Usutlus, videoklipp ja fotod
Urmas Saard, reporter
Maaja Valit praktiseerib juba neljandat aastat füsioteraapilist massaaži. Kohtume temaga vestluseks nii massaažist kui ka tervisest üldisemalt Pärnu kesklinnas asuvas salongis, kus on piisavalt ruumi, õhku ja meeldivalt mõjuvat eluenergiat.
Loe edasi: MAAJA VALIT: TEEN TÖÖD MIDA ARMASTANEga me täpset aega enam ei mäleta, aga see pidi olema 2008. a helmekuu paiku. Olime kahekesi Kärdiga jõudnud vana aasta sees enamvähem hästi uude elupaika sisse seada ja alanud aasta meelitas Sindit avastama kodutänavast kaugemal ringil.
[pullquote]Kui meenutuste kilde kokku noppides tunnistasime, et täpset aega ei mäleta, siis vahetult enne loo avaldamist torkas pähe kahtlus[/pullquote]Tagantjärele on isegi ebamugav tunnistada, et ümberasumisel Pärnust Sinti olid eelteadmised väikelinna kohta äärmiselt napid. Päris ausalt öeldes koguni olematud. Ei teadnud isegi seda, millist tänavatpidi jookseb Linnuriigis Sindi ja Paikuse vaheline piir, ega sedagi, et tiheasustusega Viira linnaosa külje all asuv Helmondi puhketare ei asugi Sindis. Pidasime siis Kärdiga aru, et kust otsast hakata linnaga tutvuma, kui ei tea isegi Sindi algust ja lõppu. Õnneks tabas hüva nõu meid mõttelt seada sammud kõigepealt Sindi muuseumisse, mis asub üsna linna keskpaigas.
Nii juhtuski, et ühel muljetavaldavalt meeldejääval päeval vajutasime veidi raskelt liikuva ukse linki. Juba hetk hiljem tervitas eeskojas põneval pilgul uudistavaid saabunuid sõbralikult naeratav inimene, kes kuulas tähelepanelikult meie küsimise ära. Andsime teade, et oleme uusasukad, kes soovivad tutvuda linna mineviku ja olevikuga.
Loe edasi: Sindi esimene inimene ehk tuntud inimene Sindi linnaraamatukogus
Kukki mälu tükis alt vidämä, kaiba-i Pärni pääle sällähalu midägi, kõnõlõsõ poig Benno (67) ja minnij Alli (66), kelle man auväärt miis parhilla eläs. Ka om Pärni uskmalda kerge jalaga (tege umalõ perrenimele avvu!): lask tarrõ pite ümbre ja ku suvõl vällä sai, taha es inne õdagut tarrõ tagasi minnäki.
Pärni kerge jala võti jutus ka juubõlis õnnõ suuvma tulnu jahimehe. Umal aol oll’ olnu tõisil rassõ mõtsan Pärniga sammu pitä. Pärni oll’ joba päält 90, ku viimäte jahin käve. Tõnõ hobi oll’ Pärnil mehidsepidämine: tä oll’ kolhoosi mesinik ja mesipuu olli muidoki koton kah. Mehidsepidämise lõpõt’ Pärni nii viis aastakka tagasi.
Pärni om olnu ka kõva puutüümiis: ehit’ vankriid, tekk’ tünne, kudasi korvõ, lei lastõ ja andsõ nuu tarkusõ ka pojalõ ja latsõlatsilõ edesi. Benno arvas, et vast om esä selle nii vanas elänü, et olõ-i suidsu- egä viinamiis ja mehidsekihvti om kah küländ hulga saanu. Viil ütles poig, et Pärni om kõgõ väega hoitnu nii ummi latsõlatsi ku võõrit latsi.
Kerge Pärnil om üts poig, neli latsõlast ja säidse latsõlatsõlast. Naasõ võtt’ Pärni katõssa aastat noorõmba, no kah’os läts’ Lonni tõistõ ilma päält mehe 95. sünnüpäivä.
ASi Andmevara perrä eläs Võro, Põlva ja Valga maakunnan kokko 19 päält 100aastast inemist. Kas Pärni om Vana Võromaa kõgõ vanõmb miis, tuud lupa-i isikuandmidõ kaitsõ säädüs kah’os üteldä.
Harju Ülle, Uma Leht
Algatus ei paku majanduslikku tuge, meie suurim ressurss on kogukondade külalislahkus ning selle külalislahkuse saame messi kaudu tuua kõikide maaelust huvitatud inimesteni. 2014. aasta veebruarist kuni augustini osaleb “Maale elama” sotsiaalse ettevõtluse inkubaatoris SEIKU, et välja töötada toimiv ärimudel oma sotsiaalsete eesmärkide rahastamiseks.
Algselt ainult Lõuna-Eesti maapiirkondi ühendav kodanikualgatus „Maale elama“ alustas oma tegevust 2012. aasta juulis. Tõuke selleks andis karjuv vajadus maaelu alles hoida ning tutvumine Soomes toimiva strateegiaga, kus omavalitsused uute elanike juurde saamise nimel ise panustavad maapiirkondade turundamisse. Ka meie maapiirkondadel, olgu selleks kohalikud omavalitsused või aktiivsed kogukonnad, tuleb üha enam mõelda, kuidas rahvas maale tagasi kutsuda. Seetõttu seadsidki Eesti maaelu kestmajäämise pärast südant valutavad lõunaeestlased endile ülla eesmärgi – ühiskonna hoiakuid maal elamise suhtes tuleb muuta teadlikumaks ja positiivsemaks ning selle kaudu soodustada linnast maale elama asumise trendi. Loe edasi: Kodanikualgatus “Maale elama” laieneb üle Eesti
Ajakirja National Geographic Eesti veebruarinumber avab tippteadlaste vahendusel põhjalikus uurimisloos inimaju saladusi. Uued tehnoloogiad võimaldavad valgust heita elu suurele lahendamata mõistatusele: kuidas inimaju tegelikult töötab.
Teised põhilood avavad järgmisi teemasid:
Brunelleschi kuppel
Kuidas lõi üks keevaline kullassepp Firenze imelise ehitise?
Yukoni kullapalavik
Kullaotsijad tungivad Kanada suurele kõnnumaale.
Rahvahulga karma
Indias toimuvale hinduistide kogunemisele voolab kokku miljoneid palverändureid, kes leiavad rahvamurrus sisemise rahu.
Kaasa toodud meened
Teadlased ei suuda suveniiridele vastu panna. Siin toodud näited on kaunid ja harivad.
Lisaks tuleb juttu elevandi hammastest, kinoast, kortsude kasulikkusest, tsunamivarjendist jpm.
Allikas: www.national-geographic.ee
Sel nädalal jõuab lugejateni ajakirja National Geographic detsembrinumber, mille põhiteemaks on kirjamees Paul Salopeki alustatud ja seitse aastat vältav retk mööda inimkonna 60 000 aasta pikkust rännuteed.
„Hull olete või?“ See oli küsimus, mida loo autor 33 000 kilomeetri pikkust retke alustades pidevalt kuulis. Järgnevate aastate jooksul kajastab ajakiri pidevalt Pulizeri preemiaga pärjatud Salopeki retke inimkonna ränderadadel üle maailma.
Lisaks on detsembrinumbris kajastuse leidnud järgmise teemad:
Kummituskassid
Moodne tehnoloogia paljastab pelgliku puuma lemmikpaigad Los Angeleses ja kaugemalgi.
Esimesed suusatajad
Suusaspordi alged võivad pärineda kaugetest Hiina mägedest, kus suusatamine on tänini eluviis.
Virtuaalselt surematu
Mälestisi skannitakse laseritega, et tulevikus oleks võimalik neid digitaalse salvestise põhjal taastada.
Loe edasi: Retkel mööda inimkonna 60 000 aasta pikkust rännuteed
Pulga Jaan,
maamiis
Eläjiidega sõlmit lepingu omma kimmämbä ku inemiisiga, kiä omma üte suurõ sullõri. Inemiisi elu om võimalik tenu lepingiile. Ma ei kõnõla siinkotsil sukugi Liive Sandorist ja timä virmast. Ma ei kõnõla ülepää inemistega sõlmit lepingiist, kuna noid om alati võimalik kahtlusõ alla panda. Mu jutt käü eläjiidega sõlmit kokkuleppiist.
Üts kõgõ kimmämp leping sai mul sõlmitus sügäväl Vinne aol varõssõga. Oll’ suvõ algus ja hirmus põud. Hain eriti es kasu, kunna es liigu ja kõik eläjä olli puulnällän. Pääväste vahedõga panni ma tähele, et poigõga kanal jääs poigõ vähämbäs. Panni püssä aidasaina pääle ja varsti näi, kuis varõs sitauniku päält üte kanapoja kinni haard’. Mul õkvalt püss peon, aga inne laskmist hõiksi: «Varõs, olgu seo sul viimäne!»
Varõs lask’ kanapoja vallalõ, tsilgut’ uma pitsati lepingulõ kinnitüses ja ma… jäti paugu tegemädä. Kanapoig võtt’ kah elu sisse ja inämb näid es kao. Või-olla et taivadsõ olli ka mii lepingu puult, kuna järgmine päiv tull’ vihm, kunnapoja ronisi lumbist vällä ja süvvä oll’ kõigil küländ.
Tuust aost olõ ma kogõmalda lasknu kats varõst – üte kulli küüdsi vahelt koon kulliga ja tõsõ määndsegi imeliku haavlipõrkõga, tsihe hoobis harakut. Mõlõmba ellivä viil pääväminekuni ja ma sai näide käest andis pallõlda.
Varõssõ ei olõ mu teedä lepingut riknu, kuigi kanapoigi om mul nüüd hulga inämb.
Umbõs säändse vai tsipa keerulidsembä lepingu omma mul kuldnokkõga (paskrästiide vasta), varblaisiiga aiaputukiide vasta, pääsükeisiga kärbläisi vasta, kannu ja partsega tigudõ vasta. Rebästega hiiri vasta ma lepingut es pikendä, kuna väega pall’u om siginenü väljäloorkulle ja ronkõ, noidõga om leping kasulikumb.
Pääleki riksõ repän lepingut, nigu vähägi sai. Ega hummuk oll’ timä pitsat trepi iin, aga kana õks kattõ. Nugistõga lõpõti ka lepingu är ja esäste tuhkritõga piirdsõ lepingut kõvastõ. Imästega jäti tingimusõ samas. Põrõlt om mu elu tävveste rahuldav ja lepinguosalistel kah. Nii tulõgi edesi ellä. Loe edasi: Lepingiist ja näide juriidilisest jõust
Ajakirja National Geographic Eesti augustikuu kaanelugu avab suhkrusõltuvuse varjukülgi ning käsitleb suhkru mõju inimese tervisele. Inimkonna suhkrusõltuvuse tekkimise lugu on huvitav: esimese doosi saime juba 10 000 aastat tagasi Uus-Guinea saarel, praegu sööb keskmine ameeriklane päevas 22,7 teelusikatäit suhkrut.
Teise peateemana on vaatluse all lõvide üllatav eluviis. Nimelt on lõvi ainuke tõeliselt sotsiaalne kaslane. Aga miks? Ja kuidas? Ajakirja meeskond veetis mitu kuud Serengeti lõvikarjade juures, et teada saada. Aafrika lõvisid võib olla alles jäänud kõige rohkem 35 000. Keenias näitab lõvivahtide programm üht viisi, kuidas ohustatud kaslasi päästa.
Lisaks räägitakse veel maiade veealustest saladustest, India maalitud elevantidest, püütonijahist Floridas, hiirte esivanematest, kliimamuutuste mõjust orkaanidele, vedeldatud bituumenist, karpkaladest jpm.
Ajakirja National Geographic eestikeelne augustinumber jõuab müügile 30. juulil.
Allikas: www.national-geographic.ee
Järgmisel nädalavahetusel avaneb Eestis harukordne võimalus saada osa suurest ilusast sündmusest – joogafestivalist 21.-22. juulil Haapsalus.
Joogafestivalil jagub tegevust nii meestele kui naistele, noortele kui eakatele, lastele ning rasedatele, algajatele ja aastaid joogat praktiseerinutele. Mõlema päeva programm kestab 12 tundi paralleelselt kolmel laval. Kokku toimub 26 erinevat sündmust.
Kui sa pole kunagi joogas käinud, siis joogafestival on õige koht: saad proovida oma võimeid ja arendada tarkust parimate õpetajate juhendamisel. Kui sa oled juba ammu joogas käinud, saad osaleda peaesineja töötubades, kontsertidel ja proovida joogat teiste stiilide parimate õpetajate juhendamisel.
Täpsem info: www.joogafestival.ee Loe edasi: Haapsalus tulekul Eesti esimene joogafestival
Seminar toimus projekti juhtpartneri Tallinna Ülikooli Rakvere kolledži, koostööpartnerite Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli, Rakvere linna, Ape valla, Cĕsise linna, Läti Ülikooli P. Stradins Meditsiinikolledži ja Rootsi Nacka omavalitsuse esindajate osavõtul.
Eestis kättesaadavatest abivahenditest tegi ülevaate Anu Varep Lääne-Viru Rakenduskõrgkoolist. Eestis ja Lätis on elektroonilised abivahendid alles üsna uudsed. Mõlemas riigis on võimalik saada häirenuputeenust, häirenupuga mobiiltelefoni, elektroonilist suitsuandurit, kukkumisandurit, ”pliidivalvurit”, mis lülitab välja sisse unustatud elektripliidi, lisaks on võimalik Soomest osta elektroonilist ravimidosaatorit, mis tuletab inimesele meelde, kui on õige aeg ravimeid võtta.
Anneli Rasu Saaremaa Arenduskeskusest tutvustas Saaremaal läbiviidavat projekti VIRTU channel, mis keskendub uute innovaatiliste teenusemudelite loomisele, nt virtuaalse sotsiaalmeedia kasutamisele jmt teenustele. Rootsis kuulub häirenuputeenus sotsiaalhoolduses juba ammu standardteenuste hulka ning nemad uurivad palju spetsiifilisemate vahendite kasutusvõimalusi. Christine Gustafsson Mälardaleni Ülikoolist tutvustas dementsete inimeste heaolu parandamiseks arendatavat robotkassi projekti ja Andris Berzinš Läti Samariitlaste Assotsiatsioonist rääkis Läti kogemusest häirenuputeenuse kasutamisel. Loe edasi: Robotkass viib eakate koduhoolduse uuele tasemele
Muusigamiis, ansambli Kosmikud laulja Hainsoo Meelis (39), hõigunimega Hainz, tull’ perrega Tal’nast 
är Moostehe elämä ja nakkas Mooste mõisan muusigaello kõrraldama.Psühholoogist tõnõpuul Aiki (38) luut kah paigapääl tüüd löüdä, ku imäpuhkus läbi saa: tütär Elo om säitsmekuunõ. Viil om perren säitsmeaastanõ poig Uko.
Kavva joba Moosten elät?
Kolm kuud. Süküskuust. Poiss läts’ kuuli Moostehe.
Mille tulliti Moostehe elämä?
Tahtsõ ellä hään kotussõn. Tan eläse tõistsugudsõ inemise, sändse süvämbä. Ei olõ õnnõ trill ja trall nigu sääl liinan. Sääl ei saa jo rahun umma tüüd tetä egä midägi. Elli Tal’nan 1990. aastast, 21 aastat. Ei inämb! Ma olõ esi peri kah tast Põlvast. Käve Põlva keskkoolin. Et siiä kanti tulla, tuu oll’ juuri kutsõ. Es taha minnä Saarõmaalõ, Virumaalõ egä kohegi muialõ.
Mille Mooste?
Vallavanõmb Needo Ülo ütel’, et om vaia mõisan toimõta. Üloga olõ latsõn matkaman käünü, Karakumin ja mis kotussin kõik. Ja esä oll’ katõssa aastat Mooste sovhoosi direktri. Oll’ suur juht, ma olõ sääne tsillemb (naard)! Olõ tsihtasutusõ Mooste Mõis juhataja.
No tuu om suurõlt jaolt paprõmäärjä tüü. Kuis muusigu hing tuuga harinõs?
Piät ümbre mõtlõma umma maailma. Muusiga iks jääs.
No sis piät jo iks küländ sakõst pääliinan käümä?
No piä jah. Paar päivä siin ja sis jäl tagasi. A tagasi tulla om väega hää. Loe edasi: Hainsoo Meelis: liina tagasi ei taha külh inämb minnä!
Meediasse kerkinud lood lammaste murdmise sagenemisest Saaremaal on tõstatanud küsimuse looduskaitse ja loomakasvatajate huvide põrkumisest. Kas hundil on Saaremaal eluõigust? Mitu hunti Saaremaale mahub? Hundid on alati lambaid murdnud, milles siis seekordne vastasseis?
Eesti Looduseuurijate Seltsi korraldataval seminaril tulevad arutlusele nii hundi elukäik, Saaremaa looduslikud olud kui lambakasvatajate mured. Vaetakse nii looduskaitselisi kui sotsiaalseid küsimusi ja küsimuse meediakajastust. Kas meil on tõsine probleem või oleme eimillestki konflikti üle puhunud? Võrdluseks hindame, kuidas on sarnaseid küsimusi vaetud Soomes ja teistes naaberriikides, aga ka Hiiumaal.
Avamaks erinevate huvirühmade seisukohti, saavad arutelulaua taga kokku Peep Männil (Keskkonnateabe Keskus, ulukiseire osakond), Ants Kuks (lambakasvataja Karulas), Teet Otstavel (Helsingi ülikool), Tõnu Talvi (Keskkonnaamet), Tiit Maran (Tallinna ülikool), Maie Kiisel (Tartu ülikool). Seminari modereerib Marek Sammul (Eesti Maaülikool).
Seminar toimub 12. jaanuaril algusega kell 16 Eesti Loodusuurijate Seltsis.
Ilusad päikesepaistelised ilmad meelitavad inimesi linnaruumi rohealadele aega veetma ja on paha küll, kui ei leia kohta kus istuda või veel hullem – astud esimese sammuna koera väljaheite sisse. See tekitab viha koeraomike ja koerte vastu, mis on ka osaliselt põhjendatud.
Kuigi igal koeraomanikul on kohustus oma koera väljaheited ära koristada, ei täida seda nõuet siiski mitte kõik. Ka meedias on palju kirjutatud aktiivsetest linnakodanikest, kes pistavad lipukesi koerte väljaheidete sisse ja märgistavad talvel spray värvidega, et saavutada meedia ja koeraomanike tähelepanu. Loe edasi: Algas kampaania “Koeraomanik, ära ole meie häbiplekk!”
Põhjamaade inimeste talvine kokkusaamine TING leiab aset imeiluses Aru koolimajas Elva lähistel 11.-20. veebruaril. Eesti TalveTING 2011 võimaldab kümneks päevaks koorma õlgadelt maha panna ning elada koos teiste inimestega ajatus ruumis, tegeledes kõikide nende asjadega, milleks muidu aega ei jatku.
Mida teeme? Elame koos looduslikult kaunis paigas, teeme koos süüa, laulame ja trummime ja tantsime ning lihtsalt oleme enesega ja üksteisega vabas looduses. Pakume ise välja töögruppe üksteisele ja osaleme neis vastavalt oma soovile.
Suure tõenäosusega teeb Tom Valsberg väelaulude ringe ja Erki Kaikkonen muinasjutuvestmise õhtuid. Kui kellegi on oskusi, mida jagada või rituaale, mida hing ihaldab spirituaalses seltskonnas läbi viia, siis on see väga teretulnud. Toimub kõik see, mida ise teeme ja pettuda saame vaid ise enese ootustes. Loe edasi: Põhjamaade TING toimub veebruaris Elva lähedal
Kadri Koreinik,
külaelanik
Ütlen kohe alguses, ma ei reisi palju: tööasjus kolm-neli korda aastas. Puhkusereise ma ei armasta. Tarbiv puhkus nõuab pingutust ja muutub kohe tööks kätte. Mulle sellest piisab.
Tänapäeva maailma mõõdupuu järgi, kus edukad on vaid igas mõttes mobiilsed indiviidid, on seda selgelt vähe. Reisimise pakkumise poole pealt on mitmeid takistusi, miks ma mobiilsuses edukas olla ei taha. Üks nendest on – ma ei soovi ennast pidevalt nö välja lülitada. Teine, paraku pole mul võimalik lubada endale Titanicu ülemiste tekkide kajutit. Loe edasi: Bon voyage! Bon voyage?
Kaia Roots,
Peetri Seltsi liige
Tänaseks juba unustatud ehitusbuum on Eestisse toonud palju segase staatusega uuselurajoone. Pole need külad traditsioonilises mõttes, samas ei anna ka aleviku mõõtu välja. Nagu ikka, kiputakse uutesse nähtustesse suhtuma väikese ettevaatusega ja üleolevalt. Seda enam, et meediasärasse satuvad põllupealsed asumid pigem oma hädadega: küll kimbutavad ehituspraak, küll rajamata teed ja puudulik ühistransport, küll on lume- või veeuputused. Nende teemade taustal kipub ununema, et igas majas elab oma tavalist elu tore perekond, kes on just selle koha endale päriskoduks valinud ja nii on anonüümsetes „arendustes“ kokku saanud palju toredaid inimesi.
Mõne aastaga Eesti suurimaks külaks paisunud Peetri küla on üks neist asulatest, mis kaugelt vaadates tundub vaid ühe järjekordse „pilpakülana“. Aga seda ainult kaugelt vaadates. Vaatamat sellele, et enamus elanikkonnast on siia kolinud viimase seitsme aasta jooksul, lehvib küla kohal mõnus kogukonna vaim.
Millest algab kogukond? Kindlasti ühistest ettevõtmistes, olgu selleks siis koristustalgud või peod, ühised lilleistutamised, laadad või sporditegemine. Vastlapäevast ja jaanipäevast rääkimata. No palju teil siis küla sündmustel inimesi ka käib, küsivad vahel skeptikud. Viiest viiesajani, on aus vastus. Oleks naiivne mõelda, et kogu meie küla 3000 elanikku kui üks mees vastlaliugu lasevad. Aga viimati oli kelgumäel vähemalt 300 inimest, käsitöö- ja taaskasutuslaadal käis läbi ehk 400 inimest. Laste jõulupeole tuli enam kui poolsada last koos vanematega. Igati uhke tulemus. Eriti arvestades, et meie küla ettevõtmistel on väga karm konkurent – 10 minuti autosõidu kaugusel on Tallinna kesklinn koos kõigi oma võimalustega. Nii on iga küla tegemistesse haaratud inimene puhas töövõit ja kulda väärt. Loe edasi: Mõnus külaelu lokkab ka põllupealsel
Pärnaste Eve,
Võõpsu Tootsi Joosepi poja Karl Eduardi tütre Leida tütär
«Kost sa peri olõt?» – «Räpinält,» olõ ma iks ütelnü. Imä sündü Räpinäl, esä Leevakal. Vanavanõmpa ellivä Kõnnuh, Raiglah, Võõpsuh. Ku ma naksi otsma esivanõmpit kerkoraamatist (kõik om nüüt Internetih), tull’ vällä, et nä ellivä viil Rõugõh, Vahtsõliinah ja Urvastõh ja Tartomaal Võnnuh. Vanõmpit kerkoraamatit (inne Põh’asõta) olõ-õi alalõ, a võisõ arvada, et ega nä koskil kavvõmpal olõki-õi elänü.
Ku kerkoraamatit loet, sis 19. saandi lõpuh ja esiki algusõh olliva iks inämpidi tutva nime: Karl, Eduard, Johannes, Liisa, Maria, Miina. A vot ku jõudsõ 18. saandi lõpu mano, nakas’ tulõma nimmi, määntsit es olõ kuulnuki: Kärsna, Hann, Toots, Kaddo.
Ja ku ma sõs jõudsõ vanaimä vanaimä mano Kaamnitsalõ (Vahtsõliina khk), sõs midä aasta tagasi, toda imelidsempä nime ette tulliva ja ma naksi noid üles kirotama. Loe edasi: Imelidse Võromaa nime
Tere, Vana!
Mul on Sinu üle hea meel! Et Sa olemas oled ja nii. Ega ma Sind päriselt ju näinud ei olegi, aga ma tean küll, et Sa oled. Paljud ei usu, aga nad ei usu niikuinii midagi. Mina tean, et Sa oled, õigemini tunnen.
Ma tahtsin Sinult paari asja küsida. Aga ei teagi kohe, kuidas alustada. Mul ei ole nagu midagi erilist hetkel vaja, tahaks lihtsalt rääkida. Mitte et ma kinke saada ei tahaks. Ikka tahaks. Aga rohkem tahaks Sinuga rääkida.
Vaata, täna jälle Sinu suurpäev – oled igal pool ja mitte kusagil. Oled kirikus ja oled viinapitsis, oled laulus ja oled sõimus. Ütle mulle ausalt, mis toimub? Sa kuuled-näed kõike. Mis värk on? Kas meiega, inimestega, on ikka kõik korras? Kas selle meie maailmaga on endiselt kõik OK?
Sa saad aru küll, mida ma mõtlen. Et mida me, inimeseloomad, teeme praegu, kuidas me elame. Miks me sünnime, kasvame ja siis kaotame ennast? Ärkame hommikul üles ja hakkame oma tõde kuulutama. Igaüks oma. Ärkame üles ja hakkame valitsema. Üle teiste. Ärkame ja hakkame kasumit teenima. Kellegi arvelt. Et endal oleks parem kui teisel. Miks teisel halvem peab olema, miks kõigil ei võiks hästi olla?
Sel laupäevl, 27. novembril läheb Tallinnas Ovaalstuudios käima põnev kolmeosaline kursus “Majandusest, lihtsalt ja teistmoodi”, kus räägitakse majandusest tavapärasest veidi teise nurga alt. Kursusel kõneldakse inimesest lähtuvast majandusest ja teadlikest valikutest ehk kuidas iga inimene saab muuta maailma paremaks läbi omaenda tegevuse.
Kursuse juhendaja Riinu Lepa ütleb, et majandus on teema, mis paljusid inimesi hirmutab, samas oleme kõik sellega seotud olles majandussüsteemi käimalükkajaid läbi elatise teenimise. Kursus püstitab mitmeid küsimusi, millele otsitakse koos vastust: Millise süsteemi oleme inimkonnana käima lükanud 21.sajandil? Kas meie roll elatise teenijatena on meie enda vaba valik või on see suuresti stereotüüpne süsteemi osa? Kas see, mida me iga päev teeme, on meie hingega kooskõlas? Või töötame selleks et, kunagi lähi- või kaugemas tulevikus saaks teha seda, mida “hing on alati ihaldanud”? Kas me töötame vaid tuleva hetke nimel? Kas me tajume oma rolli oma igapäevaste valikute kaudu? Loe edasi: Võimalus õppida kogukondlikult majandama
Täna õhtul kell 20 on TV3 uue saatesarja „Õnneleidja” peategelaseks Luutsniku küla noor hobusekasvataja Raili Märdin.
TV3 tutvustab teda nii: „Kui mõnikord tundub, et on hästi raske, siis tuleks end kujutleda õblukese Raili Märdini igapäevaellu. Habras, oma nägemispuude tõttu vaid siluette nägev Raili peab Haanjamaal otse piiri ääres ihuüksinda suurt ratsatalu, kus tema hooldada on 22 tulist sporthobust. Raili tunnistab, et ta ongi inimesed asendanud hobustega — sest hobused ei ole kurjad. Ja ta on kogu selle raske töö ja oma tegemiste keskel õnnelik. Nüüd viib Raili teiste peal ellu ka ühte enda jaoks kättesaamatuks jäänud suurt unistust: kuna naine ise paraolümpiale ei kvalifitseerunud, loodab ta kogu südamest, et Londoni paraolümpiale jõuab tema õpilane Heleni.”
Uus saatesari „Õnneleidja“ räägib inimestest ja nende lugudest – kuidas nad oma õnne leidsid ja mismoodi seda hoiavad. Saatejuht on Kärt Anvelt.
Raili Märdin. Foto: TV3
