Türi Vabadussõja mälestussamba juurde kogunesid Tartu rahu 101. aastapäeval Türi aukodanik Kalju Tamm, vallavanem Pipi-Liis Siemann, Kaitseliidu Järva Maleva Türi üksikkompanii liikmed ja mõned linna inimesed.
Mälestustalitus oli seekord nii öelda kinnine. Elanikke otseselt osalema ei kutsutud, aga kui keegi soovis kohale minna, siis kedagi tagasi ei saadetud. „Ruumi ja värsket õhku meil on. Ja ülerahvastatust pole kunagi olnud,” lausus Kaia Iva, valla haridus-, kultuuri- ja sotsiaalosakonna juhataja, kes lahkesti Türi tähtsa mälestusmärgi juurde teed juhatas esmakordselt kaugemalt tulnud osalejale. Varahommikul mälestusmärgi juurde jõudes võis märgata lumest puhastatud ja libedust tõrjuva graniitkillustikuga kaetud teerada ausamba juurde. Kellegi hoolivad käed olid juba aegsasti süüdanud ka esimese küünla.
Mälestushetke sõnavõtus keskendus Türi vallavanem Pipi-Liis Siemann Tartu rahulepingu sisule, aga sissejuhatuseks meenutas ta Jaan Poskat, kelle sünnist möödus 24. jaanuaril 155 aastat. Poska on öelnud, et Tartu rahuleping on kõige tähtsam leping viimase 700 aasta jooksul, sest sellega esimest korda määrab Eesti oma saatuse, kinnitades samas Eesti riigi sõltumatuse.
Siemann ei käsitlenud küll mitte kõiki lepingu artikleid, kuid viitas kahe esimese olulisele sisule. Esimene artikkel kinnitas , et selle rahulepingu jõusse astumise päevast arvates lõpeb lepinguosaliste vahel sõja seisukord.
loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal
Väga tähtis on teise artikli sisu tähendus: „”Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.” Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu. Paraku tuli kohapeal viibinutel tõdeda ajaloolist fakti, et Venemaa eriaegade valitsuste arvates tähendab mõiste „igaveseks ajaks” kõigest paarikümmet aastat.
Vallavanema järel asetas pärja mälestussamba ette Urmas Piigert, Kaitseliidu Türi üksikkompanii pealik.
2012. aastal Türi valla aukodanikuks nimetatud Kalju Tamm meenutas, kuidas ta juba alates viiendast eluaastast luges tööst väsinud ja puhkavale isale jutte ette. „Mul on need loetud jutud praeguseni meeles. Ühesõnaga, võrreldes toda aega ja praegust, võime öelda, et siis oli poliitiline ning majanduslik olukord stabiilsem ja ühtlasem kui praegu. Ja teatavasti on poliitikud sellele ka vihjanud, et ühtsus on meil vähenenud. Kuna minu ristiisa Robert Rajamägi oli ühtlasi ka Riigikogu volikogu liige, siis ma olin tema kaudu hästi kursis Toompeal toimuvaga.
Siemann küsis vanahärralt: „Kuidas teile praegune Eesti Vabariik tundub, kui on rahu ja oma riik? Mis teie meelest kõige suurem mure on?” Tamme arvates saame praegu majanduslikult hakkama, aga kõige suurem mure on inimsuhted. „Kõrgkoolides õpetatakse väga palju süvendatud korras distsipliine, aga kuidas elada – minu teada ükski kõrgkool seda distsipliini ei anna,” arutles Tamm.
Mälestussamba saaga
Sarnaselt kõigi Maarjamaa Vabadussõja mälestussammastega on ka Türi Vabadussõja mälestussambal kaks elu. Mõte Ilmasõjas ja Vabadussõjas elu kaotanud Türi kihelkonna meeste mälestamise jäädvustamiseks tõusis esile 1920. aastal ja järgmisel aastal asutasid kohalikud innukad inimesed – kirikuõpetaja Paul Voldemar Kuusik, vabadussõjalane Hans Viirmann, algkooli juhataja Mihkel Rõuk, EDSLi Türi osakonna esimees Erich Gerber – mälestussamba komitee. Algatusega liitus Demobiliseeritud Sõdurite Liidu Türi osakond. Esimesena kihelkonnas valmis mälestussammas Türil ja pidulik avamine leidis aset 1924. aasta 20. juulil. Anton Starkopfi kavandi järgi raius Türi obeliski halli graniiti kiviradur A. Pärn.
„Vabadussõjas langenud sõjawäelaste mälestussamba awamine Türis” on hästi kajastatud 1924. aasta 24. juuli Postimehes. „Meie suurpäew, sõna tõsises mõttes, oli 20. juuli. Seda rahvakogu, seda hobuste ja jalgrataste hulka on Järwaamaal, waevalt veel kusagil mujal nähtud,” kirjutas leht. Surnuaiale mindi korralikus pidurongis. „Rongikäigu ajal lasus rahwahulga peal kogu aeg paks tolmupilw. Surnuaial peeti samba avamise ja pühitsemise toimetus, kusjuures mõlemad osad waimulik ja ilmalik osa wäga meeldiwalt teineteisega põimitud olid.” Türi koguduse nimel teatati, et kirikunõukogu annetab pärja asemel ausamba võlgade katteks 5000 marka. „samuti maakonna-politsei ülema hra Kurg’i poolt 5000 m.” Leht kirjutas sedagi, et ilm oli ilus, aga tund pärast avamist tuli piksevihma hoog, otsekui kasteks pärgadele. Siis muutus ilm jällegi ilusaks ja päikesepaisteliseks.
Maakivist raiutud samba kõrguseks on Postimehe andmetel ligemale 15 jalga. Valmistamine toimus Palamusel ja Türile veeti suurt vaeva nähes rongiga.
„Sammas on maksma läinud ligi 300.000 m. Tema avamise päevaks lasus ta peal võlg ligi 50.000-lise puudujäägi näol. Pidupäev õnnestas aga sedavõrd hästi, et kõik võlad kaetud saavad, ja isegi ülejääki loota on,” teatas Postimees.
Huvitav on lugeda ka 2019. aasta 19. märtsi Järva Teatajat, mis vahendas koduloolase Jaan Arvola seeniori kogutud ja kirja pandud mälestusi – „Türi kilde kihelkonna ja linna arengust” II osa, Türi 2001: „Pärast suurt märtsiküüditamist ühel 1949. aasta kevadpäeval jalutanud Türi Linna Täitevkomitee tolleaegne esimees Runo Rohtla koos parteikomitee tegelase, naissoost kommunisti Tammistega Türi kogudusele kuuluval vanal kalmistul. Nad olid šokeeritud, kui nägid, et Eesti Vabadussõjas langenutele pühendatud mälestussammas on alles. Kommunist Tammiste elas vabaabielu vene rahvusest julgeolekuülemusega. On täiesti arusaadav, et mõne päeva möödudes tulidki seltsimehed ja vene soldatid Alliku endises mõisahoones paiknevast väeosast mälestussammast lõhkuma.”
Mälestussamba hävitamise järel veeti purustatud tükid 1949. aasta aprillis erinevatesse asukohtadesse ja maeti maha. Kuubikukujuline sokkel maeti Lokutale bensiinijaama juurde ja plats kaeti hiljem asfaltbetooniga. 1988. aasta 1. augustil toodi sokkel uuesti päevavalgele. Kaevetööde ja mälestussamba taastamisega tegeles Jaan Arvola seeniori, Taivo Talviste ja Rein Kaarjase juhitud komitee. Taastatav ausammas valmis ARS Monumentaali töökojas, uue bareljeefi valas Anton Starkopfi poeg, kujur Hannes Starkopf.
mälestussammas on algse teostuse täpne koopia, sokli kiviosa pärineb originaalilt
Kolme astmelisele alusele on paigaldatud sokliga obelisk, mille esikülje ülaosa kujundab reljeefne ladina rist. Sokli esiküljel näeb teksti: „1918–1920 / Eesti Vabadussõjas langenud poegadele tänulik Türi kihelkond”. Tagakülge kaunistab pronksist bareljeef kahe võitlusvalmis sõdalase ja maas lamava langenud kaaslasega. Parempoolselt küljelt leiab sõnad: „Seisa vaikides / rändaja / Selle samba ees /palvega! / Au langenuile!”. Vasakule küljel öeldakse: „Nende piina / pigistused / Nende mure / muljutused / Kostku meile / kustumata!” Obeliski tagakülje ülaosa ilmestab reljeefne Vabadusrist.
Taastatud mälestussammas on algse teostuse täpne koopia, sokli kiviosa pärineb originaalilt.
Obelisk avati uuesti 1990. aasta 11. augustil. Ausammas võeti kultuurimälestisena arvele 2003. aasta jaanikuul ja selle juurde tullakse nii pidu- kui leinapäevadel – mälestamaks Eesti vabaduse eest võidelnuid.
Lisaks Vabadussõja mälestussambale asub samal kalmistul veel kaks kivi: Esimeses maailmasõjas aastatel 1914-1918 langenud eestlaste mälestuseks ja Teises maailmasõjas aastatel 1941-1945 langenud vabadusvõitlejatele, samuti Siberisse küüditatud hukkunutele ja okupantidega ebavõrdses võitluses langenud metsavendadele.
Urmas Saard