Arvamus

Kuidas ma Viljandi Folgil käisin

Pamyua (USA/Alaska) Joji Hirota Trio (Jaapan)

Reet Kappo. Pildid: Aado Kuhlap

Kolme päeva eest Haapsalu joogafestivalilt naasnud, ei saanud hoogu maha ja tuli tahtmine ka Viljandi pärimusmuusika festivalil „Püha müristus“ ära käia. Kummastki sündmusest pole varem juhust olnud osa saada. Jooga muutus igatahes varasemast palju lähedasemaks. Nüüd siis pärimusmuusika… Püha müristuse teema pidi tähendama midagi sellist, et väga suur osa pärimusmuusikast meil ja mujal maailmas on tugevalt seotud pühade tähistamise rituaalidega.

Folgi avapidu oli paljutõotav – rahvas voogas nagu suur jõgi Kaevumäe suunas. Suuri vaevu õnnestus nihkuda lava eest läbi ja taganeda turvameeste kätevibutuste juhatusel vastu kivimüüri, sest kohe sõitis hobukaarikutega rahvast kahte lehte surudes kohale rändteater Vaba Vanker, kes tahtis hobuseid sealsamas ka ümber pöörata. Keegi rataste alla ei jäänud ja pidu algas õnnelikult. Rändteater pakkus nägemust vanadest eesti muinasjuttudest ja pärimusmuusikast. Tulijaid tervitas nii linnapea Loit Kivistik kui festivalipealik Ando Kiviberg ja presidente oli koguni kaks – Toomas Hendrik Ilves ja tema Läti kolleeg Andris Bērziņš. Lätlastelt saadi kingituseks 1888.a valminud ja üle poolesaja kilo kaaluv Liivimaa ajalugu koondav album „Terra Mariana 1186-1888“ („Maarjamaa“) täpne jäljend.

Meie president Ilves alustas oma kõnet kolmes kohalikus keeles ehk siis eesti, läti ja leedu keeles, tänades avaesinejat Julgi Staltet. Presidendid leidsid, et kahel riigil on palju ühist ja et järgmisest aastast on rahagi ühine. Loe edasi: Kuidas ma Viljandi Folgil käisin

Lepingiist ja näide juriidilisest jõust

Pulga Jaan,
maamiis

Eläjiidega sõlmit lepingu omma kimmämbä ku inemiisiga, kiä omma üte suurõ sullõri. Inemiisi elu om võimalik tenu lepingiile. Ma ei kõnõla siinkotsil sukugi Liive Sandorist ja timä virmast. Ma ei kõnõla ülepää inemistega sõlmit lepingiist, kuna noid om alati võimalik kahtlusõ alla panda. Mu jutt käü eläjiidega sõlmit kokkuleppiist.

Üts kõgõ kimmämp leping sai mul sõlmitus sügäväl Vinne aol varõssõga. Oll’ suvõ algus ja hirmus põud. Hain eriti es kasu, kunna es liigu ja kõik eläjä olli puulnällän. Pääväste vahedõga panni ma tähele, et poigõga kanal jääs poigõ vähämbäs. Panni püssä aidasaina pääle ja varsti näi, kuis varõs sitauniku päält üte kanapoja kinni haard’. Mul õkvalt püss peon, aga inne laskmist hõiksi: «Varõs, olgu seo sul viimäne!»

Varõs lask’ kanapoja vallalõ, tsilgut’ uma pitsati lepingulõ kinnitüses ja ma… jäti paugu tegemädä. Kanapoig võtt’ kah elu sisse ja inämb näid es kao. Või-olla et taivadsõ olli ka mii lepingu puult, kuna järgmine päiv tull’ vihm, kunnapoja ronisi lumbist vällä ja süvvä oll’ kõigil küländ.

Tuust aost olõ ma kogõmalda lasknu kats varõst – üte kulli küüdsi vahelt koon kulliga ja tõsõ määndsegi imeliku haavlipõrkõga, tsihe hoobis harakut. Mõlõmba ellivä viil pääväminekuni ja ma sai näide käest andis pallõlda.
Varõssõ ei olõ mu teedä lepingut riknu, kuigi kanapoigi om mul nüüd hulga inämb.

Umbõs säändse vai tsipa keerulidsembä lepingu omma mul kuldnokkõga (paskrästiide vasta), varblaisiiga aiaputukiide vasta, pääsükeisiga kärbläisi vasta, kannu ja partsega tigudõ vasta. Rebästega hiiri vasta ma lepingut es pikendä, kuna väega pall’u om siginenü väljäloorkulle ja ronkõ, noidõga om leping kasulikumb.

Pääleki riksõ repän lepingut, nigu vähägi sai. Ega hummuk oll’ timä pitsat trepi iin, aga kana õks kattõ. Nugistõga lõpõti ka lepingu är ja esäste tuhkritõga piirdsõ lepingut kõvastõ. Imästega jäti tingimusõ samas. Põrõlt om mu elu tävveste rahuldav ja lepinguosalistel kah. Nii tulõgi edesi ellä. Loe edasi: Lepingiist ja näide juriidilisest jõust

Portaal Külauudised kuulutab välja
arvamusartiklite konkursi!

Kas Sa näed probleemi, millest ei räägita piisavalt? Või tahad esile tõsta oma kandi arengut? Ehk on Sulle jäänud silma mõni huvitav aspekt, mida teised pole täheldanud? Oodatud on ka suvised mõttemõlgutused. Kirjuta meile!

Konkreetselt poliitikategemisest kõnelevaid artikleid toimetus ei soovi. Muid teemapiiranguid ega ka mahupiiranguid pole, peaasi, et mõte saaks kirja. Kõik toimetuse avaldamistingimustele vastavad lood lisatakse toimetatuna www.kylauudis.ee arvamusrubriiki.

24. juuliks saadetud põnevamate artiklite autoritele kingitakse päevapääse XXI Viljandi pärimusmuusika festivalile, kuid head arvamusartiklid on oodatud ka edaspidi. Loo juures peab olema märgitud loo pealkiri ja autor. Toimetuse väljavalitud lugude autoritega võetakse eraldi ühendust.

Lood tuleb saata e-maili aadressil aksel.lobu@gmail.com märgusõnaga “Konkurss”. Iga kodaniku arvamus on oluline, räägi meile, mida Sa mõtled!

Mis on ideaalse elu varikatte all?

Seekord paotan Ilmavärava ust, et piiluda värvikireva ja meelõhnas Eestimaa südamesse, külade kõige kaugematesse soppidesse.

Viimaste nädalate jooksul olen mitmel korral sattunud aruteludele, kas maaelu Eestis on üldse enam võimalik.

Üsna huvitav oli kuulata ökosemiootika seminaril noore pere lugu, kuidas kolida kahe pisikese lapsega maale ja ehitada üles oma elamine nii, et pangalaenu pole vaja võtta.

Pere esimeseks suureks tegemiseks oli kuivkäimla ehitamine. See oli suurtegemine ja nüüd on perel kasutada separaatoriga käimla, mis uriini eraldi kogub ja mis peamine – see ei haise. Seejärel rajati pesemisvõimalus. Siis säeti korda ostetud talumaja kaks ülemist tuba, et talv üle elada. Järgmisena on plaanis toiduaed rajada ja ehk ka lähitulevikus loomi kasvatama hakata. Pangalaenuta!

Teine noor ettevõtlik mees kolis maale, kui arstisüsteem tõstis käed – tunnistas, et ei suuda teda aidata. Nüüd elab mees maaliliselt kenas paigas, on toitumas peamiselt toortoidust ning rajab kasvuhoonet toidu kasvatamiseks. On täiesti terve. Ja tuleb muidugi lisada, et loobus haigekassale oma tuludelt maksu maksmisest.

Kolmas mees on veendunud ökoehituse pooldaja. Maja ja saun ning kõrvalhooned teevad kadedaks igaühe, kes neid nägema juhtub. See on unistuste kodu. Mees on läbi raiumas sidemeid IT-firmaga ja kavatseb järgmisel aastal hakata kasvatama lambaid ja teisi elajaid. Ja mis peamine, see mees käib iga päev ringi naeratava näoga. Ta on silmnähtavalt õnnelik.

Neljas mees on seadnud oma elu tiibeti põhimõtete järgi, toit, mida ta sööb, ei ole stressis – selles ei ole tapetud loomi. Tõsi, loomi on majapidamises palju, lüpsikitsed, villalambad, kaks imeilusat hobust ja kassi, kanad ja koertekooslus. Igaühel on oma roll ja loomade kõrvalt on võimalik ka linnas ära käia.

Kõik need eeltoodud näited on ideaalilähedased. Võib öelda, et sellist Eestit me tahtsimegi. Eesti ökoriiki, kus inimesed on vabad pangaorjusest ja teevad seda, mida tahavad. Ja mis peamine, nad on terved ja õnnelikud.

Püüame siiski piiluda ka ideaalse elu varikatte taha.

Kõik need inimesed on noored. Täis tööindu. Jõudu ja vaimuenergiat. Mis saab aga siis, kui nad vanaks saavad? Kolm neist on hetkel üksikud. Kas meie Eestimaa noored naised on valmis loobuma linnasärast, karjääritegemisest rahvusvahelises firmas, laste kasvatamisest lasteaedade ja koolide lähikonnas, poodidest ja ööklubidest? Küllap on, arvan ma.

Aga meie statistika näitab muud, rahvaloenduse järgi on meil tekkinud maale tõesti palju üksikuid mehi, noored naised on linnas või välismaal. Ja maakoole suletakse aina enam.

Kas maale elama kolinud inimesed on siiski linnast sõltumatud? Kirjeldatud juhtumitest kõik neli noort meest omavad kasvõi kaudset töökohta linnas. Sest lisaks enda poolt toodetule vajatakse raha elektri ostmiseks, riieteks ja paljuks muuks. Kaugtöö tegemiseks vajatakse samuti vahendeid ja sageli võivad kulutused transpordile ja arvutipargile ületada saadava tulu. Lisaks ei teki kaugtööd, kui seda pidevalt linnas otsimas ei käi.

Tõsi, maale kolimise lugusid on eestlastel palju, ka vanemast ajast.

Asundustalude rajamine ja kasvõi Siberisse saatmine. Kõike tuli väheste vahenditega otsast alustada. Aga semiootik Kalevi Kull ütleb selle kohta, et just neil kahel juhul oli inimestel maal elamise kogemus tegelikult veel olemas. Oli oskus ehitada ise maja, teha puutööd, harida põldu, kasvatada loomi.

Tänapäeval maale sattunu põhiliseks probleemiks ongi see, et on vahel üks põlvkond inimesi, kes on maaelust loobunud ja pole lastele edasi andnud põliseid oskusi. Ja lapsed pole neid pärinud. Maaelust saab vaid raamatutest lugeda, kuid pole praktilisi kogemusi.

Kogemusi, mis ütleks, et selle asemel, et toidutaimi potis kasvatada võib neid meie metsadest ja niitudelt korjata. Julgust, mis lubaks võtta kohe lüpsilehma või lambad – ilma hirmuta, et need käe all ära surevad. Või oskusi neidsamu loomi ka lihaloomadeks kasvatada, mitte lemmikloomadeks, et neid pärast tappa ei suudeta. Ja eelkõige oskust teha õigeid asju loodusega ühes rütmis.

Küllap oleks selliseid maaleminemise edulugusid vaja koondada käsiraamatuks, õpetusteks, et igaüks ei pea hakkama jalgratast leiutama.

Ja riigil võiks olla huvi maatükke jagada just sellistele iseendaga hakkamasaavatele noortele, just niisama nagu seda tegi Eesti vabariik 1920ndatel. Sest muidu küüdituvad meie noored lihtsalt ise Euroopa riikidesse või Austraaliasse, kus otsast alustada tundub lihtsam ja odavam.

Talendid, kes koju peaksid tulema, on just needsamad maatööd mittepelgavad noored. Ökoriigi ülesehitajad.

Kristel Vilbaste

Einar Eiland: Stagnatsioon hävitab meie tulevikupõlvkonda

Einar Eiland,

kodanik

Meie ühiskondlike protsesside üheks mõõdupuuks on kujunenud stabiilsus. Hoopis vähem on aga räägitud sellest, milleks meil seda stabiilsust vaja on? Siinkohal lähevad ühiskondlikud arvamused lahku – ühtedele on vaja stabiilsust selleks, et mitte midagi ei muutuks. Ühiskonnale on stabiilsust vaja selleks, et luua paremat tulevikku.

Ühiskonna tulevikku saab üles ehitada siis, kui noored ise tahavad ehitada ühiskonna tulevikku. Kui aga ühiskonnas on vaja stabiilsust selleks, et mitte midagi ei muutuks, siis vastandab see võimu noore inimese tulevikuperspektiiviga ja noore inimese tulevikku nähakse pigem väljaspool populatsiooni piire ja selle jaoks luuakse ka vastavad ideaalid. Vaadates meie noorte inimeste lahkumist regioonidest pole kahtlustki, kumma kuvandiga meie riik tegeleb.

Seega oleme jõudnud mõttelaadilise tõkendini, mis takistab põlvkonnavahetust ja seega ei saa toimuda areng, mille tulemusena oleks homne päev parem kui eilne. Seega on aegamisi jõutud nii kaugele, et inimeste peades domineerib eliidile allumisvajadus, mitte arenemisvajadus. Tähtsaks muutub ka see, mida eliit näitena presidendi näol välja ütles, mitte see, milline on reaalne areng ja inimese roll selle arengu tagamisel.

Selline võim saab aga eksiteerida lubatavuse piirides ja lubajaks on rahvas. Meil kipub aga rahvas eksisteerima nendes piirides, mida võim talle lubab. Tulemusena oleme saanud kõikide sõja kõikide vastu ning sisuliselt on see kodusõda, kus rahvas peab olema sõjapõgeniku staatuses ning valitseb poliitilise võimu sektantlus. Sõjaseisukorras on keeruline ka populatsiooni paljunemine ja üksikvanematel on aina vähem aega pühenduda järeltuleva põlvkonna kasvatamisele ja eneseharimisele. Seega on iga järeltuleva põlvkonna vaimne ja füüsiline tervis aina kehvem. See aga kindlustab sektantliku võimu levikut.

Ilmselt oleks ebaõige sellise olukorra loomisel kiita olemasolevat võimu, sest võim on kui haridussüsteem, mis programmeerib inimesi vastavalt käituma. Kui võimu eesmärgiks on programmeerida inimest võimule stabiilselt alluma, siis see vastandub pikemas perspektiivis uuenemisvõime ja inimsusega. Siin on suur vahe – kas noor inimene õpib asjad ära selleks, et alluda paremini võimule, või õpib ta asjad ära selleks, et juhtida riiki ja ühiskonda. Vastavalt sellele luukase ka vastavad õppekavad ja luuakse vastavad pühakirjatekstid. Loe edasi: Einar Eiland: Stagnatsioon hävitab meie tulevikupõlvkonda

Einar Eiland: rahvakogust on saanud võimuruupor

Einar Eiland,

kodanik

Kaleidoskoopilise idiotismi sündroom ei ole mõeldud siinkohal kellegi lolliks või targaks tembeldamiseks, vaid on lugu sellest, kuidas targad inimesed võivad veelgi targemate otsuste seast rumalate või lollide otsusteni jõuda.

Kaleidoskoopilise idiotismi sündroom on sotsiaalpsühholoogiline termin, mis kirjeldab protsesse, kuidas eliit saab säilitada võimu isegi juhul, kui tal igasugune kompetentsus puudub ja on asendatud võimuihaga. Seda kasutatakse reeglina siis, kui ühiskonnas on tunda püssirohulõhna ja võimueliidi pädevuses hakatakse kahlema. Õigemini on ta nagu võimult kukutamise eelne agoonia. Nii on see toimunud läbi sajandite.

Kõige kindlam viis võimu säilitamiseks on luua teatav masin, mis võtaks vastu ühiskonna pahameeletormi ning säästaks võimu eliiti pööbli rünnakute eest ja jätaks mulje, et riik töötab rahva huvides. See masin, olgu selleks siis kas rahvakogu või rahvaportaal, peab töötama kui gaseeritud vee aparaat, mis peale kolme sendi sisestamist peab andma vastava värviga mullivee. Vastavas vaimus saab ta ka projekteeritud ja programmeeritud olema. Eesmärgina peab ta rahvale jätma mulje, et janu kustutamiseks saab rahvas ise vastava mullivee tellida. Tegelikkuses aga selgub, et tegemist on tüüpilise mõttekontrolli süsteemiga. Seda, et tavakodanik saab valiku teha vaid juba ette antud mullivee valikute seast ning hiljem selgub et ka kolmesendinegi on riigi poolt vermitud, siis seda ei tohi tavakodanik märgata. Kogu võimustrateegias on määrava tähtsusega see, kuidas see märkamatult rahvale maha müüa. Selle läbi teostab eliit enda võimu ja kontrolli pööbli üle.

Jääkeldri rahvakogu saaga meenutab seega kaleidoskoopi, kuhu rahvas saab enda mõttekillud kokku koondada. Seejärel asub võimutasand seda kaleidoskoopi keerama ja küsima rahva käest, kas see pilt meeldib või mitte. Otsustada saab aga antud olukorras vaid meeldivuse või mittemeeldivuse tasandilt, mitte teadvuse ja vastutuse tasandilt. Aga meeldivuse või mittemeeldivuse tasandilt tehtud otsused, olgu need mistahes ekspertide nõustatud, viib ühiskondliku enesetapuni. Rahvakogu otsustajad saavad teha valikuid vaid ette antud sundlahenduste vahel, kuid sundvaliku ja meeldivuse või mittemeeldivuse olukorras ei saa arengu vastutust tekkidagi. Ettemääratud tõenäosuse alusel saab rahvakogu aga teha vaid neid muudatus ettepanekuid, milleks ühiskond on informatiivselt ette valmistatud. Mistahes eliit, komisjonid kuni parlamendini välja saavad läbi suruda vaid neid lahendid, millega ühiskonda harjutatud on. Üldise keskmisele riigi arenguvundamenti rajada on aga hullumeelsus ja infoühiskonnas enesetapp. Üldise keskmisest väljaspool olevat teadvust hakatakse pidama aga eliidi ja selle kaudu programmeeritud rahva poolt juba rumaluseks. Rahvas ei taha aga loll olla ja neid ideid ta väljanäitusele ei esita.(see on esimene filter). Kui mõni arendav idee peaks siiski läbi lipsama, siis püütakse see kinni järgmise filtriga, sest eliit on sunnitud tegema otsuseid ühiskondliku keskmise arusaama alusel, kuna ta peab võimalikult paljudele meeldima, sest muidu ta ei oleks eliit ega saaks olla võimul. Seega eksisteerib juba kaks filtrit, mis võimalikud lahendid juba eos rajalt maha võtavad. Sest ettemääratud tõenäosuse alusel teostuvad vaid keskmise otsustajale arusaadavad keskmised valikud. Ja kui on teada, et neid hakkavade realiseerima keskmised ametnikud keskmise finantsvõime tasandilt, siis on muutuste sooritusvõimekus nullilähedane. Loe edasi: Einar Eiland: rahvakogust on saanud võimuruupor

Lapsed ei tea toidu päritolu

Ligi kolmandik Ühendkuningriigi algkooliõpilastest arvab, et juustu tehakse taimedest ning neljandik, et kalapulke tehakse kanast või seast. Üks kümnest põhi- ja keskkooliõpilasest arvab, et tomatid kasvavad maa all, näitab Briti toitumisfondi (BNF) uuring. Küsitleti 27 500 5-16-aastast last. Uuringu tulemused näitavad selgelt, et laste teadmisi toiduvalmistamisest ja tervislikust toitumisest tuleb parandada.

Uuringus oli üllatavaid tulemusi veelgi. Nii näiteks selgus, et kolmandik 5-8-aastasi usub, et leiba ja makarone tehakse lihast. Ligi 20% selle vanuserühma lastest ei tea, et kartulid kasvavad mullas, 10% arvas, et need kasvavad põõsaste või puude otsas.

Samas olid lapsed üsna teadlikud nn taldriku reeglist: 77% algkoolilastest ja 88% põhi- ja keskkooliõpilastest teadsid, et peaksid sööma viis portsjonit puu- ja köögivilja päevas. Sellele vaatamata tunnistas 67% alg- ja 81% põhi- ja keskkooliõpilastest, et söövad neli või vähem portsjonit päevas. Kaks põhi- ja keskkooliõpilast viiest teadis seejuures, et konserveeritud või külmutatud puu- ja köögiviljad selle arvestuse hulka ei kuulu.

Uuring näitab, et murettekitavalt suur hulk lapsi ei söö igal hommikul hommikusööki. Hommikusöögi mittesööjate arv kasvab koos vanusega. Küsimusele „kas sõid sel hommikul?“, vastas 8% alg- ja põhikoolilastest eitavalt. 11-14-aastaste hulgas oli neid 24% ja 14-16-aastaste seas juba umbes kolmandik.

Uuringust nähtub samuti, et kala sööb kaks korda nädalas – nagu soovitatakse – vaid 17% Ühendkuningriigi lastest. Üldse ei söö kala algkooli lastest 16% ning põhi- ja keskkooliõpilastest 20%.

Samuti selgub, et lapsed tahaksid rohkem toitu valmistada: 85% lastest meeldib toiduvalmistamine, kuid 9% alg- ja 11% põhi-ja keskkooliõpilastest ei tee kodus kunagi süüa. Ligi 70% 5-8-aastastest on külastanud mõnd talu, vanemate laste hulgas on neid 80%.

Ühendkuningriik on võtnud ette samme, et laste toidulauda tervislikumaks muuta, seda eelkõige laste teadlikkuse tõstmise kaudu. 3000 Ühendkuningriigi kooli osaleb BNFi tervisliku toitumise nädala programmis, mis aitab lastele taas selgeks teha, kust toit tuleb ning mis on toitumine ja toiduvalmistamine. Nii kasvavad lapsed üles paremate teadmistega selle kohta, kuidas toit nendeni jõuab ning mida tervislik toitumine ja elustiil tähendab.

Plaanitud on ka riikliku õppekava reform, mis muudaks toidu ja toitumise õppe 8-14-aastastele kohustuslikuks. Uus õppekava võimaldaks õpetajatel selgitada, kuidas toitu toodetakse. Lisaks sellele juhivad Leoni restoraniketi asutajad Henry Dimblebyle ja John Vincent sõltumatu koolitoidu ülevaate tegemist, et teha kindlaks, mida on vaja teha selleks, et kõik õpilased saaksid aru, mis on toit ja toitumine.

Ülevaade koostatud uuringu „British Nutrition Foundation, National Pupil Survey 2013. UK Survey Results” põhjal.

Maheklubi.ee

Lastel kujunevad rahaga seotud hoiakud seitsmendaks eluaastaks

Heli Lehtsaar,www.minuraha.ee toimetaja

Emal, isal ja teistel lähedastel on oluline roll laste hoiakute kujundamisel rahaga ümber käimisel, viitab Cambridge ülikoolis hiljuti valminud uuring.

Nii omandavadki lapsed umbes seitsmendaks eluaastaks vanemate igapäevast rahaga majandamist jälgides üldise arusaama rahast.

Veelgi enam, vanemate hoiakud ja käitumismustrid – nii positiivsed kui negatiivsed – võtavad lapsed oma täiskasvanuellu kaasa. Selleks, et laps tulevikus oskaks rahaga vastutustundlikult ümber käia, on vaja nii vanemate head eeskuju kui ka koolist ja kodust saadavat praktilist infot igapäevaste rahaasjade korraldamiseks.

Kuidas ja millal käitumine ja harjumused lastel kujunevad?

Nelja-viie aastaselt mõistavad lapsed, et poest kauba ostmiseks on vaja raha, kuid nad ei pruugi mõista, et erinevad rahatähed ja mündid on erineva väärtusega.

Seitsmeaastased saavad üldjuhul aru, et poest saab sularahaga maksetes vahetusraha tagasi siis, kui müüjale antud rahatähe väärtus on suurem ostetud kauba väärtusest. Niisiis mõistab suurem osa lastest raha väärtust ja oskab raha lugeda.

Seitsmeaastased lapsed on võimelised planeerima, kuid ei tee vahet igapäevaeluks vajalike asjade ja ilusate-toredate, kuid tegelikult ebavajalike asjade vahel. Küll aga saavad nad aru, mida tähendab raha teenimine ja mis on palk. Loe edasi: Lastel kujunevad rahaga seotud hoiakud seitsmendaks eluaastaks

Maaelu vajab vahetust

Võrumaa Teataja arvamuslugu

Lisaks riigivõimuorganite üldisele suhtumisele ellu ja inimestesse vajab ning ootab vahetust maaelu, kus külajoodikud asenduvad kõrgharidusega noortega ja külakeskustest saavad teaduskeskused.

Laupäeval Tallinnas toimunud esimese „Maale elama” messi kogemuse põhjal võib öelda, et kõrgharidusega noorte huvi maale elama asumise vastu on väga suur ja võib eeldada, et see ajas üha suureneb. Maale elama tulemist võib võrrelda varasemate Eestist väljarännetega Venemaale või Ameerikasse, kus tulijaid ootas hektarite viisi vaba maad ja loodust. Just seesugust pilti pakuvad praegu maapiirkonnad, mis on nõukogude ajal ja Eesti taasiseseisvumise järgse aja jooksul tühjaks jäänud. Eestis on vabadust ja maad küllaga, tuleb ainult minna ning elama asuda.
Võrumaal on maaelu muutumise hea näide Rõuge vald, kuhu on viimaste aastatega tulnud elama hulgaliselt noori ja haritud inimesi, ning nagu elu näitab, kus on, sinna tuleb juurde. Omamoodi imega on hakkama saanud Karula vald ja Lüllemäe kool, kus õpilaste arv on viimaste aastatega hüppeliselt kasvanud. Messi ajal tundsid külastajad lausa huvi Lüllemäele teaduskeskuse loomise vastu. Kõik eeldused selleks on nii Lüllemäel kui mujal Kagu-Eestis olemas: piisavalt vabadust lastele kasvamiseks ja piisavalt õhku vanematele kas loomingu või teadusega tegelemiseks. On selge, et kitsas linnakorteris nelja seina vahel, kus lapsed sinust üle karjuvad, on võimatu loome- või teadustööga tegeleda.

Noorte ja haritud perekonnainimeste suur huvi maale elama kolimise vastu nõuab maaelu kontseptsiooni tõsist ümbervaatamist. Kui seni on maapiirkondi peetud madala haridusega joodikute või pättide taimelavaks, kust ahnemad töösturid käivad aeg-ajalt omale odavat tööjõudu hankimas, siis tulevikus on näha, et maapiirkondades elavad inimesed, kes elu Eestis juhivad ja edasi viivad. Linnakorteritesse asuvad aga ümber vähese haridusega tehasetöölised ja ametnikud, kel jääb maal elamiseks puudu julgusest, tahtmisest või teadmistest.

“Külavanemad muutuvas ajas” koolitab külavanemaid oma kogukonna eest seisma

Eesti Külaliikumine Kodukant alustas märtsis külavanematele ja külade eestvedajatele koolitusprogrammi “Külavanemad muutuvas ajas”, et sõeluda välja külaliidritele olulised teemad ning toetada nende suutlikkust oma kogukonna eest seista. Koolituste käigus kohtub osalejatega ka minister Siim Kiisler.

Senised koolitused on näidanud, et täpsemat sõnastamist vajavad külavanema põhiõigused ja kohustused. Vallalt oodatakse külade esindajate teadlikumat kaasamist arengukavade ja planeeringute aruteludesse. Räägitakse koostööst omavalitsusega küla kitsaskohtade lahendamisel ja sellega seonduvate kulude kompenseerimist, näiteks side- ja transpordikulude katteks.

Kodukandi liikumise projektijuhi Külli Vollmeri hinnangul kasvab lähiajal külaesindajate roll ja külade koostöö tähtsus, sest hoogu on saamas kohalike omavalitsuste liitumine. “Mida suurem on vald, seda enam sõltub kogukonna ja külade tugevus eestvedajatest ja koostööst vallaga. Üha rohkem võtavad kogukonnad enda kanda avalikke teenuseid, olles kasvanud abisaajast võrdväärseks partneriks omavalitsusele. Näiteks osutatakse lastehoiu-, heakorra-, hooldus- jms teenused,” sõnas Vollmer.

Esimesel kokkusaamisel käisid Ida-, Lääne-Virumaa ja Jõgevamaa külaliidrid välja mõtte, et külavanematel võiksid üle Eesti olla ühesugused ametimärgid. Tartu- ja Viljandimaa külade esindajate kohtumisel tekkis sellest elav arutelu. Mis saab külavanemate märkidest, mis mõnel pool loodud? Kas kaob külade omapära? Ühe võimalusena pakuti, et üle Eesti võiks olla ühtne, kuuerevääril kantav külavanema märk, paikkondlikku eripära aitab rõhutada külavanema ametiraha. Arutelud jätkuvad, sest aprillis on veel neli kokkusaamist. Juba sel reedel kohtuvad Harju-, Hiiu- ja Läänemaa külaliidrid Endla talus Harjumaal. Õppepäevi toetatakse regionaalministri valitsemisalast.

Lisainfo: www.kodukant.ee

Eesti Külaliikumine Kodukant alustas oma tegevust mitteformaalse liikumisena. 1997.a. asutati organisatsioon ametlikult mittetulundusühingute liiduna, asutajateks 13 ühendust. Liikumisel Kodukant on 21 liiget (neist 15 maakonnaühendust), kelle kaudu ühendatakse ligi 5000 aktiivset maainimest üle Eesti. Kodukant koolitab külavanemaid, kohalikke eestvedajaid ja ettevõtlikke inimesi ning viib ellu erinevaid külaliikumise ja kohaliku arenguga seotud projekte. Organisatsiooni toimib läbi Maapäeva, üldkogu, juhatuse ja tegevmeeskonna.

Einar Eiland: Eesti ametlikuks poliitikaks on olla Euroopa Liidu tõukekeskus!

2012-einareiland

Einar Eiland,

kodanik

Mõni aeg tagasi avaldati valitsustasandil meie riigi edasiarendamise ideoloogia, milleks pidavat olema niinimetatud tõmbekeskuste strateegia. Vähem on räägitud aga sellest, milles selline tõmbekeskustel baseeruv arenguloogika üldse rajaneb ja kus on selle sotsiaalkultuurilised juured. Kui aga väita, et tegemist pidavat olema juba haldusreformi järgmise sammuga, siis võib järeldada, et see protsess on juba pikemat aega kestnud. Kui nii, siis millal oli selle protsessi algus ja milline on selle haldusreformi tõeline sisu?

Selleks, et sellest aru saada, peame vaatama minevikku ning mida kaugemale vaatame, seda selgema pildi toimuvast saame. Selge on see, et kristlusest kui meie ühiskonna eksistentsikoodist me mööda vaadata ei saa. Just seda sotsiokultuurilist algoritmi on meil hakatud pidama omaks ja ainuomaseks. Kui aga vaadelda selles sotsiokultuurilises keskkonnas toimuvaid protsesse, siis selgub, et maailma ajaloost on kujunenud ressursside kontsentratsiooni ajalugu. Võimu ülesandeks on selle ressursside kontsentratsiooni korraldamine ja meie aladel on seda korraldatud juba ristirüütlite ajast saadik – kõik ikka selleks, et võim saaks ennast realiseerida läbi jagamise ja valitsemise printsiibi. Kuid teisalt, mida kaugemal saab olema võim, seda võõramaks ta muutub ja seda rohkem tegeleb võim valitsemisega, mitte ühiskonnas toimuvate protsesside juhtimise ja probleemide lahendamisega. Tänapäeva ühiskonnas peab võim aga olema probleemide lahenduste pakkumise vahendiks, mitte valitsemise vahendiks.

Selleks, et saavutada võimu, peab teineteisest eraldama kõike. Inimene tuleb eraldada riigist, riik rahvast, tööline ettevõttest, inimesed teadmistest, patsient arstist, ettevõtted ülikoolidest jne. Just seda mõtet on kandnud haldusreformid Mõõgavendade ordu ajast alates ja mida on jõudumööda asendatud n-ö müügivendade orduga. Mida paremini ühiskonda killustada, seda suurem saab olema võim. Selleks tuleb rakendada anastatava maa kõige paremate poegade teadmisi ja oskusi ning nad on alati nõus selle mänguga liituma, sest õukonnateadlaste perekonnad vajavad toitmist. Loe edasi: Einar Eiland: Eesti ametlikuks poliitikaks on olla Euroopa Liidu tõukekeskus!

Kas kolhoosikord või mõisaaeg?

Heiki Hepner, Kohila Metsaseltsi juhatuse liige

Eesti Vabariigi taastamisel oli üks põhimõttelisemaid otsuseid tagastada maaomand nende endistele omanikele. Kolhoosid likvideeriti ja omanikud said tagasi selle, mis neile või nende esivanematele enne NL okupatsiooni kuulus. Kuid kahjuks on enam kui 20 aastat tagasi alustatu jäänud lõpetamata. Maaomanikul puudub võimalus otsustada oma maal jahindusküsimuste üle. Sisuliselt säilitati jahinduses kolhoosikord, mille kaitsjad ähvardavad avalikkust mõisaaja tagasitulekuga.

Tänase jahindussüsteemi eest võitlejad, kes peavad kehtivat seadust maailma parimaks jahiseaduseks, on maaomanikke süüdistanud mitmes surmapatus. Kõige rohkem on kõlama jäänud väide, et maaomanike seisukohtadega arvestades ootab meid mõisaaja tagasitulek. Selle väite kinnituseks proovitakse näidata, et jahiseaduse kaasajastamise taga on välismaalastest suurmaaomanikud. Milline on olukord tegelikult? Võtame kõigepealt vaatluse alla välismaalased. Eesti erametsaomandist ümmarguselt kolmveerand on füüsiliste isikute omanduses, välismaalased moodustavad omanikest ühe protsendi. Veerand metsamaast on juriidiliste isikute omanduses. Kui palju seal omanike hulgas välismaalasi on, täpselt ei tea, kuid kindlasti neid on. Võib vaielda selle üle, kas see on hea, kui väliskapital meie majanduses osaleb, aga on ilmselgelt kahepalgeline heita seda metsaomanikele ette. Eelmisel aastal Eestis jahti pidanud jahimeestest veerand olid välismaalased. Ja neid ei toonud Eestisse maaomanikud, vaid tänased jahindusorganisatsioonid. Metsaomanike hulgas on välismaalaste osakaal kindlasti oluliselt väiksem. Loe edasi: Kas kolhoosikord või mõisaaeg?

Raha kogutakse reisimiseks, pensioniks ja igaks juhuks

Heli Lehtsaar,www.minuraha.ee toimetaja

Finantskirjaoskuse uuringu põhjal on praegu veidi üle pooltel eestimaalastest sääste. Kõige suurem osa säästjatest (24%) kogub reisimise ja hobide jaoks, konkreetse eesmärgita paneb raha kõrvale pea sama palju inimesi ja 22% kogub pensioniks lisaraha.

Kogumise eesmärkidena nimetati veel eluaseme remonti või ümberehitust ja nn matuseraha (mõlemad 19%). Oma tervise parandamiseks ja rõivaste ostmiseks kogub võrdselt 16% inimestest. Pea sama paljud (15%) panevad raha kõrvale lähedaste abistamiseks ja laste või enda hariduse finantseerimiseks. Väiksema osakaaluga on kogumine kodumasinate, elektroonika või mööbli ostmiseks ja alla 10% kogub auto või eluaseme ostmiseks.

Noori huvitavad riided, vanemaid pensioni lisaraha

Kogumise eesmärk on loomulikult väga personaalne, kuid sõltub ka vanusest. Näiteks kogub reisimise ja hobide jaoks kõige rohkem 30-39 aastastest (36%), rõivaste ja jalatsite ostmiseks panevad raha kõrvale kõige rohkem 18–29 aastased. Huvitav on, et hariduse jaoks ei kogu usinaimalt mitte noored, vaid 40–49 aastased. Tõenäoliselt on see seletatav kahe asjaoluga: esiteks kogutakse täiskasvanuikka jõudvate laste koolitamiseks ning teiseks enesetäiendamiseks, et tööjõuturul läbi lüüa.

Pensioniks lisaraha kogumise vajadus saab selgeks alles pensioniea künnisel: kui näiteks 40-49 aastasest paneb sel eesmärgil raha kõrvale 15% ja noorematest veelgi vähem, siis 50–59 aastaste seas on protsent juba 28 ning 60-69 aastastest panevad pensioniks lisaraha kõrvale peaaegu pooled. Kahjuks on mõned aastad enne pensionile jäämist riskantne investeerida nii, et see pakuks vähemalt inflatsiooniga sarnast tootlust, sest selliste investeeringute minimaalne pikkus peaks olema vähemalt viis aastat. Järelikult tuleks pensioniks lisaraha kogumisega alustada aastakümneid varem.

Loe edasi: Raha kogutakse reisimiseks, pensioniks ja igaks juhuks

Unistus korras Eestist

Aga kui ta on kord käes, kui ta on kord olemas ja oma, siis on ta üks parimaid asju üldse. (T. H. Ilves)

Teeme Eesti juubeliks korda! Nii hõikas Eesti Vabariigi President pühapäeval pidulikul kontsert-aktusel. Need sõnad läksid hinge ja panid mõtlema (unistama), missugune võiks olla täiesti korras Eesti viie aasta pärast.

Alustan lastest. Vaadates samal kontserdil säravaid imearmsaid pisikesi inimesi tundus, et neil pole häda midagi. Kui tahavad, jooksevad ringi, kui tahavad, mängivad ja kui igav hakkab, siis kutsuvad sõbrad külla. Aga! Korras Eestis riigil oleks jõudu toetada last rohkemaga kui 20 eurot kuus. Samuti oleks renoveeritud kõik mänguväljakud, lastel oleks olemas kõik vajalikud õppevahendid. Lapsed ei peaks muretsema, kas nad ikka saavad teatrisse, klassi väljasõidule või huvialaringi minna. Lapsed ei peaks muretsema ei kodu- ega koolivägivalla pärast. Korras Eestis teaks lapsevanem alati, kuidas ta lapsel läheb, millest ta mõtleb, mida tunneb. Korras Eestis julgeks laps panna käed ümber emme ja issi ning öelda neile, kui toredad nad on ja kui väga ta neid armastab.

Noortel oleks korras Eestis palju lahedaid kohti (noorteklubisid), kus sõpradega kokku saada ja midagi teha (musitseerida, sportida, maalida, väidelda …). Korras Eestis oleks alkohol, tubakas ja narkootikum noorte (aga ka vanemate inimeste) hulgas tabu, mida ei puututaks. Korras Eestis oleks kõikidel noortel toetavad vanemad, ustavad sõbrad (ehk armas kaaslanegi), võimetekohane haridus, rahuldustpakkuv hobi. Korras Eestis julgeks (tahaks) noor suu lahti teha ja ka oma hääle kõlama (kehtima) panna. Noor teaks, kes ta on, mis ta teeb ja mis temast saab. Loe edasi: Unistus korras Eestist

Iseseisvuspäev kui miilitsate ja punkarite laulupidu

Einar Eiland,
kodanik

Kui ennem lõid inimesed brände, siis nüüd loovad brändid inimesi. Tänaseks on tekkinud erinevaid käitumisstereotüüpe niivõrd palju, et inimesed ei jaksa neid enam tarbida. Olgu selleks kas poliitikud, poliitilised platvormid, pensionisammaste müük või SMS-laenud. Oleme loonud tarbimisühiskonna, mis eksisteerib kui hipodroom, kus teleekraanilt saame näha lakeide, kaskadööride ja džokide võiduajamisi ja kus aeg-ajalt keegi ennast võitjana võib tunda.

Selle tarbijana jääb inimestele vaid valik – kelle poolt olla ja teha panus, et võitjaga samastuda. See palagan aktiviseerub just riigipühadel, sest see võimaldab võimu prioriteete rahva identiteediga paremini asendada ehk teisisõnu olla rahvale müüdavam. Selle ühiskonna valuutaks on tähelepanu. Sellega määravad inimesed võitja. Aga mille nimel või mis on selle põhjuseks, ei kuulu enam arutelu alla, sest tähtsad on panused mitte arutelud. Tulemusena vastandatakse poliitika elu ja mõtlemisvõimega. Nagu näha on see õnnestunud, sest meile kinnitatakse igapäevaselt, et meie ühiskondlikud probleemid on paratamatus.

Nagu turureeglid meile ütlevad, siis selleks, et paremini müüa, peab oskama rünnata enda turukonkurente. Kaasvaraks oleme saanud kodusõja kõikidel ühiskonna tasemetel. Lahinguedu mõõdupuuks on aga majanduslik efektiivsus, kus eelarve kaudu on pandud tuletõrjujad konkureerima arstidega, arstid õpetajatega, linnad maapiirkondadega, autod bussidega, bussiettevõtted elektrirongidega, ministeeriumid kohalike omavalitsustega Reformierakond Keskerakonnaga jne.

Loe edasi: Iseseisvuspäev kui miilitsate ja punkarite laulupidu

Jahiseaduse eelnõu peab lähtuma eluslooduse igakülgsest kaitsest

Seoses keskkonnakomisjonis arutlusel oleva jahiseaduse eelnõuga, esitas Eesti Loomakaitse Selts riigikogus peetud keskkonnakomisjoni erakorralisel istungil omapoolsed ettepanekud, mis lähtuvad eelkõige eluslooduse igakülgsest kaitsest. Eelnõu tõsisemateks probleemideks on metsloomade arvu piiramatu loodusest eemaldamine majanduslikul eesmärgil, küttimismahtude otsustamine riigi kontrolli alt väljas oleva organi poolt ning jahikoerte katsetamine ehk nende oskuste testimine elusat metslooma kasutades. Loe edasi: Jahiseaduse eelnõu peab lähtuma eluslooduse igakülgsest kaitsest

Millega seletada waldorfkooli populaarsuse kasvu?

Külli Volmer,
õpetaja

Mida tempokamaks, kirjumaks ja virtualiseeritumaks muutub elu meie ümber, seda enam lapsi leiab tee waldorfkoolide juurde. Miks? Sest täiskasvanuina võime me eelkirjeldatud maailmaga enam-vähem hakkama saada, laps aga ei saa sellega hakkama, sest inimtaime kasvamine vajab rahu, soojust, järjepidevust, käegakatsutavat tegelikkust ning täiskasvanute selget arusaamist sellest, kuidas areng toimub.

Näiteks – et liigvarasele intellektuaalsele arengule rõhudes maksame hiljem lõivu nii nõrga eluhuvi kui tervisehäiretega. Waldorfkoolid ja lasteaiad panustavad rahulikult ning kivi kivi haaval kõigepealt baasoskustesse, seejärel pealisehitusesse. Waldorfkooli õpetaja julgeb võtta aega ning olla olulises põhjalik. Muuseas, mitte ükski tööga seotud Eesti vanasõnadest ei kinnita vastupidise toimimisviisi mõistlikkust!

Waldorfkool on tegutsev kool. Terve laps on eelkõige tegutseja, kelleni praktilised maailmatõed jõuavad läbi tegutsemise. Tegutsemisviisiks on ka oma käega kirjutatud – illustreeritud ainevihiku koostamine, selmet ettetrükitud töövihikus lünki täita. Kool on ajast aega lastele pakkunud seda, milleni kodu ja lähiümbrus ei küüni. Näiteks agraarühiskonnas kirja- ja rehkendusoskust ning laiemat maailmapilti. Seejuures ärgem unustagem, et vahetu kontakt maailmaga nii nagu ka praktilised eluoskused olid neil lastel loomulikul viisil olemas. Loe edasi: Millega seletada waldorfkooli populaarsuse kasvu?

Puusuusk ei ole libe

Kevad tuleb salaja ja pikkamööda, just nii pooluniselt, nagu tegutsevad sõbrad mu akna all.

Täna hommikul, kui magamistoa kardina eest lükkasin, märkasin, et olin ärganud koos mu akna all elava põldvarblasega. Pesakastiavast pisteti parasjagu välja pisike hall nokk. Peaaegu oli selles nokas näha tiibadeni ulatuv haigutus. Panin pea tagasi padjale ja jäin jälgima, mis edasi saab. Lähima viie minuti jooksul venis pesakastiavast välja pea ja tasapisi ka kukal. Lind aina venis edasi. Tasapisi tuli, kael ja ülaselg, ühel hetkel vajus välja üks tiib… Ja tundub, et sel hetkel sai varblane aru, et mingit äratuskella kinnilöömise võimalust enam ei ole ja vurrdi läks ta lendu… Hetke pärast askeldas ta juba linnusöögimajas, tõstis sihvkasid siia ja sinna.

Rõõmsalt naeratama paneb see pilt vist igaüht. Mina igatahes tundsin end täiesti ära.

Eks selline lirtsuv-lumine ilm ongi ühtviisi laisk ja soe. Rabelemiseks pole nagu mingit põhjust, nälg ei näpista.

Aga nii, nagu lindudel, kihutab inimese ühel hetkel õue uudishimu. Uudishimu näha, mis teised teevad. Ja nii me läheme.

Ja kuigi sellise ilmaga on vilets suusatada – lumi pakib suusatalla alla, iga väärsamm toob kaasa märja kinda või püksipõlve, lähevad meist paljud suusatama. Sest selline ilm on enamasti nii põnev, et lihtsalt ei saa õue minemata jätta.

Just suuskadest tahtsin ma seekord rääkida. Vanadest headest puusuuskadest. Loe edasi: Puusuusk ei ole libe

Mille võrokõisi lippu vaia om?

Kaplinski Jaan,
kirämiis

Mõni aastak tagasi ma kai, et Eestimaale om tulnu pall’o egätsugutsit lippe: bensujaamul omma lipu, kaubamaiul omma lipu, kinkäl kõigil viil. Tull’ mõte, et Eestimaa omgi nigu rohkep egätsuku äriseltse ja firmade käsih, omgi rohkep näide ku eesti rahva uma.

Rahvuslipp vai riigilipp, tuu vana hää trikoluur om illos lipp, a timä kõnelas toda, et om olemah Eesti riik ja rahvas. A tollest, et Eestih om mitut muudu rahvast, omma saarlase ja setokese, virulase ja võrokese, tuu vana hää lipp joht ei ütle. Tä om riigilipp, ei ole kodolipp, maalipp.

Tarto-Võro suurtii pääl om sildikene «Vana Võromaa». Tuust sildist sõida ma egä nätäl müüdä, ku Saberna poodih käü. Ja sis ma mõtle, et võissi Saberna poodi man ka olla üts lipp, miä kõnelesi, et olemi jo Võromaal.

Võro liinah võissi ka riigi ja liina lipu man mõnel kotsil tuu vana Võromaa lipp olla. Mu meelest piässi tuu lipp olema just vana Võromaa lipp, niida, et Põlva vai Hargla inemise ka võissiva tedä umas pitä ja üles nõsta.

Mu vanaesä om peri Eoste küläst Põlva lähkölt, a suguseltsih ei ole konagi peet hinnäst põlvakeisis, iks võrokeisis, umma kiilt võro keeles.

Mi aol om umandus (omand) küll nigu suur ja tähtsä asi, a seo tähtsä as’aga om nii, et egälütel om inäpvähäp sammamuudu umandus. Ole-i suurembat vahet, kas inemine eläs Viruh vai Võrol, Hiiumaal vai Inglismaal, as’a omma väegade üttemuudu. Samasugutse autu, ii-päädi ja aifõuni, läpäkä ja leevämassina. Sis omgi hää ja illos, ku meil om ka midägi, mis om inne mi ja ei kinkägi tõse uma. Uma kiil, uma lipp, uma nimi, uma pere…

Nii et luuta om, et ilosal suveaol joba saami Võromaal nätä inemiisi uma lipu all Umma pito pidämäh vai mõnda Võromaa seltskunda tuu lipuga kohki marsmah vai timä all laulu vai tandsu löömäh.

Uma Leht

Kust algab meie kultuuri allakäik?

Einar Eiland,
kodanik

Kultuuri allakäik hakkab sealt, kus lõppeb ühiskonna huvides toimiva keele ja kirjasõna levik. Ehk sealt kus kirjasõna ei täida kultuuriruumise enam sellele kultuurile omast harivat rolli ja seega ei täide enam ellujäämiseks vajalike kogemuste edasikandja rolli. Seega lakkab meie klassikaline kirjandus toimimast kultuurilise regulaatorina, rääkimata ajakirjandusest, mis suunaks ja tagaks inimese ja ühiskonna arenguprotsessi. See lõhub meie ajaloopärandist arusaamist ja võimalust õppida minevikust. Tulemusena lõhestab seega ühiskonna kultuuritraditsioone kui kogemuste kogumit ellujäämise eesmärgil.

Meie oleme aga loonud haridussüsteemi, mis süsteemselt hävitab eesti rahvusriiklust. Sest kuidas muidu suudame rahumeelselt pealt vaadata orjandusliku korra legaliseerimist, kus naabrimees peab Soomes tööl käima ja noored on õnnelikud kui saavad järgida sama käitumisstereotüüpi. Et olukorra moraalset vastuvõetavust leevendada tuleb aga Oksanenist kujundada eesti rahvuskultuuri kandja. Vabandan väga kuid see on saama hea kui asendada Vigala Sassi õigeusu preestriga või vastupidi.

Selle allakäigu peamine põhjus seisneb selles et kui me räägime Eesti kultuurist ja ühiskondlikust arengust, siis me ei saa enam aru, millest me räägime, mida me tahame ja mida tuleks teha et olukord muutuda või areneda saaks. Seega me ei suuda enam tuvastada, mis meie ümber toimub ja ümbritsevast arusaamine puudub ! Kui arusaamine puudub, puudub ka vastutusvõime ja protsesse iseloomustab paratamatu isekulgemine. On vaid rida mõttekilde, kes kõik karjuvad et temal on õigus. Seega ei saa kultuur kui kogemuste kogum ellujäämise eesimel enam tekkida. Loe edasi: Kust algab meie kultuuri allakäik?

Võrokõisi kimmä ütelüse

Kalla Urmas,
keeleuurja

«Kimmä ütelüse» võistlus and’ hää saagi. Hindamisõs om saadõt esisugumaidsi asjo. Om vannosõnno, miä iks viil rahva siän elässe; om «peris» ütelüisi ja om viguriidsi lausit, miä omma kas nimelt vällä mõtõldu vai esihindäst sündünü. Vanasõna om tuu, miä ütles, kuis as’a ilman omma vai kuis näidega tulõ ümbre kävvü.

Ütelüs kitsamban mõttõn käü tuu as’a kotsilõ, minka ütlejäl parajidõ tegemist om, olku tüü man vai jutu sisen.
Tuu vaihõtegemine näide katõ sordi vaihõl esi alati väega kimmäs ei olõ. Näütüses olgu vanasõna: «Ega must muudu jätä.» Taa om sääne hoiatus, et võit pruuki nigu elotarkust kõgõ ilma kotsilõ, a saat üldä ka jutu sisen tuu inemise kotsilõ, kinkast kõnõlõt.

Siin kirätükün võtassi ette rohkõmb nuu «peris» ütelüse, eesti tiidüskeelen kõnekäänud. Ütelüisi omma keeleinemise hoolõga kor’anu ja küländ om olnu ka keelekõnõlõjit hindit, kiä omma ütelüisi kirja pandnu ja tiidüsasutuisilõ saatnu. Tiidläisil om kokko pant Eesti kõnekäändude ja fraseologismide andmebaas Justkui ja tuu om Internetin ülevän.

A iks om ka «Kimmäs ütelüs» toonu mano hulga sääntsit ütelüisi, midä tuust andmõkogost vähämbält Võromaa kihlkundõ jao sisest ei lövvä. Näütüsest säändse:
Nika kurg ärki koolõs, ku suu sulas (ku piät midägi hirmsa pikält uutma).
Päts es näe pääväminekit (leevä- vai saiapäts sai ruttu otsa).
Nigu kööme köögipõrmandul (mõnõ väiku ja tähtsüseldä as’a kotsilõ).
Taa nõsõs nigu valgõleib (ku noorik nakas jo last uutma).
Seerejuusk ku suurebäsel (pikki siiriga tütrigu kotsilõ).
Ega mi olõ-i vana, mi olõ varra sündünü (vanõmba noorõlõ).
Sõs om kül kuu nelläkandilinõ (ku määnegi ilmvõimalda asi piäs täüde minemä).

Või-olla om keelekorjajilõ jäänü üles andmalda sääntsit ütelüisi, midä pall’o prostas vai ropus peeti. A no kirotas rahvas julgõmbahe ja omma nuu kah nakanu vällä tulõma. Näütüses:
Kundsa tsiht, a nõnna kargas (peeru kotsilõ).
Taa om nigu paiukoorõga putsi paikaminõ (ku määnestki vanna asja paigatas, ku ollu mõistlikumb joba vahtsõnõ osta).
Uma käsi käänd, uma perse pidä (ummõlustüü tegijä ütel’, ku häste vällä es tulõ).

Võrokõsõ omma ka vanahusõ ja koolu kotsilõ säänest nall’a visanu, minka piät ette kaema, kuna vai kinkalõ tuud kõnõlda. Nigu:
Häid hambit taalõ liiva süvvä (kadonukõsõ mälehtüses).
Sinno olõs nigu matmisõga ildas jäädü (kiä näost väega är om jäänü).
Ku saata sinno surmalõ perrä, võit sada aastat ellä (aiglasõlõ inemisele).
Loe edasi: Võrokõisi kimmä ütelüse

Venelased

Arved Breidaks,

lõunaeestlane

Jõulueelsel reedel suheldi Värska veepargi basseinides ja saunalavadel päevasel ajal üksnes vene keeles. „Pool Pihkvat on siin,“ sõnas üks neljakümnendates perepea, kellega kerget juttu tegin.

„Oleme siin olnud viis päeva,“ jätkas pihkvalane, kelle nime ma ei küsinud. „Ei, me pole siin esimest korda, tegime aastase viisa ja nüüd käime tihti.“

Eesti on keskklassi venelaste silmis saanud nõutud reisisihtkohaks ja venelased muutunud soositud klientideks. Värska sanatoorium toob kohale Pihkva kliendid, Tallinn meelitab aastavahetuseks rongide ja lennukite kaupa lõbutsejaid Piiterist kui Moskvast.

On välja mõõdetud, et keskmine Vene klient kulutab Eestis rohkem raha kui keskmine soomlane. Seega tasub tema nimel pingutada. Pealegi on venelasi hulga rohkem kui soomlasi ja seega raha, mida Eestis läbi lüüa, on venelastel summaarselt samuti enam.

Võrus oli kord ühe kortermaja seinale kraabitud loosung: „Venelased majast välja“. See oli kellegi ärkamisaegne emotsionaalne purse, mis püsis seal seinal pikki aastaid. Koolides hakati vene keele õppele viltu vaatama.

Venelasi ei sallitud tol ajal juba selle pärast, et defitsiidi-aastatel käisid petserlased ja pihkvalased Eestis poode „rüüstamas“. Rääkimata sellest, et Eesti põllumajanduse toodang müüdi vägisi Venemaale, samas kui kodustel lettidel haigutas tühjus.

Kuuldavasti saavat praegugi Värska poes piimakülmik ennetähtaegselt tühjaks, kui bussitäis venelasi enne kojusõitu seal peatuse teeb. Aga see ei tee kedagi vihaseks. Nüüd on venelastel pakkuda seda, mida nende vanematel veerandsada aastat tagasi polnud – kõva raha.

Aeg muudab inimesi ja inimesed muudavad aega. Kuigi ametlikud Eesti-Vene suhted on jäätunud, on normaalsete inimeste omavaheline läbikäimine parem kui iial varem pärast Nõukogude Liidu lagunemist. On vaid aja küsimus, millal suhtumise muutus jõuab ka ametlikule tasandile.

Maailma muutumise mõtteid mudides

Aksel Lõbu,
noor ajakirjanik

Hoiatuseks inimestele, kellel närv kergelt mustaks läheb: see on üks järjekordne kõiketeadjalikult ennasttäis aastalõpu kokkuvõttev kirjutis. Võiksin meie ajaarvamise järgsete aastate mahus seda teha, nii sisukas on aasta 2012 minu jaoks olnud, kuid katsun ennast piirata. See mõtteavaldus on rohkem ajendatud emotsioonidest ja noorusele omasest ikka ja jälle korduvast silmade avanemisest. Ma loodan, et lugejad seda sellisena ka võtavad: mitte arvamusartikli, vaid pigem tunnetusartiklina.

Paratamatult pean rääkima poliitikast ja ühiskonnast, kuigi hea meelega võtaksin ette ja teeksin mõne muretu kultuuriarvustuse. On olnud erakordne aasta. Kevadel olin entusiastlik ja avaldasin lootust, et rahvas tõuseb. Nüüd on unelev rahvas ärganud. Lõpuks jõudis rahulolematus punkti, kus otsustati massides meelt avaldada: kõrgkoolide reformimine, ACTA, õpetajate palgad, meditsiinitöötajate palgad ja nördimapanev poliitika on kõik meeletud motivaatorid olnud rahva aktiviseerumiseks.

Ma ei osalenud laulvas revolutsioonis, Balti ketis, Toompea kaitsmises jne, sündides alles 1992. aastal. Minu jaoks on erakordne ja esmakordne näha, et eestlane ei jaksa enam allaheitlik olla. Sugugi mitte kõigega ei pea nukralt leppima. Kuidas tehakse meeletuid pingutusi, et rahval oleks oma riigi silmis väärtus. Et kodanikuks olemine oleks väärtus, mida me tajume ja kasutame väärikalt, hoolimata sellest, kas me esindame ennast või teisi. Jah, ma ei karda neid mõtteid ikka ja jälle korrata ja ma ei häbene oma tohutut entusiasmi selle mahamaetud ja väljakaevatava Eesti potentsiaali osas.

Loe edasi: Maailma muutumise mõtteid mudides

Võtab ohkama

Arved Breidaks,

lõunaeestlane

Lähematel päevadel kostab palju ohkimist selle üle, miks küll ometi on jõuluaeg ainult üks kiirustamine. Küll tahaks hoopis perega koos olla, nautida kvaliteetaega, mitte poes kassasabas seista, nagu paljud seda neil päevil teevad.

Tarbimise ja seda saatva närveldamise haripunkt on kätte jõudnud. Poodlemine, jõulupeod koolides, lasteaedades, asutustes, kodused ettevalmistused pikkadeks pühadeks, osturetked kingituste otsimiseks, sugulaste külastamine. Igal aastal üks ja see sama.

Kui paarkümmend aastat tagasi jõulud jälle ametlikult lubatuks said, tekkis paljudel raskusi uues olukorras orienteerumisega. Eriti neil, kellel varasem kokkupuude jõuludega puudus. Kirikus käia oli populaarne, kuid kas kodus tuleks jõulu ajal olla sama surmtõsine kui kirikuõpetaja kantslis või peaks hoopis rõõmustama jeesuslapse sünni üle, oli raske otsustada.

ETV näitas noil päevil valdavalt süvakultuuri, mis oli täielikuks vastandiks vana-aasta õhtu lõbusale estraadikavale. Kas pidulauas on pits viina lubatud või on tegemist pühaduse teotusega? Vanemad ei osanud otsustada, kas lastele peaks tulema jõulu- või näärimees, lapsed muidugi lootsid, et tulevad mõlemad. Võttis ohkama.

Hiljem, kui kaubandus arenema hakkas ja inimesed rikkamaks said, muutus ka jõulude iseloom hoopis lõbusamaks. Ühtlasi sai heaks tooniks ohata selle üle, kuidas kaubandus on jõulud, selle koduse püha, ära rikkunud. Kuidas kõik on kommerts, kasumi peal väljas jne.

Nüüd sellist ohkimist enam väga palju ei kohta. Et novembri lõpus seatakse kaubamajad jõuluehteisse, ei pane enam kedagi imestama. Kapitalism ikkagi.

Palju moodsam on nüüd ohata, kuidas üle pea kasvanud jõulukohustused röövivad kogu aja. Kuidas jõulude õnnestumiseks tehtav eeltöö võtab kogu energia.

Jõulude olemus on aja jooksul muutunud, kuid üks on jäänud – ohkamine. Aga võibolla me teisiti ei oskagi. Häid jõule!

Avatud disainiga tehnoloogilise sõltumatuse poole

Madis Org kirjutas tulevikutrendide kohtumispaigas “Fututuba” avatud disainist ja tehnoloogilisest sõltumatusest.

Kas vahel ei aja mitte närvi, kui avastad, et näiteks nõudepesumasina mingi väikese ja lihtsa vidina katkiminemise korral tuleb selle vahetamise eest välja käia naeruväärselt suur summa? Või kui sinu aasta eest soetatud tuttuuel telefonil mingil põhjusel uuemad programmid ei käivitu? Paraku on paljude tehnoloogiaettevõtete ärimudel just selliselt üles ehitatud, et põhimõttelt lihtsad komponendid on disainitud keerukaks, et neid saaks asendada vaid sama firma toodanguga ja/või need komponendid on disainitud suhteliselt lühikese elueaga (tihti napilt pikema elueaga, kui toote garantiiaeg), et vastavaid tooteid piisava tihedusega asendataks. Tegu on erinevate ärivõtetega (näiteks kavandatud iganemine), mis üksiku ettevõtte seisukohast võib küll suuremat kasumit tähendada, kuid ühiskondlikult laiemalt põhjustab süsteemi ebaefektiivsust, suuremat keskkonnakoormust ja põhjendamatuid kulutusi lõpptarbijatele.

Kas tänapäevases Lääne ühiskonnas on üldse võimalus mingitel alternatiivsetel mudelitel, kus kõikvõimalikud tooted on arendatud kestma ja on lihtsalt parandatavad? Üks selline mudel, millel on kindlasti potentsiaali aidata kaasa säärastele arengutele, on avatud disain (ingl k open source hardware design), kus teatud teemade ümber tekitatakse kogukond, mis koosneb abivajajatest ja abipakkujatest, ning mille tulemusena toodetakse kõigile vabalt kasutatavat teavet. CNNMoney kirjutab, kuidas tarkvara maailmas on avatud lähtekoodi (ingl k open source) liikumine sellise nime all tuginedes levinud juba alates 1998. aastast, kui Netscape tegi oma otsingumootori Navigator lähtekoodi kõigile avalikult kättesaadavaks. J. Hagel ja J. S. Brown märgivad aga samas artiklis, et vabavaraline liikumine laieneb lähitulevikus tarkvaralt muudele tehnoloogiavaldkondadele nagu riistvara või masinaehitus. Esimesed pioneerid selles valdkonnas juba tegutsevad ja käesolev kirjatükk keskendubki ühele – Open Source Ecology (OSE, eesti k avatud disainiga ökoloogia) – liikumisele, mis viimase kahe aasta jooksul on suutnud ära teha üllatavalt palju. Edasi loe juba siit.