inimene

Hainsoo Meelis: liina tagasi ei taha külh inämb minnä!

Muusigamiis, ansambli Kosmikud laulja Hainsoo Meelis (39), hõigunimega Hainz, tull’ perrega Tal’nast är Moostehe elämä ja nakkas Mooste mõisan muusigaello kõrraldama.Psühholoogist tõnõpuul Aiki (38) luut kah paigapääl tüüd löüdä, ku imäpuhkus läbi saa: tütär Elo om säitsmekuunõ. Viil om perren säitsmeaastanõ poig Uko.

Kavva joba Moosten elät?

Kolm kuud. Süküskuust. Poiss läts’ kuuli Moostehe.

Mille tulliti Moostehe elämä?

Tahtsõ ellä hään kotussõn. Tan eläse tõistsugudsõ inemise, sändse süvämbä. Ei olõ õnnõ trill ja trall nigu sääl liinan. Sääl ei saa jo rahun umma tüüd tetä egä midägi. Elli Tal’nan 1990. aastast, 21 aastat. Ei inämb! Ma olõ esi peri kah tast Põlvast. Käve Põlva keskkoolin. Et siiä kanti tulla, tuu oll’ juuri kutsõ. Es taha minnä Saarõmaalõ, Virumaalõ egä kohegi muialõ.

Mille Mooste?

Vallavanõmb Needo Ülo ütel’, et om vaia mõisan toimõta. Üloga olõ latsõn matkaman käünü, Karakumin ja mis kotussin kõik. Ja esä oll’ katõssa aastat Mooste sovhoosi direktri. Oll’ suur juht, ma olõ sääne tsillemb (naard)! Olõ tsihtasutusõ Mooste Mõis juhataja.

No tuu om suurõlt jaolt paprõmäärjä tüü. Kuis muusigu hing tuuga harinõs?

Piät ümbre mõtlõma umma maailma. Muusiga iks jääs.

No sis piät jo iks küländ sakõst pääliinan käümä?

No piä jah. Paar päivä siin ja sis jäl tagasi. A tagasi tulla om väega hää. Loe edasi: Hainsoo Meelis: liina tagasi ei taha külh inämb minnä!

Lugu minu vanaemast

Aasta 2012 on kuulutatud aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aastaks. Külauudiste tegijad kutsuvad lugejaid üles kirjutama oma mälestusi vanavanematest ja näitavad ise eeskuju.

Oma vanaema sain tunda vaid veidi üle kümne aasta. Seda oli häbematult vähe, aga piisavalt selleks, et teda mitte unustada. Minu vanaemal oli kuus lapselast ja mina nende hulgas ainus tüdruk. Selge see, et pidasin ennast oma vanaema lemmiklapselapseks, leidis ta ju minu jaoks alati aega.

Mäletan tema tööd. Ta töötas nõukogudeajal pangas ja oli seal tähtis tegelane. Tema juurde saamiseks pidin helistama all uksekella ja valvuri küsimise peale pidin ütlema vanaema nime. Kui valvur mind sisse lasi, siis lausa pakatasin uhkusest – näete, ma tohin siia minna. Istusin koos vanaemaga klaasist seina taga ja vaatasin, kuidas ta prillid ninal lehti lappas ja arvelauaga klõbistas. Ta oli pearaamatupidaja. Mina arvudest sel ajal veel suurt ei jaganud, küll aga meeldis mulle kirjaklambreid üksteise otsa lükkida, sain ilmatupikki kirjaklambrikette.

Mäletan, et vanaemal oli üks tuttav õmbleja, kelle juures me vahel käisime. Vanaema armastas küll ka ise õmmelda (tema tehtud punane valgete täppidega kleit oli üks mu kindlaid lemmikuid), kuid minu esimese koolivormikleidi ümbertegemise usaldas ta siiski oma tuttavale õmblejale. Asi selles, et kõik vormikleidid olid mulle lihtsalt suured. Vanaema õmblemislembust meenutab mulle siiani tema vana Singeri õmblusmasin. Loe edasi: Lugu minu vanaemast

Metsaomanik tegi oma metsa looduskaitseala

Eesti üks tuntumaid metsaaudiitoreid, praegune Võru Instituudi juht Rainer Kuuba on Võrumaale oma metsa teinud pere jaoks puutumatu looduskaitseala, mille hoidmist on lubanud ka ta lapsed.

„See on uhke tunne, kui sul on oma mets, kus saad vabalt käia,“ on 10 aastat metsaomanikuna tegutsenud Kuuba. „Ma olen rikas mees,“ kostab ta, ehkki korralikult oma metsa hooldamine on rahaliselt kulukas. Lisaks on ta maadel käinud kahel korral ka metsavargad.

Metsa põnevaimad paigad on endine tormimurd ja kraaviperv, kus ka kolhoosiajal jäeti puutumata, sest sinna ei pääsenud masinad ligi. Seal elavad täna rebased. Tormimurru alal on juba uus kuusistik looduslikult kasvanud. Ent on ka vanu surnud puid, mille kohta Kuuba kostab, et pole elusamat kohta kui surnud puu.

„Olen otsustanud, et see osa metsast jääb minu käest ja kirvest puutumata,“ kõneleb mees. „Ka mu lapsed on sama lubanud teha. Paari aastakümne pärast on see paik veel võimsam kui täna. Mets kasvab ja me käime seal külas.“ Oma küttepuud saab ta ülejäänud metsast.

Rainer Kuuba soovib teistele metsaomanikele südamele panna, et metsa kaitsmine ja majandamine ei ole üksteist välistavad tegevused. „Kui tähtsustada vaid ühte poolt, siis paneb see teisele osale suurema surve. Mida intensiivsemalt väljaspool kaitsealasid raiuda, seda suurema surve paneb see kaitsealale… ja vastupidi. Aga kui metsa raiuda nii, et see jääks looduslikuks ka pärast seda ja et vana metsa jääks alles, siis ei peakski nii palju kaitse all olema,“ on metsaomanik veendunud.

Laivi vokivurin taltsutab marakratte

Vana, külakooliks ehitatud palkmaja. Siseruumides õdus valgus, kodune õhkkond, toidulõhnad, ahjusoojus. Kahe toatäie kaupa särasilmseid lapsi. Ühes nurgas villakottide keskel veereb vokiratas ja käib usin töö. Sajanditagune pilt? Ei sugugi! Tegemist on argipäevaga Põlva külje all Rosma lasteaias.

Kõikide toredate kasvatajate-õpetajate hulgast tuleb täna juttu Laivi Raamat-Boekest ehk kasvataja Laivist. Esiteks sellepärast, et on jõuluootus ning kõik soe ja kodune on eriliselt hinnas, teiseks sellepärast, et allakirjutanu sai Laivi fenomenist vahetult osa Rosma Vanemate Kooli aasta viimases tunnis.

Kõigepealt lasteaiast. Rosma lasteaed on waldorflasteaed, mille üheks põhimõtteks on, et kõige paremini kasvab laps igapäevasid vajalikke tegevusi toimetavate täiskasvanute kõrval. Eriti hea on, kui mingi toimingu loogikat saab kogeda algusest lõpuni. Nii on lasteaialapsed käinud kevaditi vaatamas Laivi lammaste vastsündinud tallesid, sobranud kättpidi pehmes lambavillas, villa kraasinud, näinud selle imelist ketramist lõngaks ning hiljem uudishimulikult uurinud, mis nende kasvatajate klõksuvate varraste vahelt ka sünnib. Villaga on muudki tehtud – näiteks vilditud mänguvaip lasteaia põrandal.

Üks on selge – kui Laivi voki välja võtab, on lastekobar seal ümber. Muidugi tahetakse ka ise imeasja proovida, aga selle peale lausub Laivi targa ja elukogenud inimesena: „Selle töö tarvis, laps, pead sa veel natuke kasvama!“ Küll aga tohivad toimekad käekesed villa puhastada ja käsikraasidega kraasida. See viimane on juba päris raske töö ning imestama paneb, kui kaua on lastel tahtmist selle kallal pusida. Laivi tähelepaneku järgi ongi vokk parim kasvatusvahend just kõige marakratimatele põngerjatele, vokk teeb kogu „kasvatustöö“, Laivil jääb üle vaid siin-seal sõnake poetada või mõni meeldetulnud lugu jutustada. Ketramine ja jutuvestmine sobivad hästi kokku! Loe edasi: Laivi vokivurin taltsutab marakratte

Koolin olli kirätüü katõ

Mardi jaos oll’ võit üllätüs: unõn kah es näe, et sääne asi või tulla. «Koolin nuu kirändi ja etteütelüse – kõik olli katõ!» selet’ tä.

Jutuvõistlusõlõ saatsõ Mart elon tõsõ ja kolmanda kirätüü. Edimädse kirot’ tä 1970. aastil. «Et saia aokirja Nõukogude Naine, pidi Eesti Kommunisti kah telmä,» jutust’ Mart. «Kiäki muiduki tuud es loe pääle mu – ma olõ kõik läbi lugõnu, Stalini ja Lenini teossõ ja Hitleri «Mein Kampfi» kah. Eesti Kommunistin oll’ jutt, et kapitalisti juutva ummi tüüliisi, uimastasõ viinaga. Mul läts’ hing täüs ja kiruti kirä Eesti partei keskkomiteele. Et lugõsi artiklit, lätsi puuti, et hindäle tüüsukkõ ja lõunas võileibu osta. Es lövvä, a riiuli pääl lugõsi kokku 36 marki alkoholi: ti, kommunisti, inämb ei jooda tüüliisi, ti tapati näid!»

Vastus tull’ kipõlt: kulõ, miis, seo jutu pääle saadami su sinnä, kon tüüsuka omma prii, a võileevä pääle sullõ võidu ei lupa! A ähvärdüses tuu jäigi.

Mart saa umast meeletüst elost viil mitmõlõ jutuvõistlusõlõ kirota. «Oh, noid juhtumiisi om nii pall’u, et kõik ei tulõki miilde,» rehäs’ jahi-, kala- ja Kaitsõliidu miis käega.

Viimäne pööräne lugu juhtu seo süküs, ku tä käve naasõga seenen ja sai siini veidü. Loe edasi: Koolin olli kirätüü katõ

Mõtsast saa iks viil siini

Otsa_Kallev Kalev Ots — Otsa Kallõv. Foto: Ülle Harju

«Iks viil om mõtsan kikkasiini!» kitt’ Võromaa seenekuning Otsa Kallõv (49), kiä eläski parhilla õnnõ korilusõst – kikkasiini ja kurõmarju müümisest ni kalapüüdmisest.

Egäüts muidoki parhilla siini mõtsast ei lövvä, no Kalõvil omma uma salakotusõ, kost tä iks viil mitu killo siini kõrraga kodo tuu ja kolmõeurodsõ kilohinnaga maaha müü.

«Umma rekordit ma timahava es lüü – tuu om 21 killo Lindoralt –, a sändsit kümnekilotsit saakõ iks oll’,» kõnõl’ miis. Kah’os jäi tä kõgõ magusambast seene-aost ilma: tekk’ põimukuul kalal kävven jalalõ vika ja pidi terve süküskuu koton istma.

«Lehtri-kikkasiini olõ löüdnü timahava häste hulga,» selet’ miis ja näüdäs’ kikkaseene kujoga siint, õnnõ värv oll’ tuul hellemb pruun, mitte kõllanõ. Timä tõõnõpuul Aya (50) kor’as’ umast kodokandist Krabi lähkült kah noid ja ütenkuun pruuvsõ nä siini Võro turu pääl müvvä.

«Üts ostsõ õnnõ – inemise ei tunnõ siini!» selet’ Kallõv. «A sis üts tekk’ pilti, tuu panti maakunnalehte ja päält tuud naati ostma! Kae, ruutslasõ söövä noid, a meil om taa vahtsõnõ asi. A huvitav, et Krabi kandin kutsutas tuud siint mustas kikkaseenes, tegeligult must kikkasiin om torbik-kikkasiin.»

Kallõv selet’, et lehtri-kikkasiin ollõv parõmba maiguga ku harilik. «Seeneraamatun om seol kolm tärni – väega hää siin! Harilik kikkasiin om lihtsäle hää siin,» selet’ Kallõv. Loe edasi: Mõtsast saa iks viil siini

Luisu Ahto: olõmi eski haanimehe piipu meisterdänü

Luisk_Ahto — Luisu Ahto ütehn latsiga. Foto: Uma Leht

Haani kooli poissõ käsitüüoppaja, Vahtsõliinast peri Ruusmäe miis Luisu Ahto (51) oppas puutüüd joba kümme aastakka õnnõ võro keelen ja paikligõl poiskõisil olõ-i seoniaoni vaia olnu tõlki appi pallõlda.

Kõnõlõtigi poiskõisiga kõgõ õnnõ võro keelen?
Joba kümme aastat om mul lubatu tuud tetä ja kiäki ei olõ kõrralõ kutsnu.

Kas poiskõsõ saava kõgõst arvo? Kas vasta kah kõnõlõsõ?
Tuust, mis tunni teemaga kokko lätt, saava kimmähe arvo. Üle ei olõ kiäki midägi küsünü. Osa kõnõlõs vasta kah.
Arva, et käsitüütunni saa võro keeleh anda, a keemiätunni ei saa: väävelhapõ tulõ määnegi hüdsihapu, midä ütski raamat ei kiroda!
Oppaja ei suta säänest mahtu är siiti. Muusigatunnih saa külh mõnõ laulu võro keeleh laulda.

Midä poiskõisiga meisterdäti?
Üts tunn om teooria ja tõnõ tunn om praktika. Tapitegemine, täpsele lõikaminõ, tüü viimistleminõ. Ku lats tunnist ossa võtt, sis tä saa suurõst pääst esi sändse tüüga toimõ, ei piä kedägi appi kutsma. Loe edasi: Luisu Ahto: olõmi eski haanimehe piipu meisterdänü

Uma viinamari: hää, puhas ja – kallis

Mi kandin kasvatõt viinamari mass neli-viis eurot kilo ja saa-i kuigi säästüpoodi üte-katõ euro vasta, ummõhtõ omma pall’o inemise nõun marju hää maigu ja puhtusõ iist korgõt hinda masma. A nigu om ka muu söögikraamiga, om väikul talonigul rassõ ummi viinamarju suurtõ puuti müüki saia.

Meelis Värnik. Foto Uma Leht — Meelis Värnik. Foto: Uma Leht

«Piässi olõma suurõ kogussõ, et viinamarju kohegi müüki saia,» ütel’ Eesti viinamar’akasvatamisõ «esä», Räpinä aianduskooli viinamar’akasvatusõ oppaja Kivistiku Jaan. «Mi viinamarju saa osta päämidselt kasvatajidõ mant kotost, a ka mahhekaubapoodist.»

Eestin eläse õnnõ viinamarju kasvatamisõst är ütsiku talo. Võromaal om suurõmb viinamar’akasvatajidõ «punt» Kurõnurmõ kandin – Pruuli-Kaska ja Väikemetsa talo – ja Värniku Meelis sääl lähkül Liinamäel.

«Kirodi keskkooli lõputüüs äriplaani viinamar’akasvatamisõst,» tulõt’ Värniku Meelis miilde, kuna timäl viinamar’a-plaan idanõma naas’. «Koolidirektri küsse, et kas seo äriplaani saa iks teos kah tetä? Ütli, et iks, koskil viie aasta peräst, ja är tei!» 2004. aastagal saadust edimädsest saagist vei Meelis koolidirektrile kah portsu…

Loe edasi: Uma viinamari: hää, puhas ja – kallis

Juuksur, kes teab, mida juustega teha

Kaili Kuusiku soeng, Kadri Pille meik, stiilipeole minev klient

Kord juuksurisse minnes kohtasin trepil pisarates tüdrukut, kes kurtis oma kaaslasele, kui kole soeng talle tehti ja et nii ei julge ta enam kuhugi minna. Pöörasin käigupealt ümber ja sel päeval jäi mul juuksuris käimata. Hiljem leidsin endale käärivälgutaja, kelle juurde lähen alati kindla südame ja meelega. Suvel maal suvitades polnud mul aga oma „isiklikku“ juuksurit käepärast. Teadsin, et meie hea naaber Roosisaarel Kaili Kuusik omab juuksurisalongi ja nii ma temaga aja kokku leppisin. Lisaks juuste triibutamisele ja lõikamisele oli Kaili lahkelt nõus ka oma tööst lähemalt rääkima.

„Ma lõikasin oma nukkudel kodus juukseid nii, et kõik minu nukud olid kiilad,“ vastab Kaili küsimusele, kust tema kihk juukseid lõigata alguse sai. Inimkatsetusteni jõudis Kaili kooli ajal, mil tema juures hakkas juukseid lõikamas käima kindel seltskond. Esimesed soengud olid puhas omalooming, mis polnud üldsegi paha, sest punk oli sel ajal popp. Kaili tahtis kohe pärast kooli lõpetamist minna juuksuriks õppima, kuid ta ei saanud kooli sisse. Mitte sellepärast, et ta poleks osanud juukseid lõigata, vaid sellepärast, et ta polnud komsomoli liige. Olid sellised ajad. Paremaid aegu oodates tegeles Kaili müümisega, see amet sobis nõukogude aega paremini. „Siis oli defitsiidiaeg ja keegi perekonnast pidi ka kaubanduses töötama,“ märkis Kaili. Aja (olude) muutudes sai Kaili siiski aru, et ta pole müüjaks sündinud ja otsustas teist korda juuksuriameti õppimisega õnne proovida. Komsomolipiletit enam ei nõutud ja Kaili sai alustada õpinguid oma unistuste erialal, mida ta siiani kahetsenud pole. Loe edasi: Juuksur, kes teab, mida juustega teha

Lukas Groen: Kui on Gergievi festival, siis miks ei võiks olla Järvi festivali?

Järgmisel nädalal algab Pärnus esimene rahvusvaheline Järvi suvefestival. Järvi dirigentide kursusest välja kasvanud festivalil saab kuulata kümmet kontserti, mida annavad esinejad Eestist ja välismaalt. Festivalil on kolm olulist tahku – Järvide suguvõsa, dirigentide meistrikursus ning festivaliorkester, mis koondab nii Eesti kui välismaa noori muusikuid ning mida juhatab Paavo Järvi.

Festivali juhatuse liige ja üks korraldajatest Lukas Groen andis kylauudised.ee portaalile enne festivali algust intervjuu. Kuigi Groen on hollandlane, rääkis ta eesti keeles.

Järgmisel nädalal on Pärnus algamas esimene Järvi suvefestival. Kas kõik on festivaliks valmis?

Muidugi. Muidugi mitte (naerab).

Mis siis veel on vaja teha?

Tegelikult on kõik korras. Kava on korras, kõik solistid ja muusikud on olemas, teeme praegu viimaseid asju. Kavaraamat on veel teha, finantsasjad vajavad üle vaatamist, aga kõik on korras.

Minnes päris algusesse, siis kuidas sündis Järvi suvefestival?

Kaks aastat tagasi korraldasime esimest korda koos Jüri-Ruut Kanguriga Neeme Järvi meistrikursusi, mis olid enne Oistrahhi festivali osaks. Korraldasime seda Leigol ning see õnnestus hästi. Paar päeva oli ka Paavo Järvi kohal. Siis oli Paavo ja Neeme soov, et läheksime tagasi Pärnusse, seal on alati parem, parem kontsertimaja ja paremad võimalused. Eelmisel aastal olimegi Pärnus tagasi. Mõlematel aastatel oli palju kontserte. Eelmisel aastal oli neid kaheksa või üheksa ja hakkasime juba siis rääkima, et see on festival ja hea tasemega festival. Elasin Hollandis Rotterdamis ja seal korraldati Gergievi festivali. Nii ma mõtlesingi, et kui on olemas Gergievi festival, siis, miks ei võiks olla Järvi festival. Seda enam, et Järvide peres on juba kolm tuntud dirigenti, Neeme Järvi on väga tuntud, ka Paavo Järvi teeb maailmas ilma ja kuulub dirigentide tippu. Ka Kristjan on tubli, teda küll sel aastal pole, aga loodame, et ta tuleb järgmisel aastal. Siis on Teet ja Marius ja teised Järvid, kes käisid eelmisel aastal ja tulevad jälle. Järvidel on ka palju tuntud sõpru maailmas, nii et tuleb esinejaid välismaaltki, näiteks Mikhail Zemtsov Hollandist, Ivry Gitlis on täiesti tippu kuuluv viiulimängija. Festivalile tuleb ka väga palju eestlasi, kes õpivad või töötavad kuskil maailmas, peaaegu kõik tulevad siia ja mängivad festivaliorkestris. Loe edasi: Lukas Groen: Kui on Gergievi festival, siis miks ei võiks olla Järvi festivali?

El escritor estonio en Barcelona

Jan Beltran — El escritor Estonio Jan Beltrán. Foto: Oliver Topper

El escritor estonio Jan Beltrán nace en el año 1970. Ha vivido en Helsinki, Lisboa y los últimos seis años en Barcelona. Su pasión como escritor es investigar los destinos e historias de la gente y sus engranajes históricos.

La primera novela de Beltrán fue publicada en Estonia en el verano de 2009 y ha sido un “best seller” que ha recibido gran atención por parte de lectores y críticos. La misma obra fue nominada para el gran premio literario de Betti Alver. Año pasado fue publicada en Estonia otra novela de Jan Beltrán, “Nora”, que cuenta sobre la vida de una prostituta. “Nora” también tenía mucho éxito y está nominado a una de las mejores novelas del año. En este año será publicado en Estonia novela de Jan Beltrán „Abondonado por los Dioses“que habla sobre soledad, amor y muerte en Lisboa.

“La mala vida” es una novela basada en una historia real y trata entre otros temas las tres dictaduras – Franco, la Unión Soviética y la Iglesia Católica – habla también del destino, los valores, la falsa moral y los secretos humanos. El entorno geográfico de la novela es muy amplio: los protagonistas de la obra abarcan varios países europeos y México. “La mala vida” está llena de brillantes retratos y eventos históricos que en mayor o menor medida están relacionados con las historias protagonistas. “La mala vida” está escrita con palabras de los mismos protagonistas – su destino, manera de hablar y mentalidad son auténticos, sin deformaciones. Lo mismo para escenas más atrevidas y pervertidas. Por esta razón para algunos lectores la novela podría parecer demasiado rígida y causar sentimientos ambivalentes. Loe edasi: El escritor estonio en Barcelona

Krutskilinõ kanamiis

Ei tiiä, kos tuu Pulga Jaan jäänü om? Niimuudu olõ mitu kõrda mõtõlnu. Siist-säält om ütte-tõist iks kuulda. Kõgõ ands’akamb jutt om sääne, et Jaan om mitmit esi sortõ kannu üle ilma kokko otsnu, pidä ja kasvatas noid.

«No ja mis sis. Määnegi aoviidüs piät olõma, mõni korjas markõ, ma kogu kannu,» seletäs Pulga Jaan mu suuri silmi pääle. Tulõ vällä, et küläjutu omma õigõ olnu. Ümbre maja omma egäl puul võrgu ja puuri, egäsugumaidsi kirivit tsirkõ juusk aian ja moro pääl. Nigu Riia eläjäaian.

Om kikkit ja om poigõga kannu. Osa omma pikä hannaga, osa ilma hannalda. Rassõ om arvo saia, kas naa iks omma kana ja kikka, vai määndsegi muu vällämaa tsirgu. As’a tege rassõmbas tuu, et hani jalotas säälsaman, lumbi pääl omma pardsi, puurin omma vuti, koskil mar’a-aian puhmõ all pidävät faasani kah olõma.

Sumatra, Yokohama…
«Ega kana sul pildi pääle ei jää,» ütles Pulga Jaan, ku proovi mõnt pildistä. Ja õigus täl om: iist är juuskva. Seo kanasordi nimi ollõv Sumatra. «Musta, ligi maad kerega. Harja piaaigu ei olõ. Kikkal om mitu paari kannussit ja häste suur hand. Hää umahus om tuu, et ei põe Mareki viirust.”

“Muna omma valgõ. Tuu om imelik, selle et täl omma kõrvalapi verevä. Muidu om nii, et verevä kõrvalapiga kannul omma pruuni muna, valgõ kõrvalapiga kannul valgõ. A ei olõ väega munakana, om dekoratiivkana rohkõmb. Ku tä mar’a-aian uma pojakurnaga ümbre hulk, sis om tedä lihtsäle kinä kaia. Tä kõnd piaaigu faasani muudu.”

“Mul om naid hää pitä tuuperäst, et mul oll’ kats suurt vainlast: rebäse ja kulli. A nä vahisõ kõik aig taivalõ ja andva uma signaali ja ku kull om, sis mindäs puhma ala ja haina sisse, ja ku repän om, sis linnatas üles. Naa omma tõisilõ kannulõ iinkujus kah, hindä alalõhoitmisõ instinkt om kõva. Tuu sakslanõ, kelle käest ma naa tõi, ütel’, et ega ma naist vallalõ inämb ei saa. Naid vast Eestin kellelgi muul ei olõ ku mul.» Loe edasi: Krutskilinõ kanamiis

Kombaini tuumisõ lugu

Minevä talvõ naksi ma hindäle pruugitut kombaini kullõma. Interneti müügikotussin oll’ nätä, et vähälikku massinat või saia kas Prantsusmaalt vai Soomõst. Valisi sõs Soomõn neli sobivampa pakmist vällä ja sõidi üte urbõkuu hummugu Helsingist vällä noid üle kaema.

Külm päivlik ilm oll’ ja raadion kõnõl’ kõik päiv Jaapani tuumaõnnõtusõst. Päävä lõpun tull’ muidõ hulgan sääne uudis, et pall’o Soomõ latsõ omma juhtunust väega är hiitünü ja vanõmbil tulõ näidega kõnõlda. Ime kah ei olõ, ku kõik aig, tunn-tunnilt juhtunut üle kõrratas ja pilti näüdätäs.

Kombainimüüjil läts’ külmä ilma peräst küländ pall’o stardiabi eederit, et moodori käümä panda. A käümä nä lätsi ja kõik neli paistuva peris kõrraligu massina. Ma ütligi egäle müüjäle, et otsusta perän, määndse võta. Kõik müüjä olli firma, kats kombaini saisi viil talumiihi puul, kiä olli nä vahtsõ kauba sissemassus firmalõ är andnu. Loe edasi: Kombaini tuumisõ lugu

Vudila mängumaa kutsub lastekodulapsed külla

24. mail uut hooaega alustav Vudila mängumaa on saatnud kutsed kõikide Eesti lastekodude lastele, et kutsuda neid tasuta külla.

Tabivere vallas Kaiaveres asuvale kogu pere mängumaale Vudila lisatakse tänavu atraktiivsust ja hubasust mitmete uute rajatistega, mis pakuvad veelgi vahvamaid vaba aja veetmise võimalusi erineva põlvkonna külastajatele.

OÜ Vudila Mängumaa üks omanikest Kajar Lember (fotol) märkis, et uus hooaeg algab Vudilas 24 mail. „Oleme saatnud sooduspakkumised lasteaedadele ja koolidele. Kõikide Eesti lastekodude lapsed kutsume aga külla tasuta. Nii püüame ettevõtlusega tegelemise kõrval arendada ka sotsiaalset tegevust ning muudame tervisliku ja huvitava vaba aja veetmise võimalikult kättesaadavaks nendele, kes seda väga vajavad, kuid kellel endil võimalusi napib,“ ütles ta.

Lemberi sõnul rajatakse hiljemalt juunis Vudila mängumaale väikestele lastele mõeldud seiklusrada, kus on uued võimalused turnimiseks. Juurde tuleb ka üks maabatuut ja torusaun, et jahedamatel ilmadel sooja saada. Lisaks on muretsetud ka paar uut vesijalgratast ning mõned mänguautomaadid, mistõttu avatakse ka esmakordselt Vudila mängude maja, kus leidub ahvatlevaid võimalusi ka teravaid elamusi otsivatele pereisadele.

„Arvestades silmapaistvalt suurt kehakinnitajate ja janukustutajate arvu avame lisaks senisele „Vuti bistroole“ ja grillmajale ka uue toitlustuskoha, kus saadaval lisaks jookidele ja jäätisele ka kergemad suupisted.” Loe edasi: Vudila mängumaa kutsub lastekodulapsed külla

Mehe iist var’opaika pakku

Piirisild_Kylli — Piirisilla Külli. Foto: Uma Leht

Ei olõs usknu, et noid miihi nii hulga om, kiä naist nigu orja pidävä, imehtäs Võromaa naisi var’opaiga vidäjä Piirisilla Külli (53). Minevä aastaga lõpun Võro ja Põlva maakunna naisi jaos valla tettü var’opaik om puupistü täüs, sinnä päses õnnõ egä viies hädäline.

Et koton saa-i inämb sukugi ellä, tulli naasõ lämmä süämega Küllile kurtma joba kümmekund aastakka tagasi, ku tä viil raadiotüüd tekk’. «Jutt naas’ tuust pääle, et näet, sõbranna om sääne, a peräh tull’ vällä, et hoobis esi om,» seletäs Külli. Päält tuud, ku üts tutva naanõ uma kolmõ latsõga kotost är pagõsi ja Külli tälle elämist otsõ, naas’ tä hinnäst harima, kuis saasi säändsit hädäliisi rohkõmb avita.

Külli trehväs’ Võromaa naisi ütehüste, sai säält ütenmärkjä var’opaiga luumisõ man: Dremljuga Mirjami. Var’opaiga luumist tugõsi hasartmängumassu nõvvokogo. «No piässi valla- ja liinajuhi tukõ andma,» om Külli arvaminõ. «Võromaa umavalitsuisi liit otsust’, et las var’opaik tege puul aastakka tüüd, sõs kaemi kliente arvu perrä, kas ja kuis seod toetami,» ütel’ seo jutu pääle liidu sotsiaaltüü asatundja Hermanni Marianne.

Määne om vägivaldnõ miis?
«Miis pidä naistõrahvast nigu orja!» pahvatas Külli küsümise pääle, et midä nuu mehe sõs umilõ naisilõ nii kurja tegevä, et naasõ kotost är pagõma piät. «Kõgõpäält om maahasurbminõ ja halvastõ ütlemine, lüümine tulõ hulga ildampa,» tiid tä.
«Naasõlõ üteldäs huur, lits… Lehm – tuu om viil häste üteld, tuud saat viil ku pühäpäävä! Joukal mehel uhkõ auto, a naanõ höörigukõnõ. Ku taht tüllü kakku, ütles naasõlõ: sa mu auto pääle ei tulõ, istut persega mu autost läbi!» Loe edasi: Mehe iist var’opaika pakku

Vaigla Adolf – Räpinä Sokrates

Vaigla Adolf kõnd uulidsa pääl, inemise piätäse tedä, timä sais, pidä nigu loengut müüdäminnen, kaardikepis pruuk sirmi, et midägi näüdädä – nigu Sokrates, mäletedäs Räpinäl suurt aiandusõ oppajat, kink 100. sünnüaastapäävä puhul om Räpinäl Vaigla-aastak.

Määne oll’ miis, kink käest sai 70 aasta joosul aiapidämise-tarkuisi päält 5000 inemise, kiä lei hulga tsireli-, jürjeni- ja muid kasvusortõ ja tekk’ tuuga Räpinäst Eesti aiandusõ pääliina, püüdsevä Räpinä muusõumi tüütäjä tsipakõsõ rahvalõ tutvas tetä.

«Ilu ja kasu kävevä timä jaos kõgõ kuun,» kõnõl’ muusõumioppaja Kivistigu Vaike. «Ku Vaigla oll’ teismeline, sõs tekk’ tä koton Tartomaal Elistvere vallan Kivi talon uma lilliaia. A et oll’ perämäne lats perekunnan, sõs pidi kandma vanõmbidõ velli väikses jäänüid rõivit. Esä es anna rahha vahtsidõ rõividõ jaos muido vällä, ütel’, et raha tulõ tüüga tiini. Nii kasvat’ Vaigla Adolf varahast kapstast, sai osta hammõ ja saapa.»

Et kapstaäri läts’ häste, härgüt’ Vaigla tuud Võromaalõ är tullõn tõisigi tegemä: nii Väimälä põllutüü- ja kar’atallitajidõ koolin, kon tä 1930–36 aidnik oll’, ku edesi Räpinäl. «Nii mitmõgi Räpinä inemise omma ehitänü uma maja varahadsõ kapsta müügist saadu raha iist – Leningraadi turulõ viidi ju!» muhel’ Kivistigu Vaike.

Väimälä aig oll’ Vaiglalõ rassõ aig, selle et koolijuhataja Kitzbergi Piitre (kirämehe Kitzbergi Augusti velepoig) oll’ rassõ inemine. Vaigla tekk’ joba tuudaigu lillisäädit, vanikit ja lillipuntõ sünnüpäävälatsilõ. Loe edasi: Vaigla Adolf – Räpinä Sokrates

Contra vanaimä sai 100aastadsõs

«Ei tiiä, kas vanaimä minnu iks mäletäs, hulk aastit ei olõ nännü…» oll’ Urvastõ kirämiis Contra (Konnula Margus) tsipakõsõ murrõn, ku Sõmmõrpallo Arro Elfriedele küllä sõidimi. A nätäl inne 100. sünnüpäivä tervüt’ vanaimä umma tunnõtut latsõlast suurõ häämeelega.

«Nägemine om kehvä, muidu ei olõ vika, võisi viil tõnõ sada aastat ellä!» kitt’ Elfriede. «Kats kõrd ellä ei saa, ku ellä, sis häste pikält!» 27. vahtsõaastakuu pääväl suur tähtpäiv sõs ollgi.

Contra tegemiisi tiid Elfriede häste: «Tuu minnu väega huvitas! Ku ma tiiä, et tä esines, sis ma kimmähe taha kaia ja kullõlda.» Elfriede tütär Kari Eha (67) ütel’, et saatõsar’a «Elolinõ» ja «Üts tego» kai imä kõik hoolõga är. A et silmänägemine om Elfriedel küländ kehvä, sõs kullõs tä rohkõmb Vikerraadiot ja kitt, et ikäv nakka-i kunagi.

Poliitika huvitas tedä kah. «Ku häste lätt, om hää miil, ku halvastõ, sõs olõ kurb: Eesti iist olõ iks vällän!» kitt’ tä. Elfriede om nännü nellä riigikõrda ja arvas, et kõgõ parõmb oll’ iks edimäne Eesti aig. «Ku Urvastõn ellimi, isetegevust teimi. Sääl oll’ tuu Siiriusõ selts, ehitimi Siiriusõ seldsimaja, sääl peeti pitõ, rahvas käve pidul iks. Kõgõ ilusamb aig!» Loe edasi: Contra vanaimä sai 100aastadsõs

Koeru kultuurirahva vägev saak

Taliharjapäeval, 14.jaanuaril andis Järvamaa Omavalitsuste Liit Türi Kultuurimajas toimunud auhinnagalal välja Järvamaa Noorsoo-, kultuuri- ja spordipreemiad.

Anne Pindre sai kultuurielu edendaja preemia. Anne on Koeru Kultuurimaja kunstiline juht, Koeru folkloorirühma juhendaja, Koeru Kultuurimaja ringijuht, EELK Koeru koguduse organist ja ansambel „Madli“ juhendaja.

Koeru Huviteater valiti Järvamaa 2010.aasta parimaks kollektiiviks. Huviteater on esinenud Järvamaa näitemängupäevadel ja paljudel aastatel on trupile omistatud Järvamaa parima näitetrupi nimetuse. 2003. aastal järgnes Järvamaal saavutatule eripreemia Endla teatris korraldatud üle-eestilistel harrastusteatrite festivalil lavastuse “Mäetaguse vanad” eest.

Koeru Huviteater valiti etendusega “Valupisarais märtsipäevad” esindama Järvamaad XI Vabariiklikul Harrastusteatrite festivalil 2010.a. Rakvere Teatris. See etendus on pärjatud ka XI Harrastusteatrite riigifestivali laureaadi tiitliga.

Anne-Ly Pihlak – rahvatantsu ja liikumisrühmade piirkondliku edendamise eest ja

Thea Kristal – HOLAÖÖ pikaajalise korraldamisega muusikaelu rikastamise eest said Kultuurkapitali maakondliku ekspertgrupi aastapreemia.

Uudis põhineb JOL portaali infol. Vaata http://www.jarva.ee/index.php?article_id=8559&page=608&action=article&

Imelidse Võromaa nime

Pärnaste Eve,
Võõpsu Tootsi Joosepi poja Karl Eduardi tütre Leida tütär

«Kost sa peri olõt?» – «Räpinält,» olõ ma iks ütelnü. Imä sündü Räpinäl, esä Leevakal. Vanavanõmpa ellivä Kõnnuh, Raiglah, Võõpsuh. Ku ma naksi otsma esivanõmpit kerkoraamatist (kõik om nüüt Internetih), tull’ vällä, et nä ellivä viil Rõugõh, Vahtsõliinah ja Urvastõh ja Tartomaal Võnnuh. Vanõmpit kerkoraamatit (inne Põh’asõta) olõ-õi alalõ, a võisõ arvada, et ega nä koskil kavvõmpal olõki-õi elänü.

Ku kerkoraamatit loet, sis 19. saandi lõpuh ja esiki algusõh olliva iks inämpidi tutva nime: Karl, Eduard, Johannes, Liisa, Maria, Miina. A vot ku jõudsõ 18. saandi lõpu mano, nakas’ tulõma nimmi, määntsit es olõ kuulnuki: Kärsna, Hann, Toots, Kaddo.

Ja ku ma sõs jõudsõ vanaimä vanaimä mano Kaamnitsalõ (Vahtsõliina khk), sõs midä aasta tagasi, toda imelidsempä nime ette tulliva ja ma naksi noid üles kirotama. Loe edasi: Imelidse Võromaa nime

85aastanõ üte silmäga autojuht olõ-i üttegi avariid tennü

Bernhard Külv — Külvi Pärnät virotas massinaga iks nii kipõstõ, ku säädüs lupa. Foto: Uma Leht

«Tulõ Võrolt 100ga, a noorõ mehe iks presvä müüdä nigu sambast, imestäse, et kuis nii vanal iks viil sõita lastas!» muhelõs 85aastanõ Külvi Pärnät (Bernhard Külv) Kanepi vallast Jõgõra küläst Lopi talost. A lastas, ja juhilua pääl om kirän, et nikani ku aastani 2015. Kae sõs!

Pärnäti moro pääl sais kogoni kats massinat: 2000. aastaga Škoda ja 2001. aastaga Lada 08. Ku tä Vinne massinaga sõit, sõs tükütäs esieränis müüdä sõitma. «A tuu võtt kah sada sisse ja viil rohkõmbki ku tahat!» lüü korgõn iän mehe ainukõnõ silm helkämä nigu poiskõsõl.

Muido sõit Pärnät iks «vällämaa» massinaga, a ku midägi puru lätt, sis piät tõnõ kõrraga võtta olõma. «Ku mul autot ei olõssi ja sõita es lubatasi, sis ma siin ellä es saasi,» seletäs Pärnät. «Kohe ma lää: bussi kõik omma är likvideeritü!» Egä nädäli käü tä Võrolõ süvvä otsma: sääl om puutõ rohkõmb.

«Avariid ei olõ tennü ja viinaga vahelõ ei olõ jäänü!» om Pärnät uhkõ. 40aastadsõn autojuhikarjäärin om täl õnnõ kats kõrda kõrravalvjidõga tegemist olnu. Tuudki Vinne aol. Pihkvan sai tä ütskõrd mulgu talongi: sõitsõ kõlladsõ tulõga üle risttii, ku miilits oll’ säläga. Sõs käänd’ miilits ümbre ja foorist paistu joba verrev.

Tõnõ pahandus oll’ kah Pihkvast tullõn, ku Pärnät tahtsõ lõunas kodo jõuda ja uma 07ga väega marutama tükse. «Sääl, kon Luhamaa päält tulõ är käändä, oll’ mul 140 seen, 105 pääle sai mõõtmisõ aos är,» seletäs tä.

Loe edasi: 85aastanõ üte silmäga autojuht olõ-i üttegi avariid tennü

Rein Sikk: Igal ajahetkel on Eestis kirjutamata
miljon lugu

Eesti Päevalehe ajakirjanik ja tuntud ugrimugri eestkõneleja Rein Sikk esines eile Võrumaal Väimelas kodanikuühiskonna konverentsil „Ise teemegi ära?“ Pärast ettekannet „Kas ja miks on ajakirjandus must ja karvane“ sundisime ajakirjaniku seekord vastaja rolli.

Rein Sikk, kahtlaselt palju võib sind kohata nii Võrumaal kui ka teistes maapiirkondades. Milles asi? Kas Tallinna toimetuses juba imelikult ei vaadata?

Mul pole elu sees Tallinnas üheski toimetuses oma lauda olnud. Ma olengi maalt. Ma läksin pärast ülikooli lõpetamist tööle Kadrinasse. Töölaud on mul kogu aeg Rakveres olnud ja umbes kahe kvartali piires asukohta vahetanud, oli see siis Virumaa Teatajas või kunagises Rahva Hääles. Maainimene läheb tõnts-tõnts Tallinna toimetusse ja küsib, kas siia lauanurgale saab oma läpakaga tulla.

Ütlesid konverentsil, et oled oma toimetuses vaat et ainus hull, kes vaatab väljapoole Tallinnat. Millest see tuleb, et Tallinnas ei suudeta näha, et Eestis on ka teisi piirkondi?

Aga oma kodu on kõigile kõige tähtsam. Ma olen ise täiesti teadlikult selle valiku teinud. Algul mind vaadati ka väheke imelikult, et kui ma olin ülikooli lõpetanud, oleksin saanud raadios või teles koha, aga mina läksin Kadrinasse. Ma olin pealinna poiss. See oli niivõrd põnev ja huvitav hakata külaühiskonnast aru saama, kuigi Kadrina pole ka mingi klassikaline küla.

Teine asi on praegu see, et pealinnas, kus on toimetus kontsentreeritud ühte kohta, on ajakirjandust odavam teha. Raha ei ole praegu eriti kusagil. Au ja kuulsus rahvusringhäälingule, kes peab oma kontoreid väljaspool Tallinna. See on ju märksa kallim. Minagi kasutan üksinda autot, telefoni, sideliini, mida mujal omavahel jagatakse. Loe edasi: Rein Sikk: Igal ajahetkel on Eestis kirjutamata
miljon lugu

Smithsoni (Holtsi) Leila: mu süä om katõ kodomaa vaihõl!

Põlva lähkült Kähri küläst Laanõ talost peri Smithsoni (Holtsi) Leila (29, pildil) võitsõ timahavadsõ Hendrik Adamsoni murdõluulõ võistlusõ. Leila om opnu Põlva ütisgümnaasiumih, Tarto ülikoolih eesti kiilt ja kirändüst, a joba viis aastakka eläs tä Inglüsmaal Newcastle’i liinah, midä tä esi nall’aga poolõs Vahtsõliinas kuts. Leila võrokeelitsist luulõtuisist om 2005. aastagal vällä ant raamat „Põimaja kuu all”.

Kuis Kähri tütrik hinnäst Inglüsmaal tund?

Ku sa olõs küsünü nelä aasta iist, sis ma olõs ütelnü, et nigu kassipoig vii seeh. Nüüt või joba julgõlt üteldä, et nigu parts järve pääl.

Kas võõral maal võrokõnõ olla ja võrokõsõs jäiä om rassõ vai kerge?

Seo om egä inemise puhul esimuudu. Ma arva, et ku sa tahat olla võrokõnõ ni seo üle uhkõ olla, ei keelä sinno kiäki. Olõ algusõst pääle pää pistü hoitnu, lasknu küsüjil mõistata, et kost ma tulõ, ja ku iks võlssi pakva, sis ütle, et Eestist, Võromaalt.

Ma esi arva, et võrokõnõ olla om lihtsä, uhkõ ni hää. Ma näütä umma kiilt ni periolõmist ni inemise tundva seo vasta suurt huvvi.

Mul om iks meeleh Kauksi Ülle jutt võro kiränigest. Et võrokõnõ nakkas kirotama sis, ku tä kotost vällä lätt vai är piät olõma. Ja et uma kodomaastigu pidä tä meeleh kõik aig. Ma naksi võro keeleh tiidsähe kirotama sis, ku Tartohe ülikuuli lätsi. Nüüt om mu kodotsõõr lihtsäle laemb ku Tarto. Umah keeleh mõtlõminõ ni kirotaminõ avitas mul ummi juuri ni miilt alalõ hoita. Egä kõrd, ku kinkagagi kodotsist kõnõlõ, astu nigu umaette tarrõ, kohe ütski inglanõ mullõ perrä tulla ei saa.

Nii et mullõ om võrokõsõs olõminõ vällämaal lihtsä – ma ei piä hindäle määnestki võlsshindätiidmist külge puukma. Loe edasi: Smithsoni (Holtsi) Leila: mu süä om katõ kodomaa vaihõl!

Peipsiääre vanahärra Savva peletab haigusi eetriga

Täna on Kolkjas elava vanausulise Savva Savarovi (86) ingli nimepäev, nii ta kylauudis.ee reporterile teisipäeval Peipsi ääres Kolkjas kinnitas. Vanahärra rääkis ka sellest, milline on praegu elu maal ja kuidas ta ennast vähist terveks ravis.

Kuidas vanausulised praegu elavad?

Vanausulised on kõik vanad, noori on vähe. Noored ei ole vana- ega uueusulised, neil pole usust midagi. Külaelu ei edene, vaid sureb välja.

Kas on kurb meel, et külaelu on hääbumas?

No muidugi teeb kurvaks. Noori on vähe. Kõik on vanad – pensionärid.

Kuhu noored on läinud?

Noored läksid kõik linna. Kergemat elu otsima. Aga vanad elavad omaviisi.

Millega te siin oma päevi sisustate?

Mina pensionär ei jõua enam midagi teha. Käin mööda küla. Mul raha nii palju ei ole, et restoranis käia, aga mujal küll. [Meie kohtasime teda Peipsimaa külastuskeskuses.]

Elate üksinda?

Naine on mul juba 16 aastat surnud, aga pere mul on. Peres on vennapoeg naisega ja nende tütar ja tütrel on ka juba poeg ja tütar. Vennapoeg on mulle nagu oma poeg. Ta jäi varakult orvuks ja meie kasvatasime ta üles. Loe edasi: Peipsiääre vanahärra Savva peletab haigusi eetriga

Saare Vello – bussijuhist firmäjuhis

1983. aastakal Verska sanatooriumi bussijuhina alostanu` Saare Vellost om täämbatses saanu` valla kõ`õ suuremp tüüandja, volikogo edimiis ja julgõ arendaja`, kiä om üts Verska viikeskuse ja Saatsõ pansionaadi rajajst.

Ti oletõ ameerikalik näüde sjoost, kuis saadas aolehepoisist miljonärist – ti` saitõ bussijuhist firmäjuhis.

Ma´ olli` tüül Võhandu sohvoosih mehhaniseerimisosakonna juhatajana`. Vassili Talumees, kiä oll` tuuaigu sanatooriumi juhatuse esimiis, otsõ nuuri`. kuna Talumehele ole-es midägi muud pakku` ku bussijuhi kotust`, sõs ma` sai tuu tüü ja palka naksi saama üle 200 rubla kuuh. A asi ole-es ka ni paljo rahah. Ta suutsõ just tuu tulevikuvisooni poolõ päält asa väega ilosast kõnõlõda.

Innemp ku teist 1993. aastakal sanatooriumi juhataja sai, tei` ti jo ta 10 aastaka joosul kõkkõ muud ka.

Jah. Bussijuhi tüügä paralleelslet nakas sanatooriumih ka ehitus suure tuhinägä pääle ja sõs oll` õgast asju vaja kost tuvva ja varustada, ni tull` taa tegevüs kah mano. Firmä kasudeh sai minost tüükoa juhataja`. 1984. aastaka sügüses sai siih kats hoonõt valmis ja sõs kävegi Talumees vällä, „õt kullõ tsura – aig olõs võta vastutus, võta ja naka sanatooriumit juhtma`“. Õnnes oll` mul ni paljo oidu pääh, õt ma` võti märgotamisaigu. Ni ma sõs otsusti, õt ei – vara viil.

Ütessa aastakat sõs mõtliti`, õt kasa naada juhatajast vai mitte?

Vahepääl juusõ hulga vett merre. Elukool oll` 1993. aastakst ka jo sääne, õt oll` õigõ aig.
Loe edasi: Saare Vello – bussijuhist firmäjuhis

Lendur, kes sai tuule tiibadesse Antslast

Teo Krüüner 2009. aastal Antsla õpilastega kohtumas.

Rubriigis “Inimene” ajame juttu toredate inimestega üle terve Eestimaa.

Antsla keskkool/gümnaasium on tänaseks eluteele saatnud juba 62 lendu lõpetajaid. Peatume mehel, kes läks aastal 1962 Antsla keskkoolist tõeliselt lendu. Hävituslendur-insener Teo Krüüner küll möönab, et kuigi Antsla keskkoolist sai ta edaspidiseks vajalikud teadmised, ei olnud Antsla koolil tema elukutsevalikule mingit mõju, see oli juba varem ära otsustatud.

Lenduri juured paistavad ulatuvat varajasse lapsepõlve. Juba nelja-aastaselt korjas Teo prügihunnikutest kokku vanu traktorite, mootorrataste, jalgrataste vms detaile ja kombineeris nendest mingisugused „masinaid“, mille otstarvet või nimetust ei osanud mitte keegi ära arvata… peale Teo enda.

Esimesed lennuinseneri „katsetused“ tegi Teo lendavate putukatega. Loe edasi: Lendur, kes sai tuule tiibadesse Antslast