Väike-Salatsisse tahaks tagasi minna

Pärnumaa õpilasfirmade osalemine Väike-Salatsis toimunud õpilaslaadal andis võimaluse väga põgusalt tutvuda ühe Läti väikelinnaga, mille kohta lätlased ütlevad Mazsalaca.

Mazsalaca maakonna muuseumi eksponaadid Foto Urmas Saard
Mazsalaca maakonna muuseumi eksponaadid. Foto: Urmas Saard

Kunagi liivlastega asustatud piirkonnas asus arvatavalt praeguse linna lähedal ka selle kadunud rahva muinaslinnus. 1528. aastal asutati Valtenbergi mõis ja viis aastat hiljem mainiti esmakordselt kirjalikult kiriku olemasolu. Nüüd asub samal kohal 1890. aastal ehitatud kirik. Salatsi jõe ääres asuv Mazsalaca sai linnaõigused 1928. aastal. Elanikke on praegu linnas 1300 ümber. Kuni üheksakümnendate keskpaigani võis Pärnu ja Mazsalaca vahet ka Tallinn-Riia rongiga sõita.

Linnaga tutvumine algas kultuurimaja juures peatunud bussist välja astumisega. Saabujatele hakkas ühena esimestest asjadest silma tänavasilt kirjaga Pērnavas iela (Pärnu tänav). Kultuurimajas jagati huvilistele eestikeelseid voldikuid, millel nii linna kui maakonna kaardid. Huvipakkuvamad vaatamisväärsused on kaartidel numbritega märgistatud ja lisatud lühikesed selgitavad tekstid. Eestikeelne tekst on küll veidi konarlik, kuid tegi ikkagi südame soojaks, et on üritatud põhjanaabritele kõike selgitada nende emakeeles.

Olime pisut üllatunud, kui kuulsime, et linnas pole hetkel mitte ühtegi söögikohta. Ju siis ei tasu äriliselt ära. Eestis on kolm korda suurem linn, kus pole praegu samuti kohvikut. Sooja kohvi võis siiski ühes kaupluses kaasa osta. Ostsime saiakesi, kohvi või jogurtit. Ilm oli detsembri kohta väga soe ja polnud probleemi sealsamas tänaval asetada kuumad topsid poe aknalauale. Einestasime siis nõndanimetatud püstijala tänavakohvikus.

Mõne saiakese ja joogiga keha kinnitatud, asusime kaardi järgi kirikut otsima. Teel imetlesime üht väga jämedat puutüve, mille elupäevad näikse lõppemas. Siis püüdsime mõistatada kõrge torni otstarvet ja raagus puude vahelt hakkas ka kirik järjest rohkem paistma. Voldikust saime teada torni kõrguse: 58,6 meetrit. Peauksest väljusid parajasti meie saabumise ajal varem kohale jõudnud Eliria ja mõned teised õpilased. Nende jalad olid tublisti väledamad ja jõudsid vähese ajaga palju rohkem näha. Kiriku suur saal oli valgustatud, aga täiesti inimtühi. Kusagilt käärkambrist kostus kirikuliste laulmist. Ilmselt pole mõttekas igal pühapäeval suurt ruumi kütta. Kirikus oli kuusk ja miskipärast ka läti lipp vardapesas.

Kiriku kõrval üle tee asub kangelastele püstitatud mälestusmärk. Tagasiteel silmasime teeviita, millel ka eestikeelne tekst. Viit juhatab Läti Vabadussõjas hukkunud (õigem olnuks öelda langenud) Eesti sõdurite matmispaigale.

„Mazsalacas ringi kõndides nägin kaunist loodust, linnake oli väga vaikne ja tühi. Mazsalacas oli kaks kirikut, millest ühes jõudsime sees ära käia. Kirikus on laudadest ehitatud armulaud – harjumatu võrreldes Eesti kirikutega,“ jagas muljeid Eliria.

Pärast õpilaslaada lõppemist korraldas Mazsalaca vidusskolā (keskkooli) õpetaja Inga Rokpelne meile kõigile ekskursiooni maakonna muuseumisse, mis asub Valtenbergi mõisa kompleksi peahoones. Giid jagas selgitusi inglise keeles. Mingi aja pärast tuli ka tõlk, kes võinuks kuuldut eesti keelde tõlkida. Aga selgus, et enamik otsustas tõlgi vahendusest loobuda.

Varem oli mõisahoones kool. Nüüd näeb muuseumi ruumides rohkelt puuskulptuure, hiirenukke, jahitrofeesid, kohaliku elu tutvustamist ja ajalugu. Kirjeldatu on vaid tühine osa kõigest sellest põnevast, mida voldik tutvustab ja mida kahtlemata tasub minna vaatama. Olgu selleks Kuradi koobas, millel pikkust 16 meetrit või hoopis Ingli koobas. Ilusat vaadet pakuks kindlasti ka Kuradi kantsel, mida kujutab 40 meetri kõrgune kalju serv. Aga Mazsalacas asub ka baptisti kirik, mida võib samuti külastada ja veel kümneid teisi huviväärseid paiku.

Urmas Saard