Palgiparvetajad tervitavad Kagu-Soomes külalist ajaloolise vesiveski Hauhian Mylly juures. Foto: erakogu
Erkki Peetsalu
Sügise alguses sileda veega üle Soome lahe seilates ei osanud arvata, millisele Soomemaale me seekord jõuame. Vähe on eestimaalasi, kes poleks põhjanaabrite juures käinud, aga kindlasti leidub vähem neid, kes Kagu-Soome piiriäärses piirkonnas ringi kolanud. Pole seal ju välisel vaatlusel suurt midagi – ainult mustikametsad, pohlamättad ja naaberriigi Venemaa suletud piir. Lähemal vaatlusel selgub, et päris nii see siiski ei ole, kuigi Vene karu jäist hingust võib õhus tunda küll.
Kagusoomlased ei lase enda igapäevaelu idanaabrist väga häirida. Ehkki õhus võib tajuda ärevate aegadega kaasnevat murelikkust, võetakse meid – külalisi Itämere lõunakaldalt – vastu avala naeratuse ja siira heasoovlikkusega. Siin-seal võib märgata, et inimesed küll tegelevad kriisivalmidusega, mida neilgi on ajaloos korduvalt vaja läinud, kuid püsivad seejuures rahulikud ja enesekindlad.
Talvesõja võit Teise ilmasõja päevilt on andnud meie sugulasrahvale mingi erilise eneseteadlikkuse. Soome keeles vist vastab sellele kõige paremini sõna ’sisu’.
Graniidist „draakonihambad“
Jah, soomlastes on sisu ja kagusoomlastes veel eriti. Üks väljendusi sellest peitub just sealsel piiriäärsel maastikul, nii metsas kui lagendikel, ja lookleb 1200 kilomeetri ulatuses Kagu-Soome alumisest nurgast üles põhja. See on Salpalinja tankitõrjetõke – soomlaste kaitseliin ehk graniidist „draakonihambad“, nagu meil Setomaal kolmnurkseid tankitõrjetõkkeid hellitavalt kutsutakse.
Salpalinja tankitõrjetõke ehk graniidist kaitseliin ulatub Kagu-Soomest üles põhja. Foto: erakogu
Marssal Mannerheimi käsul kavandasid soomlased kindral Rudolf Waldeni eestvõttel kaitseliini kohe pärast Talvesõda, et olla valmis Venemaa uuteks rünnakuteks.
Soome kaitsevägi kutsus appi Talvesõjas karastunud maamehed ja rajas koos vabatahtlikega graniidist tankitõrje kaitseliini, mis on kasutuskõlblik siiani.
Kagu-Soomest Virolahtist 1940. aastal alanud kaitserajatise püstitamisele tuli abijõude ka Rootsist. Kokku panustas kaitseliini rajamisse 35 000 meest ja 2000 naist. Talvesõja kogemus oli näidanud, et ettearvamatu käitumisega idanaaber võib igal hetkel uuesti sõjakaks muutuda, ja siis tuleb vaenlasele hambaid näidata nii kiiresti kui võimalik, otse piiril.
Militaarturism ei ole kuidagi võrreldav hedonistlike reisidega kaunitesse kohtadesse mekkima selle maailma parimaid maitseid. Ent meie koduplaneet on muutunud viimastel aastatel nii ärevaks paigaks, et inimeste huvi valmistuda keerulisteks aegadeks hoogustab ka külastusi militaarse ajalooga sihtkohtadesse. Käiakse ju Setomaalgi juba neid meie „draakonihambaid“ grupiti ja eraviisiliselt vaatamas, rääkimata siis ajaloos end tõestanud lahendustest erinevates riikides.
Giid räägib, et betoonist valatud kuplikujulise varjumiskoha rajamise nipid said soomlased 1930ndate lõpus ameeriklastelt, hiljem rajati mõnesse neist kelder või saun. Foto: erakogu
Soomlaste oskus õppida oludest ja teiste kogemustest tuleb sealse Bunkkerimuseo ehk varjendimuuseumi väljapanekus hästi esile. Betoonist valatud kuplikujulise varjumiskoha rajamise nipid said nad möödunud sajandi 30ndate lõpus ameeriklastelt. Pärast Teist maailmasõda jäid need betoonpunkrid unarusse, mõnest sai saun ja mõnest kelder. Nüüd ollakse seal toonaseid tarkusi uuesti meelde tuletamas. Tasuks meiligi silm peale panna – paistab lihtne ja kiire viis varjumiskohtade rajamiseks maapiirkondadesse.
Kodused kohvikud ja eakad vabatahtlikud
Millest meil on kagusoomlastelt veel õppida? Kindlasti nende heatahtlikkusest, rahulikust meelest ja enesekindlast toimetamisest, samuti erinevate põlvkondade kaasamisest oma tegemistesse, olgu tegu koduseid toite pakkuvate maakohvikute, terviserajatiste või kohalike kultuurikeskustega.
Väikesed kohvikud ja käsitööpoed nagu Tyynen Puoti, Juurikorven Kauppa ja Merisydän ning Santalahti vabaajakeskus jäid silma selle poolest, et neis on kaasatud vabatahtlikke. Kohvikutes askeldasid vabast tahtest eakad, tundes end vajalike ja kaasatutena. Sest iga inimene ongi ju oluline, eriti ääremaal!
Juurikorven Kauppa (vasakul) ja Tyynen Puoti pakuvad vabatahtlike kaasabil ka lõunat. Foto: erakogu
Kagu-Soome piiriäärses piirkonnas, kus Vene piiripunkti sulgemise tõttu on sealsete turistide külastused sisuliselt lakanud, seistakse tõsiste väljakutsete ees. Mitmes väikelinnas võib näha büroohoonete esimestel korrustel suletud ärisid ja tühje üüripindu. Varem vene turisti pealt tublisti teeninud väikeärid on praeguseks kaotanud kliendid ja kohalik turg ei võimalda kasumit teenida. Sellele vaatamata jätkavad sealse piiriäärse maapiirkonna visamad poe- ja kohvikupidajad oma tööd, et ära elada.
Võõral maal on alati hea, kui keegi kohalik nõustub tulema giidiks, näitama paiku ja tutvustama inimesi. Meie teejuhiks oli kohaliku Leader-tegevusrühma Sepra juht Marjo Tolvanen, kes rääkis, et Euroopa Liidu maapiirkondade arendamiseks suunatud Leader-programmi tugi on aidanud Kagu-Soome väikeettevõtjatel teha investeeringuid, mida nad ainult enda rahakoti pealt ei suudaks.
Klamila kalasadam (vasakul) on Vene piirile kõige lähemal asuv väikesadam, paremal Siltakylä sadama kohvik. Foto: erakogu
Näiteks Venemaa piirile kõige lähemal asuvas Klamila kalasadamas, samuti Siltakylä väikesadamas pöörab kogukond tähelepanu kriisivalmidusega seotud tegevustele. Huutjärvi rannaala arendamisel on peamine tähelepanu rekreatsioonil. Seppälan Lammastila paneb aga rõhku soome põlistõugu lammaste aretamisele ja kõige erinevamata saaduste valmistamisele villast kuni salvideni.
Need kõik on head näited piiriäärsete kogukondade ja väikeettevõtjate ühistest pingutustest, kuidas muutuvates oludes ellu jääda.
Piirist kaugemal asuvast kunagisest Soome kõrgeimast Lapinvouren suusahüppemäest kujundati erinevate rahastusallikate toel aga kohalik tervisetrepp, mille juurde arendatakse ka teisi terviseradasid. Kotka lähedal asuv kettagolfikeskuski laiendab oma radu ja võttis suuna ka professionaalsete võistluste korraldamisele, et harrastajate kõrval tuua väljakutele ka proffe kettagolfareid ning seeläbi leida juurde uusi harrastajaid ja ka ala toetajaid. Need kõik on head näited Kagu-Soome piiriäärsete kogukondade ja väikeettevõtjate ühistest pingutustest, kuidas muutuvates oludes ellu jääda.
Vana ajalooline vesiveski Hauhian Mylly, mille juures korraldatakse igal suvel kantrimuusika kontserte. Foto: erakogu
Ääremaa rammusad kultuuriampsud
Meeldejääv oli käik vanasse vesiveskisse Hauhian Mylly, kus pererahva erakordne loovus mõjub külastajale kui hea annus soomelikku huumorit. Igal suvel korraldatakse seal ka erinevaid sündmusi, muuhulgas suure publikuarvuga kantrimuusika kontserte.
Üheks inspireerivamaks kohtumispaigaks kujunes aga Pyhtään Kulttuuritalo – multifunktsionaalne kultuurikeskus, mis rajati alles mõne aasta eest koroonapandeemia järel vanasse vallamajja.
Pyhtään Kulttuuritalo omanik Vesa Ristimäki on Soome muusikasündmuste maastikul tuntud mees, kes otsustas hakata korraldama tippbändide kontserte ääremaal. Foto: erakogu
Kontserdi-, näituse- ja residentuuripaigaks ümber kujundatud hoone koos hästi liigendatud sisehooviga ei ole silma järgi väga suur, ent mahutab maja pererahva andmetel lausa 1500-pealist publikut. Kogu selle kultuurimaja sünnilugu kõlab samuti nagu õpikunäide: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Nutikus, paindlikkus, visadus. Peamine on õiged inimesed õiges kohas ja nende enda äratundmine, et tegelevad õige asjaga.
Pyhtää kultuurimaja sünnilugu kõlab nagu õpikunäide: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Peamine on õiged inimesed õiges kohas ja nende enda äratundmine, et tegelevad õige asjaga.
Soov ja tahtmine pulbitses nii maja perenaisest kui ka kompleksi omanikust, kes elab Helsingis, aga lõpetas pealinnas kontserdipaiga pidamise ja kolis tegevusega maale. Kultuurimaja omanik Vesa Ristimäki on Soome muusikasündmuste maastikul tuntud nimi, kellel pole raskusi valida telefonist järgmine põhjanaabrite superstaar ning kutsuda ta enda juurde esinema.
Pyhtää kultuurikeskuse kohviku perenaine Maj-Len Drockila ja reisi teejuht Marjo Tolvanen (vasakpoolsel pildil vasemal). Kultuurimaja galeriis oli välja pandud fotograafi Harri Hinkka näitus “Suomirockin ikonit” ehk Soome rokkmuusika ikoonid. Foto: erakogu
Pyhtään Kulttuuritalo ongi saanud viimaste aastatega kuulsaks just selle poolest, et seal esineb hooaja jooksul 10-15 Soome tippbändi ja kuulajad tulevad kohale ka kaugemalt. Juba teatakse ja tullakse, kuigi piletimüük ei lähe ikkagi iga kord nii hästi kui oodatud. Nagu teame omast kogemusest, võivad sündmuste õnnestumist mõjutada kehv suveilm ja asukoht ääremaal.
Sellele vaatamata naeratavad nii Vesa, kes meie külaskäigu ajal juhuslikult läbi astuma sattus, kui ka sealse maitsva kohviku Cafe Kuppis perenaine Maj-Len Drockila. Mõlemal on usku, et kultuurielu edendamine tasub end sellisel moel ära ja toob pikas plaanis tagasi. Seda kinnitas ka Marjo Tolvanen, kelle sõnutsi vajaks Kagu-Soome rohkem selliseid hakkajaid inimesi. Meie kohtasime sarnast hoolivat ja entusiastlikku suhtumist sel piiriäärsel alal ka teistes külastatud kohtades.
Põsed õhetamas ja vuntsid naerukil
Kuigi Kagu-Soome piirkonna arengule on kujunenud üheks suuremaks väljakutseks naabrus Venemaaga, kusjuures piir on nüüdseks ju täielikult suletud, ei lase kohalikud ettevõtjad ja kogukonnad nina norgu. Leader-tegevusgruppide toetused on muutumas sealgi, aga siiani on hakkama saadud. Kagu-Soome maastikule paigaldatud rohelised raamid, mis sarnanevad Lõuna-Eesti kollaste raamidega, tähistavad kõiki sealseid väärtusi keskkonnahoiust aktiivsete kogukondade ja ettevõtlikkuseni.
Eestist tulnutena jäi meile siiski kõige rohkem meelde just soomlaste rahulik toimetamine, siiras heasoovlikkus ning ka kohalikud südamlikud kultuuriampsud, mida ei osanudki oodata. Sõidad näiteks ühest kohast teise ja korraga keset künklikku metsateed kerkib su ette heas korras tantsusaal! Peatudes ja lähemale astudes saad aru, et praegu ei ole tantsupeo aeg, ent järgmisel nädalavahetusel või järgmisel suvel avanevad uksed jälle … Ja siis lookleb õuel järjekord ’makkarapiste’ ehk grillvorstipunkti juures ning tantsupõrand õõtsutab elava muusika taktis tangopaare – daamidel põsed õhetamas, härradel vuntsid naerukil.
Piiriäärsete piirkondade väljakutsed kattuvad ja seda on hea teada, sest üksteiselt võiks rohkem õppida.
Ääremaa mured näivad sarnased, sõltumata asukohast või riigist. Piiriäärsete piirkondade väljakutsed kattuvad ja seda on hea teada, sest üksteiselt võiks rohkem õppida. Mõndagi saaks ka ühiselt lahendada, sagedamini kogemusi jagada, seljad kokku panna. Isegi kui midagi ei saa koos ära tehta, annab naabrite parem tundmine arusaamise, et me pole oma muredega üksi. Meie mõistame neid, nemad meid.
Seppälan Lammastila paneb rõhku soome põlistõugu lammaste aretamisele ja kõige erinevamata saaduste valmistamisele villast kuni salvideni. Foto: erakogu
Kotka lähedal asuval kettagolfirajal (vasakul) korraldatakse võistlusi nii harrastajatele kui ka proffidele. Kagu-Soomes võib leida erineva maitsega õlut isegi oma lemmikloomale. Foto: erakogu
Kunagisest Soome kõrgeimast Lapinvouren suusahüppemäest kujundati erinevate rahastusallikate toel kohalik tervisetrepp. Foto: erakogu
Sel korral veendusime, et Kagu-Soome väärib veelgi põhjalikumat tutvumist, eriti suvel. Juba tahakski uut minekut plaanida!
Õppereisi Kagu-Soome korraldasid Tartumaa Arendusselts, Jõgevamaa Koostöökoda ja Võrumaa Partnerluskogu.