13.1.2002, Roheline värav, intervjueeris Kristel Vilbaste
Milline on meie unistuste majake? Roheline Värav küsis Eesti ehitustraditsioone ja -kultuuri uurinud mehelt KALLE ELLERILT, milline võiks olla eestlase maja.
Mis on Sinu arvates ökoloogiline eluviis?
Olen filmides näinud kaugel Kariibi mere saartel asuvaid ökokülasid ja -linnu, kus kõik on väga rängalt ökoloogiline – päikesepatareid, puhastusseadmed ja muu. Neid vaadates jääb mulje, et see on üks rikkurite hobi. Tahaks teada, kui palju nendesamade päikesepatareide ja kõiksugu ülikallite ja defitsiitsete materjalide tootmiseks kusagil maailma on saastatud? Ja kas on mõeldav sarnaste üksikute ökokülade või -linnade ehitamine edaspidi kõikjale? Ma kardan, et ei ole.
Ökoehitus peab ikkagi rajanema iga kliimavöötme, iga kultuuri vastavale traditsioonile. Kuid ökoloogiline eluviis on eelkõige suhteliselt vaene. Tõeliselt ökoloogiline ellusuhtumine võrdub minu arvates ikkagi tahtliku vaesusega.
Milline on eestimaine ökoloogiline ehitis?
Eestimaa ökoloogiline ehitis on puitehitis. Teised kergemad variandid ei tule meil kõne alla, sest me elame külmas ja niiskes kliimas. Ja sellepärast on soojahoidev ja hingav puit ennast läbi aegade kõige rohkem õigustanud, selline elamu on kõige elatavam. Samal ajal on selle ehitamisel ka kulutused ja kõik see, mis lõppkokkuvõttes on kahjulik keskkonnale, kõige tagasihoidlikumad. Sest enamasti ei asu mets, millest maja ehitatakse, väga kaugel.
Kiviehituse ökoloogisusest meie maal on raske rääkida. Rõskeid ja külmi kiviehitisi on Eestisse rajatud teistel põhjustel. Esimesed kiviehitised meie kodumaa pinnal olid kaitseotstarbelised. Seal polnud tähtis, kas ta on kasulik muus mõttes – kas nad on elamiseks niisked või külmad või kas elanikke vaevas reuma. Tähtis oli, et müürid peaks vaenlasele vastu.
Saviehitised on kohased Sahara aladele, kus oaasides on neid ehitatud aastasadu. Seal nad õigustavad end vastavalt kohalikule kliimale ja inimesed elavad nendes vanades savihoonetes kõrge vanaduseni. Ja näiteks lehtedest, õlgedest ja muust taolisest rajatud majadest pole meil üldse mõtet rääkida, sest rõhutan veelkord – Eestimaal on külm ja niiske.
Kui üldse midagi veel kaaluda tasub, eelkõige arvestades muu maailma kogemusi ja selle võimalikku kohaldatavust ning odavust, siis võibolla tuleks uurida turba kasutamist ehitusmaterjalina. See ei ole meil küll traditsiooniline materjal, kuid näiteks Islandi ja Iirimaa varasemas ehituskultuuris laoti elamuid turbapätsidest nagu telliskividest. Ja kui me nüüd ette kujutame, et kuivatatud turbapätsid on laotud kahe laudvoodri vahele, siis võibolla saame mingi hoone, mis on odavam kui palkehitus. Kindlasti küll ka kehvem, aga see võib ikkagi mingi võimalus olla.
Aga linnamajad, palkmaja ju linna ei sobi?
Tegelikult saab ka linnadesse palkmaju ehitada. Üsna meie lähedalgi on olnud suuri palkidest linnu. Novgorod oli palkidest, Siberi poole jääval Venemaal on neid olnud külluses. Ja millest siis enamus meie linnamajad tehtud olid, kui mitte palkidest? Isegi, kui ta on voodriga kaetud või krohvitud, jääb ta ikkagi palkmajaks. Enamik Eesti hooneid on läbi aegade olnud oma põhiolemuselt palkehitused. See, mismoodi maja parasjagu välja näeb, on vaid moe ja ehituskultuuri küsimus – kas maja on tahutud- või ümarpalkidest ning mismoodi välisvooder välja näeb ja kuidas ta on kujundatud. See on kunstimaitse ja kultuuri küsimus.
Kas meie väiksemates linnades üldse oli varemalt kivielamuid?
Eesti väiksemad linnad olid kuni viimase ajani puulinnad. Neis oli vaid kaks-kolm kivihoonet. Nüüd lisandub neile KEKide-MEKide ajal ehitatud linnajagu. Need on raudbetoonist, silikaadist või tuhaplokkidest ehitised, mille haldamisega on kõvasti probleeme.
Räägime ka muust, mis ühes elamus vajalik on. Kas Eestimaa ökoloogilise maja juurde kuuluvad kuivkäimlad ja vesi tuuakse sisse ämbriga?
Miks mitte. Kui seda vett ei saa näiteks pumbata tuule jõul. Ma ei eita tehnoloogiat ja tehnoloogilisi saavutusi juhul, kui nad ei kuluta ja ei saasta või saastavad vähe. Miks mitte kasutada tuuleenergiat, seda on ammu tehtud ja see on hea. Aga tuleb kasutada niipalju, kui teda parasjagu on, mitte püüda üle kasutada. Samuti kuivkäimla, mis seal ikka, sealt saab ju samal ajal komposti ja väetist, ka see on ökoloogiline lähenemine.
Aga solgimajandus?
Solki tuleb lihtsalt võimalikult vähe tekitada. Meile ei ole seda lõbu antud, et muudkui toodame sadade liitrite kaupa solki. Kui kogu inimkond samamoodi käituks nagu eestlased, siis oleks maailm juba saasta sisse ära uppunud.
Kas meie maaelanikud on säästlikumad kui linnaelanikud?
Ei ole. Tänapäeva maaelanik saastab sageli rohkem, kui keskmine linnaelanik. Kui võtame mingi valgekrae Tallinna linnas, noorepoolse inimese, kes väga vähe viibib kodus, kes sööb suhteliselt vähe, siis ta toodab ka suhteliselt vähe prügi linna siiski suhteliselt hästi korraldatud prügimajandusse. Ja tema toodetud solk käib puhastist läbi. Aga tänapäeva maainimene, tema sokutab prügi, kuhu juhtub. Ja igasugused bensiinijäägid ja õlid satuvad sageli hoolimatusest põhjavette, sellega saastatakse tuhandeid liitreid puhast vett. Tänapäeva maainimene ei ole keskmiselt ökoloogilisem kui keskmine linnainimene. Maainimeste ökoloogilises mõtlemises toimus moraalne pööre XIX sajandi viimase kahekümne aastaga. Füüsiliselt sai see võimalikuks nõukogude ajal. Maainimene ei hoolinud enam mitte millestki, suhtumine loodusesse muutus.
Kui üks noor ökoloogilise mõtlemisega Eesti mees tahaks hakata endale kodu rajama – ütleme, et ta on pärinud oma esivanemate talukoha ja tema peres on kaks last – millist maja soovitad tal ehitada?
Ta peaks uurima, kuidas on Eesti talupoja hooned välja näinud aastasadade jooksul. Tegema selle endale selgeks, millised nad olid ja kuidas nad olid ehitatud. Teiseks arvestama enda võimalusi ja kolmandaks panema kirja soovid või õigem oleks öelda, need asjad, milleta ta ei lepi mitte kuidagi. Kõiki oma soove ei suuda inimene kunagi realiseerida. Ja ökoloogiline mõtlemine eeldab, et inimene suudab loobuda paljust, mida tal just hädasti tarvis ei ole. Ja siis selle kava põhjal ehitama.
Mina arvan, et see peaks olema mingit liiki palkehitis. Tasuks Vabaõhumuuseumist vaadata, milline oli üks poolteistsada aastat tagasi ehitatud maja või popsielamine. Ning selle järgi ehitama. Järgida ei tasu tolle aja talupere rehielamut, sest tuleb meelde tuletada, kui suured olid siis pered. Majja pidi mahtuma hulga enam elanikke: lapsi oli palju, vanemaid inimesi mitu põlvkonda, sel ajal elasid pojad-tütred väga kaua sünnikodus, lisaks veel palgalised. Rehielamust ei tasu praegusel Eesti perel mõõtu võtta, aga vast mingist sauniku elamust, sellisest, mis polnud saunaks ehitatud. Paras väike maja, kus on suur tuba, mis on ka ühtlasi köök. Lisaks veel üks kamber ja mingi rehealune või varjualune – külm ruum garaažiks või puude ja majapidamisriistade hoidmiseks.
Majale võiks teha laastukatuse, see peab vastu vähemalt 25 aastat. Lääne-Eestis tasub muidugi rookatusele mõelda. Vesi tuleb majja tuua vastavalt võimalustele, tuleb uurida, kuidas seda on säästvam teha. Muidugi ajab asja ära kuivkäimla. Elektrit tuleb siiski hankida ühisest elektrivõrgust, praegusel ajal pole sellele veel alternatiivi. Head ja ökoloogilist küttesüsteemi ei oska ma eriti soovitada. Pole saanud neid ise piisavalt katsetada ja kontrollida. Ilmselt on praegu kõige soodsamad need suhteliselt moodsate metallküttekollete ja nende taha ehitatud truupide ning ahjude süsteemid. Igal juhul tuleb sooja toota puidust ja taas tuleks õppida kütma hagudega.
Kas lapsed jääksid rahule, kui nad peaksid sellises majas elama?
Ei jääks. Lapsed ei ole kunagi rahul.
Tarmo Tüür
