Sindi mäletab 100 aastat tagasi alanud rahukõnelusi

Täna ennelõunal keskendus enam kui 400 kuulaja tähelepanu Sindi gümnaasiumi õpilaste jutustusele sellest, kuidas täpselt sada aastat tagasi alanud Eesti Vabariigi ja Venemaa vahelist rahuläbirääkimist saatis veel 1919. aasta lõpuni koletu sõjamöll.

Sindi gümnaasiumi õpilased Sten Eric ja Braian esitavad ajaloolisi fakte. Foto Urmas Saard
Sindi gümnaasiumi õpilased Sten Eric ja Braian esitavad ajaloolisi fakte. Foto: Urmas Saard

[pullquote]Ajalootund jätkus viienda kuni lõpuklassi õpilastele kooli aulas[/pullquote]Määratud ajal seisis Julius Friedrich Seljamaa monumendi kõrval auvalves Sindi gümnaasiumi liputoimkond, koosseisus kolm gümnasisti: Rainer Aas, Merili Tambu ja Sirelin Kukk. Koolimaja esisele tseremooniaväljakule oli kogunenud terve koolipere: õpilased esimesest kuni gümnaasiumi viimase klassini koos oma õpetajatega. Välja toodi 70 suurt kandelippu ja pisematele jagati veel 30 käsilippu, mis olid hoidmiseks jõukohasemad. Sada lippu tähistas saja aasta möödumist rahukõneluste algusest. Sadade kohalviibinute hulgas võis näha teisigi linnakodanikke.

Loe edasi: Sindi mäletab 100 aastat tagasi alanud rahukõnelusi

Sindi tähistab rahukõneluste algust väärika pidulikkusega

Tartu rahulepingu läbirääkimiste algust tähistavat ajaloolist sündmust meenutatakse Sindi gümnaasiumi korraldusel kogunemisega punase koolimaja ees asuva Julius Friedrich Seljamaa monumendi juures.

Seljamaa monumendist mööduvad Sindi gümnaasiumi liputoimkond ja Eesti lipu seltsi noored abilised – Sindi gümnaasiumi õpilased. Foto Urmas Saard
Seljamaa monumendist mööduvad Sindi gümnaasiumi liputoimkond ja Eesti lipu seltsi noored abilised – Sindi gümnaasiumi õpilased. Foto: Urmas Saard

[pullquote]läbirääkimist saatis raske katsumusega sõjategevus, sellest jutustavad väga ilmekate näidetega Sindi gümnaasiumi õpilased[/pullquote]Traditsioonikohaselt asub auvalves Sindi gümnaasiumi liputoimkond, koosseisus Rainer Aas (12a), Merili Tambu (11a) ja Sirelin Kukk (10a). Osaliselt tseremooniaväljakul toimuvas ajalootunnis osaleb kogu koolipere, kes tuleb välja sajakonna sinimustvalge lipuga. Saja lipuga rõhutatakse 4. detsembril algusega kell 11.15 päeva tähtsust, sest täpselt 100 aastat tagasi alustati Tartus rahulepingu läbirääkimistega. Et Eesti Vabariigi ja vaenupoole vahelist läbirääkimist saatis raske katsumusega sõjategevus, sellest jutustavad väga ilmekate näidetega Sindi gümnaasiumi õpilased Sten Eric Hansen ja Braian Kulp.

Läbirääkimiste kõnelustel oma panuse andnud Seljamaad meenutavad Sindi gümnaasiumi direktor Ain Keerup ja kooli õpilasesinduse president Pillerin Pihelgas küünla süütamise ning lillekimbu asetamisega Seljamaa monumendi jalamile. Sindi muusikakooli õpilane Kertu Kirke Hansen mängib meloodiat „Eesti lipp”.

Loe edasi: Sindi tähistab rahukõneluste algust väärika pidulikkusega

Seljamaa monumendi juures toimub ajalootund

Sindi gümnaasium korraldab tseremooniaväljakul tervele kooliperele ajalootunni, millega tähistatakse 100 aasta möödumist Tartu rahulepingu läbirääkimiste algusest. Aastapäeva ajalootundi kaunistab sadakond Eesti lippu.

Julius Friedrich Seljamaa ausamba juures seisab ajaloolise lipuga auvalves Jaan Roosnurm, Eesti lipu seltsi liige. Foto Urmas Saard
Julius Friedrich Seljamaa ausamba juures seisab ajaloolise lipuga auvalves Jaan Roosnurm, Eesti lipu seltsi liige. Foto: Urmas Saard

[pullquote]Tartu rahu laua taga ei pidanud Eesti midagi paluma ega manguma[/pullquote]Ajaloolane Jaak Valge on öelnud: „Kui Eesti valikud 1939. aastal olid halva ja väga halva vahel, siis 1920. aasta Tartu rahu kõnelustel olid valikud hea ja väga hea vahel.” Diplomaat Trivimi Velliste rääkis 15. novembril Sindi gümnaasiumis toimunud õpilaskonverentsil „Eesti lipp 135”, et 4. detsembril peetakse Eestis meeles neid, kes olid sajand tagasi läbirääkimiste laua taga ja võitlesid Eestile välja vägagi head rahutingimused. „Tartu rahu laua taga ei pidanud Eesti midagi paluma ega manguma, sest Poska ja Seljamaa selja taga seisid vaimusilmas kindral Laidoneri 100 000 mõõka ja tääki. See oli reaalne jõud, millega vaenlasel tuli arvestada.”

Loe edasi: Seljamaa monumendi juures toimub ajalootund

Lipp sümboliseerib riigi kohalolekut

„Sindi gümnaasiumi loomulikuks osaks on traditsioonide ja eestluse hoidmine. Lippudega rivistumised, rongkäigud ja üldse lipukultuuri edendamine õpilaste isamaalises kasvatuses. Samuti erinevad sündmused, millega meie maad meeles peetakse ja vaimsust kujundatakse,” lausus Tori vallavanem Lauri Luur tänavu veebruaris paar lauset Sindi gümnaasiumi kohta, mis seda kooli kõige rohkem iseloomustab.

Sindi gümnaasiumi õpilaskonverentsile saabuv Jüri Trei, Eesti lipu seltsi juhatuse esimees, diplomaat, välisministeeriumi nõunik. Foto Urmas Saard
Sindi gümnaasiumi õpilaskonverentsile saabuv Jüri Trei, Eesti lipu seltsi juhatuse esimees, diplomaat, välisministeeriumi nõunik. Foto: Urmas Saard

[pullquote]Oma kogemust jagab kooli juht Ain Keerup, kelle panus Sindi gümnaasiumi kodaniku kasvatusse ja lipuvilje edendamisse on väärinud kiitust haridusministeeriumi tasandil.[/pullquote]Vanu ajalehti sirvides võib täheldada, et Sindi lipuvilje kujunemise lugu ulatub ennesõjaaegsesse järku ja on jätkunud julgete ning pühendunud isiksuste esilekerkides ka viimastel aastakümnetel.

Olgu selle tõenduse näiteks 1991. aasta augustiputši päev, kui mahajäetud Sindi linnavalitsusesse jäi üksinda valvet pidama Lia Oras, kes otsustas iseseisvalt heisata raekoja tornis asuvasse lipumasti sinimustvalge lipu. Lia kutsus töö juurde oma abikaasa Agu, kes võttis endaga kaasa ka Ülo Luige. Lipumastil puudus nöör, mille külge lippu kinnitada. Julge ja sitke mees ronis lipumasti tippu, vedas nööri läbi ülemise pilu ja lipp saigi heisatud, et võimaliku Vene agressiooni korral anda neile teada Eesti riigi kohalolekust.

Loe edasi: Lipp sümboliseerib riigi kohalolekut

Peterburi luterlikul Volkovi kalmistul avati hauatähis

„MTÜ Eesti Lipu Seltsi varasemat üleskutset on tähele pandud ja seda oli tunda ka Peterburis, diplomaadi ja Pärnu aukodaniku professor Friedrich Fromhold von Martensi hauatähise avamisel,” kinnitas diplomaat ja lipu seltsi esimees Jüri Trei.

Peterburi Volkovi kalmistul professor Martensile avatud hauatähise juures. Foto Jüri Trei
Peterburi Volkovi kalmistul professor Martensile avatud hauatähise juures. Foto: Jüri Trei

Trei sõnul tunnistasid sealsed professorid ja kõrged riigiametnikud ning diplomaatilise korpuse esindajad, et mälestusmärgi kiirele avamisele aitasid palju kaasa Eesti lipu seltsi ja diplomaatide tegevus, kes juba aasta varem paigaldasid suurmehe kalmule väikese Eesti lipu ja mälestusküünla.

Loe edasi: Peterburi luterlikul Volkovi kalmistul avati hauatähis

Maakondlik Briti päev Sindi gümnaasiumis

31. oktoobril toimus Sindi gümnaasiumis Pärnu maakonna ja Pärnu linnaga ühine Briti päev 6.-8. klassidele, pühendatud kuninganna Victoria ning prints Alberti 200. sünniaastapäevale.

Maakondlik Briti päev Sindi gümnaasiumis. Foto Maris Voltein
Maakondlik Briti päev Sindi gümnaasiumis. Foto: Maris Voltein
Inglismaa sümbolitega tort. Foto Silva Sikk
Inglismaa sümbolitega tort. Foto: Silva Sikk

[pullquote]Valima pidi usu, heade kommete, moetrendide järgimise ja poliitikas osalemise vahel[/pullquote]Kolme tunni pikkuses kavas osales kuraditosin üldhariduskooli: kuus Pärnu linnast ja seitse maakonnast. Igat kooli esindas kolm õpilast ja neid saatev õpetaja. Ainult Sindi gümnaasium oli korraldava koolina suurema hulga õpilastega esindatud. „Kokku osales õpilasi kusagil 50 ringis,” ütles Sindi gümnaasiumi inglise keele õpetaja Silva Sikk, kes kandis peakorraldaja vastutavat kohustust. „Igapäevane tundide andmine on üks asi. Maakondliku ainepäeva kava kokku panemine ja organiseerimine on õpetaja töö teine külg, mis aitab samuti võõrkeelt lastele lähemale tuua,” selgitas Sikk, kelle arvates ei tuleks võetud ülesannet käsitleda erilise kohustusena. „Pigem suht loomuliku osana õpetaja töös. Suurt abi osutas Häädemeeste kooli inglise keele õpetaja Rene Kurm, maakondliku inglise keele ainesektsiooni juhataja, toetasid kõigi teistegi koolide õpetajad.”

Loe edasi: Maakondlik Briti päev Sindi gümnaasiumis

Slaavi lättest voolab vesi veel pärast maailmalõppugi

Venemaalt Eesti suunas sõites jälgis reisijuht terasel pilgul, et enne Luhamaa piiripunkti jõudmist teha peatus ka Irboskas. Paraku puudus igasugune teeäärne viide, mis võinuks osundada paremat kätt jäävale külale, kindlusele ja Slaavi lättele.

Slaavi lätted Linnajärve paesel järsakul, Irboskas. Foto Urmas Saard
Slaavi lätted Linnajärve äärsel paesel järsakul, Irboskas. Foto: Urmas Saard

[pullquote]Allikavesi on tugevalt mineraliseeritud, selles leidub rohkelt kaltsiumit[/pullquote]Alles piiritsooni tõkkepuu andis märku, et oleme mööda sõitnud. Vene piirivalvelt saadud juhatusel pööras buss otsa ringi ja sõitis tuldud teed 15 minutit tagasi. Alles nüüd jõudsime õigesse asukohta, kus bussist maha astudes tuli pikem jalgsi käik ette võtta. Kirjalikel teadetel esmakordselt 862. aastal mainitud Irboska olevat üks vanimaid vene linnu. Seega möödus seitse aastat tagasi Irboska esmamainimisest 1150 aastat. Legendi järgi olevat Irboskast saanud alguse Vene riik pärast seda, kui kohale saabunud varjaagide kolmest vennast Truvor jäänud seda asukohta valitsema. Samas väidab arheoloog Sergei Beletski, et legendi järgi Truvori asutatud Irboska puhul peaks mõistma hoopiski Pihkvat, millest arenes piirkonna suurim viikingiaegne tugipunkt. Olenemata ajaloolise tõe üksikasjadest püsis Irboskas kauakestvalt üks Vene riigi olulisemaid keskuseid. Irboskas asub 10.–13. sajandist pärinev Truvori linnus ja 14.–16. sajandil rajatud linnus. Vanim asula ja Truvori linnus paiknesid nüüdsest Irboska kindlusest kilomeetri jagu loode suunal.

Loe edasi: Slaavi lättest voolab vesi veel pärast maailmalõppugi

Novgorod on Venemaa Nuustaku

Hotell Sadko asub Veliki Novgorodi ajaloolises osas umbes kilomeetri kaugusel kremlist, Püha Sofia katedraalist ja Venemaa millenniumi monumendist “1000-aastasele Venemaale”. Paari kilomeetri kaugusele jääb Ilmjärv. Aga esmane lähem tutvus linnaga algas öömaja esist kaunistava skulptuuri „Sadko” juures.

Veliki Novgorodi vihmane sügispäev. Foto Urmas Saard
Veliki Novgorodi vihmane sügispäev. Foto: Urmas Saard
Sadko. Foto Urmas Saard
Sadko. Foto: Urmas Saard

Sadko oli Novgorodist pärit vene rahvuspilli guslit mängiv muusik, seikleja ja kaupmees. Ilmjärve veerel guslit mängivast vaesest moosekandist sirgus tema musikaalsuse tõttu ja Vetevalitseja soosingul rikas Novgorodi kaupmees, kes pidanuks naituma Vetevalitseja tütrega. Kuna abielu jäi siiski pühitsemata, pääses ta tagasi kaldale oma naise ning maiste tegemiste manu. Tolle vene bõliinade kangelase sekelduste põhjal on Aleksei Tolstoi kirjutanud poeemi ja Nikolai Rimski-Korsakov ooperi.

Novgorodi piirkonnast avastatud inimeste peatumis- ja asulapaikade jäljed juhatavad meid 5000–6000 aasta tagusesse aega. Vanad kohanimed viitavad soome-ugri ja balti hõimudele. 9.–10. sajandil muutus Novgorod peamiselt vene elanikkonnaga linnaks. Aga kui vanaks on saanud Ilmjärvest väljuva Volhovi jõe äärde rajatud linn? Kümme aastat tagasi andis Novgorodi linnapea Pärnu abilinnapeale üle rahvusvahelise hansaliikumise lipu. Toona õnnitles abilinnapea Jane Mets Novgorodi linna 1150. aastapäeva puhul. Novgorod oli 9.–12. sajandil Kiievi-Vene riigis Kiievi järel tähtsuselt teine linn. Üle tuhande aasta vana Püha Sofia katedraal on üks eakamaid tänini tegutsevaid pühakodasid Venemaal.

Loe edasi: Novgorod on Venemaa Nuustaku

Ekskursiooni teisel päeval Pihkvas

Olginskaja hotelli juures alustas giid jutustust Venemaa ajaloost ja rääkis Velikaja jõe kaldal suurhertsoginnast Olgast, kes esimese Venemaa valitsejana pöördus ristiusku veel enne Venemaa ristimist.

Pihkva kreml ja Püha Kolmainsuse katedraal. Foto Urmas Saard
Pihkva kreml ja Püha Kolmainsuse katedraal. Foto: Urmas Saard

[pullquote]Kremli keskmes kõrgub Pihkvamaa sümbol, viie kupliga Püha Kolmainsuse katedraal[/pullquote]Ristimisel oli naise nimi Elena. Ta sündis Pihkvast tosina kilomeetri kaugusel Velikaja jõe ääres. Aastal 1547 kanoniseeriti Olga pühakuks. Kiievi suurvürstinnale Olgale avati Pihkva esmamainimise 1100. aastapäeva auks 2003. aasta suvel kaks mälestusmärki. Ühte monumenti nägime juba Pihkvasse saabumise hilisõhtul.

Linna südames asuvasse Lasteparki püstitatud monument kujutab vürstinnat, kelle kõrval seisab ikooni hoidev poisike. Nelja meetri kõrgune mälestusmärk on asetatud sama kõrgusega kivist postamendile, mida kaunistavad reljeefid jutustavad vürstinnaga seonduvaid sündmusi. Olga pilk kinnistub Troitski katedraalile. Legendi kohaselt ehitati Olga korraldusel esimene puust kirik samasse paika 10. sajandi esimesel poolel. Olga saatis Kiievist ehituse tarbeks rohkelt hõbedat ja  kulda.

Loe edasi: Ekskursiooni teisel päeval Pihkvas

Petseri, esimene peatuspaik

Läinud nädala neljal päeval tutvusid TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli õpilased Petseri, Pihkva, Novgorodi ja Irboska ajaloo, tänapäeva ning vaatamisväärsustega, millest Külauudiste infoveski püüab teha põgusa ülevaate nii kuuldust kui silma jäänud vaadetest.

Petseri kloostri Püha Värava juurest algav Veretee. Foto Urmas Saard
Petseri kloostri Püha Värava juurest algav Veretee. Foto: Urmas Saard

[pullquote]Peetakse tõenäoliseks, et Peko prototüübiks võib olla kloostri ülesehitaja Kornelius, kes munkade pärimuse järgi ristiski setud õigeusku[/pullquote]Ligemale 18 kilomeetri pikkuse sõidu mööda Karisilla-Petseri maanteed peatas mõneks ajaks Koidula piiripunkt, et Venemaa seatud kontrolljoont ületades jätkata veel paar kilomeetrit loode suunal kulgevat teekonda omaaegsesse Eesti Vabariigi maakonnalinna. Ajalugu meenutades teame, et 1944. aasta 15. augustil eraldati 75% Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariigi Petseri maakonnast tolleaegsele Vene NFSV-le, mille õigusjärglaseks praegune Venemaa ennast peab. Nüüd kuulub kümnekonna tuhande elanikuga Petseri Pihkva oblasti koosseisu.

Loe edasi: Petseri, esimene peatuspaik

Karjamõisa kolhoosi lõikuspeol lõbutseti ja koguti raha harmooniumi remondi tarvis

Rehekuu 19. päevaks oli Karjamõisa kolhoosi saak salves, sead rammusad ja külamutid piimapuki juures valvel ning kohalik partorg aastast 1974 lubas Seljametsa rahvamajas kolhoosi lõikuspeo käima lükata.

Tõupuhas täispuhutav lehm Karjamõisa kolhoosi lõikuspeol. Foto Urmas Saard
Tõupuhas täispuhutav lehm Karjamõisa kolhoosi lõikuspeol. Foto: Urmas Saard

[pullquote]Kõne järel hakati välja hõikama tublimaid seltsimehi, kellele anti Uljanovi 110. sünniaastapäeva puhul Aukiri ja punane nelgiõis.[/pullquote]1911. aastal ehitatud kunagise Pustuski meierei müürid on näinud ja üleelanud väga mitmesuguseid aegu, ka nõukogude korra. Kolhoosid on tulnud ja läinud, aga inimesed jäänud ikka samaks ka nüüd, kui Seljametsast saanud tükike maad Pärnu linna Paikuse osavallas. Eakamatel on mälestuste killud tervikpildina praegugi veel hästi meeles, nooremale põlvele saab olnust üksnes jutustuste ja kujundite abil aimdust tekitada. Laupäeval pidutseti ajas aastat 45 tagasi, aga see polnud üksnes trall ja lõbu vaid ka sama maja katuse all tegutseva muuseumi mäletamiste ja museaalide ellu äratamine. Riietuski valiti läinud sajandi seitsmekümnendate vahemikust.

Loe edasi: Karjamõisa kolhoosi lõikuspeol lõbutseti ja koguti raha harmooniumi remondi tarvis

Trivimi Velliste: tugeva mäluga Eesti jääb kestma!

Konstantin Pätsi Muuseumi esimehe Trivimi Velliste kõne Eesti riigivanemate mälestuseks vastupanuvõitluse päeval, 22. septembril Võru Katariina kirikus

Katariina kirik Võrus. Foto Elina Allas
Katariina kirik Võrus. Foto: Elina Allas

Väga austatud härra piiskop ja Võru Katariina koguduse õpetaja! Härra linnapea! Kallid kirikulised!

[pullquote]külastasime Irboska-tagust Eesti Vabariigi piiri, nagu see oli kindlaks määratud Tartu rahulepinguga[/pullquote]Täna oleme taas kogunenud ühte Eesti pühakotta, et süüdata 16 küünalt. Oleme oma riigi kagunurgas, Venemaa ja Läti piiri läheduses. Kolm kuud tagasi – jaanilaupäeval – möödus täpselt sajand Eesti ajaloo ühest murdehetkest – Võnnu lahingust Landeswehri sõjas, mis oli ere peatükk Eesti Vabadussõjas. Võnnu lahingule mõeldes anname ühtlasi au 100-aastaseks saanud Läti Vabariigile. Just kuu aega tagasi pühitsesime koos lõunanaabritega Balti keti 30. aastapäeva. Siin Võrus kangastub mulle silmade ette sügis kolm aastakümmet tagasi – Võrumaa muinsuskaitse päevad! Mul on suur heameel, et täna on meie keskel nende päevade pühendunud juht, vabadusvõitleja Valdur Raudvassar. Mul on meeles, kuidas me tookord suure rahvahulgaga külastasime Irboska-tagust Eesti Vabariigi piiri, nagu see oli kindlaks määratud Tartu rahulepinguga ja nagu see piir omal ajal kaks aastakümmet toimis.

Loe edasi: Trivimi Velliste: tugeva mäluga Eesti jääb kestma!

Läänemaal tähistatakse vastupanuvõitluse päeva paadipõgenike monumendi avamisega

22. septembril tähistatav vastupanuvõitluse päev on Läänemaal sisustatud paljude tegemistega: alustatakse Jüri Uluotsa kalmu juures ja pikk tegevusrohke päev lõpeb kogunemisega Puise rannal.

Kivi Puise rannas paadipõgenike mälestuseks. Foto Arnold Aljaste
Kivi Puise rannas paadipõgenike mälestuseks. Foto: Arnold Aljaste

[pullquote]Tänavu täitub 22. septembril 75 aastat päevast, kui Eesti Vabariigi Valitsus pidas oma viimase istungi Läänemaal asuvas Põgari külas[/pullquote]Kell 10.00 – 10.25 leiab aset mälestushetk Jüri Uluotsa kalmul Kirblas, kus kõneleb ajaloodoktor Mati Mandel ja palvuse peab Kirbla Püha Nikolause koguduse õpetaja Illimar Toomet. Kalmule asetatakse mälestuspärjad ja süüdatakse küünlad.

Kell 11.30 – 11.55 toimub mälestuspalvus EELK Ridala Püha Maarja-Magdaleena kirikus, teenib koguduse õpetaja Küllike Valk ja laulab Ridala põhikooli poistekoor Anne Pääsukese juhendamisel. Ka mälestustahvlite juurde asetatakse mälestuspärjad ja läidetakse tulukesed.

Loe edasi: Läänemaal tähistatakse vastupanuvõitluse päeva paadipõgenike monumendi avamisega

Aita Puust: mulle meeldib rohkem kodulugu

Laupäeva ennelõunal, 14. septembril kogunes pea poolteist tosinat koduloohuvilist Sindi muuseumisse, kus juba palju aastaid on harjutud ajalooklubina kohtuma. Harjumatu oli Heidi Vellendi puudumine, sest just tema on eelnevatel aastatel muuseumi juhatajana seisnud hea ajalootundide toimumise eest. Nüüd kuulati huviga, mida ütleb algussõnadeks Aita Puust, kes asus juhataja ametisse eelmise nädala esimesel päeval.

Ajakapsli aastast 1962 avavad Ants Jaansoo, Esta Reidissaar ja Urve Lusmägi. Tagaplaanil Sindi muuseumi töötajad Kiki Pärnpuu ja Aita Puust. Foto Urmas Saard
Ajakapsli aastast 1962 avavad Ants Jaansoo, Esta Reidissaar ja Urve Lusmägi. Tagaplaanil Sindi muuseumi töötajad Kiki Pärnpuu ja Aita Puust. Foto: Urmas Saard

[pullquote]video kirjeldab visuaalselt ja kuuldavalt nostalgilist ning tundlikku ajarännakut möödunusse, mis avab loo noorest tütarlapsest, Sindi vabrikust, tolle hiilgeajast ja lõpust[/pullquote]„Ma loodan, et tulete edaspidigi siia majja kokku,” oli tema esimene sõnum klubirahvale. Puust ütles, et ajalugu koosneb eeskätt faktidest. „Aga mulle meeldib rohkem kodulugu, sest ma ei ole ajaloolane.” Ta selgitas, et inimese sees püsiv lugu pajatab selle paiga rõõmust või kurbusest, olgu siis lugu naljakas või irooniline. See lugu on väga tähtis. „Kasvõi sellest, kuidas teise talu perepoeg õitsil käis või kosja läks või mis iganes – sest lood loovadki koduloo.”

Et mitte jääda üksnes sõnadesse, näitas Puust tillukese sülearvuti ekraanilt kaheksa minuti pikkust videot, mida peale tema enda on juhataja arvates kõik teised juba näinud. Päris nii see siiski polnud, oli teisigi, kes nägid esmakordselt. Aga eranditult kõik jäid Puustiga samale arvamusele, et video on vaimustavalt õnnestunud.

Loe edasi: Aita Puust: mulle meeldib rohkem kodulugu

Aita Puust: hästi armas oleks, kui inimesed leiavad tee muuseumisse

Teisipäeval külastasid Tori valla kommunikatsiooninõunik Katariina Vaabel ja Külauudiste reporter Urmas Saard teist päeva Sindi muuseumi juhatajana töötavat Aita Puusti. Vestluslauas osales ka muuseumi töötaja Kiki Pärnpuu, kes pärast senise juhataja Heidi Vellendi ametiaja lõppemist korraldas muuseumi tööd ja nüüd lubab olla Puustile abiks linna mäluasutuse töösse sisseelamisel.

Katariina Vaabel annab Aita Puustile ajakapsli üle ja soovib juhataja ametisse astumise puhul edukat tööd Sindi muuseumis. Foto Urmas Saard
Katariina Vaabel annab Aita Puustile ajakapsli üle ja soovib juhataja ametisse astumise puhul edukat tööd Sindi muuseumis. Foto: Urmas Saard

[pullquote]Sindi kool oli novaator, eestvedaja – terves tolleaegses Eestis[/pullquote]Vaabel ei tulnud linna tähtsasse ajalookeskusesse tühjade kätega, kaasas oli muuseumi kõrvalt lammutatud hoone ajakapsel. Möödunud nädalal tuli metalne silinder hoone sokliosa purustamisel nähtavale. Ajakapsli sisu on juba maakonna lehes asjakohaselt tutvustatud ja tänastele külalistele Puust enam kapslit ei avanud. Küll aga on kavatsus leidu edaspidi kõigile külastajatele museaalse väljapanekuna näidata ja koos põhjalike selgitustega tutvustada. Aga esmalt tuleb leid nõuetekohaselt muuseumis arvele võtta.

Puust: Olen olnud Tori elupõline elanik, mitmendat põlve juba. Väga pikka aega olnud Tori raamatukogu juhataja. Raamatukogu on olnud põnev selles mõttes, et asutaja oli minu vanaisa vanaisa. Ühel hetkel tuli müür vastu ja tuul hakkas vastu puhuma. Kuna siin avanes võimalus kandideerimiseks, siis oma toredate sõbrannade ergutamisel saatsingi paberid ära.

Loe edasi: Aita Puust: hästi armas oleks, kui inimesed leiavad tee muuseumisse

25 aastat okupatsiooniarmee lahkumisest Eestist

Laupäeval möödub veerandsajandit päevast, kui venelased viisid oma viimased väeosad teiselepoole Eesti Vabariigi ja Venemaa vahelist kontrolljoont. Seda sündmust meenutatakse 31. augustil Toris Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus tänujumalateenistusega.

Pärnumaal Toris asuv Eesti Sõjameeste Mälestuskirik. Foto Urmas Saard
Pärnumaal Toris asuv Eesti Sõjameeste Mälestuskirik. Foto: Urmas Saard

[pullquote]Nagu Eestilgi, on Venemaal iidne ja omanäoline kultuur.[/pullquote]President Lennart Meri pidas 1994. a 31. augustil Maarjamäel Vene sõjaväe lahkumise puhul kõne, milles ta muuhulgas lausus, et eestlastena ei unusta me eales, mida tõid aasta 1940 ja järgnevad ajad Eestile. „Selle unustamine tähendaks iseenda ja oma eesmärkide reetmist ja rajaks aluse uutele katsumustele tulevikus.” Ta teatas Euroopale, et okupatsiooni aastakümned läksid Eestile maksma ühe kümnendiku meie elanikkonnast. „Proportsioone säilitades on see võrdne poole miljoni soomlase, kaheksa miljoni sakslase, kahekümne viie miljoni ameeriklase eluga.”

Meri sõnul teavad eestlased, et Peipsi järv ei laiene võlujõul turvaliseks ookeaniks, ja niisamuti teavad eestlased, et me võime koostööd teha. „Nagu Eestilgi, on Venemaal iidne ja omanäoline kultuur.”

Toris toimuvale tänujumalateenistusele oodatakse osalema välisministrit Urmas Reinsalu ja kaitseliidu ülemat Riho Ühtegi. Muusikaliselt esinevad Kaitseliidu Pärnumaa maleva puhkpilliorkester ja Eesti sõjameeste Pärnu ühenduse ansambel.

Püha Jüri ratsamonumendi juurde asetatakse pärjad. Pärnumaa naiskodukaitsjad kostitavad kohalviibijaid sõdurisupiga.

Buss väljub Torisse Pärnust kaitseliidu maja juurest kell 11.00 ja toob hiljem rahva linna tagasi.

Urmas Saard

Ülevaade Hirvepargi sõnavõttudest

Tänavu möödus Molotov-Ribbentropi pakti salasobingu sõlmimisest 80 aastat. Eile õhtupoolikul kogunesid mõned kümned vihmasadu trotsinud inimesed taas Tallinna Hirvepargis toimunud kõnekoosolekule, kus tuletati meelde 1987. aastal asetleidnud nõukogude okupatsioonivastast meeleavaldust ja kahe riigi vahelise salaprotokollide avalikustamise nõudmist.

Hirvepargi kõnekoosolekul. Foto Urmas Saard
Hirvepargi kõnekoosolekul. Foto: Urmas Saard
Ants Erm, endine ERSP esimees, Hirvepargi kõnekoosolkul. Foto Urmas Saard
Ants Erm, endine ERSP esimees, Hirvepargi kõnekoosolkul. Foto: Urmas Saard

Käesoleval aastal oli kogunemise korraldaja erakond Isamaa ja päeva juht rahvuslaste ühenduse esimees Tarmo Kruusimäe.

Isamaa auesimees Tunne Kelam ütles, et esimesel kogunemisel ei lauldud veel Eesti hümni, aga tuldi lootusega, et tõde võidab vale. „Hirvepark on unustamatu ja jääb Eesti ajalukku, sest see oli esimene ettekavatsetud poliitiline meeleavaldus Eesti iseseisvuse taastamiseks. Tol korral ei nõutud siin vabadust. Nõuti tõde, milleks andis aluse Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide püsimine valede varjus – tõde sellest, mis juhtus aastal 1940 Eestiga, nagu ka teiste Balti riikidega.” Nõukogude propaganda oli aastakümneid sisendanud, et aastal 1940 realiseeris eesti rahvas oma sajandite pikkuse unistuse elada koos suure vene rahvaga. Selles küll kaheldi, aga ometi vajati tõde ja Hirve park kuulutaski seda nõudmist esimest korda avalikult ja valjult kuuldavalt. Valelik väide vabatahtlikust ühinemisest oli nõukogude võimu kõige nõrgem koht ja välja kuulutatud tõe nõudluse surve oli nii suur, et vale hakkas vankuma. Kuigi Mihhail Gorbatšov väitis algul, et salajaste lepingute koopiaid Kremli arhiivides ei ole, leidis ta need 1987. aasta lõpuks ikkagi üles.

Loe edasi: Ülevaade Hirvepargi sõnavõttudest

Toetame Petserimaa Vabadussamba rajamist

Eesti Vabadussammaste taastamise kõrglaine on jäänud minevikku, aga mõnigi võlg Eesti Vabadussõjas võidelnute ja langenute ees ootab lunastamist. Üks sellistest on Petserimaa Vabadussammas. Selle püstitamine jäi 1940.aastal punase riigipöörde jalgu, aga teha see tuleb. 2017. aastal võttis asjakohase otsuse vastu Petserimaa Vabadussõja mälestusmärgi komitee.

Petserimaa Vabadussõja mälestussamba kavand Roman Haavamäelt. Näidis Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu arhiivist

Seto Kuningriigi päeval, 3. augustil pidas Petserimaa Suveülikooli telgis petserimaalaste panusest Eesti Vabadussõtta huvitava ettekande selle teema parim asjatundja Eestis Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak. Petserimaalased seisid külg külje kõrval Eesti Vabariigi hälli ja selle kaitsmise juures Vabadussõjas. Seda on petserimaalased juba enne sõda ise ära märkinud Vabadussõjale pühendatud nelja mälestusmärgiga, mis on hävitatud, kuid paiknesid praeguse kontrolljoone taga Pankjavitsas ja Vana-Irboskas ning Pitalova (Suur-Bereznjuki) küla juures Eesti skaudiliikumise rajaja Anton Õunapuu hukkumispaigas.

Endist Petseri maakonda esindava väärika Vabadussamba ja seda ümbritseva ala kujundamise maksumuseks on hinnatud umbes 280 000 eurot. Mälestusmärgi asukohaks saab Setomaa valla keskuse Värska vallamaja esine kiigeplats.

Et see ajaloomälu projekt täituda saaks, on igal võimalus teha jõukohane panus sihtasutuse Setu Kultuuri Fondi kontole EE722200221041933698 selgitusega „annetus Vabadussambale“. Petserimaalased ja nende sõbrad on tänulikud iga euro eest! Ükski summa pole väike! Petserimaa Suveülikooli korraldajad tegid otsa juba lahti.

Vabadussammas valmib 2020. aasta teiseks veebruariks, mil möödub sada aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest. Kõik on oodatud sellele Petserimaa ajaloo suurpäevale!

Aldo Kals
Petserimaa sõber

 

Petserimaa Vabadussõja mälestussamba kavand Roman Haavamäelt. Näidis Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu arhiivist →

Ajaloopäev Pätsi ausamba juures senistest auväärsem

Häädemeeste vallas on kujunenud tavaks tähistada taasiseseisvumisepäeva ajalootunniga Tahkurannas asuva president Konstantin Pätsi monumendi juures. Tänavu koguneti 20. augustil märksa pidulikumas meeleolus, sest kaua oodatud ümbruse korrastamine on valmis saanud.

28. taasiseseisvumisepäeval Tahkurannas president Konstantin Pätsi ausamba juures. Foto Marko Šorin
28. taasiseseisvumisepäeval Tahkurannas president Konstantin Pätsi ausamba juures. Foto: Marko Šorin
Marko Šorin Tahkurannas Konstantin Pätsi monumendi juures kõnelemas. Foto Tiina Tojak
Marko Šorin Tahkurannas Konstantin Pätsi monumendi juures kõnelemas. Foto: Tiina Tojak

Kui omalajal kaeti kõnniteed vaid mätastega, siis nüüd on kasutatud juba kiviparketti. Väravast monumendini ja selle ümbrust katab graniitkividest sillutis, mis asub vajalikul määral kõrgemale tõstetud aluspinnasel. Külvatud on uus muru ja paigaldatud pingid.

Ühislaulmisel olid eeslauljateks Tiia ja Viljar Soomre. Sõna võtsid Häädemeeste vallavanem Karel Tölp, Pärnu abilinnapea Marko Šorin ja Konstantin Pätsi muusemi juhatuse esimees Trivimi Velliste, kes asetas koos juhatuse liikme Jaan Audruga pärja ausamba jalamile.

Šorin meenutas Pätsi poliitilist kõnet 1937. a 18. veebruaril, kui tapresident ütles, et me ei ole vabad teiste armust, vaid oleme vabaduse ise kätte võidelnud. „Siis veel ei teatud, et Eesti kaotab vabaduse juba kaks aastat hiljem ning taasiseseisvumise saavutame alles 1991. aastal.”

Loe edasi: Ajaloopäev Pätsi ausamba juures senistest auväärsem

Wabaduse teekond jõuab Pulli jaama

14. ja 15. augustil peatub Vabadussõja 100 programmi raames ringreisi tegev soomusrong-rändnäitus Pärnumaal Tori vallas asuvas Pulli jaamas.

Soomusrong nr 7 „Wabadus“ Võnnus. Foto Urmas Saard
Soomusrong nr 7 „Wabadus“ Võnnus. Foto: Urmas Saard

[pullquote]Esinevad Indrek Kalda ja Paul Kristjan Kalda[/pullquote]Pulli jaama saabumise päeval on soomusrong nr 7 „Wabadus“ uudistajatele avatud kell 15.00 – 21.00. Pidulik avamine toimub 17.00. Esineb Tartu ülikooli puhkpilliorkester Popsid. Sõjaajalooklubi Front Line Eesti korraldab näidislahingu. Kell 20.00 esineb militaarne rockansambel Mustad Kolonelid.

Järgmisel päeval, neljapäeval, on soomusrong avatud 11.00 – 18.00. Kell 16.00 laulab ansambel Šal-Lal-Laa ja kell 17.00 jätkub kontsert „Kaugel, kaugel, kus on minu kodu…” Esinevad Indrek Kalda ja Paul Kristjan Kalda. Mõlemal päeval on avatud kohvik ja kogu sündmustik tuuakse vallarahvani tasuta.

Edasi liigub rong Pärnusse. Eilsest kuni 1. augustini peatub soomusrong Viljandi raudteejaamas, kus koostöös sõjamuuseumiga toimub 27. juulil kell 15 kontsert. Põldsepp ja Pojad laulavad soomusrongil vabadussõjaaegseid laule.

Loe edasi: Wabaduse teekond jõuab Pulli jaama

Kaismal tähistati kolhoosi 70. aastapäeva: põllud on haritud, hooned kasutuses ja inimesed saavad tööd

Põhja-Pärnumaa valla Kergu külas asuva Kaisma rahvamaja õu oli laupäeval rahvast täis. Arvatavalt kuni pool tuhat inimest, valdavalt nüüdsed ja kunagised kaismalased, kes kogunesid Kaisma kolhoosi 70. aastapäeva peole.

Tarmo Lehiste, OÜ Kaisma nõukogu esimees ja tema poeg Sander Kaisma kolhoosi 70. aastapäeva tähistamisel. Foto Urmas Saard
Tarmo Lehiste, OÜ Kaisma nõukogu esimees ja tema poeg Sander Kaisma kolhoosi 70. aastapäeva tähistamisel. Foto: Urmas Saard

[pullquote]1958. aastal sai esimees Arkadi Teeäär preemiaks 127 muna ja brigadir Elladi Osi 115 muna[/pullquote]Kolhooside moodustamine algas 1949. aastal. „Aeg oli raske ja valuline, millest tänapäeval kõneldakse palju. Samas kolhooside hilisemast käekäigust nii palju juttu ei tehta, see oleks nagu kuidagi piinlik teema rääkimiseks või meenutamiseks,” arutles Tarmo Lehiste, OÜ Kaisma nõukogu esimees. „Hakkasin selle peale põhjalikult mõtlema seoses isa lahkumisega eelmisel aastal.” Lehiste selgitas, et mitmete põlvkondade elu mööduski enamuses või täielikult just kolhoosiajas. See oli nende elu, mis pakkus maal elavale inimesele mõndagi: oli võimalik tööd teha, spordi ja kultuuriga tegeleda, võis ka korralikult pidu pidada. Kool, arstiabi ja muud teenused asusid kodu lähedal ning maale jätkus inimesi. „Ühesõnaga – aeg nagu iga teine, rõõmude ja muredega, hea ja halvaga,” ütles Lehiste, aastapäeva mõtte algatajaid, kes koostöös rahvamajaga aastapäeva tähistamise ellu kutsus.

Loe edasi: Kaismal tähistati kolhoosi 70. aastapäeva: põllud on haritud, hooned kasutuses ja inimesed saavad tööd

Jaak Uibu: Peru kooli ajalugu hoidis mind kuu aega mälestustes kinni

Vana-Vigala rahvamajas toimus Peru kooli kokkutulek ja peeti mälestuspäeva: vaadati näitust „Ajarännak Peru kooli radadel”, meeleolu eest kandsid hoolt Wäega Wärgi Pillinaised, ajaloolise ülevaatega esines Jaak Uibu, Peru kooli õpilane aastatel 1953 – 1956.

Jaak Uibu. Foto: erakogu

Kohalviibinu sõnul tuli tänasele kogunemisele väga palju rahvast kokku. Vastavalt varajasemale lubadusele avaldab Külauudiste infoveski Jaak Uibu ettevalmistatud ettekande „Peru kooli ajaloost 1841 – 1969” täies mahus, kuigi autori loal seda siiski vähesel määral toimetades.

[pullquote]tänapäeval on Kivi-Vigala põhikoolis õpilasi poole vähem ja õpetajaid kümme korda rohkem[/pullquote]Peru kool (vanades kirjades ka Pero kool) töötas 19. sajandil 59 aastat ja 20. sajandil 69 aastat – kokku siis 128 aastat, mis on viis inimpõlve. Mul on lihtne meeles pidada Peru kooli algust, sest minu sündides möödus kooli asutamisest täpselt 100 aastat. Enne 1841. aastat teda veel ei olnud ja peale 1969. aasta tulekahju teda enam ei olnud. Aga 128 aasta vältel ta tegutses. Kooli olemasolu ajal toimusid suured ajaloosündmused, mis mõjutasid õpilaste saatusi. Minu katse sellest ülevaadet anda käib küll üle jõu, aga proovime siiski.

Loe edasi: Jaak Uibu: Peru kooli ajalugu hoidis mind kuu aega mälestustes kinni

Püha Vere kirik Jekaterinburgis

Täna kell pool kolm öösel, 101 aastat tagasi, tapeti Jekaterinburgis Venemaa viimane tsaar Nikolai II, tema abikaasa Aleksandra Fjodorovna, tütred Olja, Tatjana, Maria, Anastasia ja 13-aastane kroonprints Aleksei. Armu ei heidetud ka arstile ja kolmele teenijale.

Püha Vere kirik Jekaterinburgis. Foto Urmas Saard
Püha Vere kirik Jekaterinburgis. Foto: Urmas Saard

[pullquote]2000. aastal kuulutas Vene Õigeusu Kirik Nikolai II ja tema perekonna märtriteks.[/pullquote]Tänavu 29. juunil avanes võimalus viibida kunagises mõrvapaigas, kus nüüd kõrgub hukatute mälestuseks Püha Vere kirik. Kuni 1977. aastani asus tolles paigas Ipatjevi maja, mis giidi jutustuse järgi ei erinenud oluliselt mitmest teisest sarnasest hoonest. Samal aastal asus Sverdlovski oblasti parteijuhi kohal Boriss Jeltsin, kes sai NSV Liidu juhtkonnalt käsukorras ülesande lammutada maja, mille keldris elajalik veretöö toime pandi. Üleöö läbiviidud lammutustööga ei jäetud alles ka vundamenti ja kogu ala kaeti kiiresti asfaltbetooniga.

Loe edasi: Püha Vere kirik Jekaterinburgis

Helen Lausma-Saare: Pärnu ja Balti kett võivad olla peaaegu sünonüümid

Täna kogunes pisut enam kui veerandsada inimest Pärnus Aisa 39 asuva külalistemaja juurde, mille seinale kinnitatud mälestusplaat meenutab 1989. a 15. juulil peetud Eesti, Läti ja Leedu rahvarinnete esindajate kohtumisel vastu võetud otsust Balti keti toimumisest.

Balti keti otsustamise 30. aastapäeval Pärnus Aisa 39 maja juures, kus 2014. a 26. oktoobril avati olulist sündmust tähistav mälestustahvel. Foto Urmas Saard
Balti keti otsustamise 30. aastapäeval Pärnus Aisa 39 maja juures, kus 2014. a 26. oktoobril avati olulist sündmust tähistav mälestustahvel. Foto: Urmas Saard

[pullquote]Arutati, et kui selle asjaga peaks midagi viltu minema, siis vaevalt tolle poisikesega midagi halba juhtub[/pullquote]Ehisplaadi valmistaja on Tauno Kangro. Heleda graniitplaadi servasid ületavalt kaunistab Rahvarinnet tähistav R-kujuline pronksist ehis, mis kujutab katkematut inimketti Tallinna, Riia, Vilniuse teel.

Päevasündmust korraldanud Rahvarinde muuseumi juhataja Helen Lausma-Saare meenutas, et juba 13.-14. mail kogunesid kolme maa rahvarinde inimesed Tallinnasse esimesele Balti Assambleele, kus arutati Balti tee mõistet ja sõnastati kolme rahva vabaduse püüet – samm-sammult, ilma vägivallata. „Tulles maist tänasesse päeva, 30 aastat tagasi ja 15. juulisse, siis just Pärnus tehti kiire lõplik otsus kolmepoolsete esindajate osavõtul, mistõttu võib Pärnut ja Balti ketti peaaegu sünonüümidena võrrelda,” rääkis Lausma-Saare.

Loe edasi: Helen Lausma-Saare: Pärnu ja Balti kett võivad olla peaaegu sünonüümid

Kool, mis on neljal korral põlenud

Eelseisval laupäeval, 20. juulil toimub algusega kell 14.00 Vana-Vigala rahvamajas – endises Vigala jaamahoones – 1969. aastal suletud Peru kooli mälestuspäev, kus pikema ülevaatega õppeasutuse ajaloost esineb Jaak Uibu.

Vigala-Vanamõisa, Peru kool aastast 1936. Foto Märjamaa vald
Vigala-Vanamõisa, Peru kool aastast 1936. Foto: Märjamaa vald

Jaak Uibu õppis Peru koolis aastatel 1953 – 1956. Tema hinnangul omas Peru kool (vanades kirjades ka Pero kool) valla kirevas haridusloos tähtsat kohta. „Mul on lihtne meeles pidada Peru kooli algust, sest minu sündides möödus kooli asutamisest täpselt 100 aastat,” jutustab 1941. aastal sündinud meditsiinidoktor ja tolle kooli omaaegne õpilane. „Peru kooliga seotud mälestused elavad praegu oma kunagiste õpilaste, õpetajate ja kooliteenistujate südameis, aga neid jääb vähemaks ja vähemaks kuni Peru kool jätkab elamist vaid mõnes raamatus, muuseumis ja arhiividokumentides,” ütleb mees, kellel on mõndagi huvitavat kooli ajaloost pajatada.

Ta meenutab, et esimene kool Vigalas ja ainuke rahvakool Läänemaal asutati Vigala praost Embkeni poolt aastal 1687, mille tegevus nähtavasti lõppes praosti surmaga viis aastat hiljem. Peagi algas Põhjasõda ja seejärel katk. Vigala jäi nii lagedaks, et puudus rahvas, kes oleks lapsi kooli saatnud. Uibu peab oluliseks öelda häid sõnu parun Boris von Üxkülli kohta. „Mina arvan, et see parun armastas eesti rahvast, oli estofiil, sest oma rikkust kasutas ta koolide rajamiseks ja sisustamiseks.”

Loe edasi: Kool, mis on neljal korral põlenud