Külauudised

Einar Eiland,

kodanik

Kaleidoskoopilise idiotismi sündroom ei ole mõeldud siinkohal kellegi lolliks või targaks tembeldamiseks, vaid on lugu sellest, kuidas targad inimesed võivad veelgi targemate otsuste seast rumalate või lollide otsusteni jõuda.

Kaleidoskoopilise idiotismi sündroom on sotsiaalpsühholoogiline termin, mis kirjeldab protsesse, kuidas eliit saab säilitada võimu isegi juhul, kui tal igasugune kompetentsus puudub ja on asendatud võimuihaga. Seda kasutatakse reeglina siis, kui ühiskonnas on tunda püssirohulõhna ja võimueliidi pädevuses hakatakse kahlema. Õigemini on ta nagu võimult kukutamise eelne agoonia. Nii on see toimunud läbi sajandite.

Kõige kindlam viis võimu säilitamiseks on luua teatav masin, mis võtaks vastu ühiskonna pahameeletormi ning säästaks võimu eliiti pööbli rünnakute eest ja jätaks mulje, et riik töötab rahva huvides. See masin, olgu selleks siis kas  rahvakogu või rahvaportaal, peab töötama kui gaseeritud vee aparaat, mis peale kolme sendi sisestamist peab andma vastava värviga mullivee. Vastavas vaimus saab ta ka projekteeritud ja programmeeritud olema. Eesmärgina peab ta  rahvale jätma mulje, et janu kustutamiseks saab rahvas ise vastava mullivee tellida. Tegelikkuses aga selgub, et tegemist on tüüpilise mõttekontrolli süsteemiga. Seda, et tavakodanik saab valiku teha vaid juba ette antud mullivee valikute seast ning hiljem selgub et ka  kolmesendinegi on riigi poolt vermitud, siis seda ei tohi tavakodanik märgata.  Kogu võimustrateegias on määrava tähtsusega see, kuidas see märkamatult rahvale maha müüa. Selle läbi teostab eliit enda võimu ja kontrolli pööbli  üle.

Jääkeldri rahvakogu saaga meenutab seega kaleidoskoopi, kuhu rahvas saab enda mõttekillud kokku koondada. Seejärel asub võimutasand seda kaleidoskoopi keerama ja küsima rahva käest, kas see pilt meeldib või mitte. Otsustada saab aga  antud olukorras vaid meeldivuse või mittemeeldivuse tasandilt, mitte teadvuse ja vastutuse tasandilt. Aga meeldivuse või mittemeeldivuse tasandilt tehtud otsused, olgu need mistahes ekspertide nõustatud, viib ühiskondliku enesetapuni. Rahvakogu otsustajad saavad teha valikuid vaid ette antud sundlahenduste vahel, kuid sundvaliku ja meeldivuse või mittemeeldivuse olukorras ei saa arengu vastutust tekkidagi. Ettemääratud tõenäosuse alusel saab rahvakogu aga teha vaid neid muudatus ettepanekuid, milleks ühiskond on informatiivselt ette valmistatud. Mistahes eliit, komisjonid kuni parlamendini välja saavad  läbi suruda vaid neid lahendid, millega ühiskonda harjutatud on. Üldise keskmisele riigi arenguvundamenti rajada on aga hullumeelsus ja infoühiskonnas enesetapp. Üldise keskmisest väljaspool olevat teadvust hakatakse pidama  aga eliidi ja selle kaudu programmeeritud rahva poolt juba rumaluseks. Rahvas ei taha aga loll olla ja neid ideid ta väljanäitusele ei esita.(see on esimene filter).  Kui mõni arendav idee peaks siiski läbi lipsama, siis püütakse see kinni järgmise filtriga, sest eliit on sunnitud tegema otsuseid ühiskondliku keskmise arusaama alusel, kuna ta peab võimalikult paljudele meeldima, sest muidu ta ei oleks eliit ega saaks olla võimul. Seega eksisteerib juba kaks filtrit, mis võimalikud lahendid juba eos rajalt maha võtavad. Sest ettemääratud tõenäosuse alusel teostuvad vaid keskmise otsustajale arusaadavad keskmised valikud. Ja kui on teada, et neid hakkavade realiseerima keskmised ametnikud keskmise finantsvõime tasandilt, siis on  muutuste sooritusvõimekus nullilähedane.  Loe edasi: Einar Eiland: rahvakogust on saanud võimuruupor