Mingem ajas tagasi üheksakümnendatesse. Kes tollal ei tegelenud ellujäämise või oma äri käivitamisega, see võis kätte võtta mõne valdkonna korrastamise. Mina näiteks häälestasin end arstiteaduse ja tervishoiu põhivaldkondade parendamisele. Kes selle vastu huvi tunneb, saab lugeda Digari võrguväljaandes „Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel“ toodud skeeme ja teksti.
Siinkohal ütlen, et kogu tervishoiu jagasin kaheks – rahvaterviseks ja kliiniliseks praktikaks, mis on kooskõlas juba antiikajast pärit eristusega: hügieeniline meditsiin (jumalanna Hygieia pärusmaa) ja ravimeditsiin ehk eskulaapiline meditsiin (Asclepiose vastutusala). Tänases teadmises asendaksin kliinilise praktika suupärasema ravimeditsiiniga, aga nii see tookord läbi läks.
Soostusin sellega, et tervishoid hõlmab nii hügieenilist meditsiini kui ravimeditsiini, milline arusaam oli nõukogulikus igapäevaelus sügavalt juurdunud, kuigi Kreutzwald tähistas tervishoiu mõistes hügieenilist meditsiini. Rahvatervise jagasin terviseedenduseks, tervisekaitseks ja ennetuseks. Tervishoius käsitleti sel ajal professionaalidena veel arste, niisiis arstide ettevalmistus ja nende erialad pidid kõiki põhivaldkondi katma. Vaidlesime kolleegidega ja ametnikega palju, kuid lõpuks erinevad komisjonid, Sotsiaalministeerium ja Riigikogu nõustusid eelkirjeldatud mõtteviisiga, tehes omapoolseid muudatusi seaduse tekstides. Suurim võit oli, et Riigikogu võttis kasutusele termini „rahvatervis“, mida soovitas mulle prof Mauri Isokoski soome „kansanterveys“ eeskujul. On lühike ja sisukas termin.
Loe edasi: JAAK UIBU: AMETIALANE EBAKOMPETENTSUS PIIRAS EPIDEEMIATÕRJE TÕHUSUST
