Jalandi Aivari tüüoppus om no uman keelen nii Mõnistõ ku Varstu koolin. Foto Harju Ülle«Väist ja vasarat tiidvä kõik, a mõnt peenembät asja piät iks pikembält seletämä,» muhelõs Jalandi Aivar (49), kiä om joba Mõnistõ kooli poissõlõ puutüüd võro keelen opanu ja nakkas tuud ka Varstu keskkoolin tegemä.
«Varstu koolin oll’ seost sügüsest vaia tüüoppusõ oppajat. Ma küsse Ale (Sprengi Ale, direktri – UL) käest, et Mõnistõn anna taad võru keelen, kas Varstun ka saa anda, ja tä lubasi,» ütles Aivar. «Näüs, kuis lätt, a latsõ omma latsõ, ega nä sis Varstun tõistõ olõ-i!»
Mõnistõ koolin võtt’ võrokiilne tüüoppus periselt huu sisse joba mineväst sügüsest. «Asi nakas’ pääle tuust, et osa latsi kõnõlõs kotun kah võru kiilt,» seletäs oppaja. «Võru keelega om ju niimuudu, et ku kiäki tõnõ kõnõlõs, sis kõnõlõt esi õkva vasta kah. Latsõ naksi esi tuuga pääle, et võissi võru keelen kõnõlda – mille ei sis.»
Aivar kõnõlõs, et ku mõni lats mõnõst as’ast arru ei saa, sis seletäs tä tuu kas pikembält vallalõ, kõnõlõs aigupite vai peräkõrd ütles eesti keelen är. Loe edasi: Umakiilne tüüoppus lätt laembas
Seo kooliaasta lätt Võro liinan vahtsõ riigigümnaasiumi luumisõ tähe all – liinajuhi tahtva hääd ja ummamuudu gümnaasiummi.
«Olõmi löüdnü riigigümnaasiumilõ vahtsõ direktri – Kurvitsa Karmo, nuur miis, kellest või pall’o luuta. A kooli ülesehitämine om iks seo aasta iin,» ütel’ Võro liinapää Allasõ Anti. Liinapää meelest tulõ vahtsõ kooli mainõt naada kujondama joba ette, õkva kõrraga.
Edimäne asi om koolitarõ kõrdategemine. «Kõrda tetäs illos ja aoluulinõ, Võro liina kõgõ vanõmb maja,» selet’ liinapää.
Järgmädse suurõ ettevõtmisõ omma oppajidõ ja kooli nime valiminõ. Liinapää taht nimme üten rahvaga märgotama naada joba seo sügüse.
Võro abiliinapääl Silla Sixtenil om silmi iin tsiht, et Võrolt saa hää ja ummamuudu haridusõ. «Tuu tähendäs, et ku olõt Võrol opnu, om su seen midägi esierälist,» selet’ tä. «Et su seen helises iks võro kiil, vaim ja vägi. Tuu piässi olõma koolin sügäväle seen.»
Allasõ Anti nägemise perrä piässi kooli hää nime luumisõs uma sisemidse väe kokko võtma nii oppaja, latsõ ku vanõmba. «Ku üts võtt iist ja pand hinge sisse, külh sis om perrätulõjit,» selet’ Allasõ Anti. «Ku om sändsit inemiisi, kes võro vaimu ja jõu mõistva latsi seest üles löüdä ja vällä tuvva, olnu tuu väega hää, ja latsõ omma egäl juhul võitja.» Loe edasi: Võrol luvvas ummamuudu gümnaasiummi
Pikne lei Pühäjõõ veeren jämme kõo pilpis. Kauna Toomassõ pilt.«Pikne lei jämme kõo pilpis, a lask’ puu nii osavalõ katõ puuklotsi pääle, et all kasunu katai ja pihlapuukõnõ jäivä terves,» imeht’ Sõmmõrpalo vallavolikogo esimiis, jahimiis ja kaitsõliitlanõ Kauna Toomas. Tuu sääne pilt juhtu timä moro pääl Pühäjõõ veeren Varõssõ külän 20. hainakuul.
«Pühäpäävä hummogu olli sängün pikäle, ku ütekõrraga käve üts mailmatuma kõva kärgähüs,» jutust’ Kauna Toomas. «Hüpsi pistü, kats pinni oll’ kah mu man, üts hüpäs’ sängü, tõnõ maaha. Jäi kullõma, kas tulõ tõnõ mats kah – et sis om vast pommitaminõ. A ku müristämä nakas’, sis oll’ hää tunnõ, et sõta ei olõ tulnu!»
Ku Toomas tarõussõ vallalõ lei, sai tälle silmä ette väkev pilt: terve huuv pilpit, tossu ja kärsähaisu täüs. Jõõ perve pääl kasunust vanast kõost oll’ perrä jäänü risuunik. Et vihma armõtulõ sattõ, sis jäi Toomas katussõveere ala kaema. Sis juussõ naabrimiis pall’a kihä ja pallidõ jalguga timä mano. Tuu oll’ kah katussõveere all saisnu, tikku tõmmanu ja suitsu ette pandnu, ku pauk käve. «Ku kõo ladõv sattõ, sis täl tull’ murõ, et kas ma iks hingen olõ,» selet’ Kaun. «A õnnõlikult läts’, et es viska puujuppõ ei tarõ ega eski massina pääle.»
Pühäjõgi – pikse kodo
«Pikne kah esi vast hiitü är, et kurja tekk’ – visas’ suurõ klotsi kuigi puu tüvele ala, et nuur katai ja pihlapuukõnõ är pässi,» märgot’ Kauna Toomas. «Ku kõo tükes lõiksi ja är puutsõ, sai nuu puukõsõ ilusalõ terve nahaga kätte. A piksel om iks väega võimsa vägi – ku tä kuvvõmeetridse puupinnu nii kõvva maa sisse kinni lei, et noid vällä tõmmada es jõvva, pidi är lõikama…» Loe edasi: Piksepauk Pühäjõõ veeren
Haljendi Piret kuts häätegemispuuti tuuma nii rõivit ku muud koton üle jäänüt kraami, midä võissi kellelegi vaia minnä. Foto: Leimanni Eve, Uma Leht
«Avita-i õnnõ asjo jagamisõst vaesilõ, tulõ opada inemiisi uma eloga toimõ tulõma,» selet’ Võro polikliinigu majja tegünü häätegemispoodi ja -keskusõ Saagu Valgus juht Haljendi Piret vahtsõt ettevõtmist.
Puut joba tüütäs, abikeskus tetäs vallalõ 12. süküskuu pääväl – oodõdu omma kõik huvilidsõ. Nigu nimi ütles, om malli võetu Sisaski Siiri ettevõtmisõst Rapla kandin. A Saagu Valgus kaubamärgi takan omma Võrol iks uma inemise, päält Pireti viil Kelbi Elleri-Kristel.
Mõlõmba toimõndasõ ka Võro liina latsikaitsõühingun, Piret viil Võromaa naisi tugikeskusõn (inneskine var’opaik). «Nuu mõlõmba avitasõ jo kah naisi ja latsi, korjasõ ja jagasõ rõivit ja muid asjo,» ütel’ Piret. «A saa ei last avita, ku sa immä avita ei. A imä avitamisõ man piässi olõma edimäne nõvvo, mitte asjo andminõ, et saia vallalõ opitust abitusõst.»
Tuust mõttõst vahtsõnõ abikeskus sündügi. Innekõkkõ avitõdas hättä jäänül inemisel nätä, midä tä saasi är tetä tuuga, miä täl olõman om. «Ku inemine tuu är näge, sis tä tund, et om esi välläpäsemise löüdnü,» kõnõl’ Piret. Nii avitõdas inemisel vällä tulla arvamisõst, et kiäki tõnõ piät tuu iist huult kandma, et tä uma perrega toimõ tulõssi.
Keskus majandas esi är
Sisaski Siiri kogõmus näütäs, et sääne abi- ja nõvvokeskus saa hinnäst esi är majanda. Ka Võrol loodõta ei projektiraha pääle. Keskusõ pidämises ja tulõvikun paarilõ inemisele palga masmisõs piässi raha tulõma häätegemispoodist. Selle tetti puut ka edimädsenä vallalõ.
Keskusõ hindä ruumi kolmanda kõrra pääl – lado, kontor ja latsitarõ – tahtva viil vurhviandmist. Jo sügüsest saava latsõ sääl olla, ku om vaia kooli-huvitsõõrõ vaihõl, bussini vai vanõmbidõ perrätulõkini aigu parras tetä. Ku tulõ mõni mõistja inemine vabatahtligus, sis või koolitükke jaos ka api saia. «Hää olõs, ku appi tulõs inemiisi, kiä omma valmis latsiga kammandama, mõistva näile koolitüü man nõvvo anda ja avitasõ aigu viitä,» kutsõ Piret. Loe edasi: Häätegemiskeskus sai huu sisse poodist
Ojasaarõ Toomas uma lõõdsa ja lõõdsakuninga kujoga. Foto: Harju Ülle, Uma LehtVõro folkloorifestivalil lõõdsakuningas saanu Ojasaarõ Toomas (21) Põlva kihlkunnast Vanaküläst arvas, et no passi ei külh lõõtsa nukka visada, tulõ naada viil parõmbas pillimehes opma.
Midä lõõdsakuningas saaminõ su jaos tähendäs?
Säänest ummamuudu vastutust. Kimmähe piät edesi opma ja uurma. Mano oppi om hulga hüvvi pillilukõ, midä vanastõ om mängitü. Internetist otsi, mul om üts Kikka Karla plaat. Arhiivi ei olõ viil jõudnu, elo om küländ kipõ…
No sa tullit õkva sõaväest…
Lehekuu perämädsel pääväl sai vallalõ jah.
Kas tuu and tunda kah, et katõssa kuud es saa lõõtsa mängi?
Jah! Näpu ei jõvva mõttõlõ perrä. Küländ rostõh omma. A sõaväest oll’ iks kassu kah. Muido om taa pillimehe elo sääne, et egäl puul söödetäs maru häste…
No lätt pillimehe elo edesi. Kas kutsutas pall’o mängmä?
Teenistüs väiku põndsu pandsõ, olli pillimiihi pildist väläh. Päält sõaväke om piaaigu egä nädälivaih vähämbält üts ülesastminõ olnu.
Sel nädalal, 4.-7. augustil ootame abilisi linakitkumise ja -kupardamise talgutele, mis toimuvad Tsiistre linamuuseumi kiulina põllul Tsiistres, Misso vallas, Võrumaal. Talgud on osa projektist „Linaseemnest kangani”, mille algatasid Tsiistre linamuuseum, Viljandi Kultuurikolledži magistrand Margit Pensa ja EKA doktorand Miina Leesment. Projekti eesmärk on teha läbi kogu kiulina kasvatamise protsess seemne külvamisest kanga kudumiseni.
Projekti jäädvustamist filmilindile toetavad Vana Võrumaa Kultuuriprogramm ja Eesti Kultuurkapital.
Talgutel osalemiseks kirjuta e-posti aadressil tsiistre@linamuuseum.ee või helista tel 503 1514.
Trehvämine: 15 killo mustikit üte pääväga. Foto: Kuulmetsa HeliVäega suurt saaki mõtsast timahava ei saa, a mõtsa tasus iks minnä: mõnikõrd vidä kah.
Kehväst mar’a- ja seenesaagist on meediän pall’o juttu olnu. Ma mõtli sis, et lää esi uman Urvastõ vallan mõtsa kaema. Ei saa ju nii olla, et midägi ei saa. Edimäst kõrda lätsi mõtsa luurama joba tsipakõsõ päält jaanipäivä, haardsõ kats tütärd ja imä kah üten. Mõttõn olliva kikkaseene. Sõitsõmi Ess-suuhu.
Tsipa aigu sõkmist müüdä mõtsa ja edimädse seene olli löütü. Väega tsill’ukõsõ olliva tõsõ, nigu särginöpsi. Ja nätä oll’, et mi es olõ edimädse, kes noid nöpse kaeman olli käünü. A nigu kõgõ sis, ku nakkat kodominemise mõttit veerütämä, lövvät tuu õigõ kotusõ. Terve mõtsaalunõ oll’ palosiini paksult täüs, säändse vähäldäse ja kõik puhta kah.
Veeränd tunni korjamist ja kolm pangi olli kuh’aga täüs. Mariniirse hindäle kümme purki siini, seoaastadsõ edimädse purgi. Vahepääl oll’ laulu- ja tandsupidu, päält tuud põrutimi imä ja tütridega vahtsõst mõtsa, seokõrd mustikit otsma. Tutva, kes õks egä aasta noidõ korjamisõga hindäle hää palgalisa tegevä, es olõ esiki mõtsan käünü. Ega nä vast es lää kah sinnä umma aigu raiskama.
Pangi käevangun ja kombaini kanglin, marssõmi Pokumaa kanti mõtsa, vana hää kotusõ pääle, kost egä aasta õks kor’at om. Joba edimädse varrõ, mis vasta tulliva, olli paksult marju täüs ja ku platsi pääle saimi, sis õnnõ sinet’ vasta. «Rummal jutt, et marju ei olõ. Tulõ õnnõ kotust teedä,» sai tuukõrd mõtõldus ja paari tunniga olli üten võedu anoma marju täüs kor’adu. Kotun puhasti mar’a är ja kaaldsõ üle – 15 killu mustikit, peris häste. Muiduki tahtsõva latsõ taskurahha tiini ja arvssiva, et nuu mar’a võissi maaha müvvä. Loe edasi: Võromaa mõtsun marju ja siini iks om
Võrokõisi suur suvinõ kokkosaamisõ kotus – Kaika suvõülikuul – tulõ 8.–10. põimukuul Urvastõ kihlkunnan Osolan. Et Urvastõ kihlkunnast juusk läbi väkev Pühäjõgi, mille kotsilõ om pall’o vanno uskmiisi ja juttõ, sis tulõ taast juttu mitmõ kandi päält. Pühäjõõ viirt pite tulõ ka matk.
Kõnõldas taast kandist peri inemiisist. Muusikat saa seokõrd kullõlda väega mitund stiili: Puura Väino laulõst rahvapillimuusikani vällä. Et Urvastõ kihlkunnast om peri kõva spordisõbõr Contra, sis tüütäs timahavatsõn suvõülikoolin kihäkultuuritiidüskund. Kaika suvõülikuul om mõtõld kõigilõ, kedä huvitas uma maa, uma kiil ja uma inemise.
Nime om saanu suvõülikuul Karula kihlkunna Kaika külä perrä, kohe võrokõsõ 1989. aastagal edimäst kõrda kokko tulli.
«No jaanipäävä aigu nakkasõ jah immise üten vahtsidõ põrssiga ümbre roitma ja nurmi päält hääd-parõmbat üles tsungma,» ütel’ Sõmmõrpalo jahtkunna päämiis Kauna Toomas.
«Vanõmbilõ inemiisile soovida iks panda raadio pangi ala mängmä vai pini kardokanurmõ manu ketti. No tsiga om kavval ja saa pia selges, et täl pinist määnestki ohtu ei olõ. Mõni pini pelgäs esi kah tsiku, kaes kuudist, mis tuu tsiapunt sääl tege. Hais kah avitas, vanastõ perremiis käve ja lassõ egä õdagu sortsu ummi rõividõ pääle. No pandas tokkõ otsa latsi mähkmit. A tsiga harinõs tuu haisuga kah küländ ruttu är.»
No mitundkümmet hektärri kardokat, hernest vai villä säänestmuudu tsiko iist ei kaidsa. Tuuperäst soovitas Kaun iks jahimehe appi kutsu. «Varitsusjahti lupa säädüs pitä, no immist põrssiga laskõ ei või, õnnõ hiidütä. Noorõmba põllumehe võissi esi jahimehes naada, tuu koolitusõ läbi tetä ja relvapaprõ kah küssü. Sis mi saami näile tsia laskmisõ lupõ anda ja nä saava esi kipõlt toimõnda.»
Jahimiihi saat Kaun talonigõ mano, kiä kõgõ inämb hädän omma. Tä kuts talomiihi iks kõgõ jahimiihile teedä andma, ku tsia omma pahandust tennü.
Orava valla Haan’kasõ külä kardokakasvataja Sulõ Aivari murõ om, et hää kardokasaak tsiakärsä ette es jäänü. Foto: Säinasti Ene, Uma Leht
«Värski tsiajäle omma nurmõ pääl, põrssa omma okastraadi vahelt seeh käünü!» pahandas kardokakasvataja Sulõ Aivar Orava vallast Haan’kasõ küläst Udrasõ talost. Illos varahanõ kardok tüküs talomiihil timahava kas tsiko vai vihma nahka minemä.
«Seo aasta om tsikoga eski hullõmb ku mõni tõõnõ aasta,» ütles Veriora valla Verioramõisa külä Muinasmaa talo perremiis Koddala Elmet, kiä kasvatas kardohkat 40 hektäri pääl. Elo näütäs, et suvõga võtva tsia kokko hektäri jago kardohkit är.
Tsikoga oltas hädäh viil mitmõl puul, näütüses Urvastõ kihlkunnah Liinamäe ja Kurõnurmõ kandih. A Võro valla Tagakülä suur (40 ha) kardokakasvataja Mulla Ants ütles, et sääl kandih tsikoga murõt ei olõ. «Üts vana kult om külh vahepääl käünü, a suurt hätä tennü olõ-i,» tiid tä.
Külh om Mulla Antsu kodokandih ülearvo pall’o vihma sadanu ja mõnõh kotussõh omma kardokavirkse peris vii all. «Kardohkal olõ-i vika, a kätte ei saa,» kaibas Muld. «Ku no pidämä jääs, sõs olõ-i viil hätä. A parhilla saa-i põllu pääle.»
Ka Koddala Elmet murõhtas, et ku vihm perrä ei jää, piät pia nakkama kardokit lehemädänigu vasta pritsmä. Kuis seo aasta saak tulõ, ei mõista viil üldä.
No põrõhõla kaits tä ummi kardokit iks innekõkkõ tsiko iist. «Minno avitas elektrikar’us,» seletäs Elmet. «Kost tsiga iks om vasta nõnna är saanu, sinnä inämb ei tükü. Eski ku nüür om ümbre, a vuulu seeh ei olõ, ei lää tsiga tõist kõrda pruuvma. Mul om kümme põldu, kõigilõ ei jõvva kar’ust osta. Sõs ma nõsta iks üte nurmõ päält tõõsõ pääle. Likõ ilmaga avitas elektrikar’us viil parõmbahe. Olõ kuulnu külh, et mõni lask faasi (220 V) kar’ussõlõ sisse, a tuu om inemisele ohtlik.» Loe edasi: Kardok lätt tsia nahka
Eesti luuduskaitsõ seldsi täüskogo otsust’ 21.06., et nakkas saisma katõ dolokivikaivandusõ vasta, midä Eesti lõunatippu plaanitas.
Rõugõ kihlkunnan Pähni luuduskeskusõn kokko saanu 28 luuduskaitsjat sõidi edesi Mehkamaalõ kaivanduisi kotussit kaema. Sääl saiva nä ütele meelele, et Nahalõ ja Kalkahulõ es tohtnu dolokivikaivandust tetä. Mõnistõ vallavolikogo nakkas asja arotama 17.07. kuunolõkil.
Eesti luuduskaitsõ selts saat’ keskkunnaministeeriümile kirä, mille seen pallõs Piitre jõõ maastigukaitsõala laembas tegemist ja pikembät keskkunnamõo hindamist. “Keskkunnamõjju parhilla hinnatas, rabakunna ja muakunna elupaiga omma joba löütü,” selet’ Eesti luuduskaitsõ seldsi Varstu osakunna päämiis Silla Silver.
Muakunn om Eestin väega harv elläi, kõgõ inämb eläs näid Piirissaarõ pääl. Pikembät keskkunnamõo hindamist küsüse luuduskaitsja selle, et viisais om timahava harilikust madalamb. «Saa-s hinnada, kuis mõos kaivanduisist vii vällä pumpaminõ suurvii aigu – suurtvett olõki es,» ütel’ Silla Silver.
Puulpäävä Kanepin kuun olnu Lõuna-Eesti luuduskaitsja saadi viil eräle kirä Mõnistõ vallavolikogolõ ja keskkunnaammõtilõ.
Kirän pakutas, et nuu võinu ministeeriümile ka umalt puult kopsada, midä kaivanduisi tegemisest arvasõ.
10.–15.07. saa Räpinä kihlkunnan Ruusa tüükua moro pääl kaia Rahmani Jani näütemängu “Kaalukoda”. Võro- ja eestikiilne tükk kõnõlõs elost ja armastusõst sovhoosiaol.
Autori jutu perrä kõnõlõs tükk tuust, et ilm om üts perädü taivadsõ laega kaalukoda, millega kõgõ inemise ello kaalutas.
Peräotsa kaaldminõ näütäs, et nuurusaig om iks tuu elo kõgõ ilosamb aig. Tükü sündümist tougas’ takast Ruusa sovhoosi aastapäiv: 70 aasta iist oll’ seo üts edimäidsi, miä Eestin luudi.
12.07. kell 13 omma kõik inneskidse sovhoositüütäjä oodõdu kokkotulõkilõ. Päält tuud saava nä etendüst kah nätä. Suvõetendüsen mängvä uma kandi näütlejä, külälises om laulumiis Noorõ Taisto. Lavastaja om Hansingu Meelis, kunstnik Vanhaneni Riina. Etendüse kõrraldasõ Ruusa näütemängu seltsing ja Räpinä valla kultuurikeskus. Teedüst saa www.rapina.ee päält.
Kas lövväti Võromaalt viil mõnõ Bombus confususe? Foto: Soonõ Villu
Luuduskalendri kuts inemiisi kimalaisi otsma ja määrämä, et näide elokotussit teedä saia.
Eestin eläs nii 30 liiki kimalaisi, näid kutsutas mõtsa- ja maamehiläidsis. Hää sitik käü puu- ja köögivilä häitsmit pite ja avitas näid inämb saaki andma panda.
No kimalaisi jääs kõgõ veidembäs: elopaiga häöse ja kihvtipritsmine tapp näid.
Kimalaisi võisi kõgõ inne otsi kodoaiast. Esieränis miildüs näile sääne aid, kon kasus hulga mitmõsugutsit häitsmit.
Vanal Võromaal om luutust esieräliidsi kimalaisi löüdä. Minevä keväjä lõpun püüti Urvastõ kihlkunnast Sõmmõrpalo vallast Pühäjõõ veerest Harjumäelt sääne kimalanõ, määne löüti perämäne kõrd 20 aastakka tagasi.
Tarto sitigatiidläne Soonõ Villu löüdse kimalasõ (ladina k Bombus confusus), mändsel olõ-i eski eestikeelist nimme, kõnõlõmada võrokeelitsest.
Vanal Võromaal uuritas, kuis eläjäpidämine muutunu om. Foto: Harju ÜlleHainakuu edimädsel nädälil (30.06.–6.07.) käävä Võromaad pite ümbre tudõngi. Nä uurva lehmi-lambidõ pidämist. Seo om Võro instituudi ja Tarto ülikooli ütine kultuuriperändi uurmisõ välätüü.
Kukki eläjit peetäs maal mugu veidemb, sis Vanal Võromaal inämb ku muial. Nii näütäse ammõtligu nimekirä ja eläjide ülelugõmine.
Üliopilaisi abiga uuritas, kuis eläjide pidämine om ao joosul muutunu. Kaias, mändsit eläjit-tsirkõ Võromaa talolautun prõlla om, mis murrõ omma eläjide pidämise man ja määnest api väiku talo tahassi saia.
Saadu tiidmise eläjide pidämise kotsilõ kirotõdas ka Eesti vaimsõ kultuuriperändüse nimekirja. Kiä taht uurmisõ man üten avita vai tiid kõnõlda mõnt hääd luku kodoeläjide kotsilõ, andkõ teedä Umalõ Lehele.
Bardone Ester, Tarto ülikooli tiidrü Eichenbaumi Külli, Võro instituudi projektõ iistvõtja
16.-20. juulini peetav XX Võru Folkloorifestival tutvustab eri maade tantsukultuure ning räägib lugusid maast ja ilmast ning maailmast.
Kahe nädala pärast algava festivali programm on koostatud nii, et külastaja saaks võimalikult paljudel üritustel osaleda ja ei peaks jääma pelgalt osaks publikust.
Viie päeva jooksul toimub mitukümmend kontserti ja tantsutuba, kuhu lisaks Eesti esinejatele on kutsutud tantsurühmad Mordvast, Bulgaariast, Iisraelist, Prantsusmaalt, Baskimaalt, Slovakkiast, Lätist ja Austriast.
„Festivali läbiv teema „Lugu“ tutvustab nende rahvaste kultuuri läbi traditsiooniliste tantsude, rahvussöökide ning pärimuslike lugude, millest paljud on kokku kogunud Eestimaa parim muinasjutuvestja Piret Päär,“ ütles festivali tegevjuht Kadri Valner.
Lisaks festivalikülaliste lugudele räägivad omi jutte ja viivad uudistajad Võru linnas ringi uitama mitmed siinsed kultuuri- ja kogukonnategelased. Näiteks veavad juturinge põllumajandusminister Ivari Padar, luuletaja Contra, Võru Kandle direktor Heiki Kelp. Kultuuriloolisi jutujalutuskäike viivad läbi ajaloolane Artur Ruusmaa, Kreutzwaldi muuseumi muinasjutuvestja Helju Kalme ja teised.
Ehkki tegu on Eesti suurima iga-aastase rahvusvahelise rahvatantsufestivaliga, siis seda alustavad hoopis muusikud. 16. juulil astuvad Katariina kirikus üles Anu Taul ja Tarmo Noormaa. Loomulikult on lisaks tavapärastele kontsertidele festivalikavas ka külaliste jaoks armsaks saanud Tänavatants, õhtulaulud Tamula järve rannal, mitmed simmanid, rahvuslõuna. Kolmel päeval on avatud käsitöölaat ning õhtuti saab näha Matsalu loodusfilmide festivali võidufilme. Traditsiooniliselt on üks oluline tunnusüritus võistumängimine Teppo tüüpi lõõtsadel. Seda täiendavad simmanid Teppo lõõtsatalus ning lõõtsa ööülikool.
Festival ei toimu ainult Võru linnas, vaid laieneb Maapäevadel tervesse maakonda. Festivali passid, päevapiletid ning 17. juuli avakontserdi piletid on müügis Piletilevis ning Kandle kassas.
1. hainakuu pääväl kell 14 tetäs Mõniste muuseumin valla näütüs “Pärandus elab!”
Näütüs tege inemiisile tutvas Eesti vaimse kultuuriperändüse nimekirja. Rahvakultuuri Keskusen kokkopantu näütüsel om vällä säetü üts jagu nimekirän olevit tiidmisi. Võromaalt om näütüsel esindet rahvameditsiini teema.
Näütüse vallategemisel kõneldas, mis om tuu nimekiri ja kuimuudu perändedü tiidmise sinnä jõudva. Pääle jututsõõri saa kullõlda ja oppi Pettai Reeda käest tiidmisi ravihainu kotsile.
Oodami huvilisi nii vallategemise manu ku ka näütüst kaema. Näütüs om valla hainakuu lõpuni, kaija saa muuseumi külastusaol.
Pikakannu Kool ootab kõiki huvilisi juunis ja augustis osalema erinevates meistriklassides.
Keraamika 20.juunil, 8. ja 22. augustil – juhendab võrukestele tuntud – armastatud Aivar Rumvolt. Tänu Kodanikuühenduse Sihtkapitalile ja Šveitsi vabaühenduste Fondile ning Hooandjatele saab värskelt valmistatud keraamilise meistriteose ahjusoojalt kaasa – meie oma keraamikaahjust. Osaledes kõigil kolmel päeval, saab iga kord omandatu oskusi lihvida ja täiendada, aga võib tulla ka ainult üheks päevaks.
Kitarr 20.ja 21.juunil – juhendab Aldo Järve, tuntud Moro nime all. Moro õpetab igapäevaselt kitarrimängu nii noortele kui vanadele , on mänginud erinevates muusikalistes koosseisudes ( Zorbas). Meistriklassis võivad osaleda nii algajad, kes esimest korda kitarri kätte võtavad kui ka need, kelle eelnevad oskused lubavad huvi tunda fingerstyle vastu. Soovitav on kaasa võtta oma kitarr.
Parmupill – 20. juunil on juhendajaks Mikk Sarv ja 22. augustil Jaak Johanson. Parmupill, arvatavasti üks vanimaid muusikariistu maailmas, on eestlastele samaväärne torupilli ja kandlega. Oodatud on samuti nii algajad kui asjatundjad. Parmupilli saab soetada üsna taskukohase hinnaga igast muusikapoest. Või miks mitte – Vastseliina laadal!
Trummid – 21. juunil tuleb trummikomplektiga kohale Võru kandist pärit Andres Neissaar. Saab teada, miks neid trumme korraga nii palju peab olema, ise trummipulki kätte võtta ja järele proovida, kuidas nad kõik kõlavad! Augustis loodame tutvust teha šamaanitrummi saladustega. Loe edasi: Pikakannu Kool kutsub osalema meistriklassides
Soome-ugri filmifestivalil (FUFF) saab lisaks soome-ugri lühimängufilmidele nautida kaht pärimusmuusika kontserti. Neljapäeval, 5. juunil kell 21.30 mängib Ain Raal karmoškal (sissepääs prii) ja reedel, 6. juunil kell 20.00 esinevad vennad Johansonid (pilet 4 €).
Esimene rahvusvaheline soome-ugri filmifestival Eestis toimub 4.–8. juunil 2014 Tsiistre linamuuseumis, Misso vallas, Võrumaal. Tsiistre linamuuseumi külakinos jõuab vaatajateni ligikaudu 50 filmi soome-ugri väikerahvaste – handi, vepsa, ingerisoome, udmurdi, handi, seto, mari, liivi – filmitegijatelt. Samuti linastuvad festivalil eesti, soome ja ungari lühimängufilmid ning eksperimentaalfilmide valik kogu maailmast.
Filmifestivali patroon on soome-ugri kultuuri hoidja kirjanik Kauksi Ülle. Festivali korraldavad Nisi Masa Estonia ja Prastuli Selts. Lisainfo: www.fuff.ee, www.linamuuseum.ee
Trolla Jaana kasvatas 30 eri sorti tomatitaimi. Harju Ülle pilt.
Tomaditaimi äri lätt seo keväjä häste: pall’o omma hindäle kasvuhuunõ ehitänü, et esi hindäle tomadi kasvata.
«Ostjit om tõtõst hulga,» ütel’ Troll’a Jaana, kiä om kasvatanu Navi külän Ilumäe talon tomaditaimi joba katõssa aastat.
Räpinä aianduskooli lõpõtanu Jaana om kasvatamisõs vällä sortnu parõmba ja nuu sordi, midä inemise tahtva: 30 esi sorti tomadit. Müügis sai timahava kasuma pantus paar tuhat tomaditaimõ.
«Ma sai nuumi, et ei kasvada eesti sortõ,» muheli Jaana. «Sis kai perrä ja naksi kasvatama, timahava omma mul Eesti sortõst Mato, Terma ja Varto. Ma es usuki, a vana eesti sort Mato om tõtõst väega hää tomat!»
Päält tuu omma Jaanal hübriidi ehk F1 sordi. «Väega pall’o küstäs, et midä tuu F1 tähendäs. Taim om haiguskimmämb ja and rohkõmb saaki,» selet’ Jaana. «No noilt ei või esi siimnit võtta – sis saat õnnõ ilosa kasvu, a saaki saa-i.»
Kõllatsidõ tomatidõ kotsilõ ütel’ Jaana, et ütsjago inemiisi taht noid, omma magusamba, a tõsõ ei võta eloilman. A inemiisi huvitasõ parhilla esierälidse, egäsugudsõ kirivä, musta ja neoonkõlladsõ tomadi. «Üts Tartomaa firma tuu noid sisse, a harva sordi omma kolm kõrda kallimba kah,» ütel’ tä. Hindäle kasvatas Jaana ütte kimmäst sorti – Cindel. «Kimmäle om viilgi parõmbit sortõ, a ma kae siimne hinna perrä kah,» selet’ tä. Loe edasi: Tomatitaime läävä häste kaubas
Et rühm um väiku, sis keelepesä um ku pere, kohn mängvä kuuhn mitmõ vannusõga latsõ. Keelepesälatsõ umma uma kõnõlamisõga näüdüsses tõisilõ latsilõ ni vanõmbilõ, kiä või olla mõtlõsõ kõnõlda, a julgu-i.
Sügüsest oodami Haani keelepessä latsi mano. Hää, ku lats joba kõnõlas võro kiilt ja vanõmba kah. Haani keelepesä ots sügüsest ka kooni katõs pääväs nädälihn umma rühmä nuurt ja tegüsät oppajat, kiä mõist kõnõlda võro kiilt ja kinkalõ miildüse latsõ.
Umast tahtmisõst anna teedä aadrõssi egle.vodi@gmail.com pääle vai kõlista tel 516 6684. Täpsembät teedüst Haani keelepesä kotsilõ saa www.keelepesa.haanimaa.ee.
Poodisaks Tiganiku Adam. Pilt vanast aolehest.«Haani miis läts’ Tiganiku puuti…» om rahvas laulnu joba pia 120 aastakka. Tuu laulu seen elläv Võro liina poodiherrä Tiganiku Adam (1854–1932) oll’ umal aol väega teküs miis.
Urvastõ kihlkunnast Vaabina vallast peri Tiganik oll’ uman kodokandin koolioppaja. Tä tekk’ laulu- ja pasunakoori tõistõ laulupitto minekis. Pidi Urvastõ kerigu lähkül puuti. 1894. aastal ostsõ tä Võrolõ maja (Kreutzwaldi uulits 54) ja naas’ sääl puuti pidämä, millest Räppo Jaan ka kolmõ aasta peräst laulu tekk’.
Tiganik ai ka Võrol laulu- ja pasunakoori kokko, oll’ Kandlõ iistsaisusõ liigõ. 1902 valiti Tiganiku Adam üten Lauri Johaniga Võro liinavolikokko: nä olli sääl edimädse eestläse. Tiganiku kotsilõ om kirotõt aolehen Võru Teataja (16.03.1929), et täl oll’ väega pall’o tutvit ja rahvas usald’ tedä.
Surmakuulutusõn (Postimees, 1.06.1932) om kirän, et Tiganik võitsõ rahva usaldusõ Võro lainu- ja hoiuütisüsen (1903, ildampa Võru Ühispank, rahvasuun Tiganiku pank) aususõ, täpsüse ja vastatulõlikkusõga. Pangan oll’ tä kassapidäjä. Uma naasõ Annaga oll’ Tiganik nii ütte kasunu, et naanõ kuuli suurõst leinäst nätäl pääle miist.
Uma Lehe toimõndusõlt: tull’ vällä, et Tiganiku Adami fotot olõ-i ütengi Eesti muusõumin. Olõ-i ka noil sugulaisil, kelle üles löüdsemi. Ku kellelgi om Tiganiku Adami pilti, andkõ kimmähe teedä (tel 782 2221, 5660 6494 vai info@umaleht.ee): teemi pildist koopia Võromaa muusõumi jaos.
Eesti kooliopilaisi aoluu-uurmistöie võistlusõ võitsõ Vahtsõliina gümnaasiumi 11. klassi opilasõ Keiri Hanna tüü «Nõvvokogo-aigsõ tuutmishuunõ Vahtsõliina vallah».
«Hanna tüü om väega põh’alik, vanõmbidõ abiga tekk’ tä pildi ja jutu egäst huunõst,» seletäs Hanna juhendaja, oppaja Nagla Küllike. «Piirkund oll’ Vahtsõliina sovhoos, osa Võidu sovhoosist (Setomaa jago oll’ vällä jäetü) ja Sõprusõ kolhoos.» Tõnõ timä juhendet tüü sai võistlusõl kolmanda kotussõ: 12. klassi opilasõ Haljasõ Anneli «Arstiabist Missoh Misso jaoskunna-haigõmaja perrä». Anneli tüü sai ka riigiarhiivi eräavvohinna.
Gümnaasiumiopilaisi töiest oll’ viil hää Võro Kreutzwaldi gümnaasiumi opilasõ Leberehti Sandri tüü «Võro liina juubõlipidostusõ» (juhendaja Kengi Kaja). Är märgiti katsa Vana Võromaa gümnaasiumiopilasõ tüü.
Võrokõsõ olli kõva ka uurmistöie võistlusõ põhikoolijaon. Kolmanda kotussõ sai Võro Keskliina kooli opilasõ Külmä Jürgeni tüü «Peränd terves elos» (juhendaja Ojala Tiiu) ja viiendä kotussõ Lutsu Anneli, Tuvikese Triinu, Lepla Sandri ja Kõomäe Käroli ütine tüü «Hõissa pulma!».
Eesti rahva muusõumi eräavvohinna sai Võro Kreutzwaldi gümnaasiumi opilasõ Resti Kätlini tüü Resti Arvi eloluust (juhendaja Rünga Katre). Är märgiti viil kuvvõ Vana Võromaa opilasõ tüü.
Kooliopilaisi aoluu-uurmistöie võistlusõ kõrrald’ Eesti aoluu- ja ütiskunnaoppajidõ selts joba 15. kõrda. Seo kooliaasta võistlusõ teema oll’ «Peränd om perändüs». Võistlusõ preemiä pand’ vällä Eesti president. Võistlusõlõ saadõti 138 tüüd. Võitja kuulutõdi vällä 2.05. Tarton. Uurmistüü läävä Eesti kirändüsmuusõumi kultuuriluu arhiivi ja ka Võromaa muusõummi.
10. lehekuu pääväl tenssi Pikäkannu kooli latsõ kontsõrdiga kõiki häid inemiisi, kiä avidi Hooandja.ee abiga koolilõ keraamigaahjo osta. Huuandja abiga kor’ati aho ostmisõs ja ülessäädmises kokko tsipakõsõ päält 2000 euro.
Kooli juht Tamra Ave ütel’, et korgõ kuumusõga ahi om tsipakõsõ suurõmb mõsumassinast. Ahon saa kõrraga palota kolmkümmend kruusi, suurõmbit anomit mõni jago veidemb. Ahi tege savikunstnikul Rumvoldi Aivaril latsi oppamisõ pall’o laapsambas. Seoniaoni vidi tä latsi tettü savianoma Võro Kubijalõ hindä palotusahjo.
Aho ostminõ oll’ Pikäkannu kooli umaosalus suurõmban huviharidusõ projektin. Tamra Ave ütel’, et KÜSKi ehk kodaniguütisüse tsihtkapitaali abiga kujondasõ nä Pikäkannu kooli mano huviharidusõ keskust. Päält keraamigastuudio om käümä tougatu mitu spordiettevõtmist orienteerumisõst mäesuusalaagrini vällä. Pillikooli jaos ostõtas mano eelektriklavvõr ja kats kitrat, plaanin om sõita küllä Hiiumaalõ Emmastõ nuurikeskusõlõ. Suvõl tulõva Pikäkannul savikunsti ja pillimängo huvipäävä.
Kanepi segäkuur Kanepi Laulu Seldsi 145. aastapääväl laulman, akordionni tõmbas koorijuht Lindali Kalev. Pildi pääle omma jäänü poolõ koorilaulja. Foto: Harju ÜlleVana Võromaa kõgõ vanõmb selts, Kanepi Laulu Selts pidi 25. mahlakuul umma 145. aastapäivä.
Selts tetti Eesti edimäste laulupitto minekis (1869). «Sinnä sõitsõ Kanepi miiskuur – naisi es lubata tuudaigu laulupitto laulma,» selet’ seldsi üts vidäjä, Kanepi segäkoori vanõmb Kottisse Vaike. «No prõlla tunnus, et laulupitto läävä õnnõ naasõ ja mehe jääse kodo!»
Koorilaul sündü Kanepin aastal 1804, ku pastor Johann Philipp von Roth lei sääl Eesti edimädse (poissõ) kihlkunnakooli. Tuu mano tetti nii poissõ- ku miihikuur. Miihikoori laulja olli päämidselt küläkuulmeistre. «Roth ütel’, et laulkõ egäl puul ja kõgõst, es nõvva sukugi õnnõ kerigulaulõ laulmist,» selet’ Kanepi aoluu uurja Hirvlaanõ Milvi.
Koorilaulmist härgüt’ edesi kerigu köstri Treffneri Ludwig, kiä kutsõ kuulmeistris õnnõ hää muusigamehe. Kanepi Laulu Seldsi tegemist võtsõva iist Treffneri poja, noidõ siän ildadsõmb koolipapa Treffneri Hugo. Edimädsele laulupidolõ lätsi laulumehe Koorastõ mõisa kingidü lipuga. Lipu oll’ maalnu kunstnikust mõisapreili Marie von Ungern-Sternberg. Lipu pääl om kiri «Kannepi Laulo Selts», kanepikasvõ punt ja kats aastaarvu. Aastaarv 1819 tähendäs priiusõ saamist ehk perisorjusõ ärkaotamist Liivimaal. Tõnõ aastaarv om laulupido ja seldsi luumisõ uma – 1869. Seo lipp om alalõ, tuud hoitas Eesti tiatri- ja muusigamuusõumin.
Teppo lõõdsatalon korssi talgolidsõ kivve vahtsõ tulõtõrjõ viivõtmisõ kotussõ ümbre, et kivi tan moroniitjät ei lahussi. Foto: Harju Ülle«Teemi är!» talgopäiv (3.05.) avit’ üten Teppo lõõdsatalo vallategemisele Võro vallan ja dendropargi luumisõlõ Ihamaru lähkün.
«Sügüse tetti euronõudmiisi perrä tulõtõrjõ viivõtmisõ kotus, kivi jäivä lakja ja tulli moroniitjä iist är korista,» kõnõl’ Teppo lõõdsatalo perremiis Teppo Priidu ja laatsõ üten naasõ Kadri, sõpru ja sugulaisiga kivve kärro. Iin oodi morokülbmine, aiategemine, aidalõ vahtsõ katussõ pandminõ: tüüd talon jakkus.
Teppo lõõdsatalo plaanitas ammõtligult vallalõ tetä suvõ lõpun, lõõdsameistri Teppo Augusti sünnüaastapääväs. «Aigu taaga läts’, a no olõmi kõik lua kätte saanu, huunõ valmis ja as’a seen kah,» ütel’ Priidu. A ettevõtmiisi tulõ talon joba varramba, suurõmb kontsõrt Võro folkloorifestivaali aigu.
Teppo Augusti kodo tõmbas lõõdsamiihi: talvõl sõidi lõõdsamehe Moostest Võrolõ, pei massina talon kinni ja tei moro pääl kats pilliluku Teppo avvus.
Dendroloog (puu- ja puhmatundja) Rohu Urmas mässäs saega uma vanavanaesä Mõtsa talon Ihamaru küle all. «Mul om tan 36 hektärri maad, taha tetä säänest dendraariummi, kohe saava mu opilasõ ja tõsõ huvilidsõ mitmõsugutsit puuliike kaema kävvü,» selet’ Räpinä aianduskooli ja Luvva mõtsakooli dendroloogia oppaja. Loe edasi: Võromaal tetti är
