Väega lahkõ ja as ‘atundja tohtri, timä käest võit nõvvu küssü eski kümne aigu õdagu, kitvä patsiendi Tervisetrendi kodolehe pääl Antsla perretohtrit Reva Kristat (53). Tuu kodolehe pääl saa egä Eesti perretohtri tüüd hinnada ja vana Võromaa perretohtriist om Krista saanu parhilla kõgõ inämb punktõ.
«No säänest üüse helistä mist iks väega pall’u ei olõ,» muhelõs Reva Krista uman päävä poolidsõ aknõga tüütarõn Antsla tervüsekesku sõn. «Ma klaari iks inämbüse as’ust päävä aigu är. Võimalusõ piät inemisele andma, a hindäle sälgä ei saa kah laskõ istu.»
Mille Krista õdagu ja nädäli vaihtusõl hindäle helistädä lupa – tä om kimmäs, et uma arst tiid iks parõmbidõ nõvvo anda ku infotelefoni-tohtri. «Nuu ei tiiä jo, mis inemine om ja mis täl hädä om.»
Krista tiid ummi ravi alotsit häste: tä om Antslan tohtritüüd tennü 1986. aastast. Juurõ omma täl kah küländ lähkül: Harglõ ja Karula kihlkunna piiri pääl Koemõtsan, kon eläs imä.
Tohtri kotsilõ või üldä, et tä om maa suul – Reva Kristalõ om külh pakutu latsitohtri tüüd Tarton, a tä lää-i suurtõ liina. Vällämaalõ ammuki mitte. «Liinaelu ei olõ mullõ, ma olõ maalats,» ütles tohtri lühküs seletüses.
Maausku tohtri
Reva Krista jutust tulõ vällä, et tä om maa- ja mõtsausku: soovitas ravialotsilõ innekõkkõ luudusõst peri ruuhi, apteegiruuhist hindas vanno ja läbiproovituid, mitte firmadõ päähämääritüid kallit vahtsit. «Ma olõ kuusõtõrvaga pall’u inemiisi avitanu. Om häste tüütänü, ku omma mädädse haava ja põlõtigu,» seletäs tohtri. «Olõ esi tuud kor’anu ja mõnõ ravialodsõ omma kah lännü otsma. Ku mõtsa läät, sis iks saat.» Loe edasi: Perretohtri – maa suul
