„Lood ja tegelased elavad mu peas, arenevad, tekivad tegevusliinid. Ja kui see kõik paberile kirja ei saa, siis lähen lõhki,“ kirjutab Heli Künnapas oma raamatus „Minu ilus elu maal“ ja tunnistab, et iga endast välja saadetud looga saab tõesti sisemus selgemaks.
Kindlasti köidab autori selgus ka lugejat, kes tunneb kiiresti ära, kas kirjanik teab või ei tea, millest ta räägib. Heli teadmine ei tekita kahtlust. Hea vestluskaaslasena teab ta vastata küsimustele ka siis, kui küsijal puudub piisav selgus küsimuse sõnastamiseks. Meie jutuajamine toimus Pärnus Port Artur 2 kaubanduskeskuse kolmanda korruse Piano kohvikus vabalt kulgeva vestlusena, ilma usutluseks ettevalmistatud küsimuste ja vastuste vooruta.
Urmas: „Ma ei tunne ennast kolmekümne viie aastasena väga vanana…,“ ütleb sinu tegelane sarja „Mõni õhtu romantikat“ teise raamatu esimeses loos. Oled kohe saamas oma jutustuse minategelasega samaealiseks. Kuidas tunned sina ennast selles teadmises?
Heli: Ma ei tunne, et oleksin vanem kui olin kahekümneviieselt. Loomulikult kümne aasta tagustele aegadele mõeldes olen nüüdseks targem ja kogenum. Tegutsemisrõõmu ja võimalusi on aga nüüdseks hulga rohkem, sest olen kogu aeg liikunud selle poole, mis tõesti silma särama paneb ja millega tegeleda tahaks.
