Kal(l)a Urmas,
keelekullõja
Õkva sai tuu võigõlus läbi, kos uma kiil hinnäst pildi pääl näüdäs’. Oll’ nätä, kuis ütstõsõga võiki tüküse hää söögi ja joogi silte pääle, kõgõ inämb iks sääl, kos mõnt tähtsät laatu peetäs.
Võromaal om jo uma mekk moodus saanu ja meelütäs ka umma kiilt pruukma. A paistus, et üts põlinõ juuk om iks unõtusõn, nigu olõs tä nimi nii rassõ vällä üldä, et joba tuuperäst ei tihka kiä timmä inämb vahtsõlõ elolõ herätä. Ummõtõ omma kõgõ vähämb kolmõ Võromaa kihlkunna tiidjä (ja viil Tartomaalt üts Kamja uma) meile jätnü oppusõ, kuis tetä rüäjüvvä. Joba joogi nimi esi ütles, ku tähtsä tä mi jaos piässi olõma.
Jüvä jo tähendäs nii tervet viläterrä ku timä sisemäst jako, miä väke and; ja viil kõkkõ viläst saadut süüki ja süümist hinnäst ülepää. Nigu Kanepin ülti: «Kuis sa iks läät ilma jüväldä majast vällä.» A ku joogilõ ligembäle liiku, sõs om tiidä, et jüvä võisõ ka eläjile klopitut jahusüüki tähendä. Viimäte tuuperäst kah naati säändse nimega juuki halvas põlgma, ku rahvas iks jõukambat ello nakas’ elämä – rõõsa piimä ja tsigurikohvi nõal.
A vana ilma aig nakkas viirtpiten tagasi tulõma ja vana ao süüke-juukõ pruugitas tervüses. Kaemi sõs vahtsõ silmäga üle naa jüvätegemise oppusõ. Loe edasi: Rüäjüväserbätüs vahtsõst avvu sisse!









