Kunagise „Poolpäevalehe“ ja „Lisanduste“ kaastöölise ning levitajana panen kirja mõne mälestuskillu Tartu rahulepingu aastapäeva meenutamisest.
Ajalooliseks minevikusündmuseks oli Vanemuise ringauditooriumi tormiline rahvakoosolek 2. veebruaril 1988. Vabadusvõitleja Heino Noore sõnul plaksutas osa publikut isamaaliste sõnavõttude toetuseks avalikult, osa aga veel laua all. Helilindistasin lisaks samale koosolekule ka sellele järgnenud “koerte koori”okupatsioonivõimude kuulekate kannupoiste, julgeolekukomitee ninameeste Rein Sillari ja Anti Taluri ooperist „Tartu Rahumaja”. Selgituseks niipalju, et kui aasta varem jälgis Hirvepargi sündmusi nõukogude võim fotoaparaatide ja kinokaameratega, siis nüüd otsustati näidata muskleid. Kohal olid täies varustuses kumminuiade ja kilpidega kiivrites löömameeste ahelikud, kellel kindlasti ka tukid põues. Toeks veel valjuhääldajad ja verekoerad ning tuletõrjujate survevoolikud ja sireenid. Tartu rahumaja oli võetud piiramisrõngasse. Jäi mulje sõjaseisukorrast. Ka hoolitseti selle eest, et “ohtlike isikute” rahu sel ega järgmisel päeval keegi telefoniga rikkuda ei saaks. Mul ja paljudel teistel olid kõnetraadid tummad. Nii tähistas nõukogude võim Tartu rahu 68. aastapäeva. Enamus sellest sündmusest osavõtjaid mõlemalt poolt rindejoont on praegugi rivis ja söövad rahumeeli ühiselt Eesti Vabariigi leiba.
Tartu rahulepingu sõlmimise 100. aastapäevale pühendatud mälestusüritus toimus huvitava numbritemänguga kuupäeval 02.02.2020 enamvähem juba 32 aastat järjepanu Rahumaja juures Vanemuise tn 35, sedakorda keskpäeval pool üks.
Isamaalised laulud, Petseri kloostri kellamäng, ilma trotsinud küünlalatern, tuules ja vihmas lehvinud rahvuslipud, samuti Petseri maakonna ja Ingerimaa lipud ning maakaardid kutsusid huvilisi üritust jälgima. Üks plakat noomis piiblitegelast matkides kutselisi poliitikuid, kes ei järgi Eesti riigi alustaladeks olevaid ajaloo põhitõdesid.
Sageli on esinejaid rohkem kui kuulajaid, aga seekord üllatas mitmesajapealine rahvahulk. Kõnelejateks oli poliitikute paraad eesotsas Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa, kultuuriministri Tõnis Lukase, riigikogulase Aadu Musta, üritust aastaid juhatanud Eesti Iseseisvuspartei ja Põllumeeste Kogude esimehe Rein Kochi ja Tartu Rahu Põlistamise Seltsi esimehe Osvald Saskoga. Sama seltsi ülesandel ütlesin ka ise mõned sõnad:
„Tervitan teid Tartu Rahu Põlistamise Seltsi nimel ja õnnitlen Eesti ajaloo suurpäeva, Tartu rahulepingu sõlmimise 100. aastapäeva puhul! Meie ajaloos on rohkem mure- kui rõõmupäevi. Ometi jagub viimaseid veebruarisse koguni kaks, tänane küünlapäev rahulepingu päevana ja talvine madisepäev vabariigi aastapäevana. Eestlased suutsid keerulises rahvusvahelises olukorras 24. Veebruaril 1918 välja kuulutada oma riigi. Kümned ja kümned sageli paljumiljonilised rahvad on meiega sarnaselt seda püüelnud. Enamasti pole aga nende pürgimusi saatnud edu. Eesti Vabariik sattus mõni päev pärast 1918. aasta saksa okupatsioonist vabanemist Nõukogude Venemaa kallaletungi ohvriks. 28. novembril 1918 algas Eesti Vabadussõda. See lõppes meile väärika maailmaajaloolise Tartu rahulepinguga 2. veebruaril 1920.
Piltlikult öeldes ei jõudnud tint Tartu rahulepingule antud allkirjadelt kuivada, kui partner asus lepingut rikkuma. Valmistati ette ja korraldati 1924. aasta 1. detsembri verine riigipöördekatse. Viisteist aastat hiljem suruti meile Molotovi-Ribbentropi pakti taustal peale baaside leping. 1940. aastal järgnes meie riigi okupeerimine ja sundühendamine Nõukogude Liiduga.
Eesti rahvas on tark ja leidlik. Kui 1944. aasta sügisel Punaarmee asus jälle Eestit okupeerima, moodustati meie riikluse järjepidevuse kandjana Otto Tiefi valitsus. Ükski teine samas olukorras ikestatud rahvas seda ei suutnud. Maailma poolt hüljatud ja reedetud Eesti langes veel peaaegu pooleks sajandiks idanaabri ikke alla. Eesti kommunistid ja Moskva seltsimehed korraldasid aga meie riigi ja rahvaga kübaratriki. 1940. aastal „astus“ Eesti NSV Nõukogude Liidu koosseisu ühes Petseri maakonna ja Eesti Ingerimaaga. 1991. aastal lahkusime liidust aga ilma Eesti idapiirkondadeta. Neid tänaseni annekteeritud alasid seob riigiõiguslikult Eestiga just Tartu rahuleping.
Elagu territoriaalselt terviklik Eesti! Lembitu maaga me ei kauple!“
Ametliku viie sõnavõtu järel oli kasutada vaba mikrofon, kus hiilgasid varem siinsamas tuntud esinejad Aare Pällin, Indrek Särg jt. Kohalolijaid tervitas laulu ja lõõtspillimänguga petserimaalane Ilmar Vananurm omaloomingulise „Petseri valsiga“. Poska gümnaasium võõrustas ajaloohuvilisi muuseumitoa ja seal aukohal oleva nõupidamistelauaga, mille taga koostati Eesti-Vene rahuleping. Gümnaasium sai Tartu Rahu Põlistamise Seltsilt kingituseks Petseri maakonna laualipu ja kümmekond äsja ilmunud raamatut „Sajand Tartu rahulepingut 1920-2020“.
Kell 18 alustas Rahumaja juurest tõrvikurongkäiku raekoja platsile mitmesajapealine inimlohe. „Vägesid“ kamandas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Tartu piirkonna juht Merike Lumi. Mikrofoni ette astusid kuldsuud EKRE Riigikogu fraktsioonist ja erakonna esimees, siseminister Mart Helme ning jälle Riigikogu esimees Henn Põlluaas. Sõna võttis paar tundi varem Jaan Poska medaliga autasustatud vabadusvõitleja ja kunagine süümevang Mart Niklus. Seekord oli sõnavõttude keskmes Tartu rahulepinguga sätestatud riigipiiri ennistamise teema. Sageli kõlas Petseri linna ja maakonna nimi. Uue riigipiiri ihalejate ponnistustele seati vastu Tartu rahulepingu, riigipiiri seaduse ja Eesti Vabariigi põhiseadusega määratletud riigipiir. EKRE noorteühenduse „Sinine äratus“ esinaine Helen Rebane säras sõnavõtjana. Eelmine põlvkond noori on võrsunud poliitikuteks, kes kujundavad tänast Eesti riigielu. Me ei ela eilses päevas, täna juhib meid Jüri Ratase edumeelne teine valitsus!
Aldo Kals