„Konn istus järve ääres jalad vees. Juhuslikult kõndis temast mööda rebane ja küsis: kuule, konnake, ütle kas vesi on soe? Konn vastas: rebane, ma istun siin kui konn, mitte kui termomeeter,” jutustas 4a õpilane Braian.
Braian Kulp, “Naljanina 2019” suure auhinna võitja. Foto: Urmas Saard
Tänavu soovis naljalugusid vesta 38 õpilast. Kõigil oli võimalus esitada kaks lugu. Enamasti jutustati üksinda, aga mõnel juhul kahekesi või kolmekesi. Naljavõistlust hindas viieliikmeline žürii, kuhu kõigil aastatel on kuulunud Sindi gümnaasiumiga seotud inimesed. Tänased hindajad olid Anne Sammelselg, kooli medõde; Anne Urban, kooli vilistlane ja Fein-Elast Estonia OÜ töötaja; Reine Tänav, kooli endine õpetaja, kes praegu on Sindi lasteaia õppealajuhataja; Ain Keerup, kooli direktor ja Imbi Jalakas, kooli raamatukogu juhataja, Naljanina võistluse ellukutsuja ning peakorraldaja.
Võistluse hakatuseks rääkis Keerup samuti ühe anektoodi ja teine oli tal varuks hilisemaks etteasteks, sest direktor oskab hinnata head nalja.
Lisaks „Naljanina” suurele auhinnale valis žürii kuus tillemat „Naljaninakese” auhinna saajat, keda ei reastatud tähtsuse järjekorda. Žürii arvates ilmestasid nad kõik oma headuses erinevaid külgi: kellel oli ilmekus mõjusam, kellel selgem hääldus, kellel loo valik paremini õnnestunud, kes oskas laval kenasti näidelda jne.
26.-28. aprillini toimusid Soomes, Lappeenrantas, Soome meistrivõistlused juhtrajasõidus. Võistlejaid tuli kohale Soomest, Venemaalt ja Eestist. Eestlased võistlesid Soomes kuuekesi. Sindi mudelispordi klubist osalesid Andy Aron, Karmen Mets ja Karin Mets. Peale meie klubi esinduse osalesid veel EinarViira, Margus Jõgilaine ja Heiko Tamme. Viimased kaks elavad ja töötavad hetkel Soomes.
EM-24 klassi võistlus- Karin paremalt kolmas. Foto: Johannes Mets
[pullquote]Andyl jäi finaalikohast puudu 1,5 ringi![/pullquote]Sõiduks läks reede varahommikul ja peale lõunat olid meie võistlejad viperusteta kohal. Võistlustel oli kavas viis klassi: EM-24; EL-24; F1-32; ES-32 ja ES-24.
Esimesena oli kavas klass ES-32. Kokku osales 27 võistlejat. Meie klubist platseerus Andy 12. kohale ja Karmen 21. kohale. Karmeni mudel ei saanudki õiget hoogu sisse ja nii tuli leppida tagasihoidliku kohaga. Soome meistriks tuli selles klassis Olli Kantamaa.
Järgmisena oli meie klubist võistlustules Karin Mets noortele mõeldud klassis EM-24. Võistlejaid oli 13. Selles klassis antakse noortele kaks sõitu. Esimeses sõidus oli Karin üheksas ja teises sõidus seitsmes. Kokkuvõttes 8. koht. Nii Karinile kui ka Karmenile tegi peavalu raja vasakpoolne ülemine kurv, kus nad andsid teistele võistlejatele palju ringe ära.
Sellel laupäeval, 4. mail kuulutab Eesti Maanteemuuseum suvehooaja avatuks ajarännakuga aastasse 1869. Muuseumi Varbuse postijaama sisehoovi rivistuvad läbi aastakümnete laulupeolisi peole viinud vankrid ja masinad, mis jutustavad neid kasutanud teeliste lugusid.
Muuseumi Varbuse postijaama sisehoovi rivistuvad läbi aastakümnete laulupeolisi peole viinud vankrid ja masinad. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Kuigi maanteemuuseumi algava hooaja täht on uus masinahall, elame enne uue ekspositsiooni avamist mitme hooajanäituse ja sündmusega kaasa laulupeo juubeliaastale[/pullquote]Ajarännak aastasse 1869 toimub koostöös Tartu Laulupeomuuseumiga. Ajarännakus osalevad legendi järgi Kanepi kandi koorid, kes arutavad, kas üldse laulupeole minna, ja teevad just saabunud nootide abil lauluproovi. Ajarännakut ja muuseumi hooaja avamist uudistama tulnud tavakülastaja saab osa õpitubadest, lauluproovist ja preili Lydia Koidula visiidist. Kohal on ka Hugo Treffner, kes omakanda rahvast ärgitama on tulnud.
„Kuigi maanteemuuseumi algava hooaja täht on uus masinahall, elame enne uue ekspositsiooni avamist mitme hooajanäituse ja sündmusega kaasa laulupeo juubeliaastale,“ rääkis maanteemuuseumi juhataja Kadri Valner. „Nii muuseumi suve avaüritus kui kaks hooajanäitust pööravad pilgu laulupeoliste mineku teekondadele ja selle muutumisele aja jooksul.
Teisipäeval, 30. aprillil mõned tunnid enne volbriööd Sadala Külade Teatris mängitud Offried Preussleri lastaraamatu järgi lavastatud näitemängus „Väike nõid” sai kaasa elada efektsele ja kohati ka rämekoomilisele vaatemängule. Peamõttena jäi kõlama väikese nõia soov olla hea nõid.
Täiskasvanud nõidade kehastajad Sadala külateatris lavastatud etenduses Väike Nõid. Foto: Johannes Haav
Sadala Külade Teatri tuumik on käinud koos kuus aastat. Nii tekkis lavasta Valdi Reinasel üsna kiiresti selge nägemus, kes trupi liikmetest „Väikese nõia” karakteriga hästi haakuks.
Väikese Nõia headuse ja kaaren Abrakase elutarkuse tõid hästi välja noorema põlvkonna näitlejad Liisa Katt ja Artur Aunap. Kõige pahelisemat, ühtlasi aga ka meeldejäävamat tegelast piksenõid Rumpumelit mängis teenekas teatriharrastaja Vilja-Mari Luhalaid.
„Meie tuumik on ju koos käinud kõik kuus aastat, siis on juba tükki lugedes mul väga selge nägemus, kes ühe või teise rolliga hästi haakuks. Ma ei usu, et keegi suudab piksenõid Rumpumpelit paremini mängida kui harrastusnäitleja Vilja-Mari Luhalaid.”
Võimuka karakteri ülemnõiana lõi Sadala Külade Seltsi juhatuse esimees Pille Tutt. Tublisti said mängimisega hakkama lapsed Trevor Nork ja Mia Merivel Kirjutaja, kellel lavakogemusi varemgi olnud. Teistkordselt lõi koos näitlejatega kaasa neli Sadala tantsurühma „Tantsulust” tantsijat.
Sindis on laatasid toimunud ka varematel aegadel, seega pole kordade arvu nimetamine kroonika pidamise seisukohalt mitte väga kohane, aga täpsustava märkusena käib jutt nüüdse aja järjepidevusest. Igal aastal on linna sünnipäeval korraldatud laat seotud mingi kindla teemaga, tänavu keskenduti 125-aastasele Sindi lasteaiale.
Rohkelt fotosid
Sindi viienda laada korraldajate kolmik Ülle Ots, Alice Laanemaa, Anneli Uustalu. Foto: Urmas SaardViies Sindi laat. Foto: Urmas Saard
[pullquote]LC Paikuse liige Mart Nõmm ütles, et sedakorda kogutakse raha Sindi ja Paikuse koolide esimeste klasside õpilastele raha silmakontrolli läbiviimiseks[/pullquote]“Mul juba uue laada plaanid mõlkumas,” lausus eelmisel aastal vahetult pärast Sindi laada sulgemist Ülle Ots, üks kevadlaada korraldajatest. „Alati peale õnnestunud üritust uusi mõtteid mõlgutades ollakse optimistlikumad, kui tegelikkuses toimuma hakkab. Erinevatel põhjustel kadus pimedal ajal motivatsioon laadaga jändamiseks ära, aga õnneks leidus kaks vahvat sintlast, seltsimaja juhataja Anneli Uustalu ja igale poole jaguv rõõmsameelne Alice Laanemaa. Nii võib nüüdseks õnneliku, aga väsinuna hõigata: tehtud!”
Jättes tänase Sindi laada omasoodu kulgema kogunesid Sindi lasteaia aiarühmade lapsed seltsimaja suurde saali, kus erinevas eas mudilased pühendasid uhkelt kõlanud kevadkontserdi emadele.
Sindi lasteia kevadpüha kontsert emadele. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Loomulikult ei jäänud direktorile alla ka õppealajuhataja, kes krimpleeniajastu moevoolu tutvustamisel pani endale selga tolle ajastu hõberebase kraega mantli[/pullquote]Saal oli puupüsti rahvast täis, osad kuulajad pidid kontserti seistes kuulama.
Kuigi kavas leidus mitmeid lugusid lasteaia juubelikontserdilt, oli igal rühmal ka siira sõnumiga laul just oma emmele ja memmele. Lasteaia 13 rühmast oli laval üheksa. „Sõimerühmad mängivad ja trallivad emmedega emadepäeva nädala eel ja järel,” osundas lasteaia muusikaõpetaja Ülle Ots. Kontserti juhtis Sindi gümnaasiumi õpilane Annabel Vilgats, kes rühmade lavale tulekut ja mahajuhatamist oma jutuga põnevamaks muutis. Lisaks lauludele ja tantsudele kõlasid kontserdil ka mitmed laste poolt esitatud luuletused, valik koostati emakeele päeval toimunud luulekonkursi parimatest paladest.
Teisipäeval, 30. aprillil toimus Tori valla Randivälja külas asuvas Klaara-Manni Puhke- ja Seminarikeskuses Pärnumaa maitsete aasta tänuüritus, kus tehti tagasivaade 2018. aasta toidupiirkonna ettevõtmistele.
Pärnumaa maitsete aasta projektijuht Kadi Elmeste on vedanud 12 kuud maakonna maitsete aastat. Foto: Urmas Saard
Kutsetega üritusele oodati inimesi, kes olid möödunud aasta kestel ühel või teisel viisil Pärnumaa maitsete aasta hea kordaminekuga seotud. Erilist tähelepanu ja tänu pälvisid suuremad tegijad ning toetajad.
Maaeluministeeriumi ekspordi ja turuarenduse büroo juhataja Kadi Raudsepp tuli tänuüritusele suure kingituste korviga. Pärnumaa maitsete aasta projektijuht Kadi Elmeste tänas omalt poolt ministeeriumit. Tänukirja vastu võttes lausus Raudsepp, et kindlasti ei ole see lõpp, vaid millegi algus. Tegijatele oli rõõm teada, et mullune maitsete aasta pani aluse mitmetele uutele algatustele ja maitsetele.
Täna Jõgevamaal Laiuse linnusevaremete juures toimunud istutustalgutel panid Poola Vabariigi suursaadik Eestis Grzegorz Kozłowski, Jõgeva vallavalitsuse esindajad ja Laiuse Jaan Poska põhikooli õpilased kasvama 15 pärna.
Puude istutamisel osalevad (paremalt) suursaadik Greogorz Kozlowski, Jõgeva vallavalitsuse välissuhete koordinaator abivallavanem Viktor Svjatõšev, vallavanem Aare Olgo ja vallavolikogu esimees Raivo Meitus. Foto Jõgeva vallavalitsus
Need sümboliseerivad 15 aastat, mis on möödunud ajast, mil Eesti ja Poola võeti Euroopa Liidu liikmeks, samuti Eesti ja Poola vahelist sõprust. Eestit ja Poolat on ühine ajalugu sidunud ka varem: aastatel 1582–1622 kuulus osa Eesti aladest Rzeczpospolita (mõlema Rahva Liit ehk Poola-Leedu liit) koosseisu ja Laiuse oli selle põhjapoolseima staarostkonna keskus. Nüüd on kaks riiki koos nii Euroopa Liidus kui ka NATO-s. „Eesti on Poola jaoks väga hea koostööpartner ja usun, et tänasest pärnade istutamisest saab alguse Poola saatkonna ja Jõgeva valla koostöö uus tihenemine,“ ütles suursaadik Kozłowski. Pärnad toodi kohale Poolast ja Grzegorz Kozłowskile olid Laiusel mulda pandud pärnad esimesed puud, mis ta üldse istutanud.
Marge Tasur
Jõgeva vallavalitsuse avalike suhete peaspetsialist
Trivimi Velliste teose „Eesti muinsuskaitse 100 aastat” esitlusel rääkis raamatu autor muinsuskaitsest, sõnadest ja riigi reetmisest.
Trivimi Velliste Solarise Apollos. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Aga autole polnud kirjutatud Adavere liha, vaid Adavere meat[/pullquote]Esmaspäeval, 29. aprillil esitleti Tallinnas Solarise keskuses asuvas Apollo raamatupoes EV100 raamatusarjas ilmunud teost „Eesti muinsuskaitse 100 aastat”, mille autoriga vestles ajaloolane Küllo Arjakas. Tema oli üks neist abilistest, kes võttis vaevaks käsikirja läbi lugeda ja andis ka kasulikke nõuandeid.
Küllo Arjakas: Küsimus muinsuskaitse kohta, kust see mõiste on tulnud? Kuidas see mõiste on muutunud läbi aja?
Trivimi Velliste: Muinsuskaitse klubide Keila kokkutulekul aprillis 1987 oli küsimuseks loodava organisatsiooni nimi. EKP Keskkomitee nõudis, et nimeks peab saama Eesti NSV ajaloo- ja kultuurimälestiste ühing, aga muinsuskaitsete klubide nõukogu leidis, et selle organisatsiooni nimeks peab saama Eesti muinsuskaitse selts. Sõna muinsus sai alguse Tõru klubis kaheksakümnendate alguses enne kui muinsuskaitse liikumine ei olnud rohujuure tasandil veel tekkinud.
Täna, 29. aprillil tähistati paljudes kohtades üle Eesti rahvusvahelist tantsupäeva. Arvatavalt kõige arvukama osavõtjate hulgaga tantsiti Tallinnas Vabaduse väljakul.
Rahvusvaheline tantsupäev Tallinnas Vabaduse väljakul. Foto: Urmas Saard
Tänasest korraldatakse mitmel pool üle Eesti juba hulganisti talguid ning talgupäeva nädal kulmineerub laupäeval, 4. mail peetava üle-eestilise Teeme Ära talgupäevaga. Esmaspäeva hommikuse seisuga oli talguveebi kirja pandud üle 1800 talgu enam kui 18 000 osalejaga.
Sindi gümnaasiumi õpilased riisuvad lehti oma koolimaja esisel platsil. Foto: Urmas Saard
Teeme Ära talgupäeva meeskond kutsub kõiki inimesi talgutel kaasa lööma – just praegu on õige aeg otsida kodulehelt endale sobivad talgud ning end osalejana kirja panna.
Teeme Ära talgupäeva eestvedaja Tarmo Tüüri sõnul on ettevalmistused üle-eestiliseks talgupäevaks sujunud hästi. „Head vastukaja on saanud nii laulu- ja tantsupeo juubeliaastaga seotud talgud, õueraamatukogude meisterdamine kui ka nurmenukutalgud, millele me tänavu üle Eesti rohkem tähelepanu pöörame,“ rääkis Tüür. „Samas on sadades paikades üle Eesti kavas traditsioonilisemad kevadised talgutööd ning praegu käivad usinad ettevalmistused ühiseks talgupäevaks eeloleval laupäeval.“
Kuna talguveebis on erinevaid talguid kirja pandud juba nii palju, leiab iga huviline kindlasti endale sobivad talgud ja jõukohased talgutööd kas oma kodukandis või ka kaugemal. Töökäsi oodatakse igal pool, kuid enda kirjapanek Teeme Ära kodulehel on oluline just seetõttu, et talgujuhid saaksid paremini valmistuda nii tööde, töövahendite kui ka talgusupi varumiseks.
Esmaspäeval, 29. aprillil kell 15 esitletakse Solarise Apollos Trivimi Velliste teost „Eesti muinsuskaitse 100 aastat”. EV100 raamatusarja kuuluva teose esitlusel vestleb autoriga ajaloolane Küllo Arjakas.
Trivimi Velliste tsiteerib Julius Friedrich Seljamaa raamatut “Päiksepaisteline revolutsioon”. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Kas eesti mälu säilib? Muinsuskaitse on Eesti tuleviku kaitse.[/pullquote]Mälu kestmise loo sisukokkuvõtte leiab raamatu tagakaanelt.
Muinsus on mälu. Ilma mäluta ei jää ellu ükski olevus – suur või väike. Ammugi mitte rahvas. Siinsete kaante vahel on linnulennuline lugu Eesti mälust viimase saja aasta jooksul. Kord see tugevnes, siis püüti seda lämmatada. Muinsused – mälestised – on ühismälu märgid.
Lennart Meri soovitas muinsuskaitseliikumise hakul tõlgendada muinsust suuremeelselt, avaralt. Kõik, millele on peale hinganud kõikvõimas Aeg, on – muinsus.
Riiklik muinsuskaitse, ehitismälestised hõlmavad vaid osa selle raamatu lehekülgedest. Nappi ruumi on jagunud muinsuskaitseliikumisele rohujuure tasandil, koguni sellest välja kasvanud kodanike komiteede liikumisele. Muinsuste muinsus, mis tuli taastada, oli – Eesti Vabariik.
Raeküla Vanakooli keskuses toimunud Pärnu linna ja maakonna mudilaste laulukonkurss Lauluaias 2019 Viisiratast veeretades lõppkontsert selgitas välja ansambli ja solisti Grand Prix saajad.
Laulukonkursi Lauluaias 2019 ansambli Grand Prix võitnud ansambel Rõõmsameelsed Audru lasteaiast, juhendaja Evi Vaher. Foto: Urmas SaardLaulukonkursi Lauluaias 2019 solisti Garnd Prix võitnud Even Nestor Pärnu lasteaiast Trall, juhendaja Hilja Vainula. Foto: Urmas Saard
Tänasele lõppkontserdile valis žürii välja 17 väikest lauljat ja neli ansamblit. Hindajateks olid rahvamuusik ja koorijuht Terje Ojaste Pärnu Aianduse ja mesinduse seltsist, laulja ja ansambli juht Imbi Tõnisson Kaisma rahvamajast ning muusik ja õpetaja Agnes Leemet Raeküla Vanakooli keskusest.
Ansambli Grand Prix võitis ansambel Rõõmsameelsed Audru lasteaiast, juhendaja Evi Vaher. Lauldi laulu „Vanaema juures”. „Alati naeratus ja lalud suul ning kõik jääb neile nagu iseenesest meelde,” öeldi Audru Vikerkaare majast oma rühma toredate ja rõõmsameelsete laululaste kohta. Ansamblile omistati eelvoorus ka säravate tähtede tiitel.
Solisti Garnd Prix võitis Even Nestor Pärnu lasteaiast Trall, juhendaja Hilja Vainula. Lauluks oli „Suve päkapikk”. Lisaks suurele auhinnale pälvis Even ka kõige enesekindlama esituse tiitli. Võitjat iseloomustatakse rõõmsameelse, nutika ja vahva poisina. Teda huvitavad uued kogemused ja aktiivne tegevus, olgu selleks ujumine, motosport või lihtsalt rattasõit. Even naudib jäätist ja suveaega, samuti on väga oodatud jõuluaeg koos päkapikkude ja jõuluvanaga.
Neljapäeval, 2. mail saadetakse Tallinnas Kaarli kirikus viimsele teekonnale Vello Salot. Tegemist on usuteadlasest vaimuhiiglasega, kes jätnud jälje eesti kultuuri paljudesse valdkondadesse, eriti teoloogiasse. Minu tutvus Vello Saloga pärineb aastast 1990, kui Tartu Ülikooli Raamatukogu väljaandena trükiti minu kandidaaditöö põhjal koostatud teatmik „Eestikeelne elulooline teatmekirjandus“.
Vello Salo mõttekaaslastega Tallinnas Lossi platsil, 2014. a oktoobris. Foto: Urmas Saard
Maailmas on tihti kõik kõigega seotud. Siis oli aeg, kus asutusi ja trükikodasid kummitas paberipuudus, aga Eesti Pimedate Ühingus leidus häid inimesi, kes eraldasid ühingu tagavaradest ülikoolile vajaliku koguse ja nii see raamat lugejateni jõudiski. Muide, raamatu ilmumine leidis kajastamist ka Eesti Pimedate Ühingu samal aastal asutatud ajakirjas „Valguse Kaja“ nr. 2 veergudel. Saame lisada sedagi, et Põhja-Eesti Pimedate Ühing digiteeris teatmiku ja nii on see kättesaadav ka elektrooniliselt.
Kuivõrd Vello Salo üks huvialadest olid elulood, siis kirjutas ta mulle Kanadast selle raamatu puhul. Järgnes aastaid mõttevahetus teemal, kuidas koostada Kanada eeskujul eestimaalaste üldnimestik, kuhu saaksid kantud kõik eestimaalased, kelle kohta on midagi trükisõnas avaldatud. Asjakohase mõtteavalduse ja sissekande tegi Vello Salo 18. paastukuu päeval 1993 Tartus minu kodus Eesti Pimedate Muuseumi külalisteraamatusse. Sellest kohtumisest veel niipalju, et käisime külalisel ülikooli usuteaduskonna dekanaadis vastas. Lauatelefon aina helises ja ta ütles küsijaile või kohtumise soovijaile, et läheb A. K. juurde. Siis peahoonest linnaliini bussile ja Annelinna. Vello Salo huumorimeelest andis tunnistust seik, et parajasti oli kaubahall oma nime saanud, aga tema arvas paremaks „kaubavalge“ olevat. Ka soovitas ta linna ühe pakutud tunnuslause, „Taaralinn Tartu“ asemele „Tühjade pudelite linn Tartu“!
EELK Eliisabeti koguduse pühapäevakooli lapsed esitasid Pärnumaa vähiühingu inimestele lühikese näitemängu „Võlupuu”.
Eliisabeti koguduse pühapäevakooli näiterühma lapsed Pärnu sotsiaalkeskuse ees. Foto: Urmas Saard
Täna külastasid Pärnu sotsiaalkeskuse majas tegutsevat Pärnumaa vähiühingut väikese meelahtusliku kavaga Eliisabeti koguduse pühapäevakooli õpetaja Melle Vister ja lastetöö koordinaator Kaidi Suviste koos pühapäevakooli üheksa lapsega.
„Kui Kihnus on Kihnu Virve, siis Toris on Mari Andrekson ehk Muraka Mann” lausus Torist pärit Kaidi Suviste, kes luges kohtumist sisse juhatades oma kandi legendaarse vanaproua luulet. Muraka külas elav põline torilane Muraka Mann on kirjutanud luuletuse „Soovide kaev”.
Pärnu linnavalitsus töötas välja nimeliste pargipinkide paigaldamise korra ja eelistatavad kohad, kuhu pinke võiks paigutada.
Maestro Neeme Järvile avati nimeline pink Pärnu Lastepargis 2017. a 6. juunil. Fotod: Urmas Saard
Nimelise pargipingiga avaldatakse austust Pärnuga seotud olulistele isikutele ja nende saavutustele. Tänamisel ja tunnustamisel on ka kodu- ja kultuurilooline tähendus. Lisaks isikutele võib pingiga austada mõnda olulist sündmust, tunnustada kollektiivi, organisatsiooni, tegevust või paigaldada pink millegi või kellegi mälestuseks.
Pärnus on seni nimeline pink paigaldatud Neeme Järvi, Valter Ojakääru, Arbo Valdma, Naima ja Arnold Ebroki, Elisabeth Aspe, Armas Kuldsepa, kõigi vanavanemate, Eesti Vabariigi ja Pärnu linna elanike austamiseks. Enamik nimelisi pinke asub Lastepargis.
Uute nimeliste pinkide asukohana on eelistatud Lastepark, Vaasa park ja Ringi tänava äärne, kuid paigaldamist võib taotleda ka mujal asuvale linnamaale. Pühendusega pargipink peab välisilmelt antud paika sobima, harmoneeruma varem lähikonda paigaldatud pinkide disainiga ja olema varustatud ilmastikukindla infotahvliga. Pingi paigaldamist korraldab linnavalitsuse linnavara- ja heakorrateenistus, pingi maksumuse ja paigalduse eest tasub taotleja.
Nimelise pingi paigaldamiseks vajalik info on avaldatud Pärnu linna kodulehel.
Pärnu linnavolikogu võttis vastu ja saatis avalikustamisele Raba-Lai tänava silla detailplaneeringu silla ja sillakoridori asukoha ulatuses.
Suuremal pildil Pärnu linnas Pärnu jõge ületava tulevase kolmanda silla ligilähedane asukoht. Foto: Urmas Saard. Pealmisel pildil silla 3D-mudel eelmisest aastast. Foto: Pärnu linnavalitsus
Planeering näeb ette silla ning silla peale- ja mahasõitude lahendused linnale kuuluvatel transpordimaa kinnistutel. Sillakoridor saab alguse Raba tänava pikenduselt ning jõuab Decora kaupluse ja Pärnu Vee kontori vahelisele tühermaale, kuhu tuleksid mahasõidud Laiale tänavale ning tulevikus läbi praeguse politseimaja ja päästeameti vahelise hoovi Pikale tänavale.
Trassikoridori paika panemine on vajalik silla ja sillaga seotud tänavate ja ristmike edasiseks planeerimiseks. Sillakoridori lahendus näeb tulevikus ette Rääma 23 hoone lammutamise. Sillakoridori kesklinna-poolses osas on vaja lammutada Lai 26 ja selle abihoone.
Lai 28 elumaja muinsuskaitseamet lammutada ei luba, samuti jääb endisesse asukohta AS Pärnu Vesi peahoone. Silla laius ja sillalt maha ja pealesõitude liikluslahendus otsustatakse projekteerimisel.
Kolmapäeval oli Sindi ajalooklubi teemaks Asutav Kogu ja Eesti Riigikogu. Ettekandega esines ja juhtis vestlust klubi oma liige Marko Šorin.
Marko Šorin minemas Sindi muuseumis toimuvale ajalooklubi kogunemisele. Foto: Urmas Saard
[pullquote]vaatamata küllaltki tuntavale revolutsioonilisele meelsusele mõistsid punased, et nad kuigi suurt toetust ei leia[/pullquote]Märtsis pensionile läinud Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellend kutsus Markot juba mitu kuud tagasi meie seadusandliku kogu teemal rääkima. Aga Marko eelistas võimalike vääriti mõistmiste tõttu vastata kutsele pärast valimisi, sest kandideeris samal ajal riigikogusse. Ta on vähest aega asendusliikmena juba parlamendis töötanud (riigikogu liige 24. novembrist 2016 kuni 19. juuni 2017) ja ajalooklubi liikmed teda Toompealgi külastanud. Seetõttu oli teatavate kogemustega ja vahetuid muljeid omava mehe suust kuuldud jutt suuremat huvi pakkuv.
Marko tutvustas viis päeva varem Postimehe lisas avaldatud ajaloolase Jaak Valge artiklit „Asutav Kogu: vasakpoolne, rahvuslik ja demokratistlik”, mille päises rasvaselt trükitud nüüdse riigikogu liikme juhtmõte: „Parlamentarismi kogemust saja aasta eest kokku tulnud Asutava Kogu liikmetel nappis, see-eest oli teotahet palju ning toonased rahvaasemikud teadsid, et vanaviisi enam edasi ei saa.”
Šoti keilitantse õpetab huvilistele rahvamuusik Jaagup Kippar, kes seekord on tantsuklubis tantsuõpetaja ning karmoška- ja torupillimängija. Lisaks kõlavad õhtu jooksul Tartu tantsuklubis tavapärased tantsuklubiliste jaoks tuttavad ja tuttavlikud rahvatantsud, mida tavatseti tantsida Eestis ja mujal Euroopas 20. sajandi alguses mitmesugustel küla- ja linnapidudel. Osalema on oodatud kõik õppimisest huvitatud muusikud ja tantsijad.
Šoti keilitantsud Pärnus Nooruse majas 2015. a oktoobris, alumisel pildil Jaagup Kippar. Fotod: Urmas Saard
Šoti keilitantsude juurde sattus kodumaisest rahvamuusikust Jaagup Kippar mõneteistkümne aasta eest, kui sel teemal valmivale õpikule oli vaja tantsumuusikat. Selles projektis osalenud muusikud jäid ka edaspidi keilisündmustel mängima ja moodustasid Tallinna Keilibändi. Bändimehed satuvad ise tantsima harva, aga neil seevastu on tundide kaupa põhjus ja võimalus tantsijaid ja nende jalgu jälgida, tantsude ja nende õpetamise üle mõtiskleda ning niimoodi end tantsualaselt üha targemana tunda. 2006. suvelõpul saabuva Šoti teemaõhtu puhul selgus mõni kuu enne etteastet, et teised koos mänginud pillimehed on kaalukatel põhjustel sündmuspaigast kaugel. Plaanitav sündmus taheti aga kindlasti maha pidada. Jaagup mõtles, et mis ei tapa, see teeb tugevamaks, ja arutles, et keiliviise on karmoškaga kergem eest mängida kui seni tuttavama kontrabassiga. Sel põhjusel tassis Jaagup karmoškakasti maakoju kaasa ning harjutas kogu suve igapäevaselt nii, et muusikakooli õpetaja käest võinuks selle eest kiita saada. Meeles mõlkus lihtsalt, et mõne kuu, nädala või lõpuks päeva pärast on tantsijad ringis, tantsujuht ütleb ja näitab sammud ette ning siis on pillimehe kord hoolitseda, et lugu koos püsiks. Püsiski.
Tartumaal Peipsiääre vallas tegutsev mittetulundusühing Pala Tuletõrje Selts tähistas 12. aprillil Ranna rahvamajas meeleoluka koosviibimisega 10. sünnipäeva.
Pala päästjad ja nende sünnipäevakülalised. Foto: Sirje Kalev
Varem kuulus Pala komando Jõgeva Päästekomando alluvusse. 2009 aasta algul likvideeriti väiksemad komandod ja hakati looma vabatahtlikke tuletõrjeühinguid, mis asutati ka Palal.
Algul oli ühenduses kolm meest, kutselised päästjad Olev Peramets, Märt Tõnisson ja Raivo Bunder. Kokku on Pala Tuletõrje Selts koolitanud 11 vabatahtlikku päästjat.
„Pala Tuletõrje Selts paistab silma oma tegutsemistahte, abivalmiduse ja positiivse eluhoiaku suhtes. Rõõm tõdeda, et seltsi kuulub ka naisi ja teisigi pereliikmeid. Nii on mitu liiget ühenduse eestvedaja Olev Perametsa perest,” ütles sünnipäeva tähistamisel osalenud Jõgevamaa Päästepiirkonna juht Jüri Alandi. „Pala vabatahtlikud päästjad osalevad vajadusel ka Jõgevamaal puhkenud õnnetuste likvideerimisel,” lisas ta.
Samuti on Pala Tuletõrje Selts heaks abiliseks Anna Haava nimelisele Pala koolile. Nii ehitasid vabatahtlikud pritsumehed tänavu talvel õpilastele liuvälja.
Seltsi toetas varasematel aastatel Pala vald, praegu on koostööpartneriks Peipsiääre vald.
Jüripäeva eelõhtul, 22. aprillil tähistati maarahva tähtsaimat püha ja Asutava Kogu kokkutulemise sajandat aastapäeva üleriigilise Jüriöö märgutulede süütamisega. Pärnumaal kulges tänavune Jüriöö märgutulede eksperiment teekonnal Läänemaalt Pärnumaale. Tulemärguanne sai alguse Kullamaalt ja kandus üle Kurese külas asuvale pronksiaegsele Pakamäele.
Märgutuli Pakamäel. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Pärnumaal on alates aastast 2013 tähistatud Jüriöö ülestõusu aastapäeva tuleteate edastamise eksperimendiga[/pullquote]Kurese küla asub vähem kui tunni pikkuse bussisõidu kaugusel Pärnust, praeguses Lääneranna vallas. Pärnu muuseumi ja Kaitseliidu Pärnumaa maleva ettevõtmisel kogunes eile enne päeva loojumist Kurese küla algustähise juurde üle poolesaja huvilise. Sealt jääb linnulennult umbes paar kilomeetrit Soontagana maalinnuseni. Aga suure seltskonna peatähelepanu keskendus esmalt Kurese loodushoiutalu pidajale Urmas Vahurile, kes seisis küla tutvustava stendi ees. Vähemalt 2500 aastat vana asum on praeguseks inimeste poolt mahajäetud. Küla taastaja Vahuri eestvedamisel on võsaraiumiste ja karjatamisega taastatud üks Mandri-Eesti väärtuslikumaid loopealseid. Hüljatud Kurese sumbküla endise peatänava ääres olevad paekivist piirdeaiad on samuti tema ettevõtmisel ja Euroopa Maaeluarengu Põllumajandusfondi rahastamise toetusel uuendatud. Eelmisel aastal rassis kiviaedike ladumisel kümmekond töölist.
Äksi Jääaja Keskus on terves Baltikumis ainulaadne elamusi tekitav õppekeskkond, kus saab tutvuda aastatuhandete kestel kujunenud maailma ja Eesti looduse, elusuuruses eelajalooliste loomade ja palju muu huvipakkuvaga.
Mammutiema Voorika Jääaja Keskuses. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Päris viimasest jääajast on möödas umbes kümme tuhat aastat, aga seegi polevat veel päriselt lõppenud[/pullquote]Möödunud nädala kolmapäeval vuras taas suur buss Pärnust Äksi alevikku. Reisijateks TÜ Pärnu Väärikate ülikooli tudengid, kellest enamik külastas Vooremaa keskmes asuva Saadjärve kaldal paiknevat jääaja elamuskeskust esmakordselt. Mõned sõitsid Jääaja Keskuse õppematerjalidega tutvuma juba teist korda, sest 2200 ruutmeetri suurusel näitusepinnal jätkub vaatamist ja teadasaamisi sootuks rohkem kui tunni-paari või koguni terve päevaga suudaks haarata.
Samas iga giid on oma jutustamise tahkude poolest erinev ja iga järgmine huviseltskond võib paluda vastuseid küsimustele, mida varem pole osatud küsida. Nii pole korduvad külastused igavad varem kogetud kohtumised, vaid alati uudsed ning põnevad.
Katoliku Kirik Eestis teatab oma Facebooki lehel, et täna öösel lahkus oma Taevase Isa koju prelaat isa Vello Salo.
Vello Salo Tallinnas Lossi platsil. Foto: Urmas Saard
Mullu septembris jõudis Eesti kinodesse Jaan Tootseni dokfilm „Vello Salo. Igapäevaelu müstika”, mis jutustab vanaks saamise ilust, lugu vanast targast mehest, kes teeb ettevalmistusi siinsest ilmast lahkumiseks. Ja nüüd ongi ta läinud – mees, kelle kohta filmi tutvustavalt öeldi lihtsate kuid tabavate sõnadega: „Kellel on omad kiiksud ja vigurid, elukogemust ja avarat vaimu, tarkust, mida ta on kogunud ja hoidnud, meie aega välja vedanud.”
Vaikse laupäeva öösel vastu ülestõusmisepüha hommikut surnud vaimulik, ajaloolane ja kirjastaja Salo sündis 1925. a 5. novembril Viljandimaal Lalsis kooliõpetajate perekonda.
Sõjakeerises otsustas ta juba gümnasistina minna 1943. aastal Soome sõjaväkke. Edasised elu keerdkäigud viisid ta Itaaliasse. Säästmaks kodumaal elavaid lähedasi nõukogude repressioonidest võttis ta 1945. aastal endale uue nime, Vello Salo (vikipeedia andmeil oli ta varem Endel Vaher). Vene okupatsiooni ajal oli ta välisilmas ajakirjaniku, tõlkija ja kirjastajana innukas eestluse hoidja. Aastatel 1948–1953 ja 1961–1965 töötas ta Vatikani Raadio eestikeelsete saadete toimetajana. Vaatamata tugevale raadiolainete segamisele püüti Eestis ikkagi tema sõnumeid kuulata. Paljude ajalooliste uurimuste seas võiks näiteks nimetada “Eesti inimkaotused 1940. a. juunist 1941. a. augustini”.
Tagasi kodumaale jõudis Salo 1993. aastal. Esmalt pidas ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas külalisprofessorina loenguid Vana Testamendi eksegeesist. Aastast 2001 sai Salost Pirita kloostri preester. Mitmete tegevuste kõrval toimetas ta ka Piibli uut tõlget.
Salo on olnud Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.
Aastal 2017 nimetas Helsingi Ülikool Salo oma audoktoriks.
Ta on tõlkinud itaalia keelde eesti luuletajate värsse ja oma emakeelde Piibli vanadest algtekstidest valitud vaimulikku luulet. Teabekirjanduse vallas ilmutas Salo uurimuslikke artikleid eesti kultuuriloost, samuti koostas ülevaateid okupatsioonivõimude ülekohtust kodumaa pinnal.
Salost sai Eesti Kirjanike Liidu liige aastal 1998. Samuti oli ta Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane ja Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni esimees, osaledes veel mitmetes kultuuriühingutes. Aktiivse kodanikuühiskonna liikmena võttis ta osa 2014. aasta oktoobris SAPTK korraldatud meeleavaldusest Tallinnas Lossi platsil. Tookord hoidis ta käes plakatit sõnadega: „Riik olen mina – L’etat c’est moi”. Ja tsiteeris Henrik Visnapuu raamatut „Maarjamaa laulud”.
Salot on autasustatud Valgetähe II klassi teenetemärgiga, Eesti Taassünni Auhinnaga ja Riigivapi II klassi teenetemärgiga. Ta on Pirita aasta inimene 2009.
Eesti Ornitoloogiaühing soovitab nii suurtel kui väikestel linnuhuvilistel veeta nädalavahetuse koduaias või looduses ringi liikudes ja rändlinde vaadeldes.
Linnud Saadjärve kohal. Foto: Kärt Saard
Iga-aastastel lihavõtte linnuvaatluspäevadel juhib ornitoloogiaühing inimeste tähelepanu saabuvatele rändlindudele. „Osalemine on jõukohane kõikidele huvilistele: pane kirja 20. ja 21. aprillil nähtud linnuliigid ja hinda ligikaudselt ka nähtud lindude arvukust. Lindude määramisabi saab jooksvalt küsida Eesti Ornitoloogiaühingu Facebooki grupist,” selgitab Eva-Liisa Orula, Eesti Ornitoloogiaühingu teavituskoordinaator.
Vaatlusandmed tuleb edastada ornitoloogiaühingule ühel viisil järgmistest: sisestades vaatlused andmebaasi PlutoF, rakenduse Legulus või 5D Visioni loodud veebivormi kaudu. Kellel puudub võimalus arvutit või nutiseadet kasutada, võib andmed saata tavapostiga Eesti Ornitoloogiaühingu aadressile Veski 4, Tartu linn 51005. Ornitoloogiaühing palub vaatlustulemuste esitamiseks valida ainult ühe kanali, et andmebaasi ei tekiks topeltkirjeid.
Eesti Ornitoloogiaühing korraldab lihavõtte linnuvaatluspäevi alates aastast 1998. Mullu loendas 335 vaatlejat kokku 53 000 lindu 130 liigist.
Tänavu on oma osalemisest teatanud taaskordselt ka Sindi gümnaasium. „Laupäeval, 20. aprilli hommikul kell 8 koguneme Sindi raekoja ette. Sealt liigume parkidesse ja Pärnu jõe äärde,” ütleb retke korraldaja Sindi gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Eedi Lelov, kes ootab rohket osavõttu ja soovib head vaatlusilma. Võimaluse korral binokkel kaasa! „Selliste ürituste kauaaegse läbiviijana julgen väita, et alati on osavõtjad jäänud jalutuskäiguga rahule ja saanud palju uut lindudest teada,” räägib Lelov.
TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli rahvas on korduvalt Tartus asuva Teaduskeskuse Ahhaa põnevaid atraktsioone ja huviväärseid leiutisi käinud uudistamas. Lustlik reisisaatja Aive ahvatles kõige uudishimulikemaid väärikaid proovima sõiduauto ja keharaskuse vahel toimivat jõuõlga.
Pärnu väärikad lennutasid Tartus Mitsubishi elektriautot. Foto: Urmas Saard
Lihtsalt ära seletades võimaldab Ahhaa keskuse ees asuv kangmehhanismi süsteem kanda üle täiendatavat jõudu tõstmiseks. Remondis ja laiendamisel olnud keskus on taas ligemale kaks kuud külastajate päralt ja seda võimalust mindigi kesknädalal ära kasutama. Elektriautot sai lennutada ka aastaid enne remonti. Aga kes polnud varem oma käega proovinud, need võisid ootamatu kerguse tõttu koheselt tasakaalu kaotada ja leida ennast järgmisel silmapilgul upakil või täies pikkuses lausa siruli maas lebamas. Kõik see valmistas väärikatele ütlemata suurt lõbu ja nalja.
Kahes jaos käidi planetaariumis, sest poolsada inimest korraga hoone katusel paiknevasse hõbedase läikega kerasse ei mahu. Terves ilmas ainsana leiduv kerakujuline planetaarium võimaldab vaadelda taevalaotust nii peakohal kui jalge all. Teaduskeskuse planetaariumi giid selgitas, et tolle kera sisemuses kasutatava optilise projektori autor on Jaapani leiutaja. Projektori nimi on Megastar ja tolle seeria projektorid on kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui ilmamaa kõige täherikkamad.
