Kalev eläs ütsindä uma vanatädi talon – ehit’ majast pistü jäänü korsnajala ümbre hindäle väiku tarõkõsõ. Sugulaisi trehväs tä harva, häid sõpru olõ-i ja naist kah mitte: noorõ-iä armuluu hallus lõpp sekä seoniaoni. Seltsis om pinikene, telekas ja sorga, kiä tarõ pääl kõvva madistasõ.
Külärahvas kõnõlõs, et Kalev om tsipakõsõ esimuudu miis. Tä näge sändsit asjo, midä egäüts näe-i. «Ma ei olõ pall’u asju tihanu kõnõlda – et peetäs ullis, – a imäga kõnõli neli-viis aastat pääle timä surma,» seletäs Kalev. 84aastadsõs elänü imä Meeta oll’ eloaol kangõ naistõrahvas, kiä katõssa last piaaigu ütsindä (joodikust mehest olõ-s suurt api) üles kasvat’ ja kõvastõ kõrda nõudsõ.
Tõsõst ilmastki jagi imä päämidselt oppust. «Ütel’ iks, et är tuud tekku ja är tuud tekku!» kõnõlõs Kalev. Ku imä är kuuli, sis havvakaibja kaibsõ havva tsipakõsõ liuhka. «Imä ütel’, et täl om halv, ku pää allapoolõ om, a ma ütli, et hauda iks inämb valla ei kaiva kiäki!» seletäs Kalev.
Imä – Kalevi kõgõ parõmb sõbõr – om mitu kõrda unõn teedä andnu, et poig saa perändüse. «Seoniaoni ooda – olõ-i määnestki mõtõtki, kost tuu või tulla!» muhelõs miis – seod ettekuulutust tä väega tõsitsõlt võta-i.
Esierälidse võimõ omma peri suguvõsast
Kunaginõ umakandi rahvatohtri Pommeri Piitre om Kalevilõ esä puult sugulanõ. Esä Jaan ütel’ Kalevilõ täpsele ette, kuna tä koolõs (lugu tuust ja viil kats Kalevi tõsõ-ilma-juttu omma kirän 6.03.2012 Uman Lehen).
Kalevi imä es olõ kah peris harilik inemine: tä tiidse tialasõ tsädsistämise perrä kõgõ ette, kedä om küllä uuta. «Ma tsirkõ kiilt ei mõista ja tohtõrdamist es mõista kah hindä teedä mitte, a 20 aastat tagasi juhtu üts esimuudu lugu,» kõnõlõs Kalev. «Listakul elli miis, kiä murdsõ käe är ja pääle käe kokkopandmist es kao valu är. Ütspäiv tull’ miis mu manu ja ütel’, et Kaika Laine oll’ juhatanu mu maja kätte, et las Kalev pand üte käe su käe ala ja tõsõ pääle. Ma pandsõ ja valu kattõgi! Ma külh Kaika Lainet tundsõ, a kuis tä tiidse niimuud mu manu saata!»
Kalev om nännü ka asju ette: silmi iin Ungari kiräsõbra elämist Budapestin ja löüdnü aastak ildampa üles sõsara kingidü, kaoma lännü kolm ruublit. «Näi unõn kotussõ är, raha oll’ vaivalt puul miitret tuust kotussõst!» seletäs Kalev. Sõsar Luule oll’ Kalevile lähkü inemine ja timä oll’ kah tsipa esieräline. «Tohtõrd’ rõnnavähki 27 aastat maarohtõga, es lasõ lõigada, es midägi. Ma ei olõ kuulnu, et ütski niikavva rõnnavähiga eläs. 66 oll’ sõsar vana, ku kuuli,» ütles Kalev.
Määnegi vägi om kõikaig hoitnu
Kalevil om tunnõ, et tedä hoit määnegi vägi, kaitsõingli. Tä om mitu kõrda napistõ surmast päsenü. «Olli väiku tatikõnõ, ku panni tarõ palama,» jutustas Kalev. «Külm oll’, noh. Imä-esä lätsi kohegi är ja ütli, et ku külm om, panõ ahju tuli palama, a ma panni hoobis kardina palama…»
Järgmädsen elopaigan naas’ Kalev pilma granaati, midä veli koton hoitsõ. «Veli perän ütel’, et olõssi viil kõrra visanu, olõssi splint är tullu ja ma surnu ka ollu. A iks hoiti minnu…» seletäs miis.
Viil om Kalev tennü tsikli päält katsamiitredse õhulinnu ja kihotanu rattaga kraavi, a iks inämb-vähämb terves jäänü.
«Tutva naistõrahvas ütel’ mullõ ütskõrd: Kalev, pallõ umma kaitsõinglit, ku sa tä käest küsüt, sis tä avitas sinnu, ku ei küsü, sis ei avida! Olõ pallõlnu kah,» ütles Kalev.
Harju Ülle, Uma Leht