Kadri Koreinik,
külaelanik
Võru linna südamest, pargi veerest hakkasid elanikud linna teise serva Nöörimaa külje alla kolima 1970. aastate teisel poolel. Samasugused protsessid toimusid ka teistes linnades: valdavalt puitarhitektuuri ja aiakestega linnaosadest koliti korterrmajadega rajooni. Unustati puuküte ja brikett, solgiveekastid ja floksipeenrad. Elujõulisemad ja edasipüüdlikumad pered elasid Vilja tänavas, hiljem ka Koreli kandis, seal, kus võrulased olid varem porgandeid kasvatanud.
Koidula ja Karja tänavasse jäid need, kellele asutus korterit ei pakkunud, ja ka need, kelle jaoks oli elamine aguliks muutunud Koidula ja Karja tänavas armsaks saanud.
Need Võru linna kvartalid on minu lemmikud, minu lapspõlvemaa. Kui lõpuks uusrajooni kolisime, tuli valus lahkumine. Kohast, kus igal majaelanikul oli oma lillepeenar ja marjapõõsas. Kohast, kus naabermaja trepikojas oli põnev puunikerdustega trepikäsipuu ja kivitrepp ning tagaõues lagunenud lehtla. Kohast, kust lühikese jalutuskäigu kaugusel oli lilledesse mattunud salapärase nimega maja Villa Olga. Sealsamas kahekorruseline roheline juugendlik puumaja. Kohast, kus iga kell sai lipsata parki — ujuma, rattaga sõitma, tammetõrusid korjama. Loe edasi: Võrust, nostalgiliselt