Arvamus

Võtaks linnakolimist rahulikult

Arved Breidaks,

lõunaeestlane

Statistikaamet tegi sel nädalal teatavaks rahvaloenduse käigus kogutud faktid selle kohta, et Eesti inimene on otsustanud kolida maalt ja väikelinnadest Tallinnasse ja selle nn kuldsesse ringi, kus vallad on rahva arvult juba suuremad kui mõni maakonnakeskus ja külad rahvarohkemad kui mõni sisemaa vald.

Küllap pole see teadmine kellelegi uudiseks, sest linnastumisest on räägitud juba üksjagu kaua ja eks enamiku maainimeste tutvusringkonnas ole neid, kes viimastel aastatel on linna läinud ning sinna jäänudki.

Sestap on ka reaktsioonid olnud üsna vaoshoitud. Vallavanemad vangutavad pead ja linnapead lubavad pingutada, et maakonnad päris tühjaks ei voolaks. Aga midagi uut ja põhjapanevat pole kuulda olnud, millest tuleb järeldada, et ideed linnastumise peatamiseks on otsa saanud.

Puhtast õhust, lasteaiakohtade üleküllusest ja kinnisvara madalatest hindadest võib nõrkemiseni rääkida, kuid mingisugust märgatavat tulemit sellest pole sündinud. Inimene on ikkagi ratsionaalne olend, kes enne otsuse tegemist kaalutleb ja seni on töökoht Tallinnas kaalunud üles lasteaiakoha ja metsakohina kauges vallas.

Äkki peakski sellele üsna pikalt käinud halamisele siinkohal joone alla tõmbama. Kaua sa ikka nutta jaksad? Ükskord peab hakkama vaatama, kuidas edasi toimetada olukorras, kus maal tulebki läbida pikki kilomeetreid, et kohata järgmist inimest.

Leian, et omavalitsuse suurus on Eestis mõnevõrra ülefetišeeritud teema. Igal aastal käib valdade ja linnade vahel mingisugune väljakuulutamata võistlus, kes suudab kellelt rohkem hingi üle lüüa, just kui selles seisneks mingisugune lahendus.

Tegelikult mitte. Kui meelitada linnapere end suvilasse sisse kirjutama, siis ainuüksi see fakt ei tee neist veel maainimesi. Nad elavad ja tarbivad teenuseid jätkuvalt linnas, ainult tulumaks laekub valda, mida nad talveperioodil võib-olla ei külastagi.

Oluline riiklik küsimus on minu meelest see, kuidas tagada maal elava vähemuse huvide kaitse ja avalike teenuste kättesaadavus. Omavalitsustel pole siin väga palju midagi teha, see on küsimus erakondadele. Rahvas on jalgadega rääkinud, nüüd on aeg poliitikutel midagi välja pakkuda.

Tuli opereerida

Arved Breidaks,
lõunaeestlane

Reformierakonna tipus langetati kaks olulist otsust: Kristen Michal peab pärast pikka vastupunnimist siiski justiitsministri ametist lahkuma ja partei uueks esimeheks ei valita kedagi „noorte“ seast.

Reformierakonna esimees Andrus Ansip andis täna üsna selgelt mõista, et Michali tagasiastumine on muutunud aja küsimuseks ja vaid tund-paar hiljem leidis see ka tõestust. Asjade selline käik tekitab küsimusi. Miks alles nüüd? Miks üldse? Mida see enam aitab?

Tõenäoliselt ei olnudki veel paar kuud tagasi Michali tagasiastumine parteis arutelu teema. Olukord muutus, kui novembris avaldatud EMORi reiting näitas, et valijate toetus Reformierakonnale on ühe kuuga kukkunud kuue protsendipunkti võrra 26 protsendile. See oli alarmeeriv hoiatus, et rahastamisskandaal avaldab partei populaarsusele siiski suuremat negatiivset mõju kui ehk ennustati.

Olen üsna kindel, et Reformierakond on sügise jooksul tellinud ka ise paar arvamusküsitlust, mis ilmselt samuti kinnitavad partei reitingu langust kui ka Kristen Michali kasvanud ebapopulaarsust. Sellises olukorras tuli opereerida.

Lõikuseks valmistumine algas juba umbes nädal-poolteist tagasi, kui hakkasid ilmuma arvamusartiklid, intervjuud, partei siselistist „lekitatud“ kirjad, kus reformierakondlased oma parteid kritiseerisid, vigu tunnistasid ja kohati ka pattu kahetsesid.

Näis loogiline, et see tipneb Michali lahkumisega valitsusest, millega on Reformierakonnal võimalik kevadel puhkenud skandaalile enne jõule joon alla tõmmata.

Selle kõrval on parteis toimunud veel üks oluline muudatus. Nimelt teatas Andrus Ansip kolmapäeval, et võib tuleval suvel Reformierakonna esimeheks tagasi kandideerida, vaatamata sellele, et on lubanud järgmise valitsuse moodustamisest igal juhul kõrvale jääda.

Ansipi sõnul ei kavatse ta endiselt järgmise valitsuse kokkupanekust osa võtta, kuid erakonna esimeheks kandideerimist pole ta aga kunagi välistanud. Kus on sellisel juhul asja iva?

Kuna järgmised valimised on aastal 2015, siis on üsna loogiline, et ka aastal 2013 ja 2014 on peaministriks erakonna esimees, mitte lihtsalt üks juhatuse liige. Teiseks annab Ansip sellega erakonnale aega kujundada oma read ümber, et hinnata mantlipärijaks pürgijate sobivust.

Michal on konkurentsist ammu väljas ning ka Keit Pentus-Rosimannus on osutunud viimaste päevade valguses üsna haavatavaks. Mida kõvemini „noored“ oravad end skandaalisesse kinni mässivad, seda rohkem kapitali koguvad Urmas Paeti aktsiad.

Laste looduse tundmisest ja ahvide õnnetundest

Ajakirjanik Mirjam Matiisen sirvib kord kuus KUKU Raadio Ilmaparandaja saates keskkonnauudiseid laiast ilmast.

Seekord alustan hoopis ühe mõtlemapaneva arvamusloo refereerimisega. Briti ajalehe “The Guardian” kolumnist George Monbiot kirjutas hiljaaegu artikli, kus ta väidab, et kui tänapäeva lapsed kaotavad kontakti loodusega, siis tulevikus ei ole neil huvi ka selle eest võidelda. Lapsed, kes veedavad täna poole oma ajast arvuti taga, ei ole ilmselt tulevikus motiveeritud loodust kaitsma.

Monbiot kirjutab, et uuringute kohaselt tahab enamik inimesi näha seda, et meie planeet oleks keskkonnana kaitstud. Kuid väga vähesed on valmis siin midagi ette võtma. Laste eemaldumist looduskeskkonnast nimetab “The Guardiani” kolumnist uueks keskkonnakriisiks. Ehk teisisõnu- inimestel, kellelt me eeldame looduse kaitsmist, on tegelikult loodusega üha vähem ja vähem reaalset kokkupuudet.

Laste seotus loodusega halveneb veel kiiremini kui meie keskkond tervikuna, arvab George Monbiot. Näiteks tohivad lapsed ilma järelvalveta liikuda üha väiksematel maa-aladel ning üha vähem lapsi satub regulaarselt mängima metsiku looduse keskele. Ameerika Ühendriikides tehtud uuring näitas, et kuue aasta jooksul, aastatel 1997 kuni 2003, kahanes nende laste hulk, kellel oli niiöelda õuealaga seotud hobisid, tervelt poole võrra. Suurbritannias tehtud uuring näitab, et 11-15 aastased lapsed veedavad keskmiselt poole oma ärkveloleku ajast arvuti ees.

Sellistel arengutel on mitmesuguseid põhjuseid, kirjutab Briti kolumnist. Näiteks: lapsevanemate irratsionaalne hirm võõraste ees, nende täiesti õigustatud hirm liikluse ees ning see, et eelmiste põlvkondade mängumaad on tänaseks kadunud. Ka tänaste laste ajakava on planeeritum kui eelmiste generatsioonide oma- see võimaldab vähem looduses “kolamist”. Samuti on tubaste tegevuste kvaliteet enamasti kõrgem ning laste väljasliikumine seostub üha enam kuritegeliku maailmaga.

Samas on sellistel tendentsidel mõjud ka laste tervisele. Üha enam on laste puhul probleeme liigse kehakaaluga, astma ja rahhiidiga, mis on kasvava organismi ainevahetushaigus. Samuti on uuringutes tulnud välja, et laste seas on sagenenud südame- ja hingamisteede haigused ning ka probleemid vaimse tervisega. Loe edasi: Laste looduse tundmisest ja ahvide õnnetundest

Konkurents prügiturul pole kuhugi kadunud

Arved Breidaks,
lõunaeestlane

Konkurentsiameti ettepanek minna jäätmeveo korraldamisel tagasi piiranguteta vabaturule, võib teoreetiliselt olla õilis eesmärk, mis praktiliselt annab aga prügivedajatele võimaluse tarbijalt sama töö eest suurem rahasumma välja pressida.

Tuleb nõustuda, et jäätmete korraldatud äravedu ei ole Eestis käivitunud ideaalselt. Seda vaevavad lakkamatud kohtuvaidlused, mis saadavad omavalitsuste hankekonkursse, samuti võib öelda, et süsteem pole piisavalt paindlik.

Kuid selle suurim pluss on kahtlemata asjaolu, et prügi legaalne äravedu on Eestis muutunud normiks, mida see enne kohustuslikku vedu kahtlemata polnud. Omavalitsustes korraldatavate teenuse hulgiostude tulemusel on hind muutunud tarbijale tunduvalt soodsamaks, kui vabaturu tingimustes.

Kokkuvõttes on Eestis käivitunud töötav süsteem, milles esinevad tõrked on parandatavad. Miks peaks selle nüüd järsku ühes tükkis ajaloo prügikasti heitma?

Vabaturule tagasimineku suurim eestkõneleja konkurentsiameti kõrval, prügivedaja Ragn Sells väidab, et nii taastuks turul normaalne konkurents, mis oleks tarbijale pikas perspektiivis kasulik.

Esiteks tuleb täpsustada, et vaba konkurents jäätmeveos ei ole mitte kuhugi kadunud, sest erinevad jäätmevedajad konkureerivad omavalitsuste korraldatud hankekonkurssidel teinekord nii, et ninast veri väljas.

Tõsi on see, et lõpp-tarbijal pole sellisel juhul otsest valikuvõimalust, milline firma tema konteinerit tühjendab, kuid pole kuulda, et tarbija selle üle ka väga kurdaks. Tegelikult on lõpp-tarbija delegeerinud valiku tegemise omavalitsusele, nagu mitme teisegi teenuse puhul, sest mõningaid asju on mõistlik koos tellida. Näiteks talvise teehoolde tellib samuti kohalik omavalitsus, mitte ei jäta seda iga krundiomaniku otsustada, millise hooldusfirma sahk tema majaesist sõiduteed puhastab.

Kui jäätmeveo kehtivat süsteemi üldse muuta, siis võiks sinna lisada punkti, mis võimaldaks majapidamistel soovi korral tellida olmejäätmete äravedu väljaspool korraldatud jäätmevedu. See tähendab, et kui majaomanikul on põhimõtteline soov tellida prügivedu ise ja maksta selle eest rohkem raha, siis võiks see võimalus tal olla.

Kaubelda või võidelda?

Arved Breidaks,
lõunaeestlane

Õhus hõljub suur kogus idealismi ja ootusärevust, mis varem või hiljem kanaliseerub ja muutub millekski. Kas see miski kehtestab uued riigivalitsemise põhimõtted või on see pigem kui uue protektori saanud vana autorehv, sõltub suuresti idealistide suutlikkusest eristada oluline ebaolulisest.

Poliitilises elus muutusi nõudvad vabakonnad, seltskonnad või kildkonnad on ebamugavas positsioonis. Ühel pool on radikaalid, kes näevad ainuüksi parteidega ühe laua taha istumises reetmist ja teisel pool kokkuleplased, kelle hinnangul on muutused ühiskonnas võimalikud vaid läbi kompromisside.

Parteid teavad seda ja proovivad olukorda enda kasuks ära kasutada. Sõja võitmise nimel tuleb teinekord taanduda. Oda tuleb ohverdada, kui see viib vastasmängija lipu langemiseni.

Reformierakond tuligi välja pakkumisega, et parteide asutamiseks kehtestatud tuhande liikme kvoot võiks olla poole väiksem ning riigieelarvest võiks raha anda ka neile parteidele, kes jäävad valimiskünnise taha. Radikaal peaks selle pakkumise peale hüüdma: „See on lõks!“

Radikaalil oleks õigus, sest parteide eesmärk ongi hakata kauplema. „No kui te tuhandet liiget kokku ei saa, tehke siis 500 liikmega partei. Anname teile natuke raha ka,“ kõlab see loogika. Võim teab, et selline väikepartei ei muudaks midagi ja kui ta kasvabki suureks, siis on ta partei, nagu üks partei olema peab. Roheliste ja Res Publica erinevad saatused on paljudel hästi meeles. Loe edasi: Kaubelda või võidelda?

Kodutoidust ja nuudlitest

Kas olete kunagi teinud sõira? See laagerdamata kohupiimajuust on Setomaa au ja uhkus. Nii tähtis, et ülemsootskale valitakse aastaks oma sõirameister ja ta valitakse suure hulga sõirameistrite seast.

Minu sõirategemise huvi sai alguse Torinost, kui istusime ühes Slow Food restoranis ja eelroaks kanti meile ette poole tikutoosisuurune sõirataoline juustutükk, millel natuke paprikapuru ja mett. Hind oli sel toidul selline, et ise makstes oleksin ilmselt eelroa söömata jätnud.

Lennukiga koju sõites mõtlesin aina üht, kohe kui koju jõuame, küsin Sarve Õie käest sõiraretsepti ja proovin ise, kuidas sõirategu käib. Sest korra olin näinud, kuidas Õie oma köögis seltskondlikku vestlust pidades muuseas sõira valmis tegi. Siiski tundus see tol hetkel justnagu nõiakunst.

Küsisin järgmisel päeval Õielt telefoni teel retsepti ja pean tunnistama, et enamus, mis kirja sai kõlas umbes nii: „Tunde järgi!“ Ebakindlus kosus, aga lõpuks võtsime Mikuga julguse kokku ja hakkasime pihta.

Alguses tuleb liiter piima soojaks ajada ja siis selles keeta aeglasel tulel kilo lahjat kohupiima. Paraja juustupalli ma aegajalt segades varsti potist ka leidsin. Ümberringi kergelt rohekaskollane piimavesi. Pallike sõelale nõrguma ja samal ajal õpetussõnade kohaselt potipesu. Seejärel pakk võid potti tulele sulama, juustupallike võisse ja näpuotsaga soola ja maitseaineid. Lihtne eks? Nüüd kolm muna koksates potti ja segama. Ja nüüd saabus segadusehetk. Segan ja segan, aga kas see tainalaadne asi ongi sõir? Loe edasi: Kodutoidust ja nuudlitest

75 000 võro keele mõistjat

Kuuba Rainer,
Võro instituudi direktri

Vahtsõ keeleuurmisõ näütäse, et võro keele mõistmisõ kirja pandnu inemise mõistva kõnõlda, lugõmisõ-kirotamisõga om rassõmb. Tinava sügüse saimi edimäst kõrda teedä, ku pall’o sõs om Eestin võro ja seto keele mõistjit. Minevä aasta lõpu saisuga elli Eestin jämmelt võttõn 75 000 võro keele ja 12 500 seto keele mõistjat.

Statistigaammõdi avaldõt rahvalugõmisõ-teedüs ütles külh mõnõsaa inemise jago veidemb, a näile tulõ mano arvada ka vinne ja läti imäkeelega võro ja seto keele mõistja. Säändsit eläs mi kandin jo ütsjago. Mõnõ mõistva võro vai seto kiilt eski eesti keelest parõmbalõ, a rahva ülelugõmisõ meetodi perrä näide käest seod murdõkeele küsümüst küstä es joht.

Nii et Eestin om 75 000 võro keele ja 12 500 seto keele mõistjat. Lisas ligi 10 000 mulgi ja 1300 kihnu keele mõistjat, ja tõisi viil. Kokko andsõva inämb ku 130 000 inemist rahva ülelugõmisõl teedä, et mõistva mõnd Eesti paikkundlikku kiilt vai murrõt.

Et rahva ülelugõmisõl kor’ati teedüst ka inemiisi sünnü- ja elokotussõ, niisamatõ vannusõ ja muu kotsilõ, sõs om seo uuringu perrä võimalik teedä saia, kon võro ja seto keele mõistja eläse, ku pall’o näist omma Lõuna-Eestist är kolinu, kuimuudu jagonõsõ keelemõistja vannusõ perrä ja pall’o muud. Statistigaammõt om lubanu, et säändse täpsä andmõ saias kokko tulõva aastaga edimädse poolõ seen.

Võro keele mõistjidõ suurõ arvu kotsilõ om joba mõni nimmanu, et ega periselt naid keelemõistjit nii pall’o joht olõ õi, et ütsjago inemiisi omma nigunii seod hindä kotsilõ võlssnu.

Ma olõ sõs pallõlnu kahtlõjil seletä, et kihnu ja seto keelest om Eestin jo niisama pall’o juttu olnu ku võro keelest, mille olõ õi sis kümne tuhandõ inemise hinnäst kihnu vai seto keele mõistjas võlssnu? Olõ õi ma vastussit saanu. Et hinnäst rahvalugõmisõ aigu keelemõistjas kirja pandnu inemine õks mõist seod kiilt, tuu kotsilõ and kimmüst üts vahtsõnõ uurmistüü. Loe edasi: 75 000 võro keele mõistjat

Energiahinna tõus sunnib elama päev korraga

Kuna elektri hind moodustub elektri enda hinnast ja võrgutasust ning võrgud on Eestis üheainsa ettevõtte hallata, siis kindlustab energiaturu avamine eeldatavasti praegugi monopoolse Eesti Energia positsiooni, leiab väikeettevõtja Jonel Põld.

Esialgu oleme otsustanud uue paketi valimisega pisut oodata, et üle vaadata kõik pakkumised. Oleme nii tootjad kui ka teenindajad ja kulude optimeerimine on meile väga oluline. Ent teine argument hinna kõrval on kindlasti jätkusuutlikkus.
Ma arvan, et enamik kliente valib Eesti Energia just stabiilsuse argumendiga. Kui ei taheta joosta ühest energiamüügiettevõttest teise, siis kaldutakse ilmselt Eesti Energia poole. Kui Elering tõstab võrgutasu, siis jääb ju ka teistel üle ainult hinda tõsta, nii et selles mõttes vahet ei ole. Loe edasi: Energiahinna tõus sunnib elama päev korraga

Hingiao mõttit

Pärnaste Eve

Hingiaig om rassõ kanda. Musta mõttõ tulõva päähä, nakkas hallõ kõigist koolnuist. Üte sügüse näi ma Tal’nah säänest und. Oll’ nigu üü, ümbretsõõri oll’ kõik vakka. Ma lätsi millegiperäst aita. Säänest suurt aita olõ õi meil Räpinäl kotoh kunagi olnu. Ja ega säändsit aitu vast ei olõki – pall’o tühjä ruumi ja üts peris suur akõn kah.

Aknõst tull’ nii pall’o kuuvalgust sisse, et kõik oll’ nätä. A ega sääl kaia midägi es olõki – kõik oll’ tühi. Sõs ma näi, nigu olõs valgõ õhupall peris madalalt läbi aida hõl’onu, ussõst vällä.

Ma lätsi hoovi pääle kaema, a midägi es olõ nätä muud ku et kuuvalgus oll’ illos sinine ja hain väega rohilinõ. Lätsi aita tagasi. Aidapõrmand es olõki inämb kõvas tambitust mullast – põrmandu pääl oll’ paks tolm, vähämbält kolmõ sõrmõ jago.

Sääl tolmu pääl olliva pall’a jala jäle, nigu mito inemist olõs läbi aida lännü. Tolmukiht oll’ paks ja pehme, a jäle olliva väega kerge, vast üte sõrmõ jago. Kes säält aidast ka läbi läts’, tuu pidi olõma väega kerge, nigu õhupall. Sõs ma sai arvo, et sääl omma mu väega vanno edevanõmbidõ jäle. Hirmu ma es tunnõ, nakas’ hoobis hää ja kerge tunnõ – et näet, nä tulliva meid kaema ja hinnäst kah näütämä, et mi näid es unõhtanu.

Tuu uni tulõ mullõ hingiaigu iks miilde. Ku ma sõs kündlit palota, saa rahuh mõtõlda noist, kes lännü – kõigist kõrraga. Et ku ei olõs noid, ei olõs ka minno, ja aiteh näile kõigilõ.

Edevanõmbil es olõ elo kerge, a egäl inemisel ja egäl aol om eloh ka hääd ja rõõmu olnu, ja tollõst tulnugi mõtõlda. Ja kes mõist edevanõmbidõ kiilt, tuu piäsi mõtlõma tollõh keeleh – sõs saat esi kah parõmbalõ arvo, kuis nimä võisõva mõtõlda. Kes taht, tuu või ka mõtõlda, et kiäki tä häid mõttit kuuld.

Uma Leht

Vabatahtlik töö – sa ei pea, sa võid!

Merlin Helm (MTÜ Saaremaa Vabatahtlikud meeskonnast)

Kõik me teame, mida vabatahtlik töö endast kujutab – see on tasustamata tegevus kellegi või millegi aitamiseks omast vabast tahtest. Sellel on kaugesse minevikku ulatuvad traditsioonid, sest vanasti tehti ju ikka suuremad tööd talgukorras. Samuti on läbi aegade olnud erinevaid aktiivseid ühiskondlikke rühmitusi, mille läbi kasvasid ja kujunesid riigist hoolivad kodanikud. Loe edasi: Vabatahtlik töö – sa ei pea, sa võid!

Võrumaal on potentsiaali küll

Kui Võrumaad peetakse üldiselt väga väikse konkurentsivõimega piirkonnaks, siis paraku räägivad numbrid hoopis midagi muud. SEB Panga kokku pandud ülevaate järgi on Võrumaa üks kõige kiiremini kasvava tööhõivega piirkondi Eestis.

Tööhõive numbrite järgi on Eestis kõige parem olukord lisaks Võrumaale veel Viljandi- ja Läänemaal. Kõige kehvem on tööhõivega olukord Põhja-Eestis, see on siis Tallinnas ja Harjumaal ning Lääne- ja Ida-Virumaal. Tööhõive on selges langustrendis Jõgeva- ja Valgamaal ning Pärnu- ja Tartumaal. Tööhõive langus on hull asi, sest see tähendab töökohtade kadumist, koos sellega maksutulude vähenemist ja kinnisvarahinna kukkumist. Pikemas perspektiivis näitab just tööhõive ja selle kasv ühe või teise piirkonna konkurentsivõimet. Võrumaa hea seis näitab, et Võrumaale tahetakse investeerida, siia tahetakse tulla elama ja tööle. Loe edasi: Võrumaal on potentsiaali küll

Nuuri soovi

Reimanni Nele,
kaeja ja kullõja

Taa päälkirä võti lainus Karula kirämehe Lattiku Jaani käest. Timä jutusõ päätegeläse mängvä lännü aastagasaa alostusõh liivahavvah pulmõ ja pidävä plaanõ, midä suurõst pääst tegemä naada.

Ma saiõ seo suvi tutvas üte tütrikuga, kiä lätt gümnaasiumi viimätsehe klassi. Tä kõnõl’, mändse omma seoilma-ao noorõ inemise arvamisõ ja tahtmisõ, mõttõ elost.

«Külh põhikooli aigu olli oppaja mi klassiga hädäh – teist kellestki saa ei midägi, arvas’ ni üts ku tõnõ,» kõnõlõs timä. «Ja nii om pia lännü kah. Õkva pääle lõpupäivä sõit’ üts poiss esä massinaga vasta puud – koolnus, tõnõ sattõ pur’oh pääga jõkkõ. Kats tütärlast lätsi ullis, kolmas sünnüt’ päält põhikooli kats last ja kasvatas noid ütsindä – kõik kolmõkõistõ omma näläh. Säändsit, kiä ei opi ja ei käü tüühü, om iks hulga.»

«Kas tahat siski kuuli minnä?» küsü timä käest, et kõnõlust kergembä teema pääle juhti. «Taha külh, a pelgä kah. Gümnaasium panti põhikoolist eräle: tulõva vahtsõ oppaja, vana umah tiidä häädüseh jääse inne põhikuuli. Nimä saa-ai ummi tunnõ muido täüs. A millest oppaja eläs?» seletäs tä elotargalt.

«Külh om koolikõrd käest är lännü,» ohkas sis peris süämest. «Kõgõ hullõmb om põhikoolih.Noorõmba latsõ kullõsõ vanõmbidõ käest perrä, midä kõkkõ tetä või, ja saava tuust julgust mano. Oppaja pelgäs uma tüükotusõ peräst, koolijuht pelgäs kooli hää nime peräst…»

Säändsit, kiä tahtva rahuligult oppi, om iks kah,» proomi nõvvu anda. «Mu väikene veli pidi sügüse kuuli minemä,» tõmbas tütrigu nägo mõros. «Tä tund külh tähti ja numbriid, a hädä tull’ säält, kost mõista-as mõtõldagi. Mis taal latsõl vika om, nõvvõti kur’alt. A velekene omgi tasanõ, hää ja taht umaette olla. Nii oppaja ku vanõmba omma nakanu loomuligus pidämä, et latsõ tegevä, mis näil päähä tulõ. Oh, nuu latsõ omma saadu nivõrra noorõlt, et näide vanõmba esi olõ-õi viil latsivanõmbas saanuki!» Loe edasi: Nuuri soovi

Intuitiivpedagoogikast ehk mis on kasvatuskunst

Evelin Tamm

Üsna sageli öeldakse, et kasvatus on kunst ja teadus. Kasvatuse süsteemsest, kontrollitud ja teaduslikust poolest kõnelevad õppekavad, riigieksamite pingeread, metoodilised juhendmaterjalid ja ministeeriumi teadaanded. Kes kõneleb kasvatusega seotud vabadusest, mängulisusest, olemisrõõmust ja loomingulisusest, räägib koolielu päikselisest poolest?

“Laste mängudes on „siin-ja-praegu“ tunne iseenesest mõistetav ja varjatud kavatsused puuduvad. Juhul, kui meie harjutamine on kui mäng, siis astume sammu lähemale lapselikule vabale kohtumisele tegelikkusega ja tekib võimalus iseenda arusaamu ja hoiakuid kooli suhtes muuta,” Pär Ahlbom Järnas 13. septembril.

Käesolevat kirjatükki inspireeris mind kirjutama kohtumine waldorfõpetaja, koolijuhi ja helilooja Pär Ahlbomiga Solviki koolist Rootsis. Meie vestlused on vahel kestnud tunde, aga teinekord pudeneb mõni väga sügav ja mõjus mõte lihtsalt hommikuse tervituse kõrvale. Kursustel enamasti Pär tegutseb – teeb igasuguseid mänge, harjutusi hääle ja hingamisega või koordinatsiooni, tähelepanu ja meelte arendamiseks, aga lahti seletab ta sellest vaid murdosa. Seetõttu olengi püüdnud tema sõnadeks vormitud mõttejuppe koguda ja mõnikord oma artiklitesse põimida. Minu lootuseks on, et ehk jääb mõnele nendest lausetest elu sisse ka siis, kui ta ära tõlkida, paberile kirja panna ja seda teistegagi jagada.

Loe edasi: Intuitiivpedagoogikast ehk mis on kasvatuskunst

Pühajärve kool rühib uuenduste poole

Head lugejad, Pühajärve põhikool ja Pühajärve haridusselts tahaksid teiega jagada oma mõtteid hariduselu uuendustest. Ühtlasi kasutame võimalust, et hõigata: “Oleme uhked oma kooli ja kogukonna üle!” Nimelt jagame teiega oma rõõmu kooli ja kogukonna uuendusmeelsuse üle.

Pühajärve põhikooli ja lasteaia õpetajad, õpilased ja lastevanemad külastasid 21. augustil Tallinnas asuvat Roccal al Mare kooli. Lisaks koolide omavahelisele koostöö tugevdamisele kinnitas kohtumine hariduse sisuliste uuenduste vajalikkust. Muuhulgas tõdeti üheskoos uue õppekava kontekstis sotsiaalsete pädevuste omandamise olulisust. Isiksuse, õpikeskkonna ja väärtuskasvatuse olulisust. Arutati kooli ja kogukonna omavaheliste suhete ning koostöö vajaduste ja võimaluste üle.

Kohtumine andis tublisti motivatsiooni ja indu, eelkõige tänu Roccal al Mare koolipere avatud suhtumisele ning nakatavale entusiasmile. Koostöö kaudu on võimalus jagada kogemusi, viia läbi nii õpetajate kui ka lastevanemate koolitusi ja luua ning kasutada ühiseid õppematerjale.

Pühajärve kooli kõrval tegutsev Pühajärve haridusselts on otsustanud koolile suuremat tuge pakkuda. Seltsi eesmärk on kohaliku kogukonna, õpetajate, lastevanemate arendamine ja koolitamine. Haridusselts korraldab igal aastal väärtuskasvatuse teemalist seminari, lisaks toimuvad koolitused, õppereisid. Seltsi eestvedamisel toetatakse kogukonna majanduslikus kitsikuses olevaid peresid. Uuel õppeaastal püütakse koos kogukonnaga laiendada ka laste huvihariduse võimalusi.

Tähtsaks uudiseks on ka ühine otsus viia avastusõpe Pühajärve põhikooli õppekavasse nii lasteaias kui ka algklassides süsteemselt.
Uurimuslik õpe ehk avastusõpe on võimalus uues riiklikus õppekavas sätestatud ellu rakendada. Avastusõppe kaudu on võimalus suurendada õpilaste motivatsiooni ja huvi. See aitab avardada võimalusi laste mitmekülgseks arenguks. Augustikuu alguses osalesid Pühajärve lapsed Käärikul metsaülikoolis toimunud avastusõppe näidistunnis. Tagasiside nii laste kui ka vanemate poolt on igati positiivne. Ja see innustab kooliperet edasi. Avastusõppe metoodika ja õppematerjalide omandamiseks vajaliku raha leiavad lastevanemad koostöös haridusseltsiga.

Oluliseks avastusõppe ellurakendamisel on lastevanemate teavitamine, kaasamine, koolitamine, et veelgi tõhusamalt lapsi toetada, julgustada ja motiveerida. Tihedat koostööd planeeritakse ka Tartu katoliku kooliga, kus juba aastaid on avastusõpet süsteemiselt ja järjepidevalt edukalt praktiseeritud.

Head lugejad, kooliga vähem või rohkem seotud inimesed! Tulge lööge ka kampa! Õpime ja areneme üheskoos. Püüame panustada aega, mõtteid ja tegusid, et aidata luua soodne ning innustav keskkond arenemiseks, õppimiseks nii koolis kui kodus. Mõtleme, mida saame ette võtta ja ära teha, et meie lastes oleks rohkem rõõmu ja huvi õppimise suhtes. Loome üheskoos areneva ja hooliva kogukonna, mis aitab kaasa tõhusamale kooli ja kodu koostööle ning loob tingimused vastastikkuseks õppimiseks ja
innovatsiooniks.

Pühajärve haridusselts

Olümpiamängude võlu ja valu

Olen olnud juba aastakümneid andunud spordisõber ja olümpiamängude ajal saab mind vaid trikkidega teleka eest ära meelitada. Olümpiamängudel on võlu ja valu, mis köidab.

Olümpiamängude võlu avaldus täies hiilguses juba esimestel päevadel. Imeline oli olümpiamängude avamistseremoonia britilikus vaimus (las see olümpiamängude tõrviku saladus jäägu). Vahva oli esimesel päeval näha kogenut jalgratturit Vinokurovit võitmas tõenäoliselt üht oma elu viimast professionaalset jalgrattasõitu. Uhke oli olla eestlane nendel hetkedel, mil Raul Must võitis sulgpallis austerlast või paarisaeruline neljapaat lunastas otsepääsu poolfinaali. Vägev oli Leedu 15aastane tüdruk, kes parandas võimsalt oma isiklikku rekordit ning ujus välja Euroopa tippaja. Ehk on ta juba tänasest olümpiavõitja. Ilusat mängu näitas USA korvpallikoondis.

Lisaks võlule on olümpiamängud pakkunud juba ka valusaid hetki. Kurb, et ei saa kaasa elada Kaia Kanepi ja Mikk Pahapilli võistlusele. Nukker oli jälgida, et üks eredalt hiilgav täht (Phelpsi nimeline) on kaotamas oma endist sära. Kahju, et korraldajad pole sinasõbrad tehnikaga, sest rattasõidu vaheaegasid pakuti vaid väga pisteliselt ja lõpptulemusigi pidi ootama minuteid. On olnud esimesi dopingujuhtumeid, mis tõenäoliselt ei jää ainsateks.

Sport pakub õnnelikke aga ka valusaid silmapilke ja on miski, mis sunnib nendele kaasa elama, kaasa tundma. Kaks nädalat täis sportlikke emotsioone ootab ees.

Spordisõber Tuuli

2000 vati ühiskond

Madis Org,
Arengufondi energia- ja rohemajanduse arenguseire ekspert

Inimeste heaolu kasv on senini olnud tugevas sõltuvuses energiatarbimise kasvust. Nõudluse suur kasv taastumatute (ja ka taastuvate) energiaallikate järele on endaga kaasa toonud suureneva surve keskkonnale. Inimeste ökoloogiline jalajälg, kus olulist rolli mängib ka taastumatute energiaallikate ammutamine, suureneb suure tõenäosusega järgnevatel aastakümnetel tasemeni, kus tarbime inimkonnana üle kahe korra rohkem, kui Maa meile seda jätkusuutlikul viisil võimaldada suudab (vaata ka GlobalFootprint Network).

Vaatamata sellele, et suurim surve keskkonnale tuleb järgnevate aastakümnete jooksul eelkõige rahvarohketest ja veel madala elatustasemega riikidest, on tasakaalustatuma ja jätkusuutlikuma maailma huvides just rikastel riikidel kohustus näidata eeskuju. Kuigi keskkonnaalased rahvusvahelised kokkulepped on visad sündima, on mõned riigid leidnud mooduse, kuidas siseriiklikult motiveerida nii inimesi, ettevõtluskeskkonda, kui ka avalikku sektorit järgima karmimalt looduse poolt etteantud piire. Üheks heaks selliseks kontseptsiooniks võib lugeda ka Šveitsis viimastel aastatel palju populaarsust kogunud „2000 vati ühiskonna“ (2000Watt Gesellschaft) mudelit.

Energeetiline ebavõrdsus
Kui liidame kokku kogu maailmas aasta jooksul tarbitava primaarenergia hulga ning jagame ühes aastas olevate sekundite ja maailma inimeste arvuga, saame vastuseks, et keskmiselt tarbitakse maailmas hetkel üle 2 000 džauli primaarenergiat (veel muundamata energia, mis on loodusest ammutatav) sekundis ühe inimese kohta. Teisiti öeldes, nii taastumatud kui ka taastuvad energiaallikad aitavad meie eest keskmiselt pidevalt 2 000 vati (sest 1 vatt = 1 džaul / 1 sekundiga) ulatuses tööd ära teha. See number koondab endas kogu primaarenergiat, mida inimtegevus kulutab – transport, infrastruktuur, hooned, toit ja muud kaubad ning teenused. Loe edasi: 2000 vati ühiskond

Kuni su küla veel elab…

Üks tublidest küladest, kes avas nädalavahetusel väravad.

Sel nädalavahetusel, kui paljud külad avasid väravad, et tutvustada oma tegemisi, on ehk paslik mõlgutada mõtteid külaelu üle.

Lugenud Eesti Päevalehest Rein Siku artiklit Kiili vallast, kus elanike arvu kasv alates sajandivahetusest on olnud pea 130%, tundub, et kõik on nagu korras. Inimesed on rõõmsad, jõukad (omavad enamasti kahte autot, üks nendest maastur), küla mänguväljakud on uhked ning koolid peavad lasterohkuse tõttu avama õhtusi vahetusi. Kiili vallas asuva Kangru küla elanik Ljudmilla ei häbene nimetada oma küla rikaste ja ilusate magalaks, kus puuduvad vaesed. Et kõikide külade elu aga nii roosiline pole, annab märku väike tekst Rein Siku artikili juures, mis märgib, et sarja järgmine lugu viib küladesse, kus elab alla kümne inimese. Millest sõltub küla ellujäämine või väljasuremine?

Esimesena tuleb kindlasti ära märkida töö. Et vähegi inimväärselt elada, tuleb teenida leib lauale ja väiksemates kohtades on seda teha raskem kui suuremates kohades. Seetõttu õitsevad ka Tallinna külje alused külad rohkem kui Võru naabriteks olevad külad. Külade peamisteks tööandjandeks on enamasti vallavalitsused, kes muuhulgas võtavad tööle ka õpetajaid, lasteaiakasvatajaid, raamatukogutöötajaid, kultuuritöötajaid. Kuuldes aga nii siit kui sealt väikeste maakoolide sulgemisest, hakkavad kaduma needki vähesed töökohad, mis seni külades alles olid. Kus on lahendus? Nautides Norra fjorde ja imepisikesi toredaid saarekesi küsisin kohalikult, kuidas saavad inimesed endale lubada peaaegu inimtühjal saarel elamist Nad töötavad kodus, oli lihtne vastus. Tõepoolest, arvestades tänapäeva tehnoloogilisi võimalusi, netipulkade pakkujate rohkust, on teatud tööd (aga tõesti ainult teatud tööd) võimalik teha kodus, loodusliku keskkonna rüppes. Vaja on vaid head tahet ja pisut organiseerimisvõimet. Loe edasi: Kuni su küla veel elab…

Kuulata võib, kuni silme eest must veel ei ole

Aksel Lõbu,
noor ajakirjanik

Samal ajal, kui Rein Sikk rändab mööda Eestit ja uurib elu võimalikkust lauludes ülistatud Maarjamaal, üritab igaüks vaikselt mõelda, mis on tema seisukoht maaelu säilitamise osas. Hariliku mustvalge leerideks jagunemise asemel võib see kord eristada must-tumehall-valget arvamuspilti.

Mõni leiab, et tuleks võimalikult kiiresti maal elu välja suretada, lõpetada see naljategemine ja moodustada keskaegse Itaalia stiilis linnriik ümbritseva maa-alaga. Mina nimetan seda mustaks leeriks, sest see tõesti tahab pilti taskusse lüüa. Minnes seda mõtterada mööda, on üsna võimatu vältida üle vindi keeramist. Kõik inimesed koligu pealinna, endine linnapeagi on välja öelnud, et ta sellist asjade käiku pooldab. Sentimentaalse väärtuse tõttu võiks Tartu ülikooli peahoone ka kuidagi Toompea jalamile tarida. Toompea – Toomemäe, piisavalt sarnane.

Loe edasi: Kuulata võib, kuni silme eest must veel ei ole

Mängiv laps: Riskid ja rõõm

Loone Ots, PhD (Ed.), Lastekaitse Liidu president

Pühapäeval selgub Euroopa meister jalgpallis. Kuumad kired leegivad. Vutifännid ootavad katarsist. Kes võidab? Karl Parts kirjutas kunagi mälestusraamatu Eesti vabadussõjast ja pani pealkirjaks „Kas võit või surm“. Vabadussõda oli sõda. Jalgpallisõda on mäng. Ometi võtavad miljonid seda mängu nii, nagu sõltuks sellest elu. Suured pereliikmed istuvad, pilk ekraanil. Mida teevad sel ajal väiksed? Kõige pisemad eeldamisi magavad. Veidi suuremad on ehk sama ekraani kütkes, veri adrenaliini täis. On see hea või halb? Eelmisel nädalal oli Eestil au võõrustada üritust, mille kaal teadusmaailmas on võrdne jalgpalli meistrivõistlustega spordis. Tallinna ülikoolis toimus maailma mängukonverents „Mängu võimalused: teadusuuringute rakendusi hariduspoliitikas ja praktikas“. Juba 26. korda uurisid kuulsad eksperdid ja praktikud Euroopast, Põhja-Ameerikast, Aasiast ja Austraaliast, kuidas mäng mõjutab meie lapsi ja milliseid tagajärgi tingib praktiline mängukultuur meie ühiskondades. Loe edasi: Mängiv laps: Riskid ja rõõm

Vajame hariduse süsteemset reformi!

Evelin Tamm

Haridus- ja teadusministeerium on välja käinud taaskordse reformikava, mille suhtes täpsustatakse sihtrühmade arvamusi maikuu jooksul. Käesolevaga esitan iseenda seisukoha, mis on muuhulgas kujundatud hariduse mõttekoja interaktiivsetel kokkusaamistel.

Gümnaasiumivõrgu korrastamise lähtealuste slõuganiks on „Igast gümnaasiumist hea haridus!“ Koostatud projekt on kui järjekordne ideevälgatus, millel puudub läbi mõeldud strateegia erinevate sihtrühmade kaasamiseks ja seega ka veenev sisu. Ainukeseks selgelt väljendatud eesmärgiks on koolivõrgu kiire reorganiseerimise vajadus raha kokkuhoiu eesmärgil. Käesoleva artikli taotluseks on selgitada, miks vajame hariduse süsteemset reformi ja et muutused peavad seekord algama meist endist.

Paljudele meist on selge, et meie lapsed vajavad tähendusrikkaks kasvamiseks ja arenguks avatud kaasavat kooli. Mis on kaasav kool? Kaasamist saab mõista mitmes võtmes. Esiteks koolielu otsustusprotsessidesse kaasamine. Kas õpilased, lapsevanemad, õpetajad ja kogukond saab kohalikes haridusotsustes kaasa rääkida, osaleda otsustamisel? Kas nende arvamused on seisukohtade kujundamisel tähtsad ja omavad kaalu? Kas kõik asjaosalised on osalema kutsutud? Kas informatsioon on kättesaadav ja kõikidele mõistetav?

Kaasamist saab mõista ka kui suutlikkust integreerida kõik meie tuhanded personaalsed erivajadused sellisel moel, et igaüks meist tunneks oma kohta ja oleks aksepteeritud. Lõppude lõpuks on meil Eestis ainult loetud arv inimesi, kelle hariduse eest hoolt kanda. Kui paneme igale kolmandale mingi diagnoosi või arvame ta iseendast väljaspool olevaks, siis jäämegi lõpuks kolmekesi ja sajad tühjad koolimajad maakondadesse.

Seega peaksime mõistma, et kogu haridussüsteem on kogu tervikus kardinaalselt muutumas. Loe edasi: Vajame hariduse süsteemset reformi!

Vabatahtlikud ja vanus

Hannes Rumm,
Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht

Eelmisel aastal tähistati Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aastat ning Eestis võeti sellest innukalt osa. Pole ka imestada, sest vabatahtliku töö olemuse on võimsalt kogu meie ühiskonnale arusaadavaks teinud iga-aastased talgupäevad.

Tänavuseks on talguidee suuresti eestlaste jõupingutusel jõudnud juba 80 riigini ning kindlasti pole meil ühtki teist ligilähedaseltki sama laia tähelepanu leidnud mõtet, millega Eesti on suutnud sel sajandil maailma rikastada.

Varasemate aastate kogemuse kohaselt on talgud olnud ebatavaliseks kohaks, kus ühiselt on toimetanud nii vanad kui noored inimesed. Seega on talgud aidanud lõhkuda varjatult Eestile omast stereotüüpi, et eri põlvkondadest inimeste ainukeseks ühendavaks asjaks on teleka vaatamine.

Tänavu pööratakse Euroopa Liidus tähelepanu aktiivsele vananemisele ja põlvkondade vahelisele solidaarsusele. Kahjuks olen mitu korda kogenud, et erinevalt vabatahtlikust tööst toob jutt väärikast vananemisest inimeste näole sarkastilise muige, mis reedab rumalat arusaama, et vananemine on ainult praeguste pensionäride asi ja mind see ei puuduta.

Aktiivse vananemise eesmärk on tegeleda probleemidega, mis Eestit ja kogu Euroopat tänu rahvastiku vananemisele tulevikus ähvardavalt ees ootavad. Praegu on Eestis teise pensionisambaga liitunud 622 000 inimest ja noorimad neist alles 18-aastased. Ainult sellest, kui tegusalt ning targalt need rohkem kui pool miljonit eestimaalast vananevad, sõltub nende elukvaliteet ja sissetulekute suurus 20 ja 40 aasta pärast. Loe edasi: Vabatahtlikud ja vanus

Kevad toob ka puugid

Kristel Vilbaste,

loodusajakirjanik

Isegi ilmajaama lumekaardil saab sel nädalal lumi otsa. Vihm peseb olematuks need kübemed, mis veel metsaveeres päikesepaitusest peitu saanud. Lumest vabanev maa hingab ja liigatab. Vaid sellel hetkel kui lumi läheb, hoiab kogu loodus end Emakese Maa lähedal, lumeraskuse all maadligi vajunud taimestik paljastab kände ja kive, mutimullahunnikuid ja peitu pugenud aardeid.

Siis aga äkki, hakkab päike soojalt paistma, kergitab õhutemperatuuri üle maagilise kümne kraadi. Maapind vappub ja rõõmustab, kõik kõrrealgmed imevad end maamahlu täis ja sirutuvad taeva poole. Kulukiht tõstetakse kõrgele, rohelised piigid löövad sellest läbi.

Ühe hetkega saab maa soojaks ja äratab oma putukad-mutukad. Hiidämblikud sibavad iga me sammu peale kihinal-kahinal laiali. Nüüd on õige aeg jääda kuulama nende trummisoolosid. Istun maha ja kuulatan. Ja seal, haavalehe peal, üks asubki kohe jalgadega trummi lööma. Vaevukuuldav krabin, aga küllap see armastatuni jõuab. Loe edasi: Kevad toob ka puugid

Avalda arvamust, aga mille kohta?

Aksel Lõbu,
noor ajakirjanik

Sa oled noor (isehakanud) ajakirjanikuhakatis ja tahad kirjutada arvamusartiklit mõnest aktuaalsest teemast. Palju õnne! Ühiskondlikest diskussioonidest hetkel puudust ei tule. Tegelikult on praeguse veel üürikese aastanumbri sees neid olnud kõvasti rohkem, kui on jõutud lõpuni viia.

Inimestel ei jää muud üle, kui leppida lahendamata jäänud aruteludega, sest uued juba tulvavad peale. Taustal vanad vaikselt vindumas, kuni keegi suvatseb neid uuesti üles puhuda.

Vajadus olla üliaktuaalsed

Ahjaa, mäletate veel, et midagi oli kõrgharidusreformiga? Gümnaasiumivõrgu teema kerkis hetkeks sügavustest uuesti esile. Justkui meenuks sõna intellektuaalomand… Mis kompromissideni jõuti? Kuidas oli elamislubade, aukohtute, siseopositsiooni, ministrite retoorikaoskusega ja nii edasi ja nii tagasi? Kes oskab peast öelda, mis kuupäeval õpetajad streikisid? Küll oskavad aga kõik öelda, mitu tuhat inimest või vähemalt kui suur protsent hääletas Tallinnas tasuta ühistranspordi poolt ning muidugi kui imeliselt hea või paha-paha see on. Aga seegi on nüüd hääletusega paika pandud, vaja on uut teemat. Kui hästi läheb, jätkame mõnega sealt, kus pooleli jäime.

Ega „tavaline“ tööinimene ei taha ja ei jõuagi seda kõike mäletada ning seda pole mõtet talle pahaks panna. Igaühel omad huvid, kõigiga ei jaksa ju kaasa muretseda. Kui kõnealune inimest otseselt kuidagi ei mõjuta, määrab huvi teema vastu isiklike elementide kombineerumine. Mida ma tean sellest? Kas see on minu meelest ühiskonnale oluline teema? Kuidas see mõjutab mu lähedasi? Eesti on väike. Statistiline tõenäosus on (usu või ära usu), et sa ilmselt tead kedagi, keda teema siiski puudutab. Loe edasi: Avalda arvamust, aga mille kohta?

Teeks õige planeerimistalgud?

Maie Kiisel,
Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut

Kohaliku omavalitsuse koosolekusaal on täidetud sumiseva rahvamassiga. Planeerimisametnik püüab sellest üle rääkida kiledaks kiskuvat häält veelgi tõstes. Sassimineku vältimiseks püüab ta otsuse keerukaid põhjendusi otse paberilt ette lugeda. Ühes saali servas võtab toimuvat üles kollase meedia esindaja. Talle annab parasjagu intervjuud kohaliku muinsuskaitseseltsi esindaja, kes on ilmselgelt endast väljas: “Kohalikele inimestele ei meeldi linnakesse rajatav tankla – see rikub ära kesklinna miljöö”. Kohaliku omavalitsuse esindaja: “Aga just tankla oli see, mida linnaelanikud ise soovisid!” Sellelt detailplaneeringu avalikult arutelult minnakse laiali segaduses, ärritunult, lausa sõjaplaane koostades.

Veidi aega hiljem on sama ruum täidetud kohvilaudadega, mille taga on istet võtnud endised vihavaenlased – muinsuskaitse seltsi ja omavalitsuse esindajad, ettevõtjad ja linnaelanikud, kohvikupidajad ja lapsevanemad… Kõneteemaks: mida me oma linnakeskkonnalt üleüldse soovime? Üllataval kombel ei tõuse sumin ruumis eriti kõrgele, kuigi laudade taha kogunenud seltskond arendab mõtteid läbisegi. Ka staarreporterit pole kusagil näha, ilmselt on ta liitunud mõne laudkonnaga. Saalist õhkub inspiratsiooni.

See olukirjeldus ei pärine reaalsest detailplaneeringust, vaid selle järelemängimisest kooliruumis kahes erinevas vormis. Kuigi erinevates rollides linnaelanike põhihuvid tegelikult ei muutunud – ja ka kõnealune tankla püstitati, kuigi teise, sobivamasse kohta -, jõudsime järeldusele, et inimeste võime ühisosa näha ja konsensusele jõuda sõltub sellest, kuidas kaasaja loob osalejatevahelisi suhteid ja kaasarääkimisvõimalusi. Kahjuks kasutatakse planeerimismenetluses inimeste teavitamiseks ja kaasamiseks igal pool üsna ühesuguseid võtteid. Ja menetluseväliselt arutelusid reeglina ei toimugi. Loe edasi: Teeks õige planeerimistalgud?

Eesti um suur maa – meil um kats umakeelist Vikipeediät

Jüva Sullõv

Väiku Eesti kotsilõ saa uhkõhe ja ilosahe üteldäq: Eesti um suur maa – taa sisse mahus ummi põlitsit kiili ja hõimõ inämb ku üts. Niisama um lugu Eesti Vikipeedijidega – lisas eestikeelitsele um olõmah ka võrokeeline.

Tuu, et meil um kats umakeelist Vikipeediät, um väega loomulik asi, ku mõtõldaq, et algusõst pääle um Eestih olnuq kats umma kiräkiilt – talliina ja tarto kiil. Täämbädse päävä päämädses lõunõeesti kiräkeeles um tarto asõmal kujonuq võro kiil ja tuuperäst um ka miiq tõõnõ umakeeline Vikipeediä nimelt võrokeeline.

Tuu, et Eesti tõõnõ Vikipeediä uma nime ja sisu poolõst võrokeeline um, tähendä-äi siskiq, et tä väega kitsahe ja kinnitselt võrokeeline olõsiq. Artikliq ummaq tah külh kirotõduq võro kiräkeeleh, a lisas toolõ ummaq võro Vikipeediähe väega oodõduq ka seto, mulgi ja tarto keele mõistjidõ umah keeleh kirotõduq artikliq. Seto- ja mulgikeelitsit artikliid meil mõni jo um kah. Nii või üteldäq, et võrokeeline Vikipeediä um laembalt võttõh täämbädse päävä lõunõeesti keele entsüklopeediä, miä um mõtõld vabas pruukmisõs ja ütistüüs kõiki lõunõeesti kiili ja keelepruukõ mõistjilõ. Loe edasi: Eesti um suur maa – meil um kats umakeelist Vikipeediät