Arvamus

Toidu põhjustatud allergiad väikelastel

Toitumisteadlane ja Tartu Ülikooli emeriitdotsent Dr. Mai Maser

Allergia sageneb kogu maailmas ja ka Eestis. Allergia on oma olemuselt immuunsüsteemi tasakaalust väljasolek, mistõttu tekib äge vastureaktsioon konkreetsele allergeenile, milleks on mõni toit, looduslik aine või kemikaal. See vastureaktsioon on seotud suure hulga antikehade tootmise, histamiini ning teiste kehaomaste kemikaalide vabastamisega organismis. Vastureaktsioon tekib tavaliselt kas kohe või suhteliselt ruttu peale ärritava aine (allergeeni) saamist. Allergia avaldumises on ealiselt erinevused selles, et väikestel lastel on üha sagedamini allergiat toiduainete suhtes, koolilastel ja täiskasvanutel on aga astmat ja allergilist nohu.

Kolmandikul elanikkonnast on geneetiline eelsoodumus allergia kujunemiseks ja viimasel ajal on see hakanud aina enam avalduma. Selle põhjuseks võib olla imikute vähene rinnapiimaga toitmine. Kui lapsele hakatakse andma pudelitoitu, siis jäävad lapsel saamata emapiimas olevad kaitsekehad. Peale selle on igasugusel allergial palju põhjusi, milledeks võivad olla tihedast liiklusest tingitud õhusaastus, rohke töödeldud ja steriliseeritud toidu söömine, vähene kokkupuude heade keskkonna mikroobidega jm. Loe edasi: Toidu põhjustatud allergiad väikelastel

Peamised toitumist puudutavad põhjused, miks väikelapsed hakkavad alates 1. eluaastast kaalus liigselt juurde võtma?

Toitumisteadlane ja Tartu Ülikooli emeriitdotsent Dr. Mai Maser

Looduses on asjad korraldatud nii, et mõnede imetajate lapsed on kohe peale sündimist krapsud ja toimekad. Kahjuks või õnneks on inimlaps võrreldes teiste imetajatega kõige kauem emast sõltuv. Emapiim katab lapse vee-, valkude, rasvade, süsivesikute, mineraalainete ja mikroelementide vajaduse kuni lapse kuuekuuseks saamiseni. Sellepärast ei ole vaja lisatoitu hakata andma enne 4-ndat elukuud harjutamise mõttes ja alates 6. elukuust on igapäeva menüüs lisatoit. Lisatoidu valik 1-3 aastaste menüüs määrab sageli toitumisharjumused isegi kogu eluks!

Lapse esimesel eluaastal vormitakse suur osa sellest, mida on oodata tulevikust. Siinjuures on toidul ja toitmisel täita ülisuur osa. See, kuidas last toidetakse esimesel eluaastal, avaldab väga suurt mõju kogu väikelapse perioodile.

Loe edasi: Peamised toitumist puudutavad põhjused, miks väikelapsed hakkavad alates 1. eluaastast kaalus liigselt juurde võtma?

Vigala valla eakate tervisepäev –
turvalisuse laiapõhjaline edendamine

Elmar Tekkel ja Endel Koorep Vigala eakate päeval. Foto: erakogu

Jaan Viska, Vigala vald

Üritus toimus Vana-Vigala rahvamajas, osavõtjad kogunes üle 40. Õppepäev näitas kohalikku huvi mitmete eluvaldkondade vastu. Pakutud teadmiste valik oli väga laialdane, tuletas meelde mitmeid eluks-toimetulekuks vajalikke tõekspidamisi, lisaks võimaldas uusi omandada. Kokkusaamine oli kogemuste vahetamine, sai vastanduda kogetule, et lihtsalt ei peaks valima numbrit 112.

Kõigepealt tervitas Vigala vallavanem P. Kärsna. Vigala püüab teha kõik valla turvalisemaks saamisel. Samas tuletas meelde, et on võimalik täita küsitlusankeeti 20. aprilliks. Ankeedis tuli märkida liitumissuund kas Märjamaa, Halinga või hoopis Kullamaa poole. (Kirjutaja märkus: tegelikult hiiliv haldusreform toimib aastaid, Märjamaa oma ujulaga ja kinoga omab mõjupiirkonda vähemalt 25 kilomeetri raadiuses.) Teisalt paluti ankeedis märkida 375 mõttelise euro kulutamist oma piirkonna arenguks.

Vana-Vigala ei olnud kokkusaamiskohaks juhuslikult. Juba viis aastat tagasi asutatud tuletõrjeselts jõudis nüüdseks juba endise metskonna garaaži ümber ehitamiseni, et luua tuletõrje depoo. Kasutusest väljas olnud hoone leidis uue rakenduse kogukonna turvalisuse tagamisel.

Loe edasi: Vigala valla eakate tervisepäev –
turvalisuse laiapõhjaline edendamine

Paber tuleb tagasi

Mart Valner

Tabasin end ühel koosolekul mõttelt, et huvitav, kas teisel pool lauda istuv koostööpartner teeb oma sülearvutisse märkmeid või on oma mõtetega tegelikult Facebookis. See oli hetk kui ma mõistsin, kui palju annab juurde märkmikuga koosolekul käimine. Ehk siis paber tuleb tagasi ja mitte ainult imelike prillidega hipsterite juurde, kes kaugusesse vaadates joonistavad sketše oma uhiuude Moleskine märkmikusse, vaid see tagasitulemine hakkab peale kõrgemast ringkonnast. Juhatuse koosolekul kuulatakse rohkem seda, kes avalikult näitab, et tema mõtted on vaid hetketeemas.

Tegelikult on seda tendentsi ka paljud äriringkonnad tabanud. Alates loomulikult märkmike müügile keskendunud veebibutiikidest, aga veel huvitavam paberi tagasituleku koht on fotograafia. Vana Zenit on moeasi juba pikka aega. Sellele on nüüd lisandunud aina rohkem populaarsust koguv võimalus oma digifotosid välja printida raamatu või kalendri või… nimekiri on lõputu. Tegelikult ma aastaid tagasi vaatasin seda trendi ja mõtlesin, et tore nišitoode on. Seda lugu pani kirjutama aga teade, et uus turule tulev Zoombook pakub praegu kõigile uutele klientidele 1000 tasuta raamatut. Ei ole enam nišitoote mõõtu.

Ilmselgelt tuleb paber tagasi. Keskkonnateadliku inimese paneb see natuke mõtlema. Oleme ju harjunud juba e-kirjade lõpus oleva kirjutisega, et „ära mind välja trüki“. Teisest küljest jälle… paber kestab kauem ja kui ma järgmist tuhandet e-maili välja ei prindi, kas siis võib neid paberil emotsioone äkki lubada?

Hilisõhtune sõit viis Kullamaa õpetajatega
Haapsalu kultuurikeskusse

Jaan Viska,

Vigala valla aukodanik

Ees ootas Kinoteatri lavastus „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine. Kuidas saada heaks õpetajaks?“ Teatri külastus sai teoks tänu Meelis Välisele, kes kutsus Vana-Vigala õpetajaid autobussi vabadele kohtadele. Heast ettepanekust sai kinni haaratud, sest teatriskäik ei osutu kunagi liigseks. Kullamaalt läbi Liivi asula on tee hästi märgistatud, looklevat talveteed Taeblasse sõites meenus asjaolu, just nüüd A. Laikmaa 150. sünniaastal võis ta omal ajal käia neil teedel, kui Kadarpiku tallu oma ateljeed rajas.

Kultuurikeskus, millel vanust 40 aastat, ehitati väikelinna suursugusena, selline tundus asutus ka praegu. Kultuurikeskuses ootas ees ebameeldiv üllatus, üks ja sama rida, kuhu olid kohad märgitud, oli osa kohti müüdud Piletilevi ja teine osa Piletimaailma poolt. Piletilevi piletiga teismelised leidsid, et neil on suurem õigus neil kohtadel istuda. Vanematel, väärikamatel õpetajatel tuli leida kohad mujalt. See oleks nagu lavastuse jaoks korraldatud eksperiment.

Monoetendust viib läbi Tallinna ülikoooli õppejõud Priit Kruus. Pealkiri ütleb, et õpetaja on hukka mõistetud, kas nüüd ta tuleb õigeks mõista, aga lavastuses püüti rohkem murda õpetaja tööga seotud müüte. Kruus usub praegusesse õpetajasse, aga teisalt kogeb, et enam ei tulda õpetajaks õppima. Kerkib üles küsimus, kui ta tütar läheb keskkooli, kes õpetab teda.

Loe edasi: Hilisõhtune sõit viis Kullamaa õpetajatega
Haapsalu kultuurikeskusse

Sõbrapäeva meenutus: elas kord poiss…

Elektronsõnumitena postkastidesse potsatavad ahelkirjad jõuavad mõnikord tabavalt hea sisu tõttu ka suure levikuga ajakirjandusse. Nii kirjutas 2004. a sõbrapäeva kuul Eesti Metodisti Kiriku ajakiri Koduteel väga äkilise loomuga poisist, sama teksti võis järgmisel aastal lugeda Halinga valla lehest ja 2007. a Õhtulehest, rääkimata mitmetest veebilehtedest.

Kärt Jänes-Kapp tunnistas tookord Koduteel toimetaja veerul, et kuigi ta otseselt sõbrapäeva nii väga tähistanud pole, pani loetud kiri mitmel moel ja mitme asja üle järele mõtlema ja mõneti isegi oma hinnanguid muutma. Midagi sarnast olen ka ise tundnud ja seepärast olgu lugu tänase sõbrapäeva puhul veelkord kokkuvõtvalt ka Külauudiste lehel jagatud.

Jutustus algab muinasjutu vestjale omaste sõnadega „elas kord poiss“. Ühel päeval andis isa väga äkilise loomuga pojale kasti naelu ja käskis iga kord, kui vihastab ja kellegagi riidu läheb, lüüa ühe naela aia külge. Esimesel päeval tagus poiss 37 naela, järgmiste nädalate jooksul õppis end valitsema ja aeda löödud naelte arv vähenes päev-päevalt. Poiss mõistis, et enda vaos hoidmine on naelte tagumisest lihtsam ja lõpuks saabus päev, mil polnud vaja ühtki naela.

Loe edasi: Sõbrapäeva meenutus: elas kord poiss…

Sindi otsib senisele linnaaednikule väärilist mantlipärijat

29. jaanuaril Sindi linnaaedniku ametist lahkunud Sirli Pedassaar-Annast pälvib linnapea Marko Šorini tunnustust pikaaegse vastutusrikka töö eest, mille tubli tulemus pole jäänud elanikele avalikus ruumis märkamatuks.

Sirli Pedassaar-Annast Foto Urmas Saard — Sirli Pedassaar-Annast. Foto: Urmas Saard

Raamatus „Aja jälg Sindi muuseumis“ meenutab sama mäluasutuse juhataja Heidi Vellend 2007. a 9. maid: „Euroopa päeva, mil Euroopa Liit sai 50-aastaseks, tähistasime muuseumi majaesise haljastuse loomisega: võtsime üles murukamara mõlemal pool tuulekoda, vedasime ära mulla ja asendasime selle lillepeenarde ümbruses liiva ja murtud paekivi tükkidega. Neid käis Pärnu-Jaagupist kohale transportimas meie linna aednik Sirli Pedassaar-Annast, kes vaatamata oma haprale kujule, paelahmakad mängleva kergusega paigale sättis.“ Artikli lõpus ütleb Vellend, et kujunduse autoriks ja ka nõuandjaks edasise hoolduse osas oli ja on olnud tänaseni Sirli, mille eest teda südamest tänatakse.

Tookordsel lehekuul puudus mul veel aimdus, kui ilus Sindi oma roheluses tegelikult on, veel vähem teadsin midagi linnaaednikust ja tema tegemistest. Aga viimased 8 aastat tema ligemale 10 aasta pikkusest praktikast vastutusrikkas ametis parandasid oluliselt ka minu arusaamist, kui olulist rolli omab aednik Sindi looduskeskkonna kujundamisel.

Loe edasi: Sindi otsib senisele linnaaednikule väärilist mantlipärijat

Heategijad abistavad, minister allkirjastab tähtsaid määruseid

Sügisel võis kuulda head uudist, et kevadel kaheksa harrastussportlase poolt ellu kutsutud heategevusprojekt “Heategevusjooks 2015″ kogus SA TÜ Kliinikumi Lastefondile 2503 euro suuruse annetuse, millega toetatakse haruldase Otahara sündroomiga viieaastast Kellit.

Aktsiooni raames läbisid kaheksa noort jooksuhuvilist Selveri linnajooksu sarja samal ajal pisikesele Kellile annetusi kogudes ja tema abistamise vajaduse sõnumit levitades. Lisaks rahakogumisele sooviti algatusega juhtida avalikkuse tähelepanu haruldaste haigustega lastele ning nende vajadustele. Heategevusjooksu üks ellukutsujatest Siim Schvede pidas ettevõtmist igati õnnestunuks ja lootis väga, et kogutud rahast on Kellile abi.

[pullquote]Hetkel tuleb välja, et koolitus oli ainult ametnikele, kes päevast päeva sellega ei tegelegi. Jäeti kõrvale kõik need, kes päevast päeva hooldavad oma lapsi ja kelle eluks on abivahendid vajalikud[/pullquote]Täna kirjutab Kelli ema oma facebooki seinal, et väidetavalt on riigi uut abivahendite süsteemi ette valmistatud 3 aastat, aga allkirja vastavale määrusele andis sotsiaalminister 21. detsembril, kehtima hakkas 01.01.2016. „Tore on ju kui ametnikud oma palga välja teenivad, aga miks uuest määrusest tehti koolitus ainult valitud seltskonnale detsembri lõpus. Hetkel tuleb välja, et koolitus oli ainult ametnikele, kes päevast päeva sellega ei tegelegi. Jäeti kõrvale kõik need, kes päevast päeva hooldavad oma lapsi ja kelle eluks on abivahendid vajalikud.“

Loe edasi: Heategijad abistavad, minister allkirjastab tähtsaid määruseid

Mitu päeva peaks head uut aastat soovima?

Allpool on kogutud mõtted, mis ühe või teise inimese poolt erinevatel aegadel öeldud ja millegipärast rohkem meelde jäänud. Teema oli põgusalt jutuks ka Sindi Linnaraamatukogus, kus tänavu alustati tööaastat 4. jaanuaril.

Sindi Linnaraamatukogu naispere aasta esimesel tööpäeval Foto Urmas Saard — Sindi Linnaraamatukogu naispere aasta esimesel tööpäeval. Foto: Urmas Saard

Tavapäraselt arvatakse, et uusaasta sooviga võib tervitada kuni kolmekuningapäevani, 6. jaanuar kaasa arvatud. Naljahambad lubavad ka pärast kuue päeva möödumist, aga siis juba šampusega. Mõni arvaja ei tee asjast üldsegi probleemi ja kinnitab, et pärast kolmekuningapäeva võib jaanipäevani „headuutada“, pealegi ilma igasuguse täis või tühja pudelita. Välismaised tuttavad soovivat aga head uut terve jaanuari kuu. Ei mõisteta, kust see kuuendani kombe täitmine üldse võetud on? Miks ei võiks „uutamise“ aeg piirduda kõigest aasta esimese kolme päevaga?

Mõni tunneb head uut aastat soovimise viisakuskohustuse vastu lausa vastumeelsust ja nõuab ilmse tigedusega, et mõttetu fraasi nämmutus saaks ajaliselt kindla kuupäevaga paika pandud. Teisi paneb selline suhtumine kulmusid kergitama ja küsima: kas pole tegemist suhtlemisprobleemiga või millest selline piinav tunne head uut aastat soovides?

Kusagilt olen maha kirjutanud sellise vastusmõtte: „Aga kuidas on lood teretamisega? Kas samuti tüütu tegevus?“ Noorte hulgas hakkavatki see tegevus vist kaduma ja soovitatakse vastu võtta Teretamise seadus.

Loe edasi: Mitu päeva peaks head uut aastat soovima?

Lõppeval aastal on olnud Külauudised kohal Peipsi veerelt Brüsselini

Toimetuse kommentaar: Urmas Saard liitus Külauudiste toimetusega 2015. aasta kevadel, tuues endisest Maalehe veebist üle ka oma varasema lugejaskonna. Tema põhiliseks fookuseks on Pärnumaa, aga rännates vahendab ta nähtut-kuuldut ka mujalt Eestist ja piiritagustest. Käesolev kirjatükk põhineb tema tähelepanekutel Külauudiste toimimisest ja toob välja eredamaid kajastusi, mida Külauudistel oli au oma lugejaini 2015 tuua.

Külauudised hoiavad silma peal ka piiriüleselt lõunanaabrite juures Foto Urmas Saard — Külauudised hoiavad silma peal ka piiriüleselt lõunanaabrite juures. Tõtt on vahitud ka Läti politseiga. Lugejatele rahustuseks: siiski täiesti rahumeeleselt. Foto: Urmas Saard

Väike tagasivaade selle aasta lugudele portaalis kinnitab ühe kodanikuajakirjanduse väljaande jätkuvat elujõulisust ja meenutab mõningaid kajastusi, mida on peetud oluliseks oma vaatenurgast näha või jäänud teiste väljaannete poolt täiesti ilma tähelepanuta.

Kodanikuajakirjandus peab silmas võimalust eemalduda turgu valitsevate suurte meediaorganisatsioonide ärimudelist, milles ajakirjandust nähakse sageli üksnes vahendina reklaamiklientidelt raha kasseerida. Meie kodanike loodud ajakirjandusliku mittetulundusühingu sooviks jääb kogu riigi ja eriti Lõuna-Eesti meediapildi mitmekesistamine.

Praeguseks on Lõuna-Eesti innukusest rohkem tuld võtnud ka Pärnumaa. Sellega laieneb geograafiline haare tugevamalt üle kogu omaaegse Liivimaa, kus ajaloolised linnad Võru ja Pärnu ning nende lähinaabruses olevad piirkonnad saavad üksteise tegemistest palju enamat teada.

Rääkides ajaloolistest sidemetest Liivimaaga ei saa tähelepanuta mööduda Põhja-Lätist, kuhu tänavu suvel oli asja ka Külauudistel. Juuni keskpaigas viidi läbi Läti Vennashaudade Komitee ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu koostööprojektina kümnepäevane kahe riigi noorte ühislaager, mille tõime lugejateni nii Tartust, Riiast kui Võnnust võimalikult üksikasjaliselt, põhjalikkusega, mida teised ei pidanud vajalikuks.

Loe edasi: Lõppeval aastal on olnud Külauudised kohal Peipsi veerelt Brüsselini

Minnie nutikus, igatsus, nooruse uljus ja uudishimu

Minnie jõudis tänagi esimesena minu koduukse trepile ja ootas avamist, et teha harjumuspäraselt lühivisiiti. Muidugi ei tea tema midagi pühade tähendusest, aga teineteisele silma vaadates mõtlesin täna viivuks väga tõsises enesesse süvenemises jõuludele, Minniele ja endale…

Minnie tänane külastus Foto Urmas Saard — Minnie tänane külastus. Foto: Urmas Saard

Minnie on juba aastaid olnud meie kodus kõige sagedasem külaline. Ta on alati oodatud. Kui mingil juhul jääb mitu päeva vahele, tunneme puudust ja hakkame põhjuse vastu huvi tundma. Minnie elab suurepärases kodus ja ei pea kunagi millegist puudust tundma. Tal on ka piisavalt vabadust ise otsustada, kas olla üksinda, veeta aega omade seltsis, jalutada õuel, vahel ka pisut kaugemal, või astuda viivuks naabrite juurde sisse, mõnikord pikemaltki.

Perenaisele on Minnie ema teada. Isa kahjuks ei tea. Tegemist on kas metsa viidud või ise metsa eksinud kassiga, kes leidjate poolt uuesti kodustati, oskab perenaine jutustada „punase“ sõbra elu algusaegadest. Punane on üksnes geneetilise sümboli üldistav kirjeldus. Päris täpselt ei oskagi värvust määratleda. Olenevalt valguse hulgast tundub olevat valdavalt punakatkollast või apelsinioranži, kohati koguni iiriskompveki värvust. Valitseva arvamuse kohaselt olevat Minnie taoliste iseloom üldjuhul võrreldav sama armsa soojusega nagu nende leegitsev värvuski.

Loe edasi: Minnie nutikus, igatsus, nooruse uljus ja uudishimu

Valged jõulud – kas jääbki soovunelmaks?

Sindis väga vähe sadanud lumi äratas lootust, et võibolla siiski ei jäägi talv taevasse

Lumesadu koduõuel Foto Urmas Saard — Lumesadu koduõuel. Foto: Urmas Saard

Iga-aastane unistuste küsimus: kas jõulud tulevad valged või mustad? Viimase puhul oleks õigem kõnelda küll rohelisest, sest koduõuel või pargialadel katab maad valdavalt hooldatud muru. Metsa all ja suurtel lagendikel on kõrge rohi koltunud ja pilt trööstitum. Varakult loojuv päike, mis pole pilvises taevas ka keskpäeval erilist valgust andnud, jätab enamiku aja ööpäevast hämaruse või kottpimeduse valda. Selles kogemuses kipub muidugi hing valgust igatsema ja küsima, kas jõulud saabuvad lumega või lumeta?

Värskel mahatulnud lumel on tundeid liigutav vägi. Täna sadas Sindis väga lühikest aega tihedat lörtsisegu, mis ühel hetkel muutus isegi laiadeks lumehelvesteks. Maa kattus õrnõhukese valge looriga, millest paistis läbi rohetav muru. Maa päris valgeks ei saanud ja puude oksad lume raskuse all ei pidanud painduma, aga ikkagi tekitas see vähene loodusekingitus märgatava elamuse. Astusin kaameraga õuele ja üritasin tabada enamat, kui loodus sel hetkel lubas näha.

Loe edasi: Valged jõulud – kas jääbki soovunelmaks?

Jaan Viska: Märjamaal oktoobris toimunud ühinenud omavalitsuste foorumi järelkajad

Ühinenud omavalitsuste foorum Märjamaal.

Märjamaal oktoobris toimunud ühinenud omavalitsuste foorumil oli ssalejaid üle 100. Omavalitsusjuhid ja halduseksperdid püüdsid kirjeldada positiivseid kogemusi, mis innustaks omavalitsusi lähema kahe aasta jooksul liituma.

Teame, et Eestis on külvatud paanikat omavalitsuste liitumise teemal. Fakt on ka see, et 1990ndate aastate lõpus oli Eestis 250 omavalitsust, praeguseks on ligi 50 võrra vähem. Novembris öeldakse kriteeriumid, millele tuleviku omavalitsus vastama peab, nõnda sõnas riigihalduse minister Arto Aas. See on juba teada: vähemalt 5000 elanikku

Kõigepealt said sõna pindalalt Eesti suurima valla esindajad Urmas Kristal ja Triin Matsalu. Ühineti aastal 2002. Liideti kolm omavalitsust: Märjamaa alev, Märjamaa vald ja Loodna vald. Vigala osales ka läbirääkimistel, kuid soovis iseseisva vallana jätkamist. Lisan, jälgides ühiskonnas ja piirkonnas toimuvaid muudatusi ning rahvastiku olulist vähenemist Vigalas, siis allakirjutajana ja läbirääkimistel osalejana leian, et nüüd 13 aastat hiljem oleksime ühinenuna elanikkonnale suutnud paremini mitmeid teenuseid pakkuda. Ühinemisplussideks loovad Märjamaa vallas mitmeid investeeringuid, kasvõi kultuurimajasse, milles peame nõu. Teisalt pärast ühinemist aktiviseerus ka külade liikumine.

Loe edasi: Jaan Viska: Märjamaal oktoobris toimunud ühinenud omavalitsuste foorumi järelkajad

Isetehtud meedia seob koolipere tervikuks

Kristel Külmallik, Tapa gümnaasiumi meediahuviline

Saabuvad üritused, uued tunniplaanid, koosolekud, tähtsad teadaanded – kõik see peab jõudma koolipereni. Aga kuidas? Koolis toimuv vajab kajastamist, kuid pole kedagi, kes sellega tegeleks. Klassijuhatajad on tehtud infokandjaiks, kes enda jadirektsiooni jaoks tähtsat infot õpilastele edasi räägivad.

Tihtipeale jääb nii palju asju aga kahe silma vahele ja jutt jääb poolikuks. Kuid sellele kõigele on üks väga lihtne lahendus – luua kooli meediagrupp! Minu koolis, Tapa gümnaasiumis, kajastab igapäevaselt kõike vajalikku ja põnevat kooliraadio. Lisaks ilmub iga veerandi lõpus koolileht, mis annab ülevaate tähtsamatest sündmustest. [pullquote]Iga kool vajab enda meediatiimi.[/pullquote]

Raadio- ja ajalehetiim on koolis nii populaarseks saanud, et ilma nendeta ei kujutata koolielu enam ettegi. Iga kool vajab enda meediatiimi. Nii jõuab kõik vajalik kiirelt ja kergelt iga õpilase ja õpetajani. Kuuldes vahetunnis kõlaritest, et tulemas on tähtis teadaanne, siis paratamatult jäädakse seda kuulama. Raadio räägib noortele mitte ainult koolis toimuvast, vaid ka üleüldiselt suurematest uudistest, lahedatest kogemustest ja igasugustest konkurssidest ning üritustest, kus on igaühel võimalik osaleda.

Kui koolis on valikainena meedia või õpilastel on võimalus ise meediat edastada, annab see õpilastele väga suure võimaluse arenemiseks. Käes on aeg tuua koolimeedia igasse kooli.

13.-15. novembrini toimus Võru gümnaasiumis meedialaager koolinoortele üle Eesti. Lugu on pärit laagritöö tulemusena ilmunud ajalehest Wõrovahtsõ.

Arvamus: Kodanikualgatus meie suurmeistri
Paul Kerese meelespidamiseks

Eestimaa talimängud males. Foto: erakogu.

Malesuurmeistri Paul Kerese sünnist möödub 7. jaanuaril 100 aastat.

Maleliidu koduleheküljel on 10. novembril avaldatud teade “07. 01.–10. 01. Tallinn, 25. rahvusvaheline kiirturniir “Meenutades Paul Kerest””. On see kõik, mis Eestis malemeistri austamiseks ette võetakse?

Spordiregistris on 45 maleklubi, maleliit ja EOK. Spordialade nimistus on 64 klubi 2695 harrastajaga ja 14 spordikooli 1152 harrastajaga. (64/269 Male 5 ; 14/1152) Need on numbrid aruandluse jaoks. Kuid pole statistikat, kui paljud vanuserühmade viisi Eestis malet oskavad või vähemalt kord aastas mängivad. On vaid süsteem: maleklubid, maleliit ja EOK.

Olen kahel aastal Õpetajete Lehes teinud ettepaneku vabatahtlikult koolides ainetunni arvel malet õpetada ja õppida:

http://opleht.ee/11350-etturid-teele/

http://opleht.ee/18136-voimalus-austada-malemeistrit/

Süsteemi koosseisus EOK, maleliit, maleklubid see ei huvita, sest see idee on tulnud neist sõltumatult väljastpoolt.

7 . jaanuar 2016. on neljapäev ja õpilastel on siis talvevaheaeg. Veel jõuaks kuu aja jooksul paaril tunnil nädalas mõttest huvitatud koolidel ja klassidel male algõpetus selgeks saada. Eesmärgiga pärast talvist vaheaega 10. jaanuaril üks tund koolis maletada, näiteks üks kuni kolm partiid pinginaabriga. (Kuigi meedias ületaks pinginaabriga maletamine uudise lävepaku ilmselt vaid siis, kui 7. jaanuaril Riigikogu saalis Riigikogu liikmed välgutaksid malet oma pinginaabriga. )

Igas maleseltskonnas võiks olla ka kohtunik, kes kõik mängijad (tingimusel, et pildil näha mõlemad maletajad ja malelaud malenditega) fotodel jäädvustaks. Need fotod võiks koguda spordimuuseumi tarvis (siis peab olema lisatud mängijad, koht, aeg, pildistaja nimi ja tulemus. Kuni 500 tähemärgiga selgitus/lugu.) Ajakirjanikud võivad näidata eeskuju.

Kui suuremalt mõelda, siis võib kutsuda suurmeistri meenutuseks maletama ja pilte saatma ka välismaal elavaid eestlasi, kõiki maailma maletajaid ja neid, kes selleks puhuks malekäigud selgeks saavad. Kindlasti väärib idee teatamist kõigile endistele Nõukogude Liidu rahvastele. Paul Kerese nimi pole unustatud.

Milline portaal võtab vaevaks malepildid koondada ja need spordimuuseumile edastada? Kas korraldada selleks hankekonkurss? Või jätkub missioonitunnet?

Loodan aktiivset tegutsemist eelkõige Pärnu ja Narva koolidelt ja kodanikelt ja kaasabi idee tutvustamisel Eesti meedialt.

Niisiis, koolides 10. jaanuaril, kõik teised kindlasti just 7. jaanuaril.

Heino Laiapea

Topeltstandardid: mehed versus naised

Emma Koppel, põhikooliõpilane

„Tütarlapsel peavad olema õlad kaetud, sest kui matemaatika tunnis välgub paljas õlg, siis noormehed ei suuda keskenduda matemaatikale. Sama käib ka aktuse riietuse kohta.“ Just selline seisukoht kõlas, kui räägiti Tallinna Reaalkooli riietumisreeglitest.

Kui öeldi, et aktusel peab õlgu ja isegi rangluid katma, vajus mul suu lahti. Miks peaksin mina katma kinni lõpuaktusel oma õlad mingi poisi pärast? Kas siis, kui poisid minu õlgu näevad, lähevad nad hulluks? Tundub nagu arvataks, et poisid ei suuda end kontrollida ja tüdrukud on neile vaid seksuaalsed märklauad.

Tüdrukute kohus on oma tagasihoidliku riietusega kindlustada, et poistel ei tekiks kõrvalisi mõtteid, mitte poiste kohustus pole oma mõtteid, tundeid ja tegusid kontrollida. Eesti ühiskonnas ei peaks keegi end katma kinni kellegi teise pärast. Keegi ei peaks olema vastutav teise inimese käitumise ja mõtete eest.

Meedialaagrisse tulles märkasin kohe, et siinsed tualetid olid kas sega- või meestetualetid. Võru gümnaasium on uhiuus kool, see peaks olema tänapäevane, modernne. Kas kool eeldab, et tüdrukud ei taha oma tualetti või privaatsust? Poisid saavad käia tualetis nii, et tüdrukuid pole, kuid vastupidi mitte. [pullquote]Keegi ei peaks olema vastutav teise inimese käitumise ja mõtete eest.[/pullquote] Ainus naistetualett asub söökla kõrval. Muuseas, sööklas on eraldi poistepraad, kuid puudub naistepraad.

Naistele valimisõiguse andmine on igas riigis olnud ajaloo verstapost, algus teekonnale võrdõiguslikkuseni. Ent isegi tänapäeval on suureks sündmuseks, kui naine on kõrgemal positsioonil kui mees. Kui otsustajatel oleks selline tagurlik mõtteviis olnud sada aastat tagasi, poleks naised valimisõigust saanud. Mõlema soo esindajatel peaksid olema ühesugused õigused, jätkuvalt.

13.-15. novembrini toimus Võru gümnaasiumis meedialaager koolinoortele üle Eesti. Lugu on pärit laagritöö tulemusena ilmunud ajalehest Wõrovahtsõ.

Piltuudis Sindist reedel, kolmeteistkümnendal kuupäeval

Viivuks pilvede vahelt eredalt paistma pääsenud päike omas keskpäeval sedapalju väge, et sundis arvuti tagant tõusma, üleriided peale tõmbama ja uksest välja astuma.

Johann Christoph Wöhrmanni puiestee Foto Urmas Saard — Johann Christoph Wöhrmanni puiestee. Foto: Urmas Saard

Õuele jõudes olid pilved päikesele uuesti ette liikunud ja ilm taas endiselt sinakalt hall. Hilissügis on puudelt lehed maha heitnud, üksnes mõned õunapuud hoiavad kangekaelselt õunu endi valduses. Õunad raagus puuokstel ripuvad nagu jõuluootel ehted. Veel on mingid punased marjad raagus okstel. Botaanika teadmisi napib, et taime liiki nimetada. Aga teadmatus ei takista vaate nautimist. Tugevalt sammaldunud tüved paistavad praegu muidugi paremini silma, kui keset suvist rohelust.

Ja kogu linnaarhitektuur asub hoopis teises perspektiivis, sest rohke lehtpuude kõrghaljastus on hilissügisel teisenenud õhuliselt läbipaistvaks. Kaugelt paistvad objektid sulanduvad lähemate hoonetega ühte. Kolemajadki muutuvad detailides huvitavamaks kõiges selles, mida suvine rohelus püüdis varjata ja põnevad üksikasjad saavad selgemaks. Kuigi Kooli tänaval ikka veel püsti seisev põlengu järgne maja risustab valdava enamiku linnakodanike meelest linnapilti, tundub seegi objekt linnaruumi rikastavana. Meelelist rahulolu tekitavad klantspiltidena võrreldavad ülikorras majad või õuealad. Kuid oma sõnumit kannavad ka lagunevad hooned või päris ahervaremed.

Loe edasi: Piltuudis Sindist reedel, kolmeteistkümnendal kuupäeval

Saima Sellak-Martinson: mõeldes hingedepäevale

Jõulukuul 2002 Tallinna Toompea Kaarli Kirikus piiskop Einar Soone poolt diakoniseisusesse pühitsetud Saima Sellak-Martinson on varem tähistatud hingedepäeval avaldanud mõtteid, mis ajatuse mõistes on tänagi sama kaalukad.

Täna, hingedepäeval, Sindi kalmistul Foto Urmas Saard — Täna, hingedepäeval, Sindi kalmistul. Foto: Urmas Saard

2. novembril tähistame hingedepäeva, mis kuulub hingedeaja sisse. See on periood eesti rahvakalendris, mil oodati koju surnud esivanemate hingi, neid austati, neile kaeti tuppa või sauna toidulaud, neil paluti kaitsta karja ja põldu…

Meie ajal, mil enamasti enam põlvkonniti koos ei elata ja inimesed kolivad palju, on selle müstilise aja tähendus ehk pisut teisenenud. Kodus mälestatakse oma armsaid, mäletades neid fotode, öeldud sõnade ja tegude põhjal, meenutatakse koosveedetud aegu, süüdatakse küünlad surnuaial ja kodude akendel.

Hingedepäeval mõtleme ehk pisut rohkem surmale ja tajume ka iseenda piiratust. Sel ajal on lihtsam jaatada tõsiasja, et olemine oma eri pooltega – nähtava ja nähtamatuga – on üks tervik. Me tajume, et inimese olemasolu siin maailmas ei piirdu ainult otseselt nähtava ja kogetavaga, sest ka siis, kui inimene toetub puhtalt mõistusele ja ei usu igavest elu, ei kao surres jäljetult keegi. Jäävad mälestused, jäävad esemed, mis lähedast meelde tuletavad. Lisaks on meil usklikena lootus saada kunagi üksteisega kokku igaveses kodus, seal, kus Issand elab ja valitseb.

Hingedeajal mõtleme ehk enam siit ilmast kutsututele, meenutame neid, aga ärgem selle kõrval unustagem ka lähedasi, neid, kes on meie lähedal, kellega suhtleme igapäevaselt…

Hingedeaeg ja isadepäev kaunimates mõisates

Kontserdiagentuur Corelli Music tähistab kaunimates mõisates 31. oktoobrist kuni 2. novembrini hingedeaega ja isadepäeva. On ju neist paljud, keda hingedeajal mälestame, just meie esiisad ning laval on tänased isad. Meeleolukad kontserdid sarjas “Mõisaromantika” kannavad seekord nime “Trubaduuride laul”. Hubased muusikasalongid koos säravate muusikute ja ajaloohõngulise interjööriga ootavad erinevates Maarjamaa mõisates, tuues kaunid kontserdid kodu lähedale ka suurematest linnadest kaugel elavatele inimestele.

Hingedeaeg on meie esiisadele olnud väga oluline. Pikkadel pimedatel sügisõhtutel, kui suvised tööd tehtud ning saak salves, on ikka mõeldud elu ajalikkusele ning tuletatud meelde neid armsaid inimesi, kes meie hulgast on lahkunud. Folklorist Marju Kõivupuu: “Hingede aeg on mälestusküünalde süütamise ja esivanematest lugude jutustamise aeg. Esivanemate kultuuriruumist tuttavasse hingedeaega jääb Eestis suhteliselt uudse tavana ka isadepäeva tähistamine, antakse välja auväärne aasta isa tiitel. 1990ndatel võtsime Euroopa ja anglo-ameerika kultuuriruumist üle ka halloweeni, kuid mis (nagu paljud teisedki kalendritähtpäevad) on koos inimestega ajas ja ruumis rännates muutunud meelahutuslikus lastepühaks. Meile eestlastele hingede aeg on aeg, kui oleme koos oma lähedastega nii siin- kui sealpoolsuses. Hoiame oma lähedasi, kui nad on meiega ja meenutame neid, kui nad meid hulgast lahkunud.”

Loe edasi: Hingedeaeg ja isadepäev kaunimates mõisates

Aldo Kals peab vajalikuks piirilepingu selgitamist naabritele

Neljapäeval, 22. oktoobril toimus Tallinnas Vabaduse väljakul Miina Hindi korraldatud uue piirilepingu vastane üritus, kus kõneles ajaloolane ja filosoofiadoktor Aldo Kals.

Vabariigi Presidendi Kantselei riiginõukogu saali seina kaunistab vapivaip, millel näeb suurt Eesti Vabariigi vappi ja üheteistkümne maakonna vappi, kuna just nõndapalju neid esimesel iseseisvuse ajal oli Foto Urmas Saard — Vabariigi Presidendi Kantselei riiginõukogu saali seina kaunistab vapivaip, millel näeb suurt Eesti Vabariigi vappi ja üheteistkümne maakonna vappi, kuna just nõndapalju neid esimesel iseseisvuse ajal oli. Nüüd on 15 maakonda, kuid puudub Petserimaa. Fotol osa vaibast Petserimaa vapiga. Foto: Urmas Saard

Aldo Kals (IRL) toetas kodaniku algatusel toimunud kõnekoosolekut, mis seisab vastu praegusel kujul ratifitseerimist ootavale piirilepingule. Ta leiab, et meie riigi paljudele poliitikutele on tundmatud Eesti ajalugu ja maateadus: „Esiteks – Petseri maakond ja Ingerimaa Narva, Piiri ja Raja vald on Eesti Vabariigi lahutamatud osad; teiseks – Petseri linn on Eesti Vabariigi maakonna keskus; kolmandaks – valdav osa Petserimaa eestlasi on setod, eesti rahva etniline osa; neljandaks – setod kõnelevad eesti keele murrakut,“ pidades nimetatud alade loovutamist põhiseaduse vastaseks tegevuseks.

„Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel. See tähendab taastamist kõiges, kaasa arvatud riigipiir ja territoorium. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tühistas juba 12. septembril 1991 kõik Eesti NSV Ülemnõukogu õigusaktid, mis käsitlesid piirimuudatusi. Venemaa Föderatsiooniga algasid läbirääkimised Tartu rahulepingujärgse piiri taastamiseks. Sellele tuli aga järsk lõpp 1994. aastal,“ selgitas Kals, kelle hinnangul ollakse jõudnud Idamaa valitseja Hammurapi (surnud umbes 1750 eKr, toimetaja märkus) aegadest ennekuulmatu piirilepingu sõlmimiseni, mille üks osapool saab kõik, teine aga mitte midagi. Kals peab targemaks uuest piirilepingust loobuda ja selle asemel Jaapani Keisririigi eeskujul nõuda oma maid ja varasid tagasi.

Kõneleja nõustub Toomas Varraku hinnanguga, mille kohaselt tuleb lugeda „uue piirilepingu sõlmimist poliitiliselt lühinägelikuks, põhiseadusega vastuolus olevaks, riikliku järjepidevuse põhimõtet kahjustavaks ning Eesti kodanike huvisid ignoreerivaks ning riiklikku eneseväärikust alandavaks“. Kokkuvõtvalt ütleb Kals, et ÜRO poolt tunnustatud ja kehtiv piirileping aastast 1920 on juba olemas. „On ainult vaja see naabrile selgeks teha.“

__________________________________________________________________

Vikipeedia andmeil on Aldo Kals sündinud Pärnumaal Halinga vallas. Ta on õppinud Pärnu-Jaagupi Keskkoolis, Tartu Emajõe koolis, Tartu Ülikooli ajaloo osakonnas, kaitsnud ajalookandidaadi ja filosoofiadoktori kraadi. Töötanud Tartu Ülikooli sotsioloogia laboratooriumi ja NSV Liidu ajaloo kateedri nooremteadurina, Eesti Looduskaitse Seltsis, TÜ nägemise tervishoiu laboratooriumi vanemteadurina, olnud aastast 1983 Eesti Pimedate Muuseumi juhataja, aastast 1996 Tartu Nägemisvaegurite Arenduskeskuse juhataja. Tähistanud koos kujur Ado Kochi ja Pärnu-Jaagupi Muinsuskaitse Seltsiga 25 haua- ja mälestuskivi. Tunnustused: Pärnumaa Vapimärk, Halinga valla aukodanik, Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk, Tartu Kultuurkapitali loominguline stipendium, Aasta isa 2013.

Urmas Saard

Maikellukese punaste marjadega tasub olla ettevaatlik

Täna kalmistul lehti riisudes nägin paljude piibelehtede vahel kahte rootsu, mille küljes rippus ühtekokku kuraditosina jagu ahvatlevalt meelitava välimusega punast marja. Enamasti märkan loodust siis, kui edela tuul puhub merevee Pärnu tänavatele, vesipüks puudutab veepinda, tuisulume vaalud kerkivad tavatult kõrgele või juhtub veel midagi harva esinevat. Kevadel olen näinud suurtel aladel maikellukesi õitsemas, aga ei teadnud, et sügise saabudes võib samade varte otsas näha päris punaseid marju. Vikipeedia järgi peaks täpsem värvus olema oranžpunane. Ilmselt ei paista oktoobris maha langevate puulehtede tõttu marjad nii hästi silma, kui valged õied suve tulekul. Teine põhjus võib olla selles, et marjad kukuvad enne märkamist maha.

Uurisin marju lähemalt ja läbi kaamera objektiivi. Kodus püüdsin lugemisega teadmisi täiendada. Rahvapäraste nimede hulgas on ka lillikas, karikelled, villvallikas ja lambakeel.

Loe edasi: Maikellukese punaste marjadega tasub olla ettevaatlik

Urmas Saard: Sindi linnapea

Marko Šorin ja Viljo Vetik Foto Urmas Saard — Marko Šorin ja Viljo Vetik. Foto: Urmas Saard

Lugesin 30. septembri Pärnu Postimeest seni, kuni jõudsin Kaupo Meieli arvamusloo pealkirjani „Maailma kõige igavam Pärnu linnapea“. Jäin küsivalt mõttesse ja panin lehe kõrvale. Mõni päev hiljem sattus silmapaar uuesti samale pealkirjale ja enda eelarvamust maha surudes lugesin loo peaaegu lõpuni. Tegin hästi, et lugesin, sest üksnes nii sain teada, et artikli sisu loob Romek Kosenkraniusest positiivse kuvandi, mida olingi juba varem mõelnud. Muuhulgas leidis Meiel, et meer ei eksponeeri end mõõdutundetult ega nori avalikkuse tähelepanu, austust ja tänu. Seda lugedes mõtlesin võrdluspildis Sindi linnapead Marko Šorinit.

Aga viimane lõik jäi lugemata, sest naine jõudis töölt koju ja siis kuulus kogu tähelepanu temale. Küsis, kas mäletan ammusest ajast inimest, keda tema enam ära ei tundnud, aga olevat tundunud väga tuttavana. Küsinud, kus me nüüd elame ja kuuldes, et Sindist, läinud unustatud tuttava nägu särama. „See on ju väga vahva linn ja teil pidavat olema hästi tore linnapea,“ vahendas abikaasa Pärnu turult kuuldud uudist minulegi. Umbes samasuguseid uudiseid olen kuulnud varemgi ja mitte ainult Pärnust, vaid maakonna piiridest kaugemaltki.

Loe edasi: Urmas Saard: Sindi linnapea

Arvamusfestivalilt kogutud uitmõtted

Kolmas Paide Arvamusfestival Foto Urmas Saard — Kolmas Paide Arvamusfestival. Foto: Urmas Saard

Teist korda Paide Arvamusfestivali külastades ei saanud jääda märkamatuks, et tegevuse ala oli avardunud ka Keskväljakule. Peamine mõttetöö leidis siiski aset kõrge valli seesmiste kaitsvate nõlvade vahel. Nähtavasti seepärast ei alustatudki festivalile saabuvate inimeste loendamist mitte festivali ala piirilt vaid vallile tõusva trepi eest, kuhu suurem rahvahulk kõigepealt suundus. Vabatahtlike tegevus jättis kohe esmapilgul väga meeldiva mulje. Naerataval näol paluti luba valge paela sidumiseks käele. Seda selleks, et oleks festivali lõpuks hea ülevaade külastajate hulga kohta. Nüüd teame, et kahe päevaga sai paela käele üle 10 000 inimese. Võrdluseks olgu meenutatud, et mullu loendati 4000 inimese ringis. Siis oli kavas üle 150 arutelu, nüüd 224 seinast-seina teemavalikuga arutelu. Kolmas festival on teinud kahtlematult rahva hulki haaravalt suure hüppe edasi.

Loe edasi: Arvamusfestivalilt kogutud uitmõtted

Riigikogu kuritegu ökosüsteemide vastu

Aleksander Laane

erakonna Eestimaa Rohelised esimees

Äsjane Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) raport ütleb, et fossiilkütuste tootmist kogu maailmas toetatakse tempoga 10 000 dollarit minutis! Aastas toetavad maailma riikide valitsused fossiilkütuste tootjaid summaga, mida on raske isegi ette kujutada: 5,4 triljoni dollariga. Seda on palju rohkem, kui kogu maailma valitsused suvatsevad eraldada tervishoiu vajadusteks.

Harukordse erakonnaülese koosmeelega on Reformierakonna, Keskerakonna, IRLi ja Sotsiaaldemokraatide esindajad asunud Riigikogus soodustama põlevkivi kaevemahtude suurendamist. See on paari ettevõtja ja firma huvides tehtav subsideerimine ehk raha kinkimine, sest riik ei küsi meie ühise vara laristajatelt kaugeltki õiglast hinda. Kuritegu meie maa ökosüsteemi vastu püütakse ära teha eriti kiiresti, mis annab tunnistust pehmelt öeldes varjatud huvidest.

Eelnõu 43 SE maapõueseaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmiseks on kavas suunata täiskogu päevakorda 9. juuniks, määrates muudatusettepanekute tegemise tähtajaks 10. juuni (!). Eelnõu esitajad ei ole vaevunud hindama selle vastuvõtmisega kaasnevaid keskkonnamõjusid, sealhulgas mõju kasvuhoonegaaside emissioonile. Nii kummaline kui see ka pole, ei ole tegelikult analüüsitud ka eelnõu sotsiaalseid mõjusid, jutustades muinasjutte lisanduvatest töökohtadest.

Tegemist on häbiväärse katsega muuta seadust vaid mõne ettevõtte ja selle omanike lühiajalistes huvides, ignoreerides avalikke huvisid ja ühiskonna pikaajalisi arenguperspektiive. Erakond Eestimaa Rohelised leiab, et eelnõu 43 SE tuleb esimesel lugemisel tagasi lükata ja kutsub üles Riigikogus esindatud erakondi lõpetada erahuvide eelistamine avalikele vajadustele.

Aldo Kals: kaks soovi erakonnale

Mullu 8. veebruaril korraldatud IRL-i Suurkogul ei mahtunud sama erakonna liige Aldo Kals oma sõnavõtu sooviga võrdväärselt teiste ettekannete formaati ja seetõttu jagas Nokia kontserdimajas esitamata jäänud mõtteid Maalehe veebis. Täna õhtul pöördus tuntud ühiskonnategelane Eesti Kodanikuajakirjanduse seltsi poolt toimetatava Külauudiste portaali poole palvega, et päeval toimunud IRL-i Suurkogul esitamata jäänud ettekanne siiski avalikkusele teatavaks tehakse.

Aldo Kals Foto Urmas Saard — Aldo Kals. Foto: Urmas Saard

Tänane üritus on sattunud erakonnale raskele ajale. Kunagi ülipopulaarne erakond on hetkel madalseisus. Ometi oleme valitsuskoalitsioonis ja võiksime kõige kõrgemal tasemel Eesti asja ajada. Pole kunagi hilja oma vigadest õppida ja suunda muuta. Eriti sobiv on seda teha uute väljakutsete ootel olevas erakonnas.

Mis on see, millega meie erakonna valijad rahul pole? Me loeme end isamaaliseks erakonnaks, aga isamaalist poliitikat on meie tegevuses vähevõitu. 27. märtsi “Postimehes“ lobises üks Moskvas soosingus olev Eesti ettevõtja välja, et on uue piirilepingu sõlmimisel niiditõmbaja! Niisiis oleme majandusringkondade ja võibolla veel kellegi survel esirinnas sellesama isamaa lammutamisel! On arusaamatu, kuidas meie erakond saab tegelda Eesti Vabariigi jagamatust rõhutava põhiseaduse taustal riigipiiri kahjuliku muutmisega?

Loe edasi: Aldo Kals: kaks soovi erakonnale