Kultuuriseltsi Tulused lahutamatu nelik koosseisus Krista Nõmm, Liina Hansen, Jaak Känd ja Timo Dreimann esitasid eile õhtul Pärnus Koidula ausamba juures terve tunni kestnud kirjanduslik-muusikalise etenduse “Siuru 100. Kohtumised pargis”, mis jutustas kirjandusrühmituse Siuru loomingulist tegevust kuni 1919. aastani.
Koidula parki kogunes umbes poolsada kirjandushuvilist, kes kuulasid huviga Marie Underi, Artur Adsoni, Henrik Visnapuu, August Gailiti, Friedebert Tuglase ja Johannes Semperi loomingut, mida omakorda kaunistasid Timo Dreimanni esitatud Raimond Valgre loodud muusikapalad. Selgitavad vahetekstid Siuru plahvatuslikust loomingulisest tegutsemisest aastatel 1917-1919 valis välja ja kandis ette Jaak Känd. „Kava kokkupanekul oleme kasutanud kirjanike loomingut, mälestusteraamatuid Artur Adsoni „Siuru-raamat“, Henrik Visnapuu „Päike ja jõgi“, raamatuid „Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus“ ja Ivar Grünthali „Müütide maagia“ ning Sirje Kiini artiklit maikuises Sirbis „Mida on siurulastel meile öelda?“,“ ütles Känd sissejuhatuseks.
Pikemalt tsiteeris ta kirjandusteadlast Sirje Kiini ajalehes Sirp avaldatud artikli põhjal: „Siuru näol on tegemist eesti kultuuriloo tähtsaima modernistliku rühmitusega, tõeliste kultuuri- ja kirjanduslike revolutsionääridega, kes panid Esimesest maailmasõjast vapustatud vaimsetele ja majandusraskustele vaatamata toime omamoodi kultuuriime. Olukorras, kus kirjanikel alles puudus oma koondav ning kaitsev organisatsioon, kus oli väga raske, kui mitte võimatu raamatuid välja anda, õnnestus noortel, veel üsna tundmatuil autoreil anda paari-kolme aasta jooksul välja 25 raamatut ning koguteost. See oli nooruslikult tormakas, vaimu vabastav raamatutulv, mis paisati sõjaajal täiesti kängunud raamatuturule. Kogu toonane kultuurielu ja avalik tähelepanu hakkas keerlema just selle rühmituse kirjanike ümber.“
