Eesti Päevaleht kirjutas 2000. aasta veebruari alguses, et 15 aastat tagasi arstide poolt surmahaigeks tunnistatud, kuid siiani elav laps annab lootust teistele Eestis ravita jäetud inimestele.
Sindi sotsiaaltöökeskuse juhataja Renna Järve paigutab Mikk Rätsepa fotosid seinale. Foto: Urmas Saard
Tallinna keskhaigla sünnitusosakonna arstid öelnud 1984. aasta detsembris emale, et pole mõtet vastsündinud poega koju viia ja talle nime panna, sest laps sureb peagi. Ema viis südamerikkega sündinud poisi siiski koju. “Vaatamata arstide karmile sünnitusjärgsele ennustusele, elab laps tänini täiesti normaalset elu,” ütles isa toona ajalehele. Artikkel väärib uuesti lugemist, sest Sindi sotsiaaltöökeskuses avatakse 3. juunil kell 9.30 Mikk Rätsepa fotonäitus „Taba hetke ja ilu”, mis jääb külalistele vaadata kuni 28. juunini.
„Teie ees on alatiseks nooreks meheks jäänud fotograafiahuvilise, Keila-Joa sanatoorse internaatkooli ja Tallinna Polütehnikumi IT alal lõpetanud Mikk Rätsepa väike fotonäitus,” öeldakse rändnäitusega kaasa pandud tutvustaval lehel. Tema näitus sai alguse EELK Tallinna Diakooniahaiglas, mille avamisel oli mullu novembris ka tema ise kohal. Ta soovis jätkata näitusega teisteski asutustes. Paraku Sindis näituse autor enam ei osale. Mikk Rätsep lahkus meie hulgast tänavu 30. jaanuaril 34-aastasena. Seega on nüüd tegemist mälestusnäitusega, mis rändab ringi ilma temata.
Pärnu linnavolikogu otsustas anda Pärnu teenetemärgi neljale inimesele, kellel on silmapaistvaid teeneid Pärnu linna ees.
Mari Suurväli, TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli projektijuht. Foto: Urmas Saard
Teenetemärgi number 113 saab Pärnu toidupanga koordinaator Erika Kukk kauaaegse pühendumise eest vähekindlustatud inimeste hoolekandele ja toidupanga eestvedamisele. Kukk hakkas toiduabi Pärnus organiseerima 2009. aastal EELK Pärnu Eliisabeti kiriku diakooniatöö raames. Lisaks toiduainete kogumisele ja nende jagamisele hakkas ta pakkuma töötute toimetulekut toetavaid koolitusi. Alates 2010. aastast on MTÜ EELK Diakooniakeskus osutanud lepingu alusel Pärnu linnale vältimatu toiduabi ja riideabi teenust.
Teenetemärgi number 114 pälvis Pärnu Ühisgümnaasiumi direktor Mart Kuuskmann pikaaegse ja pühendunud töö eest koolijuhina ning hariduselu arendajana. Kuuskmann on ühisgümnaasiumi juhtinud 20 aastat, järgides ja arendades kooli pikaajalisi traditsioone. Tema eestvedamisel mindi üle valikainete moodulõppele, mis annab õpilastele võimaluse osa õppekavast kokku panna oma võimetest ja huvidest lähtuvalt. Lisaks kooli juhtimisele on Kuuskmann olnud aastaid seotud Lions liikumisega, olles üks LC Pärnu Strand klubi loojatest ja president ning täites erinevaid liikumise piirkondliku juhi ülesandeid.
Eesti emad eelistavad lapsevanemana autoriteetset lähenemist, mis tähendab, et nad on nõudlikud, kuid selgitavad ja põhjendavad lapsele oma nõudmisi, ning samas suhtuvad hästi ka sellesse, kui laps teeb ise otsuseid ja mõtleb kaasa, kirjutab perepoliitika juht Pirjo Turk mullu valminud lapse õiguste ja vanemluse uuringu tulemustest.
Emadepäeva üllataja. Foto: Urmas Saard
[pullquote]näib, et Eesti emad on nii Mary Poppinsi kui ka superkangelase nägu – nad jõuavad kõike ja kõikjale[/pullquote]Nagu ka paljudele teistele uuringutele ja andmetele tuginedes võib järeldada, kinnitas ka seekordne uuring, et Eestis on jätkuvalt põhikoormus lapse kasvatamisel emadel.
Seejuures on emad laste osas nõudlikumad kui isad. Siin võib rolli mängida ka see, et kuna emad tegelevad lastega rohkem ja veedavad nendega sagedamini koos aega, on emade nõudlikkus põhjendatav pigem ajafaktori, mitte erinevate vanemlusstiilidega. Märkimisväärne on ka see, et emad on nõudlikumad tütarde osas ning isad jällegi poegade osas.
Kuigi emad on võrreldes isadega igapäevases elus nõudlikumad, peavad nad samas oluliseks ka lapse vaba aega, et laps saaks mängida ja sõpradega koos olla – nii leidsid 94% emadest ja 88% isadest. Seega näib, et emad on meil omamoodi ranged, kuid pole unustanud oma sisemist last ning mõistavad last ja tema vajadust vabale ajale.
Reedel õhtul Puurmani lossis toimunud pidulikul tseremoonial kuulutati Jõgevamaa aasta emaks 2019 Mustvee vallas Kääpa külas elav viie lapse ema Annika Oras, kes on SA Kalevipoja Koda juhatatuse liige ning kogukonnaelu eestvedaja.
Annika Oras, Jõgevamaa Aasta ema tunnustamise tseremoonial. Foto: Jaan Lukas
[pullquote]peres on viis last neist kahed kaksikuid[/pullquote]Annika Oras nimetas Jõgevamaa Aasta emaks valimist toredaks üllatuseks. „Esimene emotsioon oli hämming. Nominente oli üheksa ja kõik tunnustust väärt. Aga igal juhul armas, et nii läks.” Annika Orase sõnul annab tunnustus juurde palju energiat: „Kui keegi märkab sinu tegemisi, siis on see märk sellest, et oled õigel teel ja tekib tahe järjest rohkem panustada.”
Annika Orase ja pereisa Kaarli (IT juht ühes Tartu firmas ht) peres on viis last neist kahed kaksikuid. Kümneaastased Anna-Liisa ja Emma-Lotta käivad koolis. Samuti on koolitüdruk kaheksaaastane Lenna-Riin. Neljaaastased Mona Sofia ja Nora Miia on lasteaialapsed.
„Suuremad lapsed on kõik tugevad sporditüdrukud. Nad tegelevad koolis kergejõustiku, jalgpalli ka sulgpalliga. Lenna-Riin õpib Alatskivi Kunstide Koolis. Emma-Lotta harrastab tantsimist,” rääkis pereema.
Veel kolmapäeval, 8. mail tähistas Laine Järvemäe koos muuseumi sõpradega Seljametsa muuseumi 18. sünnipäeva. Eile saime kurva teate Seljametsa muuseumi looja ootamatust lahkumisest.
Laine Järvemäe Seljametsa muuseumis. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Ma arvan, et suutsin 25 aastat nende raskete poistega töötada seetõttu, et oskasin neis näha inimest, seda positiivset, mis neis igaühes oli[/pullquote]Seljametsa muuseumi asutamisest kuni 2017. a veebruari lõpuni töötas ta mäluasutuse juhatajana. Sama aasta 1. märtsist jätkas ta tööd muuseumipedagoogina.
Tunamullu, vahetult enne jaanilaupäeva, kui väsimatult tegutsev Laine tähistas oma 80. juubelit, jutustas ta põhjalikumalt oma pikast teekonnast maises elus. Meenutagu üksikud märkmed sellest vestlusest Lainet, Paikuse valla Vapimärgi kavaleri ja väga suurepärast isiksust.
Laine sündis Anette ja Johannes Järvemäe esimese lapsena Vändra alevis 1937. aasta jaanilaupäeval.
„Minu põhiliseks tööks oli lapsepõlves karjaskäimine. See oli üldiselt tore ja lõbus, kuigi tõusta tuli väga vara, “ meenutas Laine tollel mälestusväärsel kohtumise päeval. Umbes 10 korda päevas käidi naabrilastega jões ujumas, kivide alt otsiti vähkisid, ehitati võsastikes onne, meisterdati puust loomi. Neile ehitati laudad, karjakoplid, nendega mängiti tihti. Laine armastas hobuseid, juba üsna noorena käis põllul äestamas, loorehaga riisumas. Vanaisaga sai käidud kalal.
Tänasel, 6. mai linnavalitsuse istungil otsustati määrata Pärnu linna 2019. aasta Johann Voldemar Jannseni nimeline auhind kauaaegsele kergejõustikutreenerile ja õpetajale Ando Palginõmmele.
Ando Palginõmm. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Palginõmme juhendamisel said tuult tiibadesse paljud tuntud Eesti koondislased nagu Gerd Kanter, Moonika Aava, Roman Fosti, Elerin Haas[/pullquote]Jannseni-nimelise auhinna laureaat Hando Palginõmm tegi treeneritööd 54 aastat. Aastate jooksul kasvatas ja õpetas treener paljusid andekaid õpilasi, kes esindasid Pärnut nii Eesti noorte, juunioride kui ka täiskasvanute koondvõistkondades. Palginõmme juhendamisel said tuult tiibadesse paljud tuntud Eesti koondislased nagu Gerd Kanter, Moonika Aava, Roman Fosti, Elerin Haas jne. Treenerina valdas Palginõmm täielikult kergejõustikualade tehnikat ja metoodikat ning oskas õpetada kasvandikke individuaalseid iseärasusi arvestades. 2006.aastal avati Pärnus kergejõustikuhall, mis oli Ando Palginõmme eluunistus ja mille loomisele ta tugevasti kaasa aitas. Lisaks igapäevasele õppe-treeningtööle oli tema vedada ka SK Altiuse tööd ja tegemised ning Pärnu kergejõustiku aastaraamatu koostamine ja toimetamine. Samuti oli Ando Palginõmm aastaid TV 10 olümpiastardi pikaaegne korraldaja Pärnumaal.
Talvepoolne aprill oli soe ja kohati kuum, suvepoolne mai on külmavõitu. Kõle tuul, vihm ja koguni lumelörts kipub elu häirima, aga ega suvi taeva jää. Kätte jõuab esmaspäev ja 6. mai, mille kohta üks sõpruskond teab, et see on nende mõttekaaslase Osvaldi sünnipäev, seekord koguni ümmargune 80.
Osvald Sasko Paide Vallimäel. Foto: Urmas Saard
Kes on Osvald? Ta on tõeline eestlane, rahvuslane, vabadusvõitleja, kaitseliitlane, Pitka relvavend, soomepoiste, samuti Eesti ja Läti leegionäride sõber, poliitiliselt ekrelane. Ingerimaal eesti asunduses Slantsõ lähedal sündinud, vene koolis käinud, eestlaste, soomlaste jt. vähemusrahvuste massimõrvast kuulnud ja selle tagajärgedega kodukoha inimeste hulgas elanud. Koolipoisina tühermaalt Eesti Vabariigi kunagise riigipiiri lähedalt sinimustvalge piiritulba leidjana oli ta lähiajaloo tunnistaja. See ajaloojälg minevikust tekitas ümbruskonnas hirmu ja õudu – niisugune oli Eesti riigi sümboli mõju!
Noormehena jõudis Osvald isade maale. Siin lootis ta leida seda, millest ta oli venestuspoliitika tulemusena Ingerimaal ilma jäänud – eesti keel ja kultuur ning eestlus üldse. Eestis ei oodanud teda aga keegi. Šovinistliku rahvuspoliitika tulemusena oli Narva eestlastele lukku pandud, et lõhkuda idakaares eestluse vahitorn. Eestisse ta siiski jõudis, õppis keelt ja ametit, lõi perekonna ja seadis end siin sisse. Elutee tõi ta Tartusse.
Täna Jõgevamaal Laiuse linnusevaremete juures toimunud istutustalgutel panid Poola Vabariigi suursaadik Eestis Grzegorz Kozłowski, Jõgeva vallavalitsuse esindajad ja Laiuse Jaan Poska põhikooli õpilased kasvama 15 pärna.
Puude istutamisel osalevad (paremalt) suursaadik Greogorz Kozlowski, Jõgeva vallavalitsuse välissuhete koordinaator abivallavanem Viktor Svjatõšev, vallavanem Aare Olgo ja vallavolikogu esimees Raivo Meitus. Foto Jõgeva vallavalitsus
Need sümboliseerivad 15 aastat, mis on möödunud ajast, mil Eesti ja Poola võeti Euroopa Liidu liikmeks, samuti Eesti ja Poola vahelist sõprust. Eestit ja Poolat on ühine ajalugu sidunud ka varem: aastatel 1582–1622 kuulus osa Eesti aladest Rzeczpospolita (mõlema Rahva Liit ehk Poola-Leedu liit) koosseisu ja Laiuse oli selle põhjapoolseima staarostkonna keskus. Nüüd on kaks riiki koos nii Euroopa Liidus kui ka NATO-s. „Eesti on Poola jaoks väga hea koostööpartner ja usun, et tänasest pärnade istutamisest saab alguse Poola saatkonna ja Jõgeva valla koostöö uus tihenemine,“ ütles suursaadik Kozłowski. Pärnad toodi kohale Poolast ja Grzegorz Kozłowskile olid Laiusel mulda pandud pärnad esimesed puud, mis ta üldse istutanud.
Marge Tasur
Jõgeva vallavalitsuse avalike suhete peaspetsialist
Neljapäeval, 2. mail saadetakse Tallinnas Kaarli kirikus viimsele teekonnale Vello Salot. Tegemist on usuteadlasest vaimuhiiglasega, kes jätnud jälje eesti kultuuri paljudesse valdkondadesse, eriti teoloogiasse. Minu tutvus Vello Saloga pärineb aastast 1990, kui Tartu Ülikooli Raamatukogu väljaandena trükiti minu kandidaaditöö põhjal koostatud teatmik „Eestikeelne elulooline teatmekirjandus“.
Vello Salo mõttekaaslastega Tallinnas Lossi platsil, 2014. a oktoobris. Foto: Urmas Saard
Maailmas on tihti kõik kõigega seotud. Siis oli aeg, kus asutusi ja trükikodasid kummitas paberipuudus, aga Eesti Pimedate Ühingus leidus häid inimesi, kes eraldasid ühingu tagavaradest ülikoolile vajaliku koguse ja nii see raamat lugejateni jõudiski. Muide, raamatu ilmumine leidis kajastamist ka Eesti Pimedate Ühingu samal aastal asutatud ajakirjas „Valguse Kaja“ nr. 2 veergudel. Saame lisada sedagi, et Põhja-Eesti Pimedate Ühing digiteeris teatmiku ja nii on see kättesaadav ka elektrooniliselt.
Kuivõrd Vello Salo üks huvialadest olid elulood, siis kirjutas ta mulle Kanadast selle raamatu puhul. Järgnes aastaid mõttevahetus teemal, kuidas koostada Kanada eeskujul eestimaalaste üldnimestik, kuhu saaksid kantud kõik eestimaalased, kelle kohta on midagi trükisõnas avaldatud. Asjakohase mõtteavalduse ja sissekande tegi Vello Salo 18. paastukuu päeval 1993 Tartus minu kodus Eesti Pimedate Muuseumi külalisteraamatusse. Sellest kohtumisest veel niipalju, et käisime külalisel ülikooli usuteaduskonna dekanaadis vastas. Lauatelefon aina helises ja ta ütles küsijaile või kohtumise soovijaile, et läheb A. K. juurde. Siis peahoonest linnaliini bussile ja Annelinna. Vello Salo huumorimeelest andis tunnistust seik, et parajasti oli kaubahall oma nime saanud, aga tema arvas paremaks „kaubavalge“ olevat. Ka soovitas ta linna ühe pakutud tunnuslause, „Taaralinn Tartu“ asemele „Tühjade pudelite linn Tartu“!
Katoliku Kirik Eestis teatab oma Facebooki lehel, et täna öösel lahkus oma Taevase Isa koju prelaat isa Vello Salo.
Vello Salo Tallinnas Lossi platsil. Foto: Urmas Saard
Mullu septembris jõudis Eesti kinodesse Jaan Tootseni dokfilm „Vello Salo. Igapäevaelu müstika”, mis jutustab vanaks saamise ilust, lugu vanast targast mehest, kes teeb ettevalmistusi siinsest ilmast lahkumiseks. Ja nüüd ongi ta läinud – mees, kelle kohta filmi tutvustavalt öeldi lihtsate kuid tabavate sõnadega: „Kellel on omad kiiksud ja vigurid, elukogemust ja avarat vaimu, tarkust, mida ta on kogunud ja hoidnud, meie aega välja vedanud.”
Vaikse laupäeva öösel vastu ülestõusmisepüha hommikut surnud vaimulik, ajaloolane ja kirjastaja Salo sündis 1925. a 5. novembril Viljandimaal Lalsis kooliõpetajate perekonda.
Sõjakeerises otsustas ta juba gümnasistina minna 1943. aastal Soome sõjaväkke. Edasised elu keerdkäigud viisid ta Itaaliasse. Säästmaks kodumaal elavaid lähedasi nõukogude repressioonidest võttis ta 1945. aastal endale uue nime, Vello Salo (vikipeedia andmeil oli ta varem Endel Vaher). Vene okupatsiooni ajal oli ta välisilmas ajakirjaniku, tõlkija ja kirjastajana innukas eestluse hoidja. Aastatel 1948–1953 ja 1961–1965 töötas ta Vatikani Raadio eestikeelsete saadete toimetajana. Vaatamata tugevale raadiolainete segamisele püüti Eestis ikkagi tema sõnumeid kuulata. Paljude ajalooliste uurimuste seas võiks näiteks nimetada “Eesti inimkaotused 1940. a. juunist 1941. a. augustini”.
Tagasi kodumaale jõudis Salo 1993. aastal. Esmalt pidas ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas külalisprofessorina loenguid Vana Testamendi eksegeesist. Aastast 2001 sai Salost Pirita kloostri preester. Mitmete tegevuste kõrval toimetas ta ka Piibli uut tõlget.
Salo on olnud Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.
Aastal 2017 nimetas Helsingi Ülikool Salo oma audoktoriks.
Ta on tõlkinud itaalia keelde eesti luuletajate värsse ja oma emakeelde Piibli vanadest algtekstidest valitud vaimulikku luulet. Teabekirjanduse vallas ilmutas Salo uurimuslikke artikleid eesti kultuuriloost, samuti koostas ülevaateid okupatsioonivõimude ülekohtust kodumaa pinnal.
Salost sai Eesti Kirjanike Liidu liige aastal 1998. Samuti oli ta Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane ja Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni esimees, osaledes veel mitmetes kultuuriühingutes. Aktiivse kodanikuühiskonna liikmena võttis ta osa 2014. aasta oktoobris SAPTK korraldatud meeleavaldusest Tallinnas Lossi platsil. Tookord hoidis ta käes plakatit sõnadega: „Riik olen mina – L’etat c’est moi”. Ja tsiteeris Henrik Visnapuu raamatut „Maarjamaa laulud”.
Salot on autasustatud Valgetähe II klassi teenetemärgiga, Eesti Taassünni Auhinnaga ja Riigivapi II klassi teenetemärgiga. Ta on Pirita aasta inimene 2009.
Sirly Pihlak on töötanud sotsiaalpedagoogina enam kui kuus aastat Vändra gümnaasiumis, alates käesolevast kuust jätkab ta sama kutsumusega Sindis. Millised on laias laastus sotsiaalpedagoogi tööülesanded? Seda püüab Pihlak Külauudiste infoveski palvel lugejatega jagada. Aga esmalt räägib ta mõne sõnaga iseendast.
Sirly Pihlak. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Seda kartust, et mul iga päev tööd ei jätkuks, ei ole[/pullquote]„Olen Vändras kasvanud, sealse gümnaasiumi lõpetanud ja samas koolis ka aastaid töötanud. Vändra on olnud kogu aeg koht, kus ma olen elanud,” ütleb meie esimese kohtumise jutuajamist alustades pidevalt rõõmsalt naeratav noor naine. „Peale gümnaasiumit ei olnudki mul mingit kindlat plaani, mida edasi tegema hakata. Mingi mõte siiski inimestega töötamiseks peas liikus. Kuid kindel suund, kas valida sotsiaalvaldkond või midagi muud, see arusaamine puudus. Pärnu kolledžist leidsin sotsiaaltöö korralduse ja arvasin, et selles võiks midagi minu jaoks olla. Aga ega ma täpselt ju veel ei teadnud ka, mis asi see on,” tunnistab Pihlak, kes lõpetas kolledži 2011. aastal. Õping kestis avatud ülikoolis neli aastat.
„Kooliajal mõtlesin, et lastega ma tegelema ei hakka. Aga erinevatel praktikatel käies nägin sotsiaaltöö erinevaid pooli. Olin lühemat aega Vändra alevis psüühiliste erivajadustega päevakeskuses, samuti vanadekodu poole peal ja puutusin kokku ka erihoolekandega. Ega see mulle väga ei sobinud.”
Tallinna Linnatranspordi AS jätkab läinud aastal alanud muusikatrammide projekti ja saadab kolmapäeval, 17. aprillil kell 13.00, Kadrioru luigetiigi lähistel asuvalt rööbasteelt liinile legendaarse laululooja Raimond Valgre mälestuseks nimetatud trammi.
Raimond Valgre tuba Raplas. Foto: Urmas Saard
Tallinna Linnatranspordi AS juhatuse esimehe Deniss Boroditši sõnul on Valgre looming oma lihtsuses ja rahvalikkuses mõistetav ja oluline mitme põlvkonna inimestele. „Valgre loomingus on igatsust, lootust ja armastust, see aitab üle saada eluraskustest ning jääda alati inimlikuks. Just sellepärast köitis tema looming kuulajaid nii esimese iseseisvuse ajal, rasketel sõja-aastatel, kui ka sellele järgnenud keerulistel aegadel. Valgre lummus kestab tänaseni ja sellepärast otsustasime selle keerulise saatusega andeka helilooja mälestuse jäädvustada nimelise trammiga,“ lisas Boroditš.
TLT AS Trammiteenistuse direktor Andres Vään ütles, et ettepanek ühele muusikatrammidest Valgre nimi anda, tuli tema loomingu tulistelt austajatelt. „Valgre laulud ei jäta kedagi külmaks. Need on muutunud rahvalauludeks, mida iga inimene suudab kaasa laulda,“ ütles Vään.
Asutava Kogu liikme ning Eesti Vabariigi sise- ja kohtuministri Tõnis Kalbuse auks avati 5. aprillil Pärnumaal Tori valla Oore küla Kõveroja talu õueväravas asuval rändrahnul mälestustahvel. Pidulikul sündmusel võttis veidi pikemalt sõna riigimehe pojapoeg Jaan Kalbus, kes avas oma vanaisa eluloost olulisi lehekülgi.
Jaan Kalbus, Tõnis Kalbuse pojapoeg, oma vanaisa mälestustahvli avamisel. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Tänan kõiki siiatulnuid vanaisa Tõnise mälestuse austamise eest, mis on muutnud tänase päeva veel päikselisemaks[/pullquote]Tõnis Kalbus sündis 4. detsembril 1880. aastal Kõveroja talus Tori vallas Pärnumaal. Tema vanemad olid vabadik-müürsepp Jaan Kalbus ja Mari (Kask). Hariduse omandas ta Tori-Selja vallakoolis aastatel 1890-1893 ja Tori kihelkonnakoolis 1893-1896. 1909. aasta kevadel sooritas ta küpsuseksami Pärnu poeglaste gümnaasiumi juures ja õppis selle järel Moskva ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas 1913. aastal I järgu diplomiga.
Tõnis abiellus 1911. aastal Salme Sophie Kollistiga (sündinud 1884. a.). Sellest abielust sündisid perre pojad Arvo 1913. aastal ja Endel 1914. aastal ning tütar Juta 1920. aastal.
Palamuse rahvamajas toimunud meeleolukal tseremoonial tunnustati Oskar Lutsu huumoripreemiaga kirjanikku, stsenaristi ja lavastajat Urmas Lennukit.
Preemia üleandmine Palamuse rahvamajas. Pildil Urmas Lennuk, Ilona Piirimägi ja Aare Olgo. Foto: Jaan Lukas
[pullquote]Olgo andis üle laureaaditiitliga kaasas käiva pronksmeene, mis kujutab kolmveerandit õuna.[/pullquote]Pühapäevala, 7. aprillil toimunud tunnustamise sündmust viis läbi Palamusel ja kaugemalgi tuntud kultuuritegelane Ivar Vinkmann, kes vestles Lennukiga Palamuse rahvamaja laval. Mõlemad mehed istusid vanaaegsetes koolipinkides.
Lennuk rääkis, et tema looming sünnib ennekõike hommikupoolikul. Ta ütles, et Lutsuga ühendab teda suur lugemishuvi. Peagi veeres jutt Lennuki poolt Rakvere Teatris lavale toodud etendusele „Paunvere poiste igavene kevade”, mis oligi suuresti laureaadiks valimise põhjuseks. Lennuki arvates ei jää see lugu loodetavasti tema viimaseks Lutsu loomingu interpretatsiooniks. Laureaadi sõnul lähevad tal hinge samad asjad, mis Lutsulgi südame valutama panid. Lennuki kodulinnaks on Rakvere, kus ta töötab sealses teatris lavastaja ja dramaturgina.
Aprillis möödub 100 aastat Eesti Vabariigi esimese rahvaesinduse kokkutulemisest. Reedel 5. aprillil süüdatakse austusküünal kõikide 120 Asutavasse Kogusse valitud rahvasaadikute sünnikohas. Pärnus süüdatakse küünal Hugo Kuusneri sünnikodu ees.
Hugo Kuusneri sünnikodu Pärnus, Karja 14. Foto: Urmas Saard
[pullquote]põhiülesandeks oli põhiseaduse väljatöötamine ja vastuvõtmine[/pullquote]Jüripäeval, 23. aprillil 1919 kogunesid Tallinnas Estonia majas Eesti Asutavasse Kogusse valitud rahvasaadikud, see päev on ühtlasi Eesti Riigikogu sünnipäev. Seda on plaanis üle maa tähistada jüritule lähetamisega ööl vastu 23. aprilli, kui Paide vallimäel süüdatud vabadusleek jõuab muistse märgutule kombel kõigisse toonastesse maakonnalinnadesse ja mujalegi Eestis, kaasa arvatud Toompeale.
Veel enne jüripäeva on aga plaanis üleriiklikult ära märkida 100 aasta möödumine Asutava Kogu valimistest. Asutava Kogu valimised toimusid 5.-7. aprillil kõikjal Eestis üldise ja ühetaolise hääleõiguse alusel ning salajasel valimisel proportsionaalsuse põhimõttel. Valimisõigus oli mõlemast soost vähemalt 20-aastastel kodanikel. Asutav Kogu oli esimene Eesti rahva poolt valitud rahvaesindus, mille põhiülesandeks oli põhiseaduse väljatöötamine ja vastuvõtmine.
Kevadkuu lõppedes pani Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellend senise ameti linna mäluasutuses maha, et väärtustada oma aega suuremal määral pisikesele lapselapsele pühendades.
Ain Keerup tänab Sindi gümnaasiumi nimel Heidi Vellendit kooliga tehtud aastate pikkuse koostöö eest. Foto: Urmas Saard
Tunamullu 27. novembril valis Tori vallavolikogu Lauri Luuri uutes mõõtmetes sündinud Tori valla esimeseks vallavanemaks. Juba aastal 2011 sai temast Are vallavanem, aga enne seda töötas neli aastat abivallavanemana. Seega laias laastus tosin aastat omavalitsuse tippjuhi kogemusi. Kuna oleme sama valla mehed ja mingist hetkest märkamatult saanud sinatuttavateks, siis kulgeb vestlus mõistetavalt nüüdki samas vaimus.
Lauri Luur, Tori valla esimene vallavanem. Foto: Urmas Saard
→Ütlesid Tori valla esimesel sünnipäeval Sindi seltsimajja kogunenud rahvale: tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus – armastus ka Tori valla vastu. Mida ütled kolm kuud hiljem?
[pullquote]mõistan neid, kes on haldusreformi järgselt nimetanud Torit värdvallaks[/pullquote]Tegelikult ütlesin seda väga läbimõeldult. Pean tunnistama, et ühtepidi ma mõistan neid, kes on haldusreformi järgselt nimetanud Torit värdvallaks. Eks alguses oligi segadust. Panime erinevatest kohtadest tulnud inimesed kokku ja siis hakati sagima. Üksteist ei tuntud. Vaadati, kes on kangem, kuni lõpuks selgusid jõujooned. Siis prooviti siin igasuguseid kombinatsioone harrastada. Ja aegajalt käis läbi ka mõte, et see vald ei kõlba mitte kuskile. Ma aktsepteerin seda, kui linnaäärsele asumile sobib elada pigem linna koosseisus. Aga ma ütlen, et elada saab ka Tori valla koosseisus ja mitte midagi ei lähe selle tõttu halvemaks. See on ainult emotsionaalne küsimus. Me peame mõistma, et esmalt tuleb näha vaeva, aga mitte minna kohe kodaratesse taguma. Öelda, et see ei sünni mitte kuskile, tuleb lõhki kiskuda ja ära lammutada – siis see ei ole suhtumine, millega peaks avalikus sektoris toimetama. Mina olen seda meelt, et tööd tuleb teha ja vaeva näha. Alles siis saame aru, et see ongi meie oma ja ehe koduvald. Tulles selle tsitaadi juurde tagasi, pidasin silmas vaeva nägemist, mis annaks lõpptulemusena rahuldava tulemuse, millega vaev saab tasutud.
Arvukalt fotosid talvisest Kihnust ja selle saare elanikest, piltuudist täiendavad sõnalised selgitused.
Õed ettevõtjad – Annely Akkermann ja Elly Karjam. Foto: Urmas Saard
[pullquote]see oli siiski väga nappide sekundite kestel toimunud etendus, mida rohkem Nurr ei korranud[/pullquote]Teisipäeva hommikul astusime Munalaiu sadamast reisiparvlaeva Kihnu Virve pardale, et esimese reisiga läbi jää Kihnu murda. Kapteni sillal oli jälle Kihnu laevaliinide kõige staažikam kapten Vladimir Zenjov, keda AS Kihnu Veeteed asutaja ja kunagine juht Annely Akkermann usaldab ning austab. Annely oligi Külauudiste infoveski inimeste võõrustaja tema kodusaarel, kus üks külalistest peatus viimati täpselt kaks aastat ja neli kuud tagasi ja teine käis kihnlastele rahvatantsudega esinemas arvatavalt 50 aasta eest.
Et samal päeval õigeks ajaks tagasiminekule jõuda ja päevast viimast võtta, selle eest kandis Annely täiel määral hoolt ja meil polnud vaja ajagraafikut jälgida. Esmalt viis lahke Saare talu perenaine uudiste otsijad saare teises otsas asuvasse häärberisse.
Kui Külauudiste infoveski toimetajad eile Kihnu saart väisasid, siis võeti päevakavasse ühena kindlatest sihtpunktidest SA Kihnu Kultuuriruumi juhataja Mare Mätase Rootsikülas asuv Uiõ-Matu kodutalu.
Mare Mätas, Uiõ-Matu talu perenanine kolmepäevase utetallega. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Mare Mätas: looduskaitses jääb ka inimene ise osaks loodusest[/pullquote]Tuletorni juurest Uiõ-Matule sõites möödusime nende mõlema läheduses asuvast Metsamaa pärimustalust, kus eelmisel suvel leidis aset maailma esimene kudumisfestival. Kihnu meistrid õpetasid rahvusvahelisele seltskonnale põlvikute kudumist. Tänavu suvel jätkuval kudumisfestivalil läheb kinnaste kudumiseks. Kudumisfestivalid toimuvad Mare juhitud sihtasutuse Kihnu Kultuuriruum eestvedamisel.
Kui me eeskoja ust hiilivalt paotasime, astus esimesena vastu kolmandat päeva Uiõ-Matu peret rõõmustav must utetall. Köögis pliidi ääres askeldas Mare. Seljas pidulik rahvariidest kört (mandri inimese arvates seelik) nagu oleks meie tulekuks eriliselt valmistunud. Tegelikult on pidulikkust kujutav kört Kihnlaste igapäevane rõivaese. Kördikangas valmib nii tema enda kui tublide tütarde nobedate näppude abiga tagakambris plõksuvatel kangastelgedel.
Tartu rahulepingu 99. aastapäeval avasid Pärnumaa portreeskulptor Ülo Kirdi loodud Julius Friedrich Seljamaale pühendatud monumentaalse mälestusmärgi Lauri Luur, Jüri Trei, Chätlyn Parts ja Sten Eric Hansen.
Jüri Trei, Lauri Luur, Chätlyn Parts ja Sten Eric Hansen avavad Seljamaa monumendi. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Sindi gümnaasiumi teleprogrammi SG Reporteri meeskond[/pullquote]Külauudiste infoveski on Julius Friedrich Seljamaa monumentaalse mälestuse jäädvustamisele Sindi linnas sedavõrd rohkelt tähelepanu pööranud, et tekib õigustatud küsimus kas mitte ülemäära palju? Kodanikualgatuse korras sündinud ideekandvuse eest hoolitsenud Sindi ajalooklubi väljendab tänu ka Pärnu Postimehele, Tre Raadiole ja üleriigiliselt levivale Maalehele, kes on alaliselt väikelinna initsiatiivi omapoolselt kajastanud. Tänuväärselt oli kohal ka Sindi gümnaasiumi teleprogrammi SG Reporteri meeskond, kelle videokajastust näeb veidi aega pärast selle loo avaldamist. Vaatamata sellele, et kohalikule kogukonnale tähtsal päeval polnud sündmust kajastamas üleriigiline tele- ja raadioajakirjandus, ei vähendanud see vähe märgatud asjaolu kohalviibinute ülevat meeleolu.
Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimehe Trivimi Velliste kõne Julius Friedrich Seljamaa mälestusmärgi avamise puhul 2. veebruaril Sindi gümnaasiumi aulas.
Trivimi Velliste Julius Friedrich Seljamaa monumendi avamisel. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Tartu rahuläbirääkimiste fotodel istub Jaan Poska paremal käel siit Sindist pärit mees – Julius Friedrich Seljamaa[/pullquote]Head Sindi inimesed! Külalised lähedalt ja kaugelt!
Me oleme kindlasti tähele pannud, et kõigel elaval on mälu. Mälu on lindudel, loomadel, isegi pisikestel putukatel ja taimedel. Elusolevus, kes kaotab mälu, on määratud hukule. Nõnda on see kõige elavaga.
Aga mälu on ka rahvastel ja riikidel – nemadki ei saa püsida ilma mäluta. Kui nad kaotavad mälu, siis nad ka hukkuvad. Eesti rahva mälu on pikk, see ulatub tuhandete aastate taha. Kuid ka Eesti riigi mälu on üsnagi auväärne.
Kui Piia Karro-Selg kutsus mind pajatama Raeküla inimestele oma tegemistest ja kindlasti ka Seljamaa monumendi sünniloost, siis õnnestus tal üksnes temale omase võluväega mõne minutiga selliselt ära „tinistada”, et andsin pikemalt mõtlemata nõusoleku, millest olnuks hetk hiljem juba väga piinlik ära öelda.
Kogunemine Raeküla Vanakooli keskuse koosolekute ja nõupidamiste ruumi. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Usun pigem juhitud juhustesse[/pullquote]Leppisime kokku, et juttu tuleb Sindi kui kogukonna mõjust kodanikuaktiivsuse kujunemisele. Olles veidi mõttesse süvenenud mõistsin ka Raeküla Vanakooli keskuse head mõju, mis levib perekond Pätside-aegse Pärnu linnaosa piiridest palju kaugemale. Servapidi puudutab see Sindi linnagi.
Presidendi kell
Raeküla rahvas oskab hästi teadvustada Pätside tähtsust oma linnaosa arenguloos. Kuid Eesti esimene president omab kindlat kohta ka Sindi ajaloos. Sindi raekoja avamise (8. augustil 1937) puhul kinkis riigivanem Konstantin Päts raekoja torni kella muretsemiseks Sindi alevivalitsusele 1000 krooni, mille andis üle pea- ja siseministri abi August Tuulse (Tenson). Enne sõda jäi torn siiski ilma kellata, aga mitte jäävalt. 2011. a 1. mail algatas tollane Sindi abilinnapea ja Sindi ajalooklubi liige Marko Šorin kella paigaldamiseks üldrahvaliku korjanduse – koguti 2700 eurot kella jaoks ja hiljem lisas linn täiendavalt juurde kella katteklaasi tarvis 1000 eurot. Tegu sai tehtud kodanike algatuse korras. Annetajate hulgas oli ka Toomas Hendrik Ilves ja presidendi kantseleiga kooskõlastatult nimetati Sindi tornikell Presidendi kellaks. Kell avati suure pidulikkusega 2013. a 1. mail.
Ajalehel Peipsi Rannik on traditsiooniks valida igal aastal Peipsimaa Aasta inimest. Lõppeval aastal pälvis tunnustuse Mustvee vallavanem Jüri Morozov Jõgevamaalt.
Jüri Morozov, Riigikogu esimees Eiki Nestor Mustvee linnaraamatukogu kassiga Hurmur ja Mustvee linnaraamatukogu direktor Laidi Zalekešina. Foto: Anu Ots
[pullquote]Jüri Morozov: mida mina saan teha ise enda ja oma kodukandi jaoks[/pullquote]„Aktiivne tegevus piirkonna arendamisel algas 20 aastat tagasi kui tollased viis omavalitsust – Mustvee linn, Kasepää, Pala, Saare ja Torma vallad – tegid aktiivset koostööd. Omavalitsuste poolt loodud MTÜ Peipsi Piirkonna Arenduskoda oli keskseks koostööorganisatsiooniks piirkonna arendamisel, erinevate projektide elluviimisel ja väliskoostöö tegemisel,” märkis Morozov.
Pärast omavalitsuste ühinemist on koostöö Peipsimaal laienenud, hõlmates Peipsi järve rannikualal asuvaid omavalitsusi põhjast lõunasse. Alutaguse, Mustvee, Peipsiääre, Tartu, Luunja, Kastre ja Räpina vald on ühinemisjärgselt asunud aktiivselt piirkonnas koostööd tegema. Omavalitsuste eestvedamisel ning MTÜ Peipsimaa Turism koordineerimisel on koostatud Peipsimaa Arengustrateegia 2019-2030, mis hetkel on avalikustamisel.
29. novembril Mustvee kultuurikeskuses toimunud kodanikupäeva tunnustamistseremoonial kuulutati Sihtasutuse Jõgevamaa Ettevõtlus ja Arenduskeskuse korraldatud konkursi tulemusena Sadala Külade Selts Jõgevamaa parimaks kodanikuühenduseks 2018. Jõgevamaa Kodukandi Ühendus tunnustas Sadala Külade piirkonda tiitliga Jõgevamaa Aasta Küla 2018 ja andis Jõgevamaa Sädeinimene 2018 aunimetuse Lustivere Külaseltsi teenekale eestvedajale Riina Paluojale.
Sadala Külade Seltsi juhatus koos Jõgevamaa Kodukandiühenduse juhatuse esimehe Liia Lusti ja Jõgeva abivallavanem Arvo Sakjasega. Foto: Jõgevamaa Arendus ja Ettevõtluskeskuse kodulehelt
[pullquote]Üheks põhjuseks, mis Sadalasse kaks väärikat tunnustust tõi, oli kõlakojaks nimetatud laulava, lipuväljaku ja tulealtari rajamine[/pullquote]Seoses kahe hea uudisega meenutasime Sadala Külade Seltsi juhatuse esimehe Pille Tutiga tänase kogukonnaelu algusaastaid.
„Vabatahtlik tegevus kogukonnas algas külade seltsi loomisega ja rahvamaja kasutusele andmisega meie ühendusele. 20 sajandi algul ehitatud rahvamaja vajas täielikku renoveerimist: kaasaegset katust, tänapäevast katet seintele ja lagedele, kõigile kolmele korrusele tuli ehitada uus elektrisüsteem. Tööde planeerimine ja selleks vajaliku toetuse leidmine kujunes seltsi juhatusele esimeseks suuremaks väljakutseks. Tunnen head meelt, et selts usaldas mulle kui seltsi juhatuse esimehele raha taotlemiseks tarvilike projektide koostamise ja on olnud alati koostöövalmis ja toetav erinevate ideede ja tegevuste ettevalmistamisel, ellu viimisel.”
Halduspiiride muutmise tulemusena tekkinud uus Tori vald tähistas 11. novembril oma esimest sünnipäeva. Pidulikul kontsert-aktusel kinkis vallavanem Lauri Luur looduse usku Hans Sollile tükikese lammutatavast Sindi paisust, mis tõkestas Pärnu jõel siirdekalade pääsu ülesvoolu neljakümne kahe aasta kestel. Tunnustusmeene üleandmise järel piirdus Hans Soll lühikese sõnavõtuga, milles mainis vaid üksikuid märksõnu pikemalt ettevalmistatud sõnavõtust. Koostöös Tori Valla Teatajaga saab nüüd Hans Solli jutustust võimalikult isikupärase stiilipuhtusega Külauudiste uudisvoos ja mõni aeg hiljem ka valla ajalehest lugeda.
Hans Soll Tori valla esimesel sünnipäeval Sindi seltsimajas. Foto: Ülo Soomets
