Kultuuri allakäik hakkab sealt, kus lõppeb ühiskonna huvides toimiva keele ja kirjasõna levik. Ehk sealt kus kirjasõna ei täida kultuuriruumise enam sellele kultuurile omast harivat rolli ja seega ei täide enam ellujäämiseks vajalike kogemuste edasikandja rolli. Seega lakkab meie klassikaline kirjandus toimimast kultuurilise regulaatorina, rääkimata ajakirjandusest, mis suunaks ja tagaks inimese ja ühiskonna arenguprotsessi. See lõhub meie ajaloopärandist arusaamist ja võimalust õppida minevikust. Tulemusena lõhestab seega ühiskonna kultuuritraditsioone kui kogemuste kogumit ellujäämise eesmärgil.
Meie oleme aga loonud haridussüsteemi, mis süsteemselt hävitab eesti rahvusriiklust. Sest kuidas muidu suudame rahumeelselt pealt vaadata orjandusliku korra legaliseerimist, kus naabrimees peab Soomes tööl käima ja noored on õnnelikud kui saavad järgida sama käitumisstereotüüpi. Et olukorra moraalset vastuvõetavust leevendada tuleb aga Oksanenist kujundada eesti rahvuskultuuri kandja. Vabandan väga kuid see on saama hea kui asendada Vigala Sassi õigeusu preestriga või vastupidi.
Selle allakäigu peamine põhjus seisneb selles et kui me räägime Eesti kultuurist ja ühiskondlikust arengust, siis me ei saa enam aru, millest me räägime, mida me tahame ja mida tuleks teha et olukord muutuda või areneda saaks. Seega me ei suuda enam tuvastada, mis meie ümber toimub ja ümbritsevast arusaamine puudub ! Kui arusaamine puudub, puudub ka vastutusvõime ja protsesse iseloomustab paratamatu isekulgemine. On vaid rida mõttekilde, kes kõik karjuvad et temal on õigus. Seega ei saa kultuur kui kogemuste kogum ellujäämise eesimel enam tekkida. Loe edasi: Kust algab meie kultuuri allakäik?