsit saakõ iks oll’,» kõnõl’ miis. Kah’os jäi tä kõgõ magusambast seene-aost ilma: tekk’ põimukuul kalal kävven jalalõ vika ja pidi terve süküskuu koton istma.
«Lehtri-kikkasiini olõ löüdnü timahava häste hulga,» selet’ miis ja näüdäs’ kikkaseene kujoga siint, õnnõ värv oll’ tuul hellemb pruun, mitte kõllanõ. Timä tõõnõpuul Aya (50) kor’as’ umast kodokandist Krabi lähkült kah noid ja ütenkuun pruuvsõ nä siini Võro turu pääl müvvä.
«Üts ostsõ õnnõ – inemise ei tunnõ siini!» selet’ Kallõv. «A sis üts tekk’ pilti, tuu panti maakunnalehte ja päält tuud naati ostma! Kae, ruutslasõ söövä noid, a meil om taa vahtsõnõ asi. A huvitav, et Krabi kandin kutsutas tuud siint mustas kikkaseenes, tegeligult must kikkasiin om torbik-kikkasiin.»
Kallõv selet’, et lehtri-kikkasiin ollõv parõmba maiguga ku harilik. «Seeneraamatun om seol kolm tärni – väega hää siin! Harilik kikkasiin om lihtsäle hää siin,» selet’ Kallõv. Loe edasi: Mõtsast saa iks viil siini