Ainus, kes viitsis niimoodi jamada

Sirly Pihlak on töötanud sotsiaalpedagoogina enam kui kuus aastat Vändra gümnaasiumis, alates käesolevast kuust jätkab ta sama kutsumusega Sindis. Millised on laias laastus sotsiaalpedagoogi tööülesanded? Seda püüab Pihlak Külauudiste infoveski palvel lugejatega jagada. Aga esmalt räägib ta mõne sõnaga iseendast.

Sirly Pihlak. Foto Urmas Saard
Sirly Pihlak. Foto: Urmas Saard

[pullquote]Seda kartust, et mul iga päev tööd ei jätkuks, ei ole[/pullquote]„Olen Vändras kasvanud, sealse gümnaasiumi lõpetanud ja samas koolis ka aastaid töötanud. Vändra on olnud kogu aeg koht, kus ma olen elanud,” ütleb meie esimese kohtumise jutuajamist alustades pidevalt rõõmsalt naeratav noor naine. „Peale gümnaasiumit ei olnudki mul mingit kindlat plaani, mida edasi tegema hakata. Mingi mõte siiski inimestega töötamiseks peas liikus. Kuid kindel suund, kas valida sotsiaalvaldkond või midagi muud, see arusaamine puudus. Pärnu kolledžist leidsin sotsiaaltöö korralduse ja arvasin, et selles võiks midagi minu jaoks olla. Aga ega ma täpselt ju veel ei teadnud ka, mis asi see on,” tunnistab Pihlak, kes lõpetas kolledži 2011. aastal. Õping kestis avatud ülikoolis neli aastat.

„Kooliajal mõtlesin, et lastega ma tegelema ei hakka. Aga erinevatel praktikatel käies nägin sotsiaaltöö erinevaid pooli. Olin lühemat aega Vändra alevis psüühiliste erivajadustega päevakeskuses, samuti vanadekodu poole peal ja puutusin kokku ka erihoolekandega. Ega see mulle väga ei sobinud.”

Järgnevalt meenutab vestluskaaslane, et läbi päevakeskuse tuli talle pakkumine asuda teise või kolmanda klassi õpilasele tugiisikuks Vändra gümnaasiumis. Kuna antud hetk võimaldas minna tööle ainult osakoormusega, siis ta võttiski selle vastu. „Tegelesin poisiga ühe õppeaasta. Tundsin, et selline lastega töö nagu sobiks. Ajutiselt asendasin ka lapsehoolduspuhkusel olevat töötajat Vändra alevi omavalitsuse sotsiaaltöö asjaaja ametikohal.”

2013. aastal asus Pihlak Vändra gümnaasiumis sotsiaalpedagoogi kohale.

Pihlak kirjeldab mõneti kujundlikult sotsiaalpedagoogi ülesannete väga laia tegevusvälja. Vajadusel tuleb õpilasele vihik leida, kui tal seda ei ole. Märgates juba mitmendat päeva last sokkides kõndimas, peaks ta sel juhul vanematega ühendust võtma või probleemi kohe jooksvalt lahendama. Teine suur äärmus kaldub võrgustikutööle politsei ja lastekaitsega. „Seda kartust, et mul iga päev tööd ei jätkuks, ei ole,” naeratab sotsiaalpedagoog südamlikul ilmel.

Minu juurde tuli noormees just sellel hetkel

„Minu põhiline eesmärk on olla toeks õpilastele, kellel on raskuseid käitumise või õppimisega, probleeme tunnidistsipliiniga. Samas toetada õpetajaid ja nõustada vanemaid, kes nende lastega tegelevad. Nii ongi töö peaasjalikult kolmetasandiline.”

Pihlaki meelest on kahju, et neil pole koolis teisi tugispetsialiste. Puudub psühholoog ja ei ole ka logopeedi. „Mina neid spetsialiste asendada ei saa. Võin küll teatavas mõttes nõustada, aga psühholoogi kvalifikatsiooni mul ei ole. Siiski oman teadmisi ja kontakte, kuhu peaks pöörduma.” Samas, kui need spetsialistid oma majas olemas oleksid, ei peaks lapsevanem kuhugi kaugemale minema – poleks tarvis planeerida poolt päeva naaberlinna minekuks, töö oleks efektiivsem ja jätkusuutlikum. Palju lihtsam oleks vanemal oma lapse kooli tulla. Asjad saaksid kompaktsemalt aetud, arutleb Pihlak.

[pullquote]KiVa programm annab suurepärase nö tööriistade komplekti[/pullquote]Ta hindab esimesest kuuenda klassini tundides läbi viidavat KiVa head süsteemi, millega kool püüab kiusamisi ennetada ja vähendada. Kool peab olema hea koht kõigile. Lisaks on KiVa tiim, kes tegeleb teatud kindlate juhtumitega, kui midagi on siiski juhtunud. „Minu jaoks ei olegi see ainult kiusamise probleemiga tegelemine. KiVa süsteem annab enamat. Aineõpetaja esmane ülesanne on näiteks matemaatikat või geograafiat õpetada, aga KiVa programm annab suurepärase nö tööriistade komplekti, kuidas lastele sallivust, teistega arvestamist või eneseteadlikust ning teisi sarnaseid aineüleseid oskuseid ja pädevusi õpetada.”

Sotsiaaltöö tegeleb sotsiaalsete probleemide ennetamise ja vähendamisega. Antud juhul koolis kus on koos väga palju erinevaid inimesi on nende protsesside juhtimine keeruline. Suhete mõjutamine ei ole kunagi lihtne ja seetõttu ei võimalda tänase tegelemise järel kohe homme kinnitada, et kõik ongi juba hästi. Pihlak selgitab, et tavaliselt on see ikkagi väga pikk protsess ja toob ühe ilmekama näite: „Minu juurde tuli noormees just sellel hetkel kui andsin Vändra koolis teada oma lahkumisest. Olin selle poisiga tegelenud pea esimesest klassist saadik. Ta oli olnud minu esimene nn kirstunael ja nüüd oli taas esimene, kes tuli minu juurde küsimusega „kas tõesti lähed ära?”. Ta ütles: „Sa oled ainus, kes viitsisid minuga niimoodi jamada. Kannatasid kõiki minu tujusid ja nüüd sa lähed ära.”” Pihlak selgitab, et viimasel paaril aastal leiti õpilasele õppevorm mis aitas ta reale – noormees sai oma käitumismustri korda, õpihuvi ja motivatsiooni koolis käia tagasi. „Aga see, kuidas ta ütlema tuli – kuidas sa saad ära minna? Sa oled ainuke… Seda oli tõesti väga armas, pisarateni liigutav kuulda.” Pihlaki sõnul poleks tubli töö eest direktorilt tänukirja saamine mitte kuidagi võrreldav sellega, kui laps tuleb ja ütleb, et tänu sinu abile ja toetusele on ta paremaks saanud.

Sääraseid suuri edulugusid tuleb suhteliselt harva ette, aga peame rõõmu tundma igapäevastest pisikest kordaminekutest. „Probleemse lapse käitumismustrit muuta on väga keeruline. Loota ja oodata, et nüüd on koolis sotsiaalpedagoog ja me saame kõik asjad kohe jutti, oleks väga sinisilmne arvamus. Kuid koos töötades ja ühiselt tegutsedes muutused kindlasti tulevad!”

[pullquote]mõnel juhul on lastevanematel eelarvamus[/pullquote]Olulise tähtsusega on lapsevanemate suhtumine kooli ja nendega tehtav koostöö. Meil peab olema ühine eesmärk toetada last tema koolis käimisel „Mulle tundub, et mõnel juhul on lastevanematel eelarvamus või silt juba koolile külge kleebitud. Võibolla on neil endil juba ammustest aegadest ebameeldiv kogemus seoses oma kooliajaga meelde jäänud ja siis peegeldub sama hoiak ka kooli tuleva lapse suhtumises. Kui laps muutub kooli suhtes tõrjuvaks ja kodu toetab lapse koolivastasust, siis on väga keeruline üldse mingit koostööd teha. Eelarvamuste ilmnedes tuleb püüda neid muuta, koostöös kooli personaliga ja lastevanematega avameelselt vesteldes. Aga õnneks on enamuses need vanemad, keda tema lapse käekäik väga huvitab ja tahab kooliga ühte sammu astuda ja oma lapsele igati toeks olla. ”

Urmas Saard