Kuidas ma Viljandi Folgil käisin

Pamyua (Alaska)Viljandi Pärimusmuusika Festival 2013 141

 

 

 

 

Pamyua (USA/Alaska)                                   Joji Hirota Trio (Jaapan)

Reet Kappo. Pildid: Aado Kuhlap

Kolme päeva eest Haapsalu joogafestivalilt naasnud, ei saanud hoogu maha ja tuli tahtmine ka Viljandi pärimusmuusika festivalil „Püha müristus“ ära käia. Kummastki sündmusest  pole varem juhust olnud osa saada. Jooga muutus igatahes varasemast palju lähedasemaks. Nüüd siis pärimusmuusika… Püha müristuse teema pidi tähendama midagi sellist, et väga suur osa pärimusmuusikast meil ja mujal maailmas on tugevalt seotud pühade tähistamise rituaalidega.

Folgi avapidu oli paljutõotav – rahvas voogas nagu suur jõgi Kaevumäe suunas. Suuri vaevu õnnestus nihkuda lava eest läbi ja taganeda turvameeste kätevibutuste juhatusel vastu kivimüüri, sest kohe sõitis hobukaarikutega rahvast kahte lehte surudes kohale rändteater Vaba Vanker, kes tahtis hobuseid sealsamas ka ümber pöörata. Keegi rataste alla ei jäänud ja pidu algas õnnelikult. Rändteater pakkus nägemust vanadest eesti muinasjuttudest ja pärimusmuusikast. Tulijaid tervitas nii linnapea Loit Kivistik kui festivalipealik Ando Kiviberg ja presidente oli koguni kaks – Toomas Hendrik Ilves ja  tema Läti kolleeg Andris Bērziņš. Lätlastelt saadi kingituseks 1888.a valminud ja üle poolesaja kilo kaaluv Liivimaa ajalugu koondav album „Terra Mariana 1186-1888“ („Maarjamaa“) täpne jäljend.

Meie president Ilves alustas oma kõnet kolmes kohalikus keeles ehk siis eesti, läti ja leedu keeles, tänades avaesinejat Julgi Staltet. Presidendid leidsid, et kahel riigil on palju ühist ja et järgmisest aastast on rahagi ühine.

Kaevumäelt suundus inimmass Kirsimäele, kus lavale ilmus Eesti ETNO. Eesti ETNO on igasuvine muusikalaager noortele, kus saab õppida eesti ja muude maade pärimusmuusikat läbi praktilise pillimängu ja ühistegevuse. Õppetöö toimub kuulmise teel! Osalemas on peale eesti noorte ka noored pärimusmuusikud Rootsist, Belgiast, Taanist ja mujalt. Laager leidis aset vahetult enne Viljandi festivali ning rohkem kui nädal aega üheskoos pillimängu ja laule harjutanud etnokad astusidki nüüd üles  siin avapeol ja esinevad hiljem festivali teistel lavadel.

Sellega on tasuta kontsertide osa ammendatud ja tuleb hakata valima, kuhu minna ja kuhu minemata jätta. Festivali passid (kõige odavam 49 eurot) on välja müüdud ja päevapass ka suhteliselt kõrge hinnaga – niisiis tuleb välja valida mõni sobiv kontsert, sest igale poole ei jõua niikuinii. Juba enne sõitu oli silma jäänud head elamust tõotav Iirimaa ansambel „Triskel“ (viiul, bändžo, kitarr, pisike lõõtspill…vist kontsertiina), pilet 3 eurot. Suundusime kaasaga pärimusmuusika aita. Temal muidugi muret pole, ei mingit piletit – ajakirjaniku kaart rinnal rippumas ja vastav pael ümber käe mõjusid igale turvamehele ühtemoodi – mine ja võta vabalt! Kontsert oli super!

Järgmine kontsert Jaani kirikus – Folk Mus… Programmi tutvustusest lugesin, et nende projekt sai alguse mõttest tuua kokku erinevad Euroopa torupillitraditsioonid, kuid varsti ületas vaimustus üksteise mängust igasuguse piiri ning tasakaalu huvides otsustati koostöösse kutsuda ka teiste pillide mängijaid. Hetkel on tegemist värvika Lõuna-Euroopa riikide ja Eesti muusikutest koosneva seltskonnaga.  Kahjuks oli aga kontsert jõudnud alata ja tükike aega kesta, piletit enam ei müüdud. Minu õnnetut nägu nähes lubas kena turvatüdruk mul natuke piiluda, nii et sain selle vaimustava koosseisu mängust veidike aega ikkagi osa.

Järgmisena ostsin pileti A Le Coq´i telki Veja (Horvaatia) kontserdile, mis algas kell 20. Avar telk, suhteliselt kaugel ja kõrgel esinejate lava, lava ees lahmakas tantsupõrand, kahel pool seinte ääres müügil A Le Coq´i tooted, alkoholiga õlu jne. Siis tükk tühja maad ja tulevad publiku istekohad, plasttoolid kannikast veidi kõrgemale ulatuva seljatoega ja vähese kaldega ettepoole, tõusvas joones. Kogemuste puududes istusime esimesse ritta, mis oli viga: otse nina ees kõndisid edasi-tagasi oma pikast kasvust ilmselt mitteteadlikud õlleklaasidega noorepoolsed mehed, samas jooksid lapsed ja soovisid millegipärast elu eest kukerpallitada mitte just puhtusest hiilgavatel plaatidel, emmed ajasid titekärude najal elavalt juttu ja ei teinud kuulmagi, et kaugel kõrgel laval üürgas Veja. Ei või öelda, et ansamblit see sumin ja sagin summutanud oleks – osutus, et meie kõrvade kehvad  trumminahad ei kannatanud lõpuni kuulata. Otsustanud enne lõppu siiski lahkuda, ütlesin endale, et siia telki ma enam ei tule.

Ootamatu oli avastus, et järgmise päeva kontserdi ainuke odavam pilet oli Heino Tartese ja tema sõprade esinemine – A Le Coq`i telgis. Ainuke lootus – kellaaeg 16.00, igatahes päevane etteastumine, neli tundi varem kui eelmisel päeval. Ja nii oligi – kodupaiga pillimehed lasksid hoobilt mõnusad tantsulood valla, tantsupõrand  täitus paaridega, kelle hulgas ei puudunud isegi vanuseklass 60+.  Lasksime meiegi mõned tuurid. Täitsa mõnus oli.

Aga minu päev algas tegelikult kontserdi Melanhoolsed meestelaulud kaugkuulamisega Kirsimäe vastasnõlvalt, kus puu kõrvalt tuge otsides soojendavate päikesekiirte all mõnusasti istet võtsin, kuna tee ääres  asuvad pingid olid ilmselt minuga sotsiaalse hierarhia taseme poolest sarnaste esindajate poolt hõivatud. Kaasa läks muidugi reipal sammul kontserdipaika pilti tegema ning silmsidet nautima, tema ei pidanud 8 eurot järjekordse pileti eest välja käima. Programmi tutvustusest lugesin: Margus Põldsepp ja Jaanus Jantson ansamblist Untsakad ning Marko Matvere Väikeste Lõõtspillide Ühingust on ühinenud trioks, mis esitab eelmise sajandi alguse külamaastikelt pärinevaid lüürilisi laule kolmehäälselt. Sellisel kujul kõlasid sageli võõrsilt laenatud meloodiad kiigeplatsidel ja igasugu muudel külarahva pidustustel siis, kui pillimees puhkas. Miks melanhoolsed…? Kurbus ning rusutus on meie rahvalaulu üks põhilisi värve. Nutma need lood tänapäeva Eestis muidugi kedagi ei aja, pigem naerma.

Tuttavaid lauljaid võis nautida ka üle kraavi, ei kurda.

Kell 18 hõivas Kirsimäe lava USA/Alaska ansambel Pamyua. Kuulasin teiselt poolt kraavi. Pilet on 12 eurot. Aga oh mis ilus: neljapäevast pühapäevani toimuvalt Viljandi pärimusmuusika festivalilt saab Delfi TV vahendusel kaasa elada Kaevumäe ja Kirsimäe lavadel ning Pärimusmuusika Aidas toimuvatele kontsertidele (küll mitte kõikidele). Näiteks kuulan-vaatan neid ridu kirjutades Alaska ansambli esinemist,  sedapuhku laupäevase kontserdi otseülekannet Kaevumäe lavalt.

Kell 20 vallutasid Kaevumäe lava jaapanlased, Joji Hirota Trio: Joji Hirota, Keisuke Moriya,Yoshinori Hayashi. Kontserdi alguseks jõudsid kohale küll mehed, aga pooled trummid olid puudu. Lennufirma lubanud pühapäevaks kõik kohale toimetada. Seni… kasutatakse kontserdil kohalikke asenduspille.

Joji on peamiselt Inglismaal tegutsev jaapani muusik. Muusikaga tegelema hakkas just Jaapanis taikoansamblis.

Programmi tutvustuses on kirjas: Taiko on Jaapani kõige võimsam ja muljetavaldavam muusikainstrument. Tihti kasutatakse seda sõna tähistamaks trummiansamblit, kuid tegelikult tähendab taiko trummi ennast, täpsemalt siis paksu trummi. Kasutusel on tohutu valik erineva suuruse ja kujuga taikosid. Alates kumi-taiko loomisest 50 aastat tagasi on taiko fenomen vallutanud maailma. Ainüksi Jaapanis on üle 8000 taiko grupi. Toetudes kahetuhandeaastasele traditsioonile levib taiko stiil üle terve maailma.

Üldiselt arvatakse, et taikot hakati kõigepealt kasutama kui sõjapidamisvahendit; vastase hirmutamiseks –  see otstarve on trummidel paljudes kultuurides. 16. sajandist on kindlad andmed, et taikot kasutati käskude edasiandmis- ja manöövrite koordineerimisvahendina, kuna see oli ainuke helivahend, mida oli võimalik kuulda üle terve lahinguvälja. Lisaks on taiko alati olnud õukonna muusikariist. Gakaku on kõige vanem katkematult kestnud õukonnamuusika traditsioon, mis elab tänapäevalgi. Taikod, mida Gagakus kasutatakse (kakko, san-no-tsuzumi,jne), on samas ühed kõige ilusamini kaunustatud Jaapani pillid.

Taikode müristavat kõla on kaua seostatud jumalatega ja sellest tulenevalt võetud kasutusse mitmete Jaapani religioonide poolt.

Kuid festivali programmipealik ütleb, et pill on küll vana, väidetavalt koguni 4000-aastane, aga lavaśõud on muutunud nii kommertslikuks, et tegelikult mingit sidet selle vana templipilliga enam ei ole.

Mida ja keda Viljandis festivalipäevil näha sai – selle kohta on rohkesti infot siin ja seal. Meie nautisime tänavanurkadel mängijaid, nn rohelisel laval üles astunud ansambleid, tantsutunde jne. Kindel on see, et sündmus on omapärane, suurejooneline, küll kommertslik, aga noh, ta paneb tõesti Viljandi lossimäed ja südalinna lõbusalt pulbitsema. Külastajad on rõõmsameelsed, vähemalt tunduvad olevat õnnelikud inimesed. Nii ka meie.

Kunagi, enne raadiote ja salvestatud muusika ajastut oli peaaegu kogu rahvamuusika pärimusmuusika.Võibolla täitub ka festivali korraldajate unistus, et millalgi võiks pärimusmuusikast meie kodumaal saada taas valdavalt rahvamuusika, rakendudes oma elu tähtsündmuste rituaalseks pühitsemiseks. Tänapäeval, mil rahvas kuulab enamasti salvestatud muusikat, võib rahvamuusika olla väga rahvusvaheline.

Tore, et korraldajad on festivalile saanud nii paljude rahvuste esindajaid tutvustamaks oma rahvamuusikat, mis on nauditav ka lavaśõudesse rüütatuna.

Need kaks esimest festivalipäeva, mille Viljandis veetsime, oli meeleolukas, kasulik ja hariv.