Eesti Rahva Muuseumis on avatud näitus alepõllundusest „Kui põllud põlesid“, näitus jääb avatuks kuni 3. aprillini 2011.
Näitus „Kui põllud põlesid“ tutvustab alepõllundust kui erilist maaharimisviisi, mida on Eestis kasutatud aastatuhandeid ja mille traditsioon hääbus alles 20. sajandi alguses.
Näitus koosneb peamiselt kahest osast – filmimaterjalile üles ehitatud emotsionaalsemast ja atraktiivsest keskmest (ka ruumilises mõttes), mida täiendavad temaatilised stendid ning teemaga seotud esemed.
Näituse põhirõhk on ajaloolise-etnograafilisel ainesel, kuid selle kõrval toome sisse ka loodusteaduslikku temaatikat, näiteks, mis toimub mullas põletamise tagajärjel ning tutvustame lihtsas vormis mineviku maakasutuse uurimise teadusmeetodeid, näiteks, et taimede õietolm on miski, mis säilib pinnases aastatuhandeid ja võimaldab saada aimu, milline maastik minevikus oli.
Külastajad saavad näha millised olid ale tegemiseks vajalikud esemed: karuäke, harkader, viljavihud, külimit jms. Ühtalsi on 4 stendil lahti seletatud alepõllunduse olemus, millised on aletamisega seotud mõisted ja tehnikad (vanametsaale, võsaale, kütis), milline oli tuleviljeluse geograafiline ja ajaline levik Eestis, mis on tänapäevane ale ehk alepõletuse eksperiment kui mineviku maakasutuse uurimise viis – tugineb 2007-2010 Karula rahvuspargi alal toimunud alepõletuse eksperimendi materjalil ning millised on tuleviljeluse jäljed meie ümber (koha- ja isikunimed, objektid maastikul, mis annavad tänapäeval aimu kunagisest alepõllu asukohast).
Lisaks on võimalik näha 2 seinasuurusel ekraanil 10 minuti pikkust filmi allepõllundusest. Film annab ülevaate alepõllundusega kaasnevatest töödest ning maastiku tsüklilisest muutumisest (mets – põletus – põld – mets). Kirjeldab ühtlasi, et aletamine kui maakasutusviis iseenesest ei kahjusta looduskeskkonda. Sellest võib saada röövmajandus teatud tingimustel, kuid mitte igal juhul. Traditsiooniline aletamise tehnika on süsteem, mis kasutab looduses olemasolevaid ressursse ja muudab keskkonda, kuid võimaldab ka loodusel taastuda.
Tuli metsas pole alati hävitav, vaid ka loov. Tänapäeval on levinud arusaam, et tuli metsas = metsatulekahju, häving, õnnetus, kuritegu. Traditsioonilistes kultuurides on alati kasutatud tuld maastiku muutmise vahendina. Inimestel on olnud teadmised ja oskused, kuidas tulega looduses ümber käia, mis on praeguseks tavateadmisest kadunud.
Koostöös õpetajatega on valminud tööleht, mida näitust külastavad õpilased saavad pärast näituse vaatamist täita ja saadud teadmisi läbi töötada.
Näituse kuraatorid on Liisi Jääts, Pille Tomson, Marge Konsa, Kersti Kihno.
