TÄNA TEHTI OLAF ESNALE SOOJADE SÕNADE SAATEL HÜVASTIJÄTU VIIPEID

Olaf Esna 2023. aasta suvel Pärnus. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Päevatoimetaja

Laiemale üldsusele sai Olaf Esna tuntuks kui antikvaar, bibliofiil, muinsuskaitsja, ühiskondlik autoinspektor, bukinist, ekslibrist, filatelist, numismaatik, filokartist, falerist, kodu-uurija. Aga lähedastele kui helde südamega mees, kes teistest hoolis. Oli otsekohene, aga heatahtlik. Alati valmis ja loomulik.

Alljärgnevalt leiab kokkuvõtvaid märkmeid hüvastijätjatelt kuuldud sõnadest täna Pärnus Nooruse Majas.

Päev õhtule laskus ja lõppes elurada.
Jäi maha maine raskus,
aeg pikk ja ohkeid täis.
Nüüd lõppenud on valu,
juba istud õndsais saales.
Käes rahu, ligi jõudnud
pikk olematus tume,
lõpp maiste elumurede,
tööde, heina-inimese jume.
Kuid elupude haihtus,
ta varju sülle vajus.

Kuigi Villem Ridala kirjutas need read sadakond aastat tagasi, on need ehk tänagi asjakohased, kandes endas sügavat lahkumisängistust, aga ka surmaga kui elu paratamatu osaga leppimist. Lootust, et mineja mured on lõplikult selja taha jäänud.

Olaf sündis 5. veebruaril 1934. aastal Pärnumaal Audru vallas Saulepa külas Allika talus. Selle asundustalu ostis vanaisa 1924. aastal Vabadusristi kavalerilt leitnant Allikult. Sealt ka nimi. Väike Olaf ise sai aga oma nime tädi Mathilde pojakese Olafi järgi, kes oli paar aastat varem surnud vaid mõneaastasena. Loodeti, et vastsündinud Olaf peab kauem vastu ja nii ka läks.

Vanemad olid samakandi inimesed – isa Juhan pärit Kõima ja ema Aliide Kõima küla põlistalust. Kuus aastat hiljem sai Olaf endale väikese venna Lembitu. Kuniks vennake sirgus, olid Olafi mängukaaslased loomad, suurimaks sõbraks üks seapõrsas, kes ehk aitas kaasa tulevase antikvaari arusaamisele, et raamatuid tuleb mitte ainult lugeda, vaid ka hoida. Nimetatu sõi näiteks notsu ära ühe Olafi raamatu, mis oli põõsa varju jäänud.

Kool tõi Olafi Pärnusse. Elama asus ta tädi Mathilde juurde, kes oli abielus Pärnu sadama kapteni Juhan Rautsmaaga. Seal peres kasvas poisi huvi maailma asjade ja raamatute vastu. Lugeda armastas ta niigi ja suur kodune raamatukogu pakkus palju võimalusi.

1942.–1944. aastani õppis Olaf Pärnu linna 3. algkoolis. Suved möödusid aga maal, küll seakarjas, küll muid talutöid tehes. Ja tööd teha meeldis talle kiiresti, et saaks pausidel jälle raamatu kätte võtta.

1944–49 õppis Olaf Lindi mittetäielikus keskkoolis, mis nimetati ümber 7-klassiliseks kooliks. Seejärel jätkusid õpingud Pärnu 1. keskkoolis.

Tegu oli tubli õppijaga, ainukesed kolmed tunnistusel olid läbi aastate laulmine ja kirjatehnika. 1953. aastal sai kool käidud ja keskharidus omandatud.

Noorusajal said alguse veel mitmedki hobid. Olaf tundis huvi raadiotehnika vastu ja pani ise kokku detektorvastuvõtja. Hilisemas eluski meeldis talle nokitseda nii raadiote kui kellade kallal. Ka elu läbi kestnud kirglik fotograafiaga tegelemine sai alguse siis. Näiteks õnnestus tal salaja pildistada ka Endla teatrihoone lõhkamist.

Tasapisi kasvas ja arenes kogumiskirg, mis kestis läbi elu. Üks asi viis teiseni – kogumist ja hoidmist vajavaid asju on ju palju.

50ndatesse aastatesse jääb tuberkuloosi põdemine. Tuli käia ravil Taageperas, kus ta kohtus tulevase abikaasaga, medõe ametit pidava noore daamiga, kelle abiga saadi Punase Risti kaudu penitsilliini. Toeks tugev tahtejõud, sai noormees haigusest jagu.

Aastad 1961 kuni 1966 möödusid Tartu Riiklikus Ülikoolis ajaloo-keeleteaduskonnas raamatukogunduse ja bibliograafia erialal. 70ndatel sai ülikoolis tudeeritud töö teaduslikku korraldust.

Töömeheelu algas 1956. aastal Pärnu linna remondi- ja ehituskontoris kümnikuna, seejärel meistri, töödejuhataja ja lõpuks vaneminsenerina. 1979–1981 oli Olaf Esna Eesti NSV Raamatuühingu Pärnu osakonna vastutav sekretär.

1981. aastal algas poolteist kümnendit kestnud töö teater Endla direktorina. 80ndate lõpus, perestroika algusega, hakkas direktori kabinetis koos käima Pärnu Kultuuriklubi. Muutused olid õhus. Aktiivsed ja tundliku ühiskondliku närviga inimesed kohtusid üksteisega. Alus pandi mitmele muinsuskaitsealasele üritusele. Koondusid vaated, teadmised ja sidemed. 90ndate alguses otsene vajadus sellisteks kohtumisteks kadus – palju oli juba vabaks muutunud – aga sidemed jäid.

1995. aastal täitus üks Olafi unistusi – sai asutada Pärnus oma antikvariaadi, mida ta pidas lõpuni, üle kolmekümne aasta. Talletamist väärivat oli juba kogunenud palju. Täisjõuga pühendumine tõi veel hulgi juurde. Tema antikvariaadis leidus mitmeid haruldusi, mida pole ka Pärnu Muuseumis, näiteks iseseisvusmanifesti originaal, kunagise Pärnu kommivabriku Progress kommipaberid ja palju muud.

Tulemusliku ja hea töö eest on Olaf Esna pälvinud mitmeid tunnustusi:
• 1977 – medal „Eeskujuliku teenistuse eest ühiskondliku korra kaitsel“ (see oli tingitud tema praktikast ühiskondliku autoinspektorina);
• 1986 – Eesti NSV Ministrite Nõukogu aukiri viljaka töö eest Koidula-nimelises Pärnu Draamateatris ja aktiivse osavõtu eest ühiskondlikus elus;
• 2004 – Pärnu vapimärk pikaajalise ja silmapaistva kultuuritegevuse eest Pärnu linnas;
• 2008 – Johann Voldemar Jannseni nimeline auhind Pärnu erinevate eluvaldkondade ajaloo uurimise ning jäädvustamise eest;
• 2011 – Valgetähe V klassi teenetemärk;
• 2014 – Pärnumaa vapimärk;
• 2018 – Eesti Muinsuskaitse Seltsi juubelimedal;
• 2024 – Olaf Esnast sai Pärnu linna aukodanik kauaaegse Pärnu linna kultuurielus tegutsemise ning pühendunud ajaloo kogumise ja talletamise eest;
• 2026 – Vabaduse Tammepärja aumärk.

Tsiteerides Pärnu Postimehe järelehüüet: „Pärnu aukodanikuks saamise järel sai vanahärralt küsitud, et mida ta oma pika elu jooksul tehtust kõige tähtsamaks peab. „Ehk see, et suutsime pärast nõukogude aega Endla teatri säilitada. Lätis pandi samal ajal suurem jagu neist kinni. Aga ega see olnud ainult minu teene, ikka meie kõikide, kes tollal siin olid,“ kostis Esna toona.“

Esna on olnud Pärnu Postimehe viljakas kaasautor ja kirjutanud aastakümnete vältel sadu, peamiselt kohalikku ajalugu puudutavaid artikleid. 120 kirjutist linna ajaloost on koondatud mahukasse 2017. aastal ilmunud raamatusse „Pajatusi vanast Pärnust“.

2014. aastal linastus Eesti Televisioonis Mati Põldre täispikk dokfilm „Koguja“, mille peategelane on Olaf Esna. Nii kirjutas kohalik ajaleht. Võib lisada, et Olaf Esnast on juttu olnud teisteski kultuuriloolistes linateostes, näiteks Mark Soosaare filmis „Sadam udus“ ja mujalgi.

Teenakal kirjamehel jäi pooleli neli raamatut, mille materjalid olid koos. Ehk võttis kõik palju aega seepärastki, et Olaf oli väga põhjalik – kontrollimata ei pannud midagi paberile. Leides tuttavate raamatutest ebatäpsusi või faktivigu, saatis ta neilegi heatahtlikke märkusi.

Ta oli väga hea suhtleja, sidemete looja, esmaklassiline oraator, läbi ja lõhki kultuuriinimene, keda neis ringkondades tunti ja austati. Tema põhjalikkust illustreerib läbi elu kestnud side Allika talu pika kuusehekiga. Seda ta pügas ja hooldas, lausa suhtles ja rääkis sellega – oli nagu kokku kasvanud. Nüüd jääb see töö järgmistele põlvedele.

“Saatusel on kummalised rajad. Ühelt poolt peaksin kõnelema siin täna kui linnapea, mida on mul väga keerukas teha, sest et minu ees laval oleva härraga – sõna otseses mõttes – on meie eluteed, terve elu, minu elu, ristunud,” mõtiskles Pärnu linnapea Siim Suursild.

“Et Olav on pärit minu naabertalust – samamoodi nagu eelkõneleja rääkis, et Vabadussõja eest ostetud talu 1938. aastal – ja see loob kuidagi erilise suhte Olaviga. Tema tütar oli mu pinginaaber keskkoolipäevil. Tema lähedased sugulased olid minu lapsepõlve mängukaaslased. Tema tädide talud ümbritsevad minu elukohta, elamist. Tema poeg ja vend elavad jätkuvalt minu naabritena. Et väga keerukas on siin rääkida siis linnapeana.”

Suursild isiklikult küll Olavit ei tundnud, aga läbi tema tegemiste on linnapea ema temast terve elu rääkinud kui ühest nende küla kõige tuntumast inimesest ja lugupeetumast inimesest. “Ta on meie peres alati au sees olnud!”

Olavi rajatud kuuseheki on linnapea imetlenud kogu oma elu. “Millise pühendumisega on kääridega omal ajal seda hekki pöetud. Need tornid, mis sinna on tekitatud nii Lembitu kui tema isa poolt, ja nüüd poeg jätkab, on meistritöö omaette. Tean sellest rääkida, sest olen püüdnud samasugust hekki rajada aastakümneid. Väga keerukas on.”

Suursillal oli võimalus olla selle volikogu koosseisu liige, kes omistas Olavile Pärnu linna aukodaniku tiitli. Pärnu linn on ligi 800-aastase ajalooga linn, aga linna aukodaniku tiitliga on tunnustatud vaid kaheksat linnakodanikku. Olav oli üks nende seast. “Kahjuks nende väärikate meeste rivi jääb täna ühe mehe võrra vaesemaks. Selles samas rivis on meie riigi esimene president Konstantin Päts, Friedrich Martens ja Olav Esna.”

Olav oli linnapea sõnul Pärnu linna legend, antikvaarina. “Tema on kirjutanud Pärnu ajalugu – see on üle 120 artikli Pärnu lehes. Ja ma loodan, et sellised legendid sünnitavad uusi legende. Need tekivad meie kogukonna keskele ja Olav elab nendes uutes legendides edasi.”

Jaak Eamets sai Olaviga sõbraks kümmekond aastat tagasi ja sealt alates on kohtutud ikka korra nädalas. “Märksõnaks on olnud „Koguja“ – te olete kindlasti kõik seda filmi ka näinud. Vot sellel alusel me siis kohtusimegi. Ka mina pean ennast väikeseks kogujaks, aga sellel teel oli mul abiks Olav. See kogumine on ju ajalugu, mida siis Olav talletas, kirjutas raamatutena ja andis meile oma teadmised edasi.” Jaak Eamets luges väikese luuletuse, mille on kirjutanud nende ühine hea tuttav, Pärnu luuletaja Jaak Känd:

„Ma tunnen, et mul on aeg minna.
Mu sõbrad, tõstke hoopis kruus!
Las kajab hoogsalt täiel rinnal
laul minu terviseks te suul.

Ma tunnen, et mul on aeg minna.
Mind meenutage naerul silm,
sest ainult rõõmsaid kaadreid sinna
vaid jättis minust vändatud film.

Ma tunnen, et mul on aeg minna.
Head sõbrad, ärge heitke meelt,
et kunagi kord tähelinna
me mu juurde asutate reelt.“


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Share via
Copy link
Powered by Social Snap