«Värski tsiajäle omma nurmõ pääl, põrssa omma okastraadi vahelt seeh käünü!» pahandas kardokakasvataja Sulõ Aivar Orava vallast Haan’kasõ küläst Udrasõ talost. Illos varahanõ kardok tüküs talomiihil timahava kas tsiko vai vihma nahka minemä.
«Seo aasta om tsikoga eski hullõmb ku mõni tõõnõ aasta,» ütles Veriora valla Verioramõisa külä Muinasmaa talo perremiis Koddala Elmet, kiä kasvatas kardohkat 40 hektäri pääl. Elo näütäs, et suvõga võtva tsia kokko hektäri jago kardohkit är.
Tsikoga oltas hädäh viil mitmõl puul, näütüses Urvastõ kihlkunnah Liinamäe ja Kurõnurmõ kandih. A Võro valla Tagakülä suur (40 ha) kardokakasvataja Mulla Ants ütles, et sääl kandih tsikoga murõt ei olõ. «Üts vana kult om külh vahepääl käünü, a suurt hätä tennü olõ-i,» tiid tä.
Külh om Mulla Antsu kodokandih ülearvo pall’o vihma sadanu ja mõnõh kotussõh omma kardokavirkse peris vii all. «Kardohkal olõ-i vika, a kätte ei saa,» kaibas Muld. «Ku no pidämä jääs, sõs olõ-i viil hätä. A parhilla saa-i põllu pääle.»
Ka Koddala Elmet murõhtas, et ku vihm perrä ei jää, piät pia nakkama kardokit lehemädänigu vasta pritsmä. Kuis seo aasta saak tulõ, ei mõista viil üldä.
No põrõhõla kaits tä ummi kardokit iks innekõkkõ tsiko iist. «Minno avitas elektrikar’us,» seletäs Elmet. «Kost tsiga iks om vasta nõnna är saanu, sinnä inämb ei tükü. Eski ku nüür om ümbre, a vuulu seeh ei olõ, ei lää tsiga tõist kõrda pruuvma. Mul om kümme põldu, kõigilõ ei jõvva kar’ust osta. Sõs ma nõsta iks üte nurmõ päält tõõsõ pääle. Likõ ilmaga avitas elektrikar’us viil parõmbahe. Olõ kuulnu külh, et mõni lask faasi (220 V) kar’ussõlõ sisse, a tuu om inemisele ohtlik.»
Elmet ütles, et varrampa om tä pruuvnu seebi vai kölniviiga pritsi, a vihm uht nuu ruttu är. Kellel väiku latsõ omma, nuu pandvat pruugituid mähkmit toki otsa.
Udrasõ talo perremiis Sulõ Aivar ütles, et kuu aigu tagasi tekk’ tä edimädsele põllulõ aia ja no pand’ ka tõõsõlõ kats rita okastraati. Umma viit hektärri kardokit om täl põhjust kaitsa: kardokas om illos, edimädse kuurma möi tä maaha kats nädälit tagasi ja no om tä kümmekund kuurmat Tal’nahe veenü.
«Minevaasta tei poiskõsõ egä üü põllu veereh tuld ja vissi pauguga «Molotovi kokteile», ku tsia tulli,» seletäs Sulõ Aivar. «A sõs nii hull es olõ. «Vinettat» tahtva nä väega, kolm üüd kõrrast kävevä. Ega nä vanna kardohkat ei taha, iks värskit. No tulõ vuul kah traatõlõ sisse laskõ…»
Raadio mäng Aivaril kah põllu veereh, kül Elmarit ja klassikat ja poliitigasaatit. «Naa omma koolitõdu tsia!» om Aivar kimmäs.
Kuis viil tsiko hirmutõdas: pantas higidse ja määridse rõiva toki otsa vai traadi külge plekist tilinä. Palotõdas nurmõ veereh vanno kaltsõ ja kaloskit, puistatas põllu ümbre mõtseläjide nahku palotamisõ tuhka puutuhaga segi.
Säinasti Ene, Uma Leht