Ei ole vist eestlast, kes poleks kasutanud selliseid väljendeid nagu “Ah, mine sa ka metsa!” või “Sa võid oma jutuga metsa minna!”. Ilmselgelt ei mõelda neil juhtudel meile armsaks saanud looduskeskkonda minekut, vaid pigem tõrjutakse teist inimest või tema juttu ega taheta rohkem sel teemal rääkida. Ebaõnnestunud tegemiste puhul kiputakse aga ütlema, et “asi läks metsa!”.
Tegelikult peaksime me metsas käima oluliselt rohkem, kui me seda oma elu jooksul teeme. Ja sõpru-tuttavaid sinna ka sõna otseses mõttes saatma, sest kiire elutempo tõttu ja inforohkes elukeskkonnas on meist paljudest nüüdseks saanud üsna mugavad, kergesti ärrituvad ja närvilised ilmakodanikud.
Lapsed satuvad metsa harva
Kust said ammustel hallidel aegadel tasakaalu ja jõu meie esivanemad? Vastus on: ikka loodusest. Mets, meri ja põllumaa toitsid ja katsid, andsid meelerahu ja elujõu, kui see kippus raugema. Nüüd käime aga arstide, psühholoogide ja terapeutide juures, et sisemist tasakaalu saavutada, vaatame loodust telekast ja kosutame keha soojas mullivannis mõnes arvukatest spaahotellidest.
Kõik on ju tore, aga kui palju meie, linnastunud inimesed, üldse metsa satume? Sügisel mõnikord seenele-marjule, talvel toob mõni üksik meist ise metsast jõulupuu, kevadel murrab mõned pungades oksad vaasi jne. Pole kahtlustki, et paljude linnainimeste jaoks ei tule nimekiri kuigi pikk.
Hoopis kurvem on aga see, et kasvav põlvkond – meie lapsed – satub metsa meist veelgi harvem. Neil puudub ka selline metsasolemise kogemus nagu minuvanuste põlvkonnal ja vanematel, kes omal ajal bussitäite viisi metsa istutama-külvama viidi ja kes ekskursioonidel ikka metsa ääres telklaagris magasid.
Juba ammu enam ei kasutata väljasõitudel väljendit “metsapeatus” ja olgem ausad – eks see ole ka keskkonnasõbralikum, et loodust enam nii ei reostata. Ent tunnistama peab sedagi, et valdav osa tänapäeva lapsi on muutunud nii tundlikeks, et telgis magada ei taha, puu taga enam “asjal ei käi” ning ilma privaatse WC-poti ja duširuumita hakkama ei saa. Nii kaugenemegi loodusest üha enam, kui pered oma lastega loodusesse ei satu või õigem oleks öelda, minna ei taha.
Kui lasteaialaps saab näiteks haiget või tal kusagilt valutab, ei maksa talle juba ammu “varesele valu, harakale haigus” laulda, sest laps küsib kohe, miks ravimikarpi välja ei võeta, ja sellest, kes on harakas, pole tal aimugi, sest ta pole seda lindu oma ihusilmaga kunagi näinud.
Nii ei tea lapsed ka selliseid sõnu nagu “kuusik” ja “kaasik”, “soo” ja “raba” jne, sest enamasti pole nad neid kooslusi ise looduses näinud. On vaid teadmine, et metsas kasvavad igasugused puud, mõnes kohas suured ja mõnes väikesed.
Ometi tunnevad väikesed lapsed metsas olemisest suurt rõõmu. Enamasti kord-kaks aastas korraldavad lasteaiad oma nappidest vahenditest pisipõnnidele väljasõite loodusesse. Olgu need siis kevademärkide otsimised, vastlasõidud või sügise vastuvõtmised.
Seda, kuidas väikesed poisid-tüdrukud looduses lihtsalt olemist naudivad, olgu tegemist mis tahes aastaajaga, on raske sõnadessegi panna: nad ronivad puude otsas, püherdavad ja veeretavad end samblanõlvadel, korjavad oksi ja loobivad kivikesi merre. Keegi täiskasvanutest ei pea kärkima ega keelama, sest lastel on huvitav ja lõbus. Nii lihtsalt on!
Lihtsusega ongi sellised lood, et siinkohal meenub üks mu tuttav kuueaastane poiss, kes on oma vanematega reisinud väga paljudes Euroopa riikides. Vähemasti on külastatud riikide loetelu muljet avaldav ja pikk. Ühel päeval ütles ta mulle aga nii: “Tead, Piret, ma olen käinud isegi Tartus! Me sõitsime sinna nii kaua!” See lugu õpetaski mulle seda, kui vähe on vahel tegelikult vaja, et tuua väikeste laste maailma elevust ja rõõmu. Just väikesed põikamised loodusesse võiksidki olla need, mis päästavad päeva ja tapavad rutiini. Lisaks värske õhk ja looduse lõhn!
Miks peaksid vaid lasteaiad kandma seda loodusse tassija rolli, kui seda saaksid väga edukalt teha pered ise? Nii toredad on lasteaias need lood, kui laps on metsas või mere ääres käinud koos oma perega või toonud koos isaga koju jõulukuuse.
Ka teismelisi on võimalik loodusesse viia
Kui te arvate, et väikseid lapsi on küll võimalik metsa viia, teismelisi aga mitte, siis te eksite – ka see on täiesti võimalik. Ainult vahe on selles, et nemad tulevad enamasti, kõrvaklapid peas ja nutitelefon peos. Kui te aga märkate, et autoga metsa sõites on lapsel klapid veel peas, aga metsas surutakse need sügavale taskusse, siis olete saavutanud väga hea tulemuse, uskuge või mitte.
Kes on väikesest saadik metsas käinud, looduse väge popmuusika kuumemate hittide vastu ei vaheta. Kes on tähele pannud, kui kaua kasvab suureks üks väike kuusepuu, ei võta kunagi kätte saagi, et maha saagida linnaväljakul kasvava kuuse latv.
Piret Kaasik
lasteaiaõpetaja ja lapsevanem
Ajalehest MeieMaa