Eilne tugev tuul jättis Sindis mitmel pool oksarisu maha, aga jaksas ka suuremat pahandust teha.
Kooli 2b korruselamu keskosa kohal kangutas tuul juuri rebides ühe puu kraavi pervelt välja ja langetas risti üle tee ladvaga vastu maja seina. Aknad jäid terveks, seega pääsesid elanikud halvemal juhul üksnes kerge ehmatusega. Juppiteks saetud tüve otstest näeb, et selle puu iga poleks olnud ka ilma tugevama tuuleta enam mitte eriti pikk. Tänavavalgustuse kaabel on samuti maas. Kas linnas veel mujalgi midagi tõsisemat juhtus, puudub praegu veel ülevaade.
Tuulemurd Sindis Kooli tänaval. Foto: Urmas Saard →
Eestimaa Looduse Fondi (ELF) talgute must-toonekure aasta raames paigaldatud pesakaamera peategelastel koorusid kolm poega. Udusulis tibude teise elunädala tegemistele saab kaasa elada pesakaamera vahendusel. Samas on värskelt avaldatud ning huvilistele kirja panekuks avatud ELFi suvised talgureisid.
Foto: veebikaamera kuvatõmmis värskelt viieliikmeliseks saanud must-toonekure perest Karulas
ELFi talgukorraldaja Jaanus Libeki sõnul tuuakse igal aastal talgute fookusse üks kaitset vajav liik, kelle heaks vabatahtlikud panustada saavad. ”Tänavu on eriline võimalus läbi talguhooaja teema-aasta peategelastele vahetult kaasa elada. Pesakaamera toob haruldase ja inimpelgliku must-toonekure kõigile huvilistele koju kätte ja innustab kindlasti veelgi enam oma panust andma,” kirjeldab Libek.
ELFi suvine talgukalender on tavapäraselt mitmekesine. “Juuni esimese poole oleme pühendanud metsisele, kelle heaks sünnib ELFi talgute ajaloo üks suurimaid ettevõtmisi, mille käigus otsivad vabatahtlikud tuhandetelt hektaritelt metsiseid ja nende tegevusjälgi. Juulis ja augustis ootavad talgulisi paljud väikesaared, samuti mitu uut sihtkohta. Esimest korda minnakse appi näiteks Võilaiule ja Viru rappa. Tänavune kõige eksootilisem talgureis viib aga lausa Valgevenesse,” tutvustas Libek.
Täna külastas Sindi pensionäride toimekas seltskond Tallinna loomaaeda.
Tiiger Tallinna loomaaias. Foto: Urmas Saard
Märgatavad muutused
Kuigi minule veel pensionäride sooduspiletit ei müüda, olin väga rahul ka täispileti eest maksmisega ja eriti tänulik inimestele, kes ärgitasid kaasa minema. Kui mälu ei peta, siis viimati jalutasin loomaaias umbes kümmekond aastat tagasi. Mõned korrad ka varem ja päris väiksena viis esimest korda loomaaeda ema. Ainult siis asus loomaaed kusagil Kadrioru pargi serval Lasnamäe nõlva all. Esialgselt ajutisele maa-alale rajatud loomaaiast on mälestused väga hägusad. Selgemalt on meeles kaljukitsed kõrgel paekivijärsakul, miskipärast ka pruunid karud.
Kümmekond aastat on loomaaeda oluliselt muutnud. Esimest korda sisenesin Õismäe poolsest lääneväravast, mis avati Ehitajate teega külgnevas osas 2014. a kevadpühal. Samas asub ka veidi hiljem valminud Keskkonnahariduskeskus. Külastajad pääsevad loomaaeda läbi uue hoone avara fuajee, kus on hulk elekroonilise kontrolliga väravaid.
Margus Ots, Eesti Ornitoloogiaühingu nõukogu esimees ja rasvatihase aasta koordinaator, õpetas Sindi gümnaasiumi vene õppekeelega algklasside õpilastele tihaste pesakastide valmistamist.
Margus Ots, rasvatihase aasta koordinaator, õpetab Sindi gümnaasiumis lindude pesakastide ehitamist. Foto: Urmas Saard
Elupõline linnuvaatleja Eedi Lelov õpetab esimest õppeaastat Sindi gümnaasiumis bioloogiat ja on viinud juba korduvalt Sindi noori linnuhuvilisi loodusesse. Õpetaja Jelena Oleštšenko oli väga huvitatud, et Lelov korraldaks ka tema üheteistkümnele õpilasele midagi lindusid tutvustavat. Samal ajal pakkus Margus Ots Pärnumaa õpilastelegi võimalust õppida pesakastide valmistamist, millest Lelov kohe kinni haaras ja rasvatihase aasta koordinaatori Sindi gümnaasiumisse kutsus.
„Rasvatihase aastal pani Keskkonnainvesteeringute Keskus õla alla ja toetas pesakastide ehitamist. Materjaliks kasutatakse ühe Tartumaa puidufirma jääke,“ selgitas Lelov. Pesakasti detailid olid eelnevalt täpsesse mõõtu saetud ja iga komplekt eraldi kilesse pakitud. Esimese pesakasti pani näitlikult kokku Ots. Seejärel jagas komplektid välja ja läkski kõrvulukustavaks kopsimiseks. Tegelikult tuli pesakaste ehitama rohkem kui üksnes 11 vene õppekeelega õpilast. Näis, et haamri hoidmisega tulid kõik hästi toime, sest näpu piha löömise karjatust polnud kordagi kuulda ja kastid said kenasti valmis.
Lelov ütles, et kastid pannakse järgmisel nädalal üles.
Kätte on jõudmas aasta magusaim aeg lindude vaatlemiseks ja pildistamiseks.
Eesti Ornitoloogiaühingu hariduse ja teavituse projektijuht Riho Kinks juhib tähelepanu, et Eestisse on saabumas miljonid pesitsejad ja läbirändajad. Paljud neist on läbinud tuhandeid kilomeetreid siia tagasi jõudmiseks, paljud peavad siit veel sama pika maa edasi lendama. Kõik nad on meile jõudes päris väsinud ning soovivad rahulikult puhata ja keha kinnitada. Eesti Ornitoloogiaühing palub lindude vaatlemisel ja pildistamisel käituda vastutustundlikult ning mõelda eelkõige lindude heaolule. Enne tegutsemist tasub mõelda, kas lindude lenduajamine või häirimine on väärt saadud emotsiooni või fotokaadrit.
Põhjalast pärit suur-laukhaned, Anser albifrons, Audrus. Foto: Urmas Saard →
27. märtsil toimunud linnade linnuvaatlusel osales kahekümne Eesti linna hulgas ka Sindi oma viieliikmelise SG nimelise võistkonnaga, märgates ajavahemikul 06:10 kuni 11:45 ühtekokku 49 linnuliiki.
Lagled Pärnu jõel ülalpool Sindi ujulat. Foto: Urmas Saard
Eile oodati Eesti linnadest kõiki linnusõpru osalema linnade linnuvaatlusel, mis kestis alates hommiku viiest kaheksa tunni kestel. Määratud aja piires pidi üles leidma võimalikult palju linnuliike, et selgitada varakevade liigirikkaim Eesti linn. Uudise avaldamise ajaks polnud veel üleriigilised tulemused selgunud, aga juba täna õhtul näeb kõiki andmeid siit. Eelmisel aastal saadi kõige enam liike kirja Pärnus (88). Eilsega kokku on linnade linnuvaatluseid korraldatud 15 aastat.
Tänavu kuulusid Sindi linna SG võistkonda Anette Pattik 7a, Ats-Tobias Pikk 7a, Karl Juhan Tamman 8a, Raivo Endrekson – gümnaasiumi 1989. a vilistlane ja Eedi Lelov, ja sama kooli progümnaasiumi bioloogiaõpetaja.
Sindis oli päiksetõusu ajal väga udune ja linde märgati üksnes kuulmise põhjal. Lelov ja Endrekson on suurte kogemustega harrastusornitoloogid. Mõlema tähelepanuvõime lindude märkamisel on hämmastavalt hea. Lelov ütles, et tegi esimesed märkmed lindude kohta kuuendas klassis. Aasta oli siis 1966 ja isegi kuupäev on meeles, 19. august.
26.-27. märtsil on traditsioonilised lihavõtte linnuvaatluspäevad, mida Eesti Ornitoloogiaühing korraldab alates 1998. aastast.
Tuvi. Foto: Urmas Saard
Neil päevil kutsutakse kõiki kevadet nautima ja ümbritsevale linnuelule tähelepanu pöörama. Vaatluspäevadel osalemiseks võib kas või aknast koduaia lindude tegutsemist jälgida või minna lühemale või pikemale linnuretkele. Linnutundmise oskus ei ole osalemisel tähtis. Kokkuvõtete tegemiseks palutakse kõik tuttavad kuuldud ja nähtud linnuliigid ja nende ligikaudse arvu kirja panna ning edasta tulemused hiljemalt 31. märtsiks Eesti Ornitoloogiaühingule. Seda saab teha vaatluspäevadel avatavas veebiankeedis või saata postiga aadressil Veski 4, 51005 Tartu.
Lihavõtte linnuvaatluspäevade raames toimub sel aastal 27. märtsil ka mõningase võistlusmomendiga linnade linnuvaatlus. Sellest on samuti oodatud osa võtma kõik linnusõbrad. Kaasalöömiseks tuleb endale leida vähemalt üks seltsiline, valida sobiv Eesti linn ning ajavahemikus kell 5-13 selle piires üles leida võimalikult palju linnuliike. Kohatud linnuliikide nimekiri tuleb edastada juba samal päeval hiljemalt kell 16 aadressil tarvo.valker@gmail.com või selle võimaluse puududes telefonil 5393 2684. Linnade linnuvaatluse tulemusena selgitatakse välja varakevade kõige liigirikkam Eesti linn.
Linnade linnuvaatluse lõplikud tulemused teeme teatavaks juba 27. märtsi õhtul hiljemalt kell 19. Lihavõtte linnuvaatluspäevade esialgsed tulemused avaldame 28. märtsi õhtul ning lõpliku kokkuvõtte 5. aprillil. Lisateave: riho.kinks@eoy.ee, 508 6690.
Need läbi lume sirutuvad märtsikellukesed pole muidugi selle kevade esimesed ei Sindis ega Eestimaal. Aga märgates 3-4 cm paksuse lume peal tillukesi õienuppe, tundub see ikkagi koduaia väikese imena.
Loodushuvilised on oodatud liituma Eesti Ornitoloogiaühingu harrastusteaduse projektiga Suvine aialinnupäevik, mis alustab täna oma kolmandat hooaega. Aialinnupäeviku eesmärk on üheskoos loodusvaatlejatega jälgida meie aedades pesitsevate linnuliikide leviku ja pesitsusedukuse muutusi ning saada teadmisi aialooduse kohta tervikuna.
Linavästrik. Foto: Tiit Külaots
Suvise aialinnupäeviku veebirakendusse www.eoy.ee/aed saab igaüks luua oma isikliku aialinnupäeviku, kuhu saab kirja panna kõik aias kohatud ja pesitsevad linnud ning muud juhuvaatlused selgroogsete, kimalaste ning fenoloogiliste tähelepanekute kohta: millal hakkasid õitsema taimed ja millal ilmusid välja esimesed putukad. Kaardirakenduse abil saab jälgida teiste osalevate aedade tulemusi ning salvestada ja välja printida enda päevikusse sisestatud andmed ja elamused.
Mullu osales Suvise aialinnupäeviku projektis üle 670 loodushuvilise, kelle kogutud andmed näitasid, et aias pesitsevatele lindudele oli 2015. aasta üle ootuste edukas. Pikalt jahe ja tuuline kevad tekitas kartuse nigelast pesitsusaastast, kuid tegelikkuses ei erinenud mullusuvised pesitsusnäitajad 2014. aasta suvest. Küll oli märgata, et linnud alustasid pesitsemist keskmiselt pisut hiljem ja suve jooksul mitmekordselt pesitsevad linnud kasutasid seda võimalust agaralt. Suvise aialinnupäeviku projektis osalejate aedades oli keskmiselt 6,6 pesitsusjuhtu ja pesitses keskmiselt 4,3 liiki linde. Eesti rahvuslinnul suitsupääsukesel oli aga mullu viimase viie aasta kõrgeim pesitsusedukus: keskmiselt 4,33 poega pesas, aasta varem vaid 3,87.
Imbi Jalakas soovib lustakat ahviaastat ja põnevaid loenguid Sindi gümnaasiumi raamatukogus. Selleks puhuks on ta koostanud rikkaliku materjaliga õppestendi ja kutsunud vestlema Eedi Lelovi, kes asus käesoleval õppeaastal Sindi gümnaasiumis bioloogiat õpetama.
Eedi Lelov valmistub loenguks ahvidest ja inimestest. Foto: Urmas Saard
Kui kümmekond aastat tagasi võis Sindi gümnaasiumi raamatukoguhoidja Imbi Jalakas rõõmustada kooliraamatukogude kontrolli käigus tema kogule omistatud kõrgeima järgu üle, siis usutavasti saavad tänased õpilased olla sama rõõmsad ja rahulolevad kunagise taseme püsimise pärast. Eeskujulik tase ei tähenda üksnes fondi valikut ja suurepäraseid ruume, vaid ka pidevat õpilastega tehtavat tööd.
Millal see oligi, kui miljonite inimeste parimate lapsepõlvemälestuste hulka kuuluv kaisukaru tähistas ühes pehmete järeltulijatega oma auväärset sünnipäeva? Oli nagu eile, sest Jalakas tutvustas mänguasja sedavõrd meeldiva esitlusega. Mullu sügisel valmistas tunnustatud bibliograaf ülevaatliku stendi brittide teejoomise tavadest. Tema jutustust tuli kuulama Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi suursaadik Christopher Holtby, keda kuuldud jutt vaimustas sedavõrd, et kutsus raamatukoguhoidja Briti päevade raames korraldatud suursaadiku vastuvõtule. Koostatud stend aga rändas Tallinnas asuvasse suursaatkonda vaatamiseks.
Tänast vaadet, mida Pärnu linnakividel ei näe, korvab rannaliiva ja kinnikaanetamata mere vahel valendav viirg.
Pärnu rand aasta viimasel päeval. Foto: Urmas Saard
Samavõrd, kuidas langevad pügalad miinuskraadide suunas, eemaldub aegamisi meri kuldse liivaga rannast. Päeval kõikus alanev meretase vahemikus +25 kuni +15 cm üle keskmise ja jätkab Pärnu Sadama andmeil jätkuvat langust veel päris pikalt. Lainetuse tulemusena on külmunud liivale jäänud maha pesulaua pinda meenutav väli. Pesulaud on ammugi muutunud unustusehõlma kaduvaks tarbeesemeks, aga loodus pole vaatamata oma näilisele heitlikkusele midagi kõrvale heitnud.
Piki rannariba kulgevad üsna laiad lumised vaalud tekitavad mulje, nagu oleks üksnes selles laiuses lund sadanud. Nii see muidugi pole olnud, aga jäise õhu ja vee koostöömõjul on loodus loonud sedakorda väga huvitava vaatepildi. Lained loksuvad laisalt jää-äärele.
6. ja 7. detsembri kardetud veetõus jäi õnneks olemata. Õnneks läks ka uisutajatel, sest surfikeskuse juures olev madal ala jäi merevee taganemise järel kenaks madalaks veekoguks, mis ära jäätunult muutus ideaalseks liuväljaks.
Ilmaennustajatelt aegsasti lubatud paraja tugevusega tuul sundis mere suunas astujat pisut looduse vägevusega jõudu katsuma, aga ka mitte ülemäära pingutama.
Esimesel jõulupühal Pärnu rannas. Foto: Urmas Saard
Mai tänava kohal oleva linnuvaatlustorni mineku mõttest tuli siiski poolel teel loobuda, sest edelakaarest puhuv tuul paisutab üsna kerge vaevaga vee madalamatele rannaniidu aladele ja nii kattus jupike kergliiklusteedki merevoogude virvendusega. Kingadega läbi ei läinud ja ega kummikutestki poleks abi olnud, sest pärast märja teekonna läbimist polnud võimalik väga pikalt mööda kuiva asfalti astuda. Võibolla kalamehe säärikud oleksid jätnud linnuvaatlustornini jõudmiseks jalad kuivaks. Imestasin, et kõigest 90 cm üle keskmise taseme tähendab mõnes kohas juba randa pääsemise tõkendit. Surusin kootud mütsi uuesti sügavamalt pähe ja pöörasin merele selja.
Seadsin sammud keskranna poole. Tervise kohal olevate lõugaste peale viib kõrgem laudtee ja sellel seistes oli põnev vaadata lohesurfareid. Normaalsetel aastatel lasevad surfarid sobiva tuule korral detsembris ennast lohetrapetsil vedada lumelauaga mööda valgeid välju. Aga tänavune aasta on kõiges täiesti peapeale pööratud. Kui muidu on talvistel surfaritel lumelauariietus või tunked, siis nüüd kattis nende keha suvine kalipso. Sõiduks sobiv tuulekiirus on vahemikus 4 kuni 25 meetrit sekundis. Kusagil selle keskmes täna sõidetigi.
Sindis väga vähe sadanud lumi äratas lootust, et võibolla siiski ei jäägi talv taevasse
Lumesadu koduõuel. Foto: Urmas Saard
Iga-aastane unistuste küsimus: kas jõulud tulevad valged või mustad? Viimase puhul oleks õigem kõnelda küll rohelisest, sest koduõuel või pargialadel katab maad valdavalt hooldatud muru. Metsa all ja suurtel lagendikel on kõrge rohi koltunud ja pilt trööstitum. Varakult loojuv päike, mis pole pilvises taevas ka keskpäeval erilist valgust andnud, jätab enamiku aja ööpäevast hämaruse või kottpimeduse valda. Selles kogemuses kipub muidugi hing valgust igatsema ja küsima, kas jõulud saabuvad lumega või lumeta?
Värskel mahatulnud lumel on tundeid liigutav vägi. Täna sadas Sindis väga lühikest aega tihedat lörtsisegu, mis ühel hetkel muutus isegi laiadeks lumehelvesteks. Maa kattus õrnõhukese valge looriga, millest paistis läbi rohetav muru. Maa päris valgeks ei saanud ja puude oksad lume raskuse all ei pidanud painduma, aga ikkagi tekitas see vähene loodusekingitus märgatava elamuse. Astusin kaameraga õuele ja üritasin tabada enamat, kui loodus sel hetkel lubas näha.
Ameerika Ühendriikide esimene Mehhiko suursaadik ja botaanik Joel Roberts Poinsett hoolitses selle eest, et 190 aastat tagasi jõudis õrnkeeruka ehitusega pisikest kollakat õisikut ümbritsevate erkpunaste kõrglehtedega troopikataim tema asukohamaalt diplomaadi kodumaale.
Jõulutähed Pärnu Vanal turul. Foto: Urmas Saard
Ladinakeelse Euphorbia pulcherrima nimetas Poinsett jõulutäheks ja juba paar-kolm aastat pärast seda kui 1825-ndal oli taim USA-sse toimetatud, võtsid ameeriklased jõulutähte osana jõulude sümboolikas. Saadiku surmapäeva, 12. detsembrit, hakati Ameerikas tähistama jõulutähe või Poinsett’i päevana. Lill jõudis Euroopasse hiljem, Eestis hakkas jõulutäht potitaimena ulatuslikumalt levima umbes veerandsaja aasta eest, kuigi oli meil nime poolest juba palju varem tuntud.
Petlemma karjastele ilmunud tähte sümboliseerivad tähekujulised 15 cm pikkused kõrglehed olevat Mehhikos seostunud Jeesuse sünniga juba 16. sajandil.
Looduslikus keskkonnas kasvas jõulutäht esmalt Guatemalas ja Mehhiko lõunapoolsetes piirkondades erandlikult kuni neljameetrise pisema puuna, sagedamini siiski kolme meetri kõrguseks ulatuva põõsastaimena. Jõulutähte on asustatud mitmele poole Aafrika mandrile, Euraasias Indiasse, teda kasvatatakse ilutaimedena ka Vahemere saartel ja Lõuna-Euroopas. Praegu teatakse enam kui sadat jõulutähe sorti. Kõrglehed võivad olla lisaks punastele ka valged, kollakad, roosakad või purpurpunased. Kuid traditsiooniliselt on suurema huvi peamiseks põhjuseks punaste õite puhkemine jõulude paiku.
Eesti vanim muuseum, 1802. aastal asutatud Tartu ülikooli loodusmuuseum avab 16. jaanuaril 2016 külastajatele uue ekspositsiooni. Neli aastat kestnud renoveerimistööde käigus valmis uus püsinäitus „Maa. Elu. Lugu“ ning kaks õppeklassi.
Uus püsinäitus juhatab külastaja Maa ja elustiku arenguloo kaudu tänasesse päeva. Külastaja kohtub Devoni ajastu koopas rüükalaga, saab jälgida liblikate öist lennujaama ning vaadata tõtt esimese Eesti šaakaliga. Avastamisrõõmu pakuvad Tartu meridiaanil asuvaid kooslusi kujutavad dioraamid. Elavnurgas kohtuvad lapsed vanade tuttavate saare-roninastiku ja punapõlv-tarantliga, aga ka uue asuka roheleeguaniga.
Algaval aastal jätkatakse traditsiooniliste huvipäevade ja vestlusõhtute korraldamisega uuel seminarialal. Kooliõpilased saavad loodust tundma õppida ja uurida muuseumi geoloogia- ja zooloogiaklassides toimuvates muuseumitundides.
Võrreldes mõne teise Pärnumaa piirkonnaga pääses Sindi linn tugevamate tuulte paisudes kergemate juhtumitega.
Hommikul kodust väljudes nägi naabrimees, et Raudtee tänaval on elektripost koos tugipostiga risti üle sõidutee langenud. Kuna kaabel jäi terveks, siis põles tänavavalgustus edasi ja ohtlik tõkend oli autojuhile hästi nähtav. Kahjuks vigastas kukkumine ka elamukrundi aeda. Sindi abilinnapea Rein Ariko teadis, et peale elektriposti kukkumise viis tuul pikali ka ühe puu Pärnu mnt 25 (endine teenindusmaja) läheduses. Kuna päästetöid on palju, siis polnud veel kella kolme paiku elektriposti teelt eemaldatud, aga tänav oli punavalge ohutuslindiga korralikult piiratud.
Tormi-iili pahandus Sindis, Raudtee tänaval. Foto: Urmas Saard →
Õnneks jäi prognoositud veetõus, 189,7 cm üle nulli, Pärnus tulemata. Õhtul kella 10 ja 12 vahel püsis vesi küll üle kriitilise 160 cm, aga see veel tõsist üleujutuse ohtu ei kujutanud. Täna hommikul poole viie paiku valitses samuti oht tõusta kriitilise piirini, aga jäi siiski sellest mõnevõrra allapoole. Viimati tõusis merevesi korraks üle 160 cm 4. detsembri keskööl vastu 5. kuupäeva.
Praegu näitab Pärnu Sadamas meretaseme mõõtmine vee alanemist ja prognoositult langeb homme kella viieks kuni 45 cm pealpool nulli.
Fotod on tehtud eile õhtul ajavahemikul poole kümnest poole kaheteistkümneni Pärnu jõe vasakkaldal Papiniidu ja kesklinna sildade vahelisel alal.
Veetõus Pärnu kesklinna kai ääres 6. detsembri õhtul kella 23 paiku. Foto: Urmas Saard →
Fotod meenutavad eelmise aasta lumerohket 21 novembrit, kui Pärnus Nurme tänaval kasvanud umbes 14 meetri kõrgune hõbenulg paigutati jõulukuuseks Keskväljakule.
Viivuks pilvede vahelt eredalt paistma pääsenud päike omas keskpäeval sedapalju väge, et sundis arvuti tagant tõusma, üleriided peale tõmbama ja uksest välja astuma.
Johann Christoph Wöhrmanni puiestee. Foto: Urmas Saard
Õuele jõudes olid pilved päikesele uuesti ette liikunud ja ilm taas endiselt sinakalt hall. Hilissügis on puudelt lehed maha heitnud, üksnes mõned õunapuud hoiavad kangekaelselt õunu endi valduses. Õunad raagus puuokstel ripuvad nagu jõuluootel ehted. Veel on mingid punased marjad raagus okstel. Botaanika teadmisi napib, et taime liiki nimetada. Aga teadmatus ei takista vaate nautimist. Tugevalt sammaldunud tüved paistavad praegu muidugi paremini silma, kui keset suvist rohelust.
Ja kogu linnaarhitektuur asub hoopis teises perspektiivis, sest rohke lehtpuude kõrghaljastus on hilissügisel teisenenud õhuliselt läbipaistvaks. Kaugelt paistvad objektid sulanduvad lähemate hoonetega ühte. Kolemajadki muutuvad detailides huvitavamaks kõiges selles, mida suvine rohelus püüdis varjata ja põnevad üksikasjad saavad selgemaks. Kuigi Kooli tänaval ikka veel püsti seisev põlengu järgne maja risustab valdava enamiku linnakodanike meelest linnapilti, tundub seegi objekt linnaruumi rikastavana. Meelelist rahulolu tekitavad klantspiltidena võrreldavad ülikorras majad või õuealad. Kuid oma sõnumit kannavad ka lagunevad hooned või päris ahervaremed.
Kadrioru pargi tuntuim veekogu on Luigetiik, mis rajati aastal 1740. Vikipeedia andmeil on Luigetiik mitmeid kordi umbe kasvanud. Tiigi keskel olevale saarekesele ehitati möödunud sajandi kolmekümnendatel kõlakoda, tiik ääristati paekallastega ja rajati purskkaevud. Samal ajal rajati ka päikesekella väljak. Tiigi suurem uuendamine toimus 2006. aastal.
Juba pikemat aega on murepunktiks olnud teadmine, et Tallinna Loomaaia jääkarudel on oma ruumides kitsas ja et need inimesed, kes põhjameredele ei pääse, saaksid ka edaspidi neid ilusaid loomi näha, on valgekarvalistele hiidmõmmikutele uut kodu vaja. Seepärast korraldavad jääkarude abistamise initsiaatorid koos kunstirestoraniga Art Priori 18. novembril õhtusöögi jääkarude toetuseks, et antud probleemi tõsidust taas päevavalgele tuua.
Üritus on tutvustava iseloomuga
Projekti eestvedaja Veronika Padar ütleb, et õhtusöögil tahetakse Eestimaa inimestele tutvustada võimalusi uue polaariumi rajamise toetamiseks, panna neid kaasa mõtlema, eelkõige aga tahetakse ühiskonda loomaaia jääkarude probleemist laiemalt teavitada. Tuntud skulptor Tauno Kangro valmistab ürituseks jaoks ka jääkaruskulptuuri, mis müüakse maha enampakkumisel, raha läheb mõistagi polaariumi rajamise tarvis. Õhtul esineb ja tundud meteoroloog, polaaruurija ja teadusfotograaf Timo Palo.
Jääkarude uue kodu makett.
Ootame kokkutulnutelt projekti edukaks realiseerimiseks häid ideid ja nõuandeid.
Projekt “Jääkaru uus kodu” sai alguse septembris 2012. aastal eraisikute initsiatiivil ning läbi viidi mitmeid üritusi, meediakajastusi ja kampaaniaid. Annetusrahadega õnnestus koostada eelprojekt, kus abiks olid Innopolise arhitektid. Tänaseks päevaks on projekti algatajatel valminud polaariumist ka makett, mida tutvustati ka sellel suvel Kaubandustööstuskoja üritusel. Korduvalt on pöördutud abi saamiseks ka Euroopa Liidu fondide poole, kuid paraku ei ole leitud seda õiget meedet, mis vastaks antud projekti kriteeriumitele.
Jalutuskäigu aeg kella viie ja kuue vahel. Piirkond: Sindi Vanalt kalmistult Linnuriiki ja selle kohal voolava Pärnu jõe äärde.
Madalalt paistva päikese valguses tulevad tugevalt esile kolletuvad sügisvärvid. Nende värvide keskelt leiab ka mõne linnukese. Sinises taevalaotuses lendavad rändlinnud. Päikese poole vaadates värvid hajuvad ja värvikireva looduse asemel näeb silm udusemaid kontuure, mis on samuti põnevad. Meretase Pärnu Sadama vaatluse andmetel näitab väheste kõikumistega 30 cm nullist allpool, mis mõjutab vee kõrgust jões ka Sindi kohal. Suured kivid, mida muidu vesi peidab, on praegu peaaegu täiesti kuival liival ja mõnedki kivid peegelduvad kaunilt jõepeeglil. Jalutuskäigu lõpus hakkab udu maad katma.
Eesti alustas kliimamuutuste mõjudega kohanemise rakenduskava koostamist 2014. aastal. Keskkonnaministeeriumi tellimusel on valminud kliimamuutuste mõjude hindamise ja kohanemismeetmete väljatöötamise planeeringute, maakasutuse, inimtervise ja päästevõimekuse teema II vahearuanne, mille koostas Tartu Ülikool koos Eesti Maaülikooli, Sisekaitseakadeemia ja Norra Linna- ja regionaaluuringute instituudiga. Allpool leiab lugeja aruandest väljavõtteid, mis käsitlevad üleujutusi Edela-Eesti rannikutel, põhiliselt küll Pärnus.
Muutustest üldiselt
Eesti alal on meretaseme tõusu senini suuresti kompenseerinud isostaatiline maa kerkimine, mille intensiivsus on suurem Loode-Eestis. Geoloogilistel andmetel on viimase 7500 aasta vältel maakerke kiirused Eesti alal ületanud meretaseme tõusu.
Täna kalmistul lehti riisudes nägin paljude piibelehtede vahel kahte rootsu, mille küljes rippus ühtekokku kuraditosina jagu ahvatlevalt meelitava välimusega punast marja. Enamasti märkan loodust siis, kui edela tuul puhub merevee Pärnu tänavatele, vesipüks puudutab veepinda, tuisulume vaalud kerkivad tavatult kõrgele või juhtub veel midagi harva esinevat. Kevadel olen näinud suurtel aladel maikellukesi õitsemas, aga ei teadnud, et sügise saabudes võib samade varte otsas näha päris punaseid marju. Vikipeedia järgi peaks täpsem värvus olema oranžpunane. Ilmselt ei paista oktoobris maha langevate puulehtede tõttu marjad nii hästi silma, kui valged õied suve tulekul. Teine põhjus võib olla selles, et marjad kukuvad enne märkamist maha.
Uurisin marju lähemalt ja läbi kaamera objektiivi. Kodus püüdsin lugemisega teadmisi täiendada. Rahvapäraste nimede hulgas on ka lillikas, karikelled, villvallikas ja lambakeel.
Täna hommikul Sindis Sõpruse pargis toimunud linnuvaatlusel märgati 18 selgesti ära tuntavat lindu, neist vaieldamatult kõige arvukamalt kohati siisikest, kuid sagedamini ka rasvatihast ja pasknääri, päeva alguse väärtuslikumaks linnuliigiks peeti kahtlematult rababistrikku.
Eedi Lelov, harrastusornitoloog. Foto: Urmas Saard
Käesoleval nädalavahetusel toimuvad traditsioonilised rahvusvahelised linnuvaatluspäevad EuroBirdwatch 2015. Sellega pööratakse tähelepanu lindude sügisrändele ja meid ümbritsevale linnurikkusele. Veebruari Eesti Looduses ütleb Fred Jüssi: „Võime tänaval kohata poisse, kes tunnevad kolmekümmend automarki, aga kes tunneks kaht laululindu, neid me ei leia.“ Üks neist poistest, kel vanust turjal juba peale kuuekümne, olen ka mina. Võibolla väheste eksimistega tunnen ära siiski lisaks tuvile ja varblasele veel mõne linnukese, aga mitte eriti palju. Selles teadmises valmistas head meelt aegsasti levitatud kuulutus, et alanud õppeaastast Sindi gümnaasiumis bioloogiat õpetama asunud Eedi Lelov teeb huvilistele linnuvaatluse hommiku. Halinga valla Kodesmaa külas elav mees on enda sõnul juba alates kolmeteistkümnendast eluaastast sobitanud lindudega väga lähedaseid suhteid. Naljatledes ütles lindude tundja, et kui enam pöialpoisi häält ei kuule, tuleks endale tunnistada vanaduse saabumist. Praegu igaljuhul Tony Blair’i ja Toomas Hendrik Ilvesega samal aastal sündinud mehel seda märgata polnud.
Kooli 2b korruselamu keskosa kohal kangutas tuul juuri rebides ühe puu kraavi pervelt välja ja langetas risti üle tee ladvaga vastu maja seina. Aknad jäid terveks, seega pääsesid elanikud halvemal juhul üksnes kerge ehmatusega. Juppiteks saetud tüve otstest näeb, et selle puu iga poleks olnud ka ilma tugevama tuuleta enam mitte eriti pikk. Tänavavalgustuse kaabel on samuti maas. Kas linnas veel mujalgi midagi tõsisemat juhtus, puudub praegu veel ülevaade.
