Veel kolmapäeval, 8. mail tähistas Laine Järvemäe koos muuseumi sõpradega Seljametsa muuseumi 18. sünnipäeva. Eile saime kurva teate Seljametsa muuseumi looja ootamatust lahkumisest.
[pullquote]Ma arvan, et suutsin 25 aastat nende raskete poistega töötada seetõttu, et oskasin neis näha inimest, seda positiivset, mis neis igaühes oli[/pullquote]Seljametsa muuseumi asutamisest kuni 2017. a veebruari lõpuni töötas ta mäluasutuse juhatajana. Sama aasta 1. märtsist jätkas ta tööd muuseumipedagoogina.
Tunamullu, vahetult enne jaanilaupäeva, kui väsimatult tegutsev Laine tähistas oma 80. juubelit, jutustas ta põhjalikumalt oma pikast teekonnast maises elus. Meenutagu üksikud märkmed sellest vestlusest Lainet, Paikuse valla Vapimärgi kavaleri ja väga suurepärast isiksust.
Laine sündis Anette ja Johannes Järvemäe esimese lapsena Vändra alevis 1937. aasta jaanilaupäeval.
„Minu põhiliseks tööks oli lapsepõlves karjaskäimine. See oli üldiselt tore ja lõbus, kuigi tõusta tuli väga vara, “ meenutas Laine tollel mälestusväärsel kohtumise päeval. Umbes 10 korda päevas käidi naabrilastega jões ujumas, kivide alt otsiti vähkisid, ehitati võsastikes onne, meisterdati puust loomi. Neile ehitati laudad, karjakoplid, nendega mängiti tihti. Laine armastas hobuseid, juba üsna noorena käis põllul äestamas, loorehaga riisumas. Vanaisaga sai käidud kalal.
1944. aastal läks ta Pumbioja 6-klassilisse kooli, kus õppis umbes 50-60 last. Esimeses klassis puudusid aabitsad ja vihikud. „Mul oli tillukeses kohvris tahvel, krihvel ja gooti tähtedega „Kukeaabits”.” Laine käis lastekooriga Pärnus ja Tallinnas laulupidudel. „Esinemisriided valmistasime õpetajate juhendamisel ise.“ Üheks armastatumaks ajaviiteks olid õhtused pallimängud kooli aasal. Koolimajas näidati kino, mille järel tantsiti grammofoni saatel hommikuni.
Pärast 7. klassi kiituskirjaga lõpetamist 1951. aastal ei mõelnud ta pikalt ja viis dokumendid Viljandi Pedagoogilisse Kooli, kus valmistati ette algklasside õpetajaid. Ta osales mitmel korral Viljandi kergejõustiku esivõistlustel, korra ka koolinoorte spartakiaadil.
Peale pedagoogilise kooli lõpetamist suunati ta tööle Põlvamaale. Laine asus tööle Karaski 8-klassilisse kooli algklasside õpetajana. Õpetajad pidid oma talvised küttepuud ise metsast välja vedama.
Töö kõrvalt täiendas ta ennast inglise keeles. 1959. aastal sai Lainest Tartu Riikliku Ülikooli Ajaloo-Keeleteaduskonna eesti keele ja kirjanduse osakonna statsionaarne üliõpilane. Üliõpilasmalevat neil aastail veel polnud, kuid igal sügisel töötati kuu aega kolhoosides. 1960. aasta suvel töötas Laine Kääriku spordibaasi ehitusel. „Peale loengute tegelesin veel kergejõustikuga, käisin kirjandusringis, võtsin osa käsitöö kabineti tööst, kolmandast kursusest alates haaras mind peotants, osalesin ühiselamu nõukogu töös, olin stipivolinik.”
1964 algas 25 aastat väldanud töö õpetajana raskeltkasvatatavate poistega. Pärnu Alaealiste Kasvatuskoloonia asus endises Pärnu vanglas. Seal oli umbes 80 kasvandikku, nii eestlased kui venelased. Laine õpetas eesti keelt nii eesti kui vene klassides. 1965. aasta kevadel muudeti kõik kasvatuskolooniad erikutsekoolideks. Lainele tehti pakkumine asuda tööle Erikutsekoolis nr 35, mis avati endises Sindi mõisas asunud invaliidide kodu ruumides. „Ma arvan, et suutsin 25 aastat nende raskete poistega töötada seetõttu, et oskasin neis näha inimest, seda positiivset, mis neis igaühes oli,” jutustas toona Laine oma elutöö ühest pikast lõigust.
Erikutsekooli likvideerimise järel asus Laine 1990. aastal tööle Sindi keskkooli. Esimesel aastal õpetas ta eesti keele kõrval ka geograafiat, mis oli alati olnud tema lemmikaine. Kohakaaslusega töötas Laine veel 1,5 aastat eesti keele õpetajana Paikuse politseikoolis. Viis aastat Sindi keskkoolis olid täis pingelist tööd: klassijuhatamine, 25-27 ainetundi, klassiväline töö ja lõputu vihikute parandamine, mis käib eesti keele õpetaja tööga kaasas.
1995. aastal tehti tolleaegse Seljametsa Algkooli juhataja poolt ettepanek hakata õpetama selle kooli 5. ja 6. klassis eesti keelt, ajalugu ja loodusõpetust. „See oli uus väljakutse. Seljametsa oli väike hubane hea auraga maakool, kus tundsin end alati väga hästi.”
[pullquote]Lainel oli kusagil sügaval liikunud aastaid mõte teha muuseum[/pullquote]Lainel oli kusagil sügaval liikunud aastaid mõte teha muuseum, et talletada noorte jaoks möödunut. Nii sisustaski ta Seljametsa kooli ühte klassi üheksakümnendate lõpul ajalootoa, mis köitis lapsi väga. Ta korraldas laada ajal näitusi, mis hakkas huvitama kohalikke inimesi ja vallavalitsust.
Alates aastatuhande vahetusest on Laine võtnud osa Eesti Kodu-uurijate Seltsi ja Pärnumaa kodu-uurijate tööst. Ta püüdis ühiselt teistega uurida paikkonna ajalugu ja talletada seda muuseumis ning raamatutes. Laine on olnud kogu elu ühiskondlikult aktiivne, andnud endast teistele palju. Teda on elu jooksul tööalaselt alati meeles peetud ja jagatud rohkelt tunnustust. Muuseumi loomise ja arendamise eest on tal mitu au- ja tänukirja valla koduloolise pärandi kogumise ja säilitamise eest.
Temas püsis alaline soov reisida. 1971. aastal sooritas Laine Pärnu Reisi- ja Ekskursioonibüroos giidide eksami ning temast sai paarikümneks aastaks ekskursioonijuht. Laine rõõmustas ja tundis rahuldust, et peale paarikümneaastast tiirutamist Nõukogude Liidus võis ta Eesti Vabariigi ajal ka Euroopas päris palju reisida (Poola, Saksamaa, Prantsusmaa, Taani, Norra, Portugal, Hispaania, Soome, Rootsi).
„Arvan, et olen elanud tegusat elu,” kinnitas Laine.
Urmas Saard
Samal teemal:
