Täna hilise hommiktunnini kestnud magus uni lõppes mobiilihelina äratusel ja uniseid silmi hõõrudes kuulsin mureliku härra küsimust, miks Ain Keerup lahkub Sindi gümnaasiumi direktori kohalt? Küsijaid on olnud juba rohkem kui üks ja tahan ka ise vastust teada.
Keerup on öelnud Pärnu Postimehele vastates, et ei jaga avalikkusele lähemaid selgitusi oma otsuse kohta, mis puudutab koolijuhi ameti maha panekut. Aga ta lubab siiski rohkem küsimusi esitada pärast viimast tööpäeva 8. juulil.
Olen olnud palju aastaid Keerupi kõrval ja ka infojuhi ametist tulenevalt keskmisest rohkem teda tundma õppinud. See loob eelise ja teatava õiguse hinnata direktorit nii tema ametis, kui ka inimesena selle kõige ehedamas tähenduses. Järgnevat juttu ei taha kujundada portreelooks – selle tegemise jätaksin meelsamini inimesele, kes ajakirjanduslikus portreežanris paremini pintslitõmmete ja värvidega toimetab. Pigem võiks minu kirjaridu võtta arvamusloona, mis ei esinda kedagi teist peale kirjutaja enda.
Keerup on Sindi gümnaasiumit juhtinud tosina õppeaasta kestel. Tippjuhi ülesanded on ääretult mitmetahulised. Koolijuhil tuleb silmas pidada kohaliku omavalitsuse poliitilist suundumust, ministeeriumi ja valitsuse hoiakuid, koolitöötajate ja hoolekogu ootuseid, arvestada kogukonnaga ja veel saja muu pisiasjaga. Kogu selle määratu koosluse tasakaalustatud juhtimise esmaseks ülesandeks on õpilaste õpetamine ja kasvatamine täisväärtuslikeks inimesteks.
Paratamatult tuleb tegeleda vastuoludega, mis tekivad mõnikord tahtmatult ja teisel juhul kutsutakse esile omakasupüüdlikel eesmärkidel tahtlikult. Olen imetlusega jälginud, kuidas Keerup on läbi aegade erinevatest vastakatest arusaamadest laetud pingeid osanud maandada. Siin on talle alati abiks ja kasuks olnud kadestamisväärselt hea analüüsivõime, mis võimaldab asjade käiku suurepärase tabavusega ette näha. Ta ise ei ole kavaldaja, pigem liigagi siiras, alati aus ja avatud kõnelusteks, kus osapooli koheldakse võrdväärsete partneritena. Tema positsioonilt ei paista välja ülemuslikku kõrkust. Ka kõige pisemaid kooliteed alustavaid lapsi teretab ta koolipäeva alguses paraaduksel ja lööb plaksu nendega, kes seda soovivad, et päev saabuks kõigile ilusana.
Seal, kus üldinimlikult mõistetavad head suhted pöörduvad lootusetult sassi ja vahemeheks peab astuma õigusemõistja, valdab Keerup samuti teemat. Ta pole juurat õppinud, aga oskab juriidilises keeles mõelda nii, et tunneb labase vusserdaja juba kaugelt vaates ära.
Otsimata inimeses vigu, leiab ta alati isikus üles midagi head, aga sedavõrd karmim on ta kriitilistes hinnangutest, millele raske oponeerida. Taas tuleb ta välja oma erakordse analüüsivõimega, mis annab teadmise. Kuid just teadmine loobki elus hakkamasaamisel olulise eelise. Pole asjatult Sindi gümnaasiumi hüüdlauseks sõnum, et teadmised annavad vabaduse.
Tema ametipostilt lahkumine ei tulnud üllatusena ja oli aimatav pikemat aega. Mida ta oma vabaduses edasi teeb, seda varjutab saladuseloor. Kui Keerup minult nõu küsiks, siis soovitaksin tal esmalt pikalt ja põhjalikult vaimse kurnatuse väsimusest puhata. Ta on selle kuhjaga ära teeninud ja väärib sügavat puhkust. Kas temast saab mõne teise kooli juht, haridusministeeriumi nõunik või abivallavanem humanitaarvaldkonnas (haridus, vilje jne), seda näitab tulevik, aga kindlasti sobib ta neid valdkondi hästi juhtima. Selleks on elu teda piisavalt õpetanud, andnud oskuseid ja kogemusi.
Kas Keerupit on teisedki küllaldase aupaklikkusega hinnanud? Ma ei ole vist temalt kordagi küsinud, milline on olnud talle endale kõige tähtsam tunnustus, aga seda jõuab veel teha. Seni olen püsinud arvamise juures, et Keerupit on hinnatud Sindi linna omavalitsuslikus ajaloos kõige kõrgemalt väärtustatud kingitusega, mida pole varem saanud mitte keegi ja ilmselt ka ei saa (kui just Sindi linna omavalitsuslik staatus ei peaks kunagi imeväel taastuma). Tema viiekümnendaks juubeliks kingiti Sindi raekoja tornis lehvinud sinimustvalge lipp. Eesti lipp on riikluse kõige võimsam sümbol ja kohaliku omavalitsuse hoone tornimastis kinnitab lipp riigivõimu kohalolu. Ilma liialdusteta on tegu riiki esindava kohaliku omavalitsuse kõrge tunnustusega. Kindlasti väärib Keerup presidendi tänavat kätt ja miks mitte ka väärtuslikku autasu eelkõige noorte inimeseks kasvatamise protsessis osalemise eest. Pole ta ju asjatult saanud tänukirja haridusministrilt ja lipu seltsi kodanikeühenduselt.
Tahaks loota, et neile vähestele tähelepanekutele lisab Tori vallavalitsus seda positiivset juurde, mis minul märkamata ja kirjapanemata jäi.
Urmas Saard