Aastal 1878 kinnitati tolleaegses Venemaa pealinnas Peterburis Endla seltsi põhikiri, mis lubab homme segakooril Endla tähistada oma 140. sünnipäeva. Tegelikult tegutseti juba kolm aastat varemgi Põllumeeste seltsi nime varjus. Leidlikud olid Endla inimesed ka nõukogude ajal, kui seltside tegevus keelustati, aga jätkati 1958. aastal tegevust Pärnu Linna I kultuurimaja segakoori ja I Keskkooli lastevanemate koori ühinemise järel Endla nimega.
[pullquote]Kas keegi kardab siis laulda?[/pullquote]Ürikute teatel kuulus Endla seltsi ametliku asutamise ajal ühendusse 83 liiget, nende hulgas 19 naislauljat ja kaks poisikest. Neljapäeval, viimasel harjutuslaulmisel enne pühapäevast juubelikontserti, oli Tallinna maantee endisesse priitahtlikku pritsumajja kogunenud üle 40 liikme. Valdavalt naised, aga ka täiesti arvestatav hulk mehi. „Ärge kartke laulda,“ julgustas dirigent Kadri Põder lauljaid proovi lõppedes.
Koorijuhataja julgustavad sõnad sundisid küsima: kas keegi kardab siis laulda? Esimesena oli vastamiseks valmis 11 aastat Endlas laulnud Iris Ruut, juhatuse liige: „Muidugi. Ikka tekib selliseid olukordi. See on koorilaulu omandamise käigus täiesti loomulik. Mida rohkem õpid, seda rohkem saad aru, et mitte midagi ei oska ega tea.“ Tema arvates on laulmisega sama lugu. „Mida rohkem laulad, seda enam mõistad, et laulad mõne koha peal valesti või jääd madalamaks.“ Ruut näeb selles arengu normaalset kulgu ja kinnitab, et lõpptulemusena siiski kasvab julgus, mitte argus. „See ongi Endla koori fenomen, et kui proovis kõik metsa läheb, siis laval peaks ikka päris hästi minema.“