Piksepauk Pühäjõõ veeren

Pikne lei Pühäjõõ veeren jämme kõo pilpis. Kauna Toomassõ pilt.
Pikne lei Pühäjõõ veeren jämme kõo pilpis. Kauna Toomassõ pilt.
«Pikne lei jämme kõo pilpis, a lask’ puu nii osavalõ katõ puuklotsi pääle, et all kasunu katai ja pihlapuukõnõ jäivä terves,» imeht’ Sõmmõrpalo vallavolikogo esimiis, jahimiis ja kaitsõliitlanõ Kauna Toomas. Tuu sääne pilt juhtu timä moro pääl Pühäjõõ veeren Varõssõ külän 20. hainakuul.

«Pühäpäävä hummogu olli sängün pikäle, ku ütekõrraga käve üts mailmatuma kõva kärgähüs,» jutust’ Kauna Toomas. «Hüpsi pistü, kats pinni oll’ kah mu man, üts hüpäs’ sängü, tõnõ maaha. Jäi kullõma, kas tulõ tõnõ mats kah – et sis om vast pommitaminõ. A ku müristämä nakas’, sis oll’ hää tunnõ, et sõta ei olõ tulnu!»

Ku Toomas tarõussõ vallalõ lei, sai tälle silmä ette väkev pilt: terve huuv pilpit, tossu ja kärsähaisu täüs. Jõõ perve pääl kasunust vanast kõost oll’ perrä jäänü risuunik. Et vihma armõtulõ sattõ, sis jäi Toomas katussõveere ala kaema. Sis juussõ naabrimiis pall’a kihä ja pallidõ jalguga timä mano. Tuu oll’ kah katussõveere all saisnu, tikku tõmmanu ja suitsu ette pandnu, ku pauk käve. «Ku kõo ladõv sattõ, sis täl tull’ murõ, et kas ma iks hingen olõ,» selet’ Kaun. «A õnnõlikult läts’, et es viska puujuppõ ei tarõ ega eski massina pääle.»

Pühäjõgi – pikse kodo

«Pikne kah esi vast hiitü är, et kurja tekk’ – visas’ suurõ klotsi kuigi puu tüvele ala, et nuur katai ja pihlapuukõnõ är pässi,» märgot’ Kauna Toomas. «Ku kõo tükes lõiksi ja är puutsõ, sai nuu puukõsõ ilusalõ terve nahaga kätte. A piksel om iks väega võimsa vägi – ku tä kuvvõmeetridse puupinnu nii kõvva maa sisse kinni lei, et noid vällä tõmmada es jõvva, pidi är lõikama…» Loe edasi: Piksepauk Pühäjõõ veeren