TAEVAS MEIE LASTE SILMADES EHK MÕTTEID EMADEPÄEVAKS

Räägitakse, et emadepäev saanud alguse ühe tütre palvest. See oli maikuu teine pühapäev aastal 1908, kui üks naine läks Ameerika väikelinna kirikus vaimuliku juurde ja palus tal kirikupalves mõelda oma emale, kelle elutee oli lõppenud ja lisas, et vaimulik võiks palvesse võtta ka kõik teised emad, kelle maine rännak on lõppenud.

Jaan Tammsalu. Foto: Meeli Küttim
Jaan Tammsalu. Foto: Meeli Küttim

Avastasin imeilusa särava häälega norra laulja Sisseli plaadilt kauni laulu, mille algus võiks eesti keeles kõlada umbes nii:

 

Ema, kuidas oli minu algus,
kuidas jutustada sellest, mis kord sündis?
Inglid kuulsid sinu imeilusaid palveid
ja näitasid mulle teed sinu juurde.
Nad teadsid, et armastus täitis su südant,
seepärast saatsid nad mind taevastest alla.
Inglid nutsid ja suudlesid mind hüvastijätuks
ja nii asusin ma teele ning siin on mu laul sulle.
Iial ei ole minu laul nii pehme ja armas
kui laul, mida laulsid mulle.
Iial ei ole mu armastus nii sügav
kui sinu armastus minu vastu.

 

Mõtlen ühest imelisest emast. Olin palju lugenud rootsi kirjaniku Astrid Lindgreni ilusaid lasteraamatuid. Imestasin aina, et kuidas on üks inimene õppinud nii kaunilt elu ja inimesi nägema ja kirjeldama. Ühel päeval lugesin ta autobiograafiat. Ta kirjeldab seal seda, kuidas ta isa oli ränkraskelt haige ja seda, kuidas ta ema istus ööd ja päevad haiglas oma mehe kõrval ja tütar ütleb, et ta ema lakkamatud palved tõusid seal nagu suitsusammas Jumala juurde. Lapsed õpivad silmadega. Tänu olgu Jumalale kõikide emade eest, kes on oma lapsi armastanud ja neile armastamist ja usku ette elanud! Tänu kõikide emade eest, kes on oma lapsed ristimises Jumala kätesse kandnud ja õpetanud oma lapsi taevasse vaatama ning õpetanud neid palvetama! Ja teisalt on õigus August Gailitil, kes on väitnud: „Ükski rahvas ei hävi mõõga läbi. Nad hävivad oma nõrkusest, oma sisu puudumisest. Ja seal kus sisu kaotavad emad, kaotavad sisu ka lapsed ja peagi kogu rahvas.“

» sõltub ääretult palju just emadest

Olen ikka mõelnud, kui kummaliselt, otsekui viimasel hetkel, tuli eestlaste jaoks iseseisvus. Olen uurinud aastatel 1986-1996 leeris käinud inimeste kirikusse tulemise motiive ja seda, kes neid kõige enam on mõjutanud sinna tulemisel ning selgub, et kuni aastani 1992 on väga suur hulk tulijatest maininud oma vastustes usklikku vanaema. Sealt edasi jääb vanaemade mõju järjest vähemaks.

„21 sajand tuleb kas religioosne või ei tule teda üldse.“ Nii ennustas kord üks prantslasest prohvet. Usun, et osaliselt on tal ka täna õigus. 21 sajand, vähemalt väikese eesti rahva jaoks on kas loojangu sajand või lootuse sajand. Ma usun, et see, millise poole me valime, sõltub ääretult palju just emadest. Ei, ma ei taha veeretada vastutust isadelt ära, aga vaadates seda, et Eestimaa kirikutes ja ka koolides lastevanemate koosolekutel on täna vähemalt kolm neljandikku naisi ja vaid üks neljandik mehi, ei näe ma just palju neid mehi, kes seda vastutust kanda võtaksid.

Tänu teile, head emad ja vanaemad, kes olete hoolinud ja armastanud ning õpetanud oma lapsi ja lapselapsi tõstma oma pilke ka ülespoole. Vaadake nende silmadesse ja te näete seal ka ilusat, avarat taevast. Tänu teile on neil lootust.

Jaan Taammsalu
EELK Tallinna Jaani kogudus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga