
Põimukuu perämädsel puulpääväl küti kümne aoluulidsõ Võromaa sanna umanigu uma savvusanna küläliisi silmi all kuumas. Kuun tetti veidü tüüd ja käüti üten pererahvaga sannan.
Jõksi Ado Kirmse küläst oll edimäne, kiä kutsõ pääle sann võõrilõ vallalõ tetä hinnäst üles andsõ. Savvusannapääväs oodi savvusannaperre ummi sannuhe küläliisi. Päält paigapäälitse rahva pand hinnäst kirja ka pääliina ja suvõpääliina inemiisi. Mõnõ tulli lihtsähe sanna, tiidmäldä, miä tuu savvusann om. Tõsõ tuli tõisi sannu kaema, et vällä märki, määne sann hindäle eihtä. Egäl sannal om uma lugu ja nii olli ka sannapääväl egäl sannakambal uma tegemise. Ku Jõksi Ado sannaliisi tüüle es panõ, lasksõ õnnõ miihil vett kanda, sõs Toropi Piitre pand uma sannalisõ ubiniid korjama. Pillimeistri Soonõ Mihkli and sannaliisile kätte kohopiimävarmi ja kuun tetti üts tarõ kõrda. Remondimehe es olõ sukugi õnnõdu. Sann oll hääs palgas tüü iist ja perän olli sannalisõ nii väsünü, et pidi kaema, kuis autoroolin magama jäämäldä Talnalõ jõuda. Soodoma külä pilli- ja laulumiis Kõrgõ Ülar võtt vasta Lyduokiai (Leedu) küläseldsi muusikiid. Kuun köeti lämmäs suur sann, veeti vesi sanna ja manotulnu Eesti huvilise saiva kah sanna aoluuga tutvas. Kanepi kandin oll lähküisi mitu sanna kütmisen, nii et kiä tahtsõ, sai inne umma sanna minekit tõisi kah kaia. Kõgõ põhapoolitsõmb sann oll Rasina külän. Edimält paistu, et sinnä rahvast ei jakkugi, a õkvalt sannapääväl tull seltskund põhjaeesti nuuri ja naas pääle rõõmsa sannaõdak üten lõõtspillimuusiga ja tandsuga. Sannalisõ lätsi niipallo huugu, et külaliisist talguliisi es saaki, a sanna küläliisiraamaduhe kirotõdi lubadus, et edespite tultas mõnõlõ talossõlõ appi. Loe edasi: Vanal Võromaal tetti savvusanna vallalõ



















