Kadri Koreinik,
külaelanik
Võru linna südamest, pargi veerest hakkasid elanikud linna teise serva Nöörimaa külje alla kolima 1970. aastate teisel poolel. Samasugused protsessid toimusid ka teistes linnades: valdavalt puitarhitektuuri ja aiakestega linnaosadest koliti korterrmajadega rajooni. Unustati puuküte ja brikett, solgiveekastid ja floksipeenrad. Elujõulisemad ja edasipüüdlikumad pered elasid Vilja tänavas, hiljem ka Koreli kandis, seal, kus võrulased olid varem porgandeid kasvatanud.
Koidula ja Karja tänavasse jäid need, kellele asutus korterit ei pakkunud, ja ka need, kelle jaoks oli elamine aguliks muutunud Koidula ja Karja tänavas armsaks saanud.
Need Võru linna kvartalid on minu lemmikud, minu lapspõlvemaa. Kui lõpuks uusrajooni kolisime, tuli valus lahkumine. Kohast, kus igal majaelanikul oli oma lillepeenar ja marjapõõsas. Kohast, kus naabermaja trepikojas oli põnev puunikerdustega trepikäsipuu ja kivitrepp ning tagaõues lagunenud lehtla. Kohast, kust lühikese jalutuskäigu kaugusel oli lilledesse mattunud salapärase nimega maja Villa Olga. Sealsamas kahekorruseline roheline juugendlik puumaja. Kohast, kus iga kell sai lipsata parki — ujuma, rattaga sõitma, tammetõrusid korjama.
Lähedal asusid keldripood, piimapood ja kalapood (asub nüüdki) ning Suur Apteek. Samas kandis oli ka kino Avangard. Kas mäletate, kuidas Avangardis lõhnas? Praeguse kasutatud kauba kopituslõhna asemel lõhnas seal ootusärevuse ja põnevuse järele. Kui pargis toimusid võrkpallivõistlused, ei suutnud tribüünid huvilisi mahutada, osa jäi püsti seisma.
Mäletan, et emal oli kapis ka kaks valget seelikut-pluusi – ta käis võistluste tulemusi protokollimas. Tollal oli kohtunikel kombeks valget kanda.
Suvi lõhnas aga Võrus pärnaõite, flokside ja sulanud asfaldi järele. Mõnikord ka tulekahjude järele. Mäletan, kui Jüri ja Koidula tänava või Jüri ja Karja tänava nurgal põles maja, kogunes salgake linnarahvast seda vaatama. Sussides ja ööriietes.
Võrus lõhnab nüüdki samamoodi, kuid lõhnabuketti on lisandunud järjest enam autogaaside lehka. Linnasüda ise on kolinud Kagukeskuse, Maksimarketi ja Selveri juurde. Linnarahvas on autostunud ja linnasüda on seal, kuhu saab parkida. Kaubelda ei saa seal, kuhu pole autot jätta. Elada ei saa seal, kuhu pole autot jätta.
Kui veel paarkümmend aasta tagasi liikusid enamik harrastussuusatajaid läbi linna järve poole, et siis päiksepaistelisel pärastlõunal või õhtupoolikul üle järvejää Võlsil paar tiiru teha, siis praegu sõidame autoga Kubijale või Haanjasse, et seal suusad alla panna. Ka kelgumäge Kapsamäel pole enam, pole Kapsamägegi.
Miks ma seda lugu kirjutan, kas lapsepõlvenostalgiast? Ilmselt küll, kuid ka igatsusest väikelinna järele, sellise väikelinna järele, mis ei ihka suurlinnaks saada ja suurte linnadega mõõtu võtta.
Nüüdki, kuigi elan juba aastaid mujal, jalutan võimalusel alati linnapargi veeres, hinnates, kuidas minu lemmikkandil on läinud. Sinna on tasapisi saabunud uued inimesed, kes on vastavalt oma oskustele ja võimalustele teinud korda nii mõnegi vana puumaja ja hoolitsenud tagaaia eest. Paraku ka mõne ära rikkunud. Mulle tundub, et need Võru inimesed on õnnelikud.