Kiränik Kauksi Ülle ütel’, et nuu sõna omma luulõtusõ, miä omma luudu nii kümne aastaga iist maausuliidsi palvidõ perrä.
«Võtsõ nuu riakõsõ, mis mi rahvaluulõn alalõ umma, hõimurahvidõ mant kah ütlemiisi – tuu ravva-aost peri «kiht» um meil imestämäpandvalt ütine – ja pandsõ uma tundmisõ manu,» selet’ tä.
Kauksi Ülle hinnas’, et kooriteos tull’ häste vällä. «Mul um hää miil, et suur hulk inemiisi saava tuust tundmisõst arru, laulja kõnõli, et mõni laulurida naas’ eski «kummitama»: es saa näid inämb pääst är,» ütel’ tä.
Nuu palvõsõna omma Kauksi Ülle hindä meelest üte tähtsämbä as’a timä luulõloomingust, suur jago näist om kirän raamatun «Käänüpäiv».
Harju Ülle, Uma Leht