Talvepoolne aprill oli soe ja kohati kuum, suvepoolne mai on külmavõitu. Kõle tuul, vihm ja koguni lumelörts kipub elu häirima, aga ega suvi taeva jää. Kätte jõuab esmaspäev ja 6. mai, mille kohta üks sõpruskond teab, et see on nende mõttekaaslase Osvaldi sünnipäev, seekord koguni ümmargune 80.
Kes on Osvald? Ta on tõeline eestlane, rahvuslane, vabadusvõitleja, kaitseliitlane, Pitka relvavend, soomepoiste, samuti Eesti ja Läti leegionäride sõber, poliitiliselt ekrelane. Ingerimaal eesti asunduses Slantsõ lähedal sündinud, vene koolis käinud, eestlaste, soomlaste jt. vähemusrahvuste massimõrvast kuulnud ja selle tagajärgedega kodukoha inimeste hulgas elanud. Koolipoisina tühermaalt Eesti Vabariigi kunagise riigipiiri lähedalt sinimustvalge piiritulba leidjana oli ta lähiajaloo tunnistaja. See ajaloojälg minevikust tekitas ümbruskonnas hirmu ja õudu – niisugune oli Eesti riigi sümboli mõju!
Noormehena jõudis Osvald isade maale. Siin lootis ta leida seda, millest ta oli venestuspoliitika tulemusena Ingerimaal ilma jäänud – eesti keel ja kultuur ning eestlus üldse. Eestis ei oodanud teda aga keegi. Šovinistliku rahvuspoliitika tulemusena oli Narva eestlastele lukku pandud, et lõhkuda idakaares eestluse vahitorn. Eestisse ta siiski jõudis, õppis keelt ja ametit, lõi perekonna ja seadis end siin sisse. Elutee tõi ta Tartusse.
Tartlased tunnevad Osvaldit rahvuslikel üritustel kõuehäälse kõnemehena raekoja platsil, rahumaja juures, ülikooli aulas, Tallinnas Toompeal, Vabaduse väljakul, rahvusraamatukogus ja kus iganes isamaalisi üritusi peetakse. Kodanikuna ei saa ta rahumeeli pealt vaadata, kui Eesti Vabariigi põhiseadust räigelt rikutakse ja valmistutakse nn. uue piirilepinguga Venemaa Föderatsiooni poolt annekteeritud ja okupeeritud Eesti seaduslikke alasid naaberriigile kinkima. Need alad on enamus Petserimaast ja kogu Eesti Ingerimaa. Kuidas on see võimalik, et riik, kes võitleb tõemeeli Gruusia ja Ukraina territoriaalse terviklikkuse eest, ei tee sama omaenda riigiga? Et kodanikuühiskonna häält kõvemini kuulda lasta, taastas ta 2016. aastal Tartu Rahu Põlistamise Seltsi ja juhib seda esimehena. Selts tegeleb pidevalt Tartu rahulepingu tutvustamise ja selle ajaloolise tähtsuse selgitamisega. Seda on tehtud mitmel pool üle Eesti sellistes paikades nagu Kivi-Vigala, Kuremaa, Luhamaa, Lüübnitsa, Obinitsa, Pilka, Tuhalaane jm. Viimane suur üritus oli seltsi poolt eelmise aasta lõpul ja selle algul üle Eesti kuue ajaloopäeva korraldamine just sel teemal. Et olla oma tegevuses näitlik, on selts tema eestvedamisel hankinud endale Petseri maakonna ja Ingerimaa lipu ning annekteeritud alade maakaardid. Osvald on „Rahvusliku Teataja“ kaastööline ja levitaja.
Tema sõnavaras puudub Eesti asja ajamisel sõna „ei“. Osvaldi lemmikväljendiks on lause, et tema uhke punase auto rool ja rattad on ümmargused ja need viivad teda sinna, kuhu vaja. Kui palju bensiini on Osvald selleks aastate jooksul kulutanud, teab ta vaid ise. Sõbrad teavad, et Osvald on oma aadetesse panustanud sadu eurosid. Tema juhtlause on: rohkem tegusid, vähem sõnu! Õige on see, et Venemaa eestlasena ei tulnud Osvald meile kirjaoskust levitama, ka mitte kiitma kolhoose ja sovhoose, vaid hoopis eestlust juurutama! Osvald, kes pole päevagi Eesti koolis käinud, on suurem eestlane kui meie siinsed kohalikud!
Osvald on juba mitu aastat pidanud kirjavahetust naaberriigi presidendiga. Kahjuks on kirjasõber sedavõrd hõivatud, et pole veel Osvaldile vastanud. Loodetavasti kohtuvad kirjavahetajad järgmisel aastal Tartus soomeugri suurüritusel. Siis esitab Osvald külalisele küsimusi, millest meie president hoidus. Ka loodab Osvald, et üks Komarovka juurtega tulevane eurosaadik kasutab Brüsseli kõnetooli oma vanemate maa tagasinõutamiseks Eestile.
Osvaldi ennastsalgav tegevus on tema tervist rasinud, aga ta ei anna alla. Selleks soovivad tema kaasvõitlejad talle palju tervist ja aastaid! Loodame koos näha seda päeva, kui nn uus piirileping leiab koha ajaloo prügikastis ja Tartu rahuleping jälle ausse tõstetakse.
Aldo Kals
Tartu rahulepingu sõprade nimel