Paikusel vahetas tõusev täiskuu Kuu välja

Eilsel täiskuu ootel tantsisid MTÜ meelelahutusklubi Kuu rahvatantsu nais- ja segarühmad Paikuse tiigi kaldal. Tantsude järel laulis Fred Rõigas ja sumeda suveõhtu kontserdi järel seati sammud Reiu jõe suudmesse, kus süüdatud tulukesed sümboliseerisid muistseid iidetulesid.

Fred Rõigas Foto Urmas Saard
Fred Rõigas. Foto: Urmas Saard

„Oleme selleks, et sellest tantsuilust saaks rõõm ja rõõmust jälle tants, mis paneb naeratama ka kuu,“ jutustasid tantsuvõlu nautivad naised ja mehed meelelahutusklubist Kuu, mis alustas tegevust Paikuse vallas 2009. a sügisel ja juba järgmisel kevadel asutas samanimelise mittetulundusühingu. Ansambli naisrühm tegutseb Sindis novembrist 2010.

Kuu tantsud moodustuvad folkloorselt stiliseeritud rahvatantsudest, nii rahvalikust kui ka kaasaegse tantsukunsti autoritantsudest. Põnevust tekitavad on segarühma mõnedki nö poolakrobaatilised lennukad liikumised, mis pakub huvitavat vaheldust naisrühma vähem tempokatele tantsusammudele. Aga hoogu kütavad samaväärselt ka rahvariidest seelikutes naisrühma tantsijad traditsiooniliste tantsudega.

Loe edasi: Paikusel vahetas tõusev täiskuu Kuu välja

Europa Nostra asepresident Piet Jaspaert toetab Patarei kiiret taastamist

Teisipäeval, 25. augustil korraldas Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum Euroopa Liidu toel Patareis konverentsi „Patarei ärkab ellu“, mille käigus keskenduti peamiselt võimaluste otsimisele, et anda väärtuslikule arhitektuurimälestisele uus elu.

Piet Jaspaert, Europa Nostra asepresident Foto Urmas Saard
Piet Jaspaert, Europa Nostra asepresident. Foto: Urmas Saard

Esimesel korral koguneti Patarei ajaloolise rajatise väiksemasse ruumi käesoleva aasta mais ja siis oli mõttetalgute teemaks peamiselt minevikku vaatlemine. Nüüd kogunes hoopis suurem hulk ettevõtmisest huvitatud inimesi Patarei kunagisesse avarasse katlamajja, kus kümnel sõnavõtjal ja paljudel kuulajatel oli küsimusi või arvamusi esitades selgelt midagi olulist lisada.

Konverentsi tööd juhtinud Trivimi Velliste ja kõik teisedki mõttetalgutel osalenud ei kahtle selles, et Patarei kuulub ülimalt stiilipuhtana säilinud klassitsistliku kaitserajatisena kogu Euroopa arhitektuuripärandisse. Samas püüdis Velliste taaskordselt rõhutada, et tegemist on Eesti riigi märtrite vastupanu võimsa sümboliga, kommunismi- ja natsismiohvrite mälestusmärgiga.

Loe edasi: Europa Nostra asepresident Piet Jaspaert toetab Patarei kiiret taastamist

Sindis elavate Talide peres õitseb öökuninganna juba kolmandat aastat järjest

Täna, 25. augusti õhtul avanes Sindis Raudtee tänaval asuvas Kaisa ja Tambet Tali kodus öökuninganna teine õis.

Öökuninganna Talide pere aknal Foto Urmas Saard
Öökuninganna Talide pere aknal. Foto: Urmas Saard

Punga puhkemise algust märgati kella seitsme paiku. Umbes kella 22.30 paiku oli õis täiesti avanenud. Täies ilus vanillilõhnalise õie läbimõõt oli 11 cm. Esimene õis avanes nädalapäevad tagasi ja kolmanda õie õitsemist võib oodata kolmapäeva öösel vastu neljapäeva.

Umbes 25 liigilises taimeperekonnas on öökuninganna nende hulgas kõige tuntum. Kesk- ja Lõuna-Ameerikast pärinevasse kuukaktuste perekonda kuuluvat öökuningannat tuntakse eelkõige öösel avanevate suurte õite poolest. Mõnel juhul on õie läbimõõt ka kuni 30 cm. Öökuninganna õitseb ainult ühel ööl aastas ja õis närbub juba koidikuks.

Kaisa ütles, et nende peres hakkas öökuninganna taim kasvama 2012. aastal paarist väikesest vette pistetud oksast, mis võttis alles juuri alla. Sama aasta jõulude paiku istutati taim mulda. Juba järgmise aasta suvel avanesid esimesed kolm õit. Sama kordus ka mullu suvel.

Loe edasi: Sindis elavate Talide peres õitseb öökuninganna juba kolmandat aastat järjest

Piltuudis: Kuu rahvatantsu sega- ja naisrühmad lõpetasid Sindi suvekontsertide sarja Konsumi ees ja sees jooksmisega

Kuu tantsijad jooksevad läbi Sindi Konsumi supermarketi Foto Urmas Saard
Kuu tantsijad jooksevad läbi Sindi Konsumi supermarketi. Foto: Urmas Saard

Täna keskpäeval tantsisid Sindi traditsioonilise suvekontsertide sarja lõpetajatena Kuu rahvatantsu sega- ja naisrühmad. Esinemispaigaks oli seegi kord Konsumi esine parkla, kus juhumöödujate hulk kõige suurem. Aga sama kindlalt nagu on juurdunud suvekontsertide traditsioon otse linnatänaval, moodustavad ühe osa publikust ikka ühed ja samad inimesed. Nendeks on päris väikesed lapsed, kultuurilembelised noored, keskealised ja eakamad.

Kuu tantsijatel on alati midagi üllatuslikku varuks. Sedakorda tehti ussitantsu, millega haarati kaasa ka inimesi vaatajate hulgast. Lõpuks joosti koguni läbi supermarketi eesruumi.

Loe edasi: Piltuudis: Kuu rahvatantsu sega- ja naisrühmad lõpetasid Sindi suvekontsertide sarja Konsumi ees ja sees jooksmisega

„Ajakivi“ kiviaja küla „väravas“

Taasiseseisvumispäeval avati Pärnumaa Paikuse vallas „Ajakivi“, mis asub Pärnu jõe ääres paiknevast Sindi-Lodja kiviaja külast mõnesaja meetri kaugusel.

Ajakivi Sindi-Lodjas Foto Urmas Saard
Stiliseeritud rändrahn, mis seob üheks inimkonna mineviku, oleviku ja tuleviku. Kunstnik Tiina Ojaste. Kiviraidur Paul Uibopuu. Püstitatud LC Paikuse poolt taasiseseisvumispäevaks 20.08.2015. Foto Urmas Saard

Käesoleva aasta juuni esimestel päevadel valmis Paikuse Lions klubi liikmete ühise töö tulemusena alus, millele juulis paigaldati monument. Ligemale 10 tonni kaaluva Kikepera soorahnu külge on kinnitatud mustast graniidist lihvitud lõpmatuse märk, mis stiliseeritult kujutab ühtlasi DNA järjestust kodeerivat spiraali. Tänapäeva inimese ja selle eellase jõulisem kämmal kätlevad omavahel teineteist kujundi harude ristumiskohal. Kunstilise teostuse tegi Paikuse valla Seljametsa külas elav kunstnik Tiina Ojaste. Kiviraiduri töö tegi ära Paul Uibopuu. Algse mõtte siduda monument kiviaja teemapargi ja inimarengu järjepidevusega nii Sindi-Lodjas kui ka geograafiliselt laiemas ulatuses andis Paikuse Lions klubi liige Guido Ratnik.

Monumendi avamise ajal kaunistasid ümbrust sinimustvalged lipud, samuti Paikuse valla ja lõvide klubi lipp. Esmalt laulis kohale tulnud väike seltskond Eesti hümni. Eeslauljaks oli Eliisabet Tiits, kes kivilt sinimustvalge lindi eemaldamise ajal laulis ka Rein Rannapi „Eesti muld ja Eesti süda“. Lindi eemaldasid Pärnu maavanem Kalev Kaljuste, Lions Paikuse president Marti Lasn, Pärnu linnapea Romek Kosenkranius ja Paikuse vallavanem Kuno Erkmann.

Loe edasi: „Ajakivi“ kiviaja küla „väravas“

Spaapealinnas avati Viiking Saaga veekeskus ruunidega kaunistatud lindi lõikamisega

Kuu aega tagasi Pärnus suplemist harrastavale rahvale avatud Viiking Saaga veekeskuses toimus 19. lõikuskuu päeval pidulik lindi lõikamine.

Toivo Ninnas Foto Urmas Saard
Toivo Ninnas. Foto: Urmas Saard

Pidulik toiming algas sama hoone trepil, kus 2012. kevadel lõigati Viiking spaa neljanda hoone avamise puhul linti. Vanadest tegijatest hoidsid nüüdki kääre hotellikompleksi ainuomanik Toivo Ninnas ja arhitekt Riho Jagomägi, lisaks mitmed teisedki abilised. Ninnas väitis, et Pärnu pole enam ammugi mitte üksnes Eesti suvepealinn. Märkamatult on saanud linnast ka spaapealinn. Ninnas usub, et spaade arvestuses ruutkilomeetri kohta omab Pärnu kahtlematult riigis rekordit. Tema arvates võib olla tegemist koguni Baltikumi rekordiga.

Omaniku kinnitusel on valminud veekeskus täiesti teistsugune võrreldes kuue senise Pärnu ja ka kõigi teiste Eestimaa sarnaste rajatistega, mida ollakse harjunud veekeskustes nägema. Sellepärast oli lõikamiseks valitud lintgi eripärane, järgides ammuste skandinaavlaste ajaloo mäletamist koos nimetuste Viiking ja Saaga kasutusele võtmisega. Õhtu peajuht Elmar Trink rääkis, et lindile kirjutatud ruunid on esimesel sajandil pKr tekkinud germaanlaste tähestik. Ta jutustas 24 tähest mõningaid tähti esile toovalt ja sidus neid sümboolselt Viiking Saaga spaas kogetavaga.

Loe edasi: Spaapealinnas avati Viiking Saaga veekeskus ruunidega kaunistatud lindi lõikamisega

Vene filmide päeva esimesest õhtust ja järgmisest hommikust jäi lisaks kinole meelde palju muudki

Lõppenud nädala reedest pühapäevani võis Peipsiääre valla Vana-Kasepää küla ambulARTooriumis nautida vene filmi päevadel näidatud dokumentaal-, multi- ja mängufilme.

Kaisa Sammelselg ja Annika Haas Foto Urmas Saard
Kaisa Sammelselg ja Annika Haas. Foto: Urmas Saard

Juba enne ametlikku avamist alustati keskpäeval Nukufilmi Lastestuudio animatsiooni töötoaga, millele järgnes vabatahtlike abiliste ja hooandjate pidulaud. Linastusid filmid „Olga“ ja „Ivanipäev“. Üldse oli kavas kolme päeva peale kokku 16 filmi, aga filmipäevade avamiseks valiti esilinastuseks “Kasepää laterna magica”, mille režissöör on Kaisa Sammelselg. 14 minuti pikkune dokumentaal jutustab vene filmi päevadest. Lühikese avatervituse ütles ambulARTooriumi õuele kogunenud rahvale kogu ettevõtmise peamine eestvedaja Annika Haas.

Esilinastusele järgnes Eesti-Ukraina folkmuusikat mängiva ansambli Svjata Vatra (‘püha tuli’) kontsert. Ruslan Trochynsky alustas trombooni puhumisega, jalutades ja mängides ka kõige tagumistes ridades istuvate kuulajate juures. Teiseks muusikariistaks on Ruslanil vikat ja muidugi ei puudu ka vokaalne hääl, mida saadavad Martin Aulis löökpillidel, Arlet Tiigi basskitarril, Madis Pilt akordionil ja Juhan Suits põispilli, Eesti torupilli, vilepilli, parmupilli või sarvega. Kaks viimast laulavad samuti koos Ruslaniga. Õhtu edenedes muutus ka rahvas järjest tempokamaks: tantsis lava ees hüpeldes ja ussitantsu pikalt vedades. Annika pani korraks kaamera kõrvale ja võttis viiuli. Juhan astus samuti lavalt maha ja nii musitseerisid nad kahekesi võimalikult rahva seas. Ka pärast seda, kui ansambel oli viimase ja kordust palutud loo esitanud, jätkati hoogsalt kontserdiga edasi.

Loe edasi: Vene filmide päeva esimesest õhtust ja järgmisest hommikust jäi lisaks kinole meelde palju muudki

Arvamusfestivalilt kogutud uitmõtted

Kolmas Paide Arvamusfestival Foto Urmas Saard
Kolmas Paide Arvamusfestival. Foto: Urmas Saard

Teist korda Paide Arvamusfestivali külastades ei saanud jääda märkamatuks, et tegevuse ala oli avardunud ka Keskväljakule. Peamine mõttetöö leidis siiski aset kõrge valli seesmiste kaitsvate nõlvade vahel. Nähtavasti seepärast ei alustatudki festivalile saabuvate inimeste loendamist mitte festivali ala piirilt vaid vallile tõusva trepi eest, kuhu suurem rahvahulk kõigepealt suundus. Vabatahtlike tegevus jättis kohe esmapilgul väga meeldiva mulje. Naerataval näol paluti luba valge paela sidumiseks käele. Seda selleks, et oleks festivali lõpuks hea ülevaade külastajate hulga kohta. Nüüd teame, et kahe päevaga sai paela käele üle 10 000 inimese. Võrdluseks olgu meenutatud, et mullu loendati 4000 inimese ringis. Siis oli kavas üle 150 arutelu, nüüd 224 seinast-seina teemavalikuga arutelu. Kolmas festival on teinud kahtlematult rahva hulki haaravalt suure hüppe edasi.

Loe edasi: Arvamusfestivalilt kogutud uitmõtted

Viktor Kaarneem: Vanda Kirikali teine isikunäitus Sindi muuseumis näitab harrastusmaalija head edasiminekut!

Täna avati harrastuskunstniku Vanda Kirikali uuemate maalide näitus Sindi muuseumis, mis jääb avatuks 25. septembrini.

Vanda Kirikal oma pildi Üksikuine ees Foto Urmas Saard
Vanda Kirikal oma pildi “Üksikuine…” ees. Foto: Urmas Saard

Umbes 9 aastat tagasi pensionieas maalimist alustanud Vanda Kirikal on välja pannud juba kuuenda näituse. Esimesed 3 näitust olid vaatajate päralt 2009., 2010. ja 2011. aastal Pärnu keskaegse kindlustuse Punases tornis. 2012. aasta mais avati näitus esimest korda Sindi muuseumis, järgmise aasta septembris aga Sindi raamatukogus. Sindis ongi Kirikal pikalt elanud ja seepärast mõistetav suurendatud huvi just siinsete näituste vastu.

Seoses 3. näituse avamisega Sindis on põnev meenutada tunamullu septembris avaldatud uudist ajalehes Sindi Sõnumid, milles kirjutati muuhulgas järgmist: „Vanda Kirikal arvas, et usutavasti jääb see maalinäitus tal nüüd küll viimaseks, sest maalimise vaimustus on temas raugemas. Nüüdseks on tema kireks ja hobiks saanud luule.“ Vaatamata tookordsele arvamusele on ta ikkagi jätkanud maalimist. Näitusel on 21 tööd, millest ainult üks veski kujutis tuleb varajasemast väljapanekust tuttavana ette. Kunstivaatleja Viktor Kaarneem ütles, et nimetatud vanema töö võrdluses on väga hea näha harrastuskunstniku suurt arengut. Talle, nagu mitmetele teistele külalistele, meeldisid eriti ööpildid. Ka Kirikal ise suunas näpu ühele taolisele, kuigi väga väikeste mõõtmetega maalile.

Loe edasi: Viktor Kaarneem: Vanda Kirikali teine isikunäitus Sindi muuseumis näitab harrastusmaalija head edasiminekut!

Rannarada avas Sindis traditsioonilise suvemuusika kontsertide sarja

Täna keskpäeval esines pereansambel Rannarada üle tunni kestva kontserdiga Sindi Konsumi supermarketi esisel platsil.

Ülle Jantson ja Jaano Martin Ots Foto Urmas Saard
Ülle Jantson ja Jaano Martin Ots. Foto: Urmas Saard

Juba aastaid on Sindis tavaks korraldada augustis suvemuusika kontserte kõige käidavamates kohtades. Tänavu tegi otsa lahti Rannarada. Pereansambli täiskoosseisus osalevad võimaluse korral Ülle Jantson erinevate akordionite, kandle ja flöödiga, Jaano Martin Ots isesuuruste kitarridega, Marta-Lotta Kukk viiulil, Anna-Loore Ots lauljana ning Jaan-Jakob Ots on samuti üks väike laulupoiss. „Pillimänguni läheb noorhärral veel pisut aega,“ selgitas Ülle, kelle osaks on kogu pereansambli juhatamine. Paraku sedakorda pidi rahvamuusikat armastav kuulajaskond leppima pere kahe vanema liikmega, sest nooremad olid hõivatud muude tähtsate tegemistega.

Loe edasi: Rannarada avas Sindis traditsioonilise suvemuusika kontsertide sarja

Pärnu puuskulptuuripäevad lõpetati paadisõiduga

Toomas Altnurme ja tema abiline Mariliis Sorts Foto Urmas Saard
Toomas Altnurme ja tema abiline Mariliis Sorts. Foto: Urmas Saard

Reedel pärast viit nägi veel tööpäeva ja oma taiest lõpetamas kahte skulptorit. Rait Pärg toimetas sea juures ja Toomas Altnurme lükkas parajasti sulemehe saabumise hetkel mälupulka läbi tootemlooma pea ning tema abiline Mariliis Sorts tegi viimaseid pintslitõmbeid värvidega. Altnurme ütles, et Pärnus veedetud skulptuuripäevad on osa tema puhkusest ja varsti tuleb sõita tagasi Araabia Ühendemiraatidesse. Sealses ülikoolis õpetab ta maalimist, joonistamist ja skulptuuride valmistamise kunsti. Värviline tootem sarnaneb esmapilgul väga selle skulptuuriga, mis valmis 2003. aastal ja leidis koha Ranna pargi skulptuuride alleel. Siiski ei ole tegemist täpse koopiaga, mis vahetab välja ilmastiku oludes lõplikult näbrastunud skulptuuri, aga Altnurme lubas uue tootemi asetada täpselt samale kohale, kus seisis vana „Meele haardes”. Uuele loomtootemile pole ta veel nimetust leidnud, aga Altnurme soovib selle tööga juhtida tähelepanu meie ühismälu taastamise vajadusele.

Loe edasi: Pärnu puuskulptuuripäevad lõpetati paadisõiduga

Loomad Veenuse bastioni sepikoja õuel

Täna lõpetatakse Pärnus järjekordsed puuskulptuuripäevad, millega alustati kesknädalal.

Toomas Altnurme alias Pomshiva Foto Urmas Saard
Toomas Altnurme alias Pomshiva. Foto: Urmas Saard

Näbrastunud skulptuuri asemele uus

Veenuse bastioni madalaks vajunud vallide vahele juhatas teed juba kaugelt eemalt kostuv mootorsae undamine ja lähemale jõudes esimesest puutüvest tõusev suits.

Uurisin ühest otsast tasase leegiga põletatavat ja pooleli olevat tööd. Samal ajal tuli Toomas Altnurme parajasti lõunalt. Viimati kohtusime Pärnu Ranna pargis 2012. a septembris. Tookord voolis Pomshiva, nii on skulptori hüüdnimi, Pärnu linnavalitsuse tellimusel Rahu pargis pikselöögist pikka aega maas lebanud jämedaharalisest remmelgast draakonit. Sealsamas lähedal oli juba 2005. aastal sündinud esimene draakon ühistöös Argentina skulptori Carlos Enrique Valdeziga. Paar aastat varem valmis „Meele haardes”. Tervise lähedal asunud mitme meetri kõrgust värvikirevat puuslikku võisid Ranna pargis jalutavad inimesed aastaid vaadata. Kõiki meenutatud töid on looduslik töötlus ajapikku sedavõrd näbrastanud, et skulptori loomingut näeb algses eheduses veel üksnes pildijäädvustustelt.

Loe edasi: Loomad Veenuse bastioni sepikoja õuel

Tosin meest ja üks naine ehk Pärnu Poisid taaskohtumisel

Eile õhtul musitseeris Pärnu Ranna kõlakojas palju tuttavaid hariduse ja kultuurielu inimesi, kelle esinemine hoidis publiku naerulihaseid pidevas vabatreeningu asendis.

Eddi Leet ehk Poti-Eedu, keraamik, sõnade seadja, laulja, tuubamees Foto Urmas Saard
Eddi Leet ehk Poti-Eedu, keraamik, sõnade seadja, laulja, tuubamees. Foto: Urmas Saard

Loominguline seltskond Pärnu Poisid tuli kokku 2004. aasta suvel pärast edukalt sooritatud tuubaostutehingut, mille tegi ära keraamik Eddi Leet ehk Poti-Eedu, nagu mees ise ja sõbrad teda naljatledes kutsuvad. „Olen tuubamees, kes mängib palju pille, aga mitte eriti hästi,“ tutvustas Leet tagasihoidlikult oma mitmekülgseid andeid. Eile Leet tuubat ei puhunud aga selle asemel laulis vägeval häälel laule, mille viisid on vanad, mõned isegi väga vanad ja unustuste hõlma kadumas. Esinemise ajal tegi ta jalaliigutusi, võttis lähemal seisva mehe tantsule ja loopis kaabut nii kõrgele kui kõlakoja kaar seda võimaldas. Austria või Anglo-Ameerika pärimusmuusikast, aga ka meremehe laulude meloodiatele on Leet loonud sõnad, mis pole täpne tõlge algsele sisule. „Ma ei ole ühelegi laulule autori õigust nõudnud ja nii on mitmed minu lood lauldud teiste armastatud muusikute poolt üldtuntuks,“ rääkis Leet kontserdi järel toimunud vestluses. Ühe näitena nimetas ta „Roostes naela“.

Loe edasi: Tosin meest ja üks naine ehk Pärnu Poisid taaskohtumisel

Runö on alates täna hommikust taas liinireise tegemas

Nagu Väinamere Liinid juba varem lootsid, suudeti läinud nädalavahetusel tekkinud rike kiirkatamaraanil Runö kõrvaldada ja täna hommikuse Ruhnust väljumisega võis alus asuda uuesti plaanipäraseid reise tegema.

Runö Pärnu-Ruhnu liinil Foto Urmas Saard
Runö Pärnu-Ruhnu liinil. Foto: Urmas Saard

Pühapäeval hakkas Runöl üks kahest peamasinast tõrkuma ja katamaraan pidi liinireisid katkestama. Siiski tõi laev ööl vastu teisipäeva ooteärevuses inimesed Ruhnust mandrile ära, kuigi sõit kestis ca 5 tundi. Heade ilmaolude korral kestab Ruhnu ja Pärnu vaheline ülesõit 3 h 10 min, tuule ja lainetusega võib ülesõidu aeg pikeneda. Pärnusse on linnulennult 96 km ja Kuressaarde 70 km.

Laeva ehitaja oli AS Baltic Workboats ja Runö alustas proovisõite 2012. a mais. Kiirkatamaraani pikkus on 23,9 m, laius 8 m ja süvis 1,8 m. Lisaks 60 reisijale arvestatud salongile võib kaubatekile paigutada kuni 5 tonni kaupa. Vajaduse korral saab vedada ka kahte sõiduautot.

Urmas Saard

Elamusterohkel Kassaril

Kassari ajaloost

Angela on meeldiv ja kõike teadev teejuht Foto Urmas Saard
Angela on meeldiv ja kõike teadev teejuht. Foto: Urmas Saard

Tuhat aastat tagasi asus Väinameres praeguse Kassari kohal kaks saart: lääne poolel Orjaku ja idas Kassari. Kõigest pooletuhande aasta eest saared ühinesid ja viimase mõnesaja aastaga kasvasid Orjaku külge ka varajasemad saared Reigi ning Puulaid. Hiiumaalt mööda tammteed Kassarile sõites jääb mulje, nagu oleks tegemist poolsaarega. Kuna Kassarile pääseb kahe roogu kasvanud tammi kaudu, siis võiks näiliselt pidada Kassarit ka Hiiumaa osaks ja Käina lahte ühe saare siseveekoguks. Taaralinna juurtega hiidlanna Angela ütles, et kinnikasvamine on hoogustunud eriti viimastel aastakümnetel, aga ametlikku kinnitust pole veel saarte ühinemise kohta saadud.

Ajaloos esmakordselt 1564. a mainitud Kassari on 19,3 km² suuruselt Eesti viies saar, mida piirab üle 56 km pikkune hästi liigestunud rannajoon. Neljas külas elab umbes kolmsada inimest. Igal sammul pakub ootamatuid üllatusi nii saare loodus kui inimesed.

Loe edasi: Elamusterohkel Kassaril

Esimene kogemus Hiiumaa üheksandalt kohvikute päevalt

Kärdla sadamas avati laupäeval 30. juulist kuni 2. augustini kestvad Hiiumaa kohvikutepäevad.

Algus Kärdla sadamas

Hiiu Hipikohvik Lillevägi Foto Urmas Saard
Hiiu Hipikohvik Lillevägi. Foto: Urmas Saard

Aegsasti enne keskpäeva lähenes Kärdla sadamale rõõmsalt käratsev arvukas seltskond inimesi, kes kandsid väga erinevate teemade ja nõudmistega plakateid. Kohale jõudes imestati, et paljud telejaamad polegi neid ootamas ja pressifotograafidki lubamatult osavõtmatud. Astusin paari valjemini hõikuva naisterahva juurde ja sain teada, et tegemist Hiiu Hipikohvik Lillevägi üliinnukate inimestega, kelle seekordne ettevõtmine kannab läheneva Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva sõnumit: „Igal lapsel oma pill“. Eesti Vabariigile sajandaks sünnipäevaks tehtava ühiskingituse eesmärgiks on koostöös riigi, erasektori ja muusikasõpradega uuendada lastele ja noortele muusikaõpet andvate õppeasutuste pilliparki. „Toetame Rudolf Tobiase nimelisele Kärdla Muusikakoolile pillide muretsemisel omaosaluse tasumiseks vajaliku raha kogumist,“ selgitas vestlust alustanud naine. Café Orientale esitles heategevuslikku hipikohvikut Kärdla elektrijaama õuel, kus võimaldati tulla vabalavale oma kitarri, trummi või muu pilliga, et toetada pillide ostmist.

Loe edasi: Esimene kogemus Hiiumaa üheksandalt kohvikute päevalt

Tõstamaa mõisas esietendus uus näidend “Skvottimine võhikutele”

Skvottimine võhikutele, Tõstamaa mõisas Foto Toomas Mitt
“Skvottimine võhikutele”, Tõstamaa mõisas. Foto: Toomas Mitt

1. augustil esietendus Tõstamaa mõisas Gerda Kordemetsa uus näidend “Skvottimine võhikutele”. Näitlejatele Andrus Vaarikule ja Kersti Tombakule kirjutatud lugu räägib omamisest ja olemisest ning uskumatust armastusest, mis tabab inimest alati ja ainult siis, kui seda kõige vähem oodatakse. Baltisakslanna Hedvig von Sternberg on ostnud emotsiooni ajel tagasi oma esivanemate mõisa Eestimaal. Sooviga pöörata oma elus uus, puhas lehekülg, saabub Hedvig ühel augustiööl oma mõisa ning avastab, et seal elab sees keegi Eeri Elmerson.

Alguse saanud üks kurbnaljakas lugu, mis muutis nende mõlema elu.

Loe edasi: Tõstamaa mõisas esietendus uus näidend “Skvottimine võhikutele”

Katre Kaseleht meenutab lõppenud Viljandi folgi elamusi

Katre Kaseleht ja tema tütar Sänni Lee XXIII Viljandi pärimusmuusika festivalil muuseumi hoovis Foto Urmas Saard 3
Katre Kaseleht ja tema tütar Sänni Lee XXIII Viljandi pärimusmuusika festivalil muuseumi hoovis. Foto: Urmas Saard

Selle aastane teema “Vabadus” oli nii abstraktne, et andis tõepoolest vabaduse ka programmi koostajatele. See lai teema hõlmab kõike ja kõike annab sobitada selle deviisi alla. Nii oli Tarmo Noormaal vabadus tuua eelmisel aastal rohelisel laval laineid löönud ja terve aasta Eestit hullutanud ansambel Curly Strings põhiprogrammi. Kavalalt oli lahendatud kavapaigutus – nad esinesid neljapäeval – mitte kunagi varem (siin kirjutaja poolt kontrollimata fakt) pole neljapäeva päevapasse välja müüdud. Kas on Curly Stringsil oma selles fenomenis roll mängida? Lava mõttes oleks Kirsimägi ehk parem valik olnud, sest Kaevumägi jäi kitsaks. Publikupuuduse all ei kannatanud nad ka oma teisel kontsertil.

Loe edasi: Katre Kaseleht meenutab lõppenud Viljandi folgi elamusi

Ülle Jantson: pärimusmuusika festivali päälik on minu kursakaaslane

Pühapäevaga lõppes paljude jaoks pikisilmi oodatud XXIII Viljandi pärimusmuusika festival, kus jätkus aega ka külalistega vestlemiseks. Alljärgnevalt mõned huvitavamad märkused jutuajamistest.

Festivali juhuslik kohtumine

Juhuslik kohtumine Ülle Jantsoniga Pärimusmuusika aida esisel Foto Urmas Saard
Juhuslik kohtumine Ülle Jantsoniga Pärimusmuusika aida esisel. Foto: Urmas Saard

“Otsustasin, et sel suvel üle kolme korra lavalaudele ei roni,” ütles Ülle Jantson, Sindi lasteaia muusikaõpetaja. Pärnumaal teatakse teda hästi pereansambel Rannarada esinemiste tõttu, eriti Paikusel ja Sindis. Näoraamatus tutvustab ta ennast ka sahmerdajana Endla Jazzklubi teatrikohvikus. Aga Ülle on olnud üks Viljandi folgi sünnitajaidki ja pärimusmuusika festivali päälik Ando Kiviberg tema kunagine kursakaaslane.

„Pärast keskkooli lõppu 1989. aastal läksin õppima Viljandi Kultuurikolledžisse koorijuhtimist. Samal aastal võeti vastu ka esimene lend rahvamuusikuid, täiesti esimest korda Eestis. Kuna meil olid paljud loengud koos ja muusikutele oli kohustuslik osalemine rahvamuusikakapelli tundides, sattusingi kuidagi paralleelselt rahvamuusika eriala kõrvale õppima. Tänu esimestele õpetajatele Ene Lukkale ja Anneli Kondile ja meie fännile Ants Johansonile sattusime 1991. aastal esimest korda Rootsis Faluni Folk Music festivali eel toimuvasse rahvusvahelisse noorte rahvamuusikute laagrisse. Ammutasime sellest kohtumisest ja samal ajal toimuvast Faluni festivalist niipalju kui jaksasime – see oli hoopis teine maailm, kui siinne kapellikeskne rahvamuusika esitamine,“ meenutas Ülle veerandsaja aasta tagust aega.

Südant soojendavalt

XXIII Viljandi pärimusmuusika festival
XXIII Viljandi pärimusmuusika festival. Foto Urmas Saard

Ta ütles, et juba samal aastal, aga eriti aasta hiljem pärast sedasama laagrit olid nad kindlad, et Eestis peab samuti sellisel viisil rahvamuusikat tutvustama ja propageerima. „Nii me kursusekaaslaste ja paari sõbraga 1993. aasta mais esimese folgi ja augustis üleriigilise noorte pärimusmuusika laagri käima tõmbasimegi. Olin ise festivaliga seotud kuni 2008. aastani, laagrite eestvedamisega jätkasin siiski mõned aastad kauem.“

Ülle jutustusest ei jäänud kahtlust, et kogu ettevõtmine võttis uskumatu tempoga pöörded üles, soojendas südant ja võitis ülikiirelt populaarsust. „Kogu tiim ja vabatahtlikud ja esinejad – seda ei tehtud raha pärast, vaid usust, et suur asi on sündinud!“

Esimestel aastatel tegeleti väga mitmete asjadega korraga. Üllele meeldis väga nautida publiku rahulolu. „Võimas oli vaadata, kuis muusika inimesi kõnetas, jalad tatsuma pani, naeru näole tõi. Ma polnudki väga kurb, et korraldustöö tõttu väga paljud head kontserdid kuulamata jäid.“ Ta tunnistas, et praegu ongi harjumatu tunda ennast kutsutud külalisena ja mitte olla üks sellest vahvast ja endiselt õhinapõhiselt toimivast meeskonnast. Ülle sõnul on festivali loo väga hästi kirja pannud Ando Kiviberg, keda soovitab huvilistel tingimata lugeda.

Tase professionaalne

„Anna palun mõned täpsustavad küsimused, sest muidu jäängi muljetama…smile emoticon,“ palus mõnusa jutuga vestluskaaslane. Mind huvitab, kuidas on festival kahe aastakümnega ajas muutunud?

„Festival on kasvanud ülisuureks. Samas loodan, et see enam ei paisu. Publikul peab olema mugav, hetkel veel on.“ Tema hinnangul on muusikalise poole pealt programm muutunud väga professionaalseks. „Õpetatakse ju juba aastaid nii Eestis kui välismaal rahvamuusikat kõrgkoolides, mistõttu on suur osakaal noortel muusikutel, kes oma instrumenti võrratult valdavad või keerulisi seadeid usutavalt esitavad.“ Viljandi folgilt ei meenunud Üllele mitte ühtki bändi või esinejat, kes esitaks muusikat noodist. „Lood on enda sisse nii armsaks mängitud, et selle edasiandmine ja publiku nakatamine tuleb tõelise sära ja energiaga.“ Samas meeldib talle võibolla isegi rohkem kuulata ka üksik ehk külapillimehi ja väiksemate koosseisude lihtsamaid pärimusmuusika tõlgendusi. Samuti meeldib väga, et õpitoad ja koolitused on endiselt festivali tähtsaks osaks.

Loe edasi: Ülle Jantson: pärimusmuusika festivali päälik on minu kursakaaslane

Toomas Hendrik Ilves: kas see pole üks kõige paremaid Eesti kultuuriüritusi üldse?

Tavapäraselt pidas Viljandi pärimusmuusika festivali avamisel kõne Eesti Vabariigi president.

Toomas Hendrik Ilves ja Eesti-Ukraina Svjata Vatra Foto Urmas Saard
Toomas Hendrik Ilves ja Eesti-Ukraina Svjata Vatra. Foto: Urmas Saard

23. juulil rõhutas president, et on 23 korral käinud Viljandi pärimusmuusika festivalil ja tuleb ka 25. suurjuubelil: „Siis tulen siia lihtkülalisena!“ Ilves osundas Kaevumäel sellele, kui võimas asi võib sündida inimeste omavahelises koostöös ilma riikliku sunnita. „Festivali maine on jõudnud kaugele kõikidele mandritele. Nüüd ma küsin: kas see pole üks kõige paremaid Eesti kultuuriüritusi üldse?“ Tema hinnangul näitab see Eesti kultuuri jõulisust. „Kui sügav on meie kultuur! Ja me ei tunne mingit ohtu sellele kultuurile. Me ei tunne selles ohtu, et siia võib tulla keegi Burgundist, Alžeeriast, Indiast. Meie kultuur on tugev ja jõuline ja peab vastu,“ rääkis president oma lühikeses tervituses ning tundis head meelt, et võime nautida ka teiste kultuuri Belgiast, Mordvast, Ameerikast ja mujalt.

Järgneb  pildigalerii Viljandi folgi avapidustuselt

Loe edasi: Toomas Hendrik Ilves: kas see pole üks kõige paremaid Eesti kultuuriüritusi üldse?

Pildigalerii: XXIII Viljandi pärimusmuusika festivali rongkäik

XXIII Viljandi pärimusmuusika festivali rongkäik Tallinna tänaval Foto Urmas Saard
XXIII Viljandi pärimusmuusika festivali rongkäik Tallinna tänaval. Foto: Urmas Saard

„Kas tõesti on Eestis veel inimest, kes pole kordagi varem Viljandi folgil käinud,“ küsis Ülle Jantson, üks kunagistest pärimusmuusika festivali algatajaist. Tõmbasin pea õlgade vahele ja vastasin häbelikult, et mina see ainsam vist olengi. Aga folgi esimesele rongkäigule minejaist olin esimeste seas, rohkem küll siiski rivi ees, külgedel ja viimaste hulgas joostes, kogu sündmust peamiselt läbi objektiivi takseerides.

Viljandis on palju varemgi käidud, aga hoobilt ei teadnud Uku keskusest midagi. Küsisin ühelt folki abistavalt vabatahtlikult. Kaunilt naeratav neiu küsis vastu: kas Viljandis? Arvasin tõesti, et rongkäik algab Viljandist ja ei eksinud ning pärast iseseisvalt Uku keskuse leidmist võinuks teisigi väljapoolt Viljandit tulnud vabatahtlikke juhatada.

Loe edasi: Pildigalerii: XXIII Viljandi pärimusmuusika festivali rongkäik

Saaremaal võib kohata nii Jumala silma kui vesipüksi

Mari Suurväli Foto Urmas Saard
Mari Suurväli. Foto: Urmas Saard

Teele

Presto buss sõidab aegsasti Endla ette. Firma nimi on õige, aga Saaremaale minev seltskond kõhkleb, kas buss ikka on kõige õigem. Igaks juhuks läheb Mari asja lähemalt uurima. Mari on Väärikate klubi esinaine, kelle korraldamisel reis nii liikmetele kui teistelegi 50+ ealistele toredatele väärikatele teoks tehakse. Selgub, et tellitud väikebuss ei jõudnud reisilt määratud ajaks tagasi ja nii saadeti asendusena suurem ja palju avaram buss. Mis meil selle vastu saaks olla. Bussijuhtki on väga tore mees!

Täpselt kell 7 asume Pärnust teele. Päikesepaisteline hommik tõotab kaunist ilma ja meeldivaid elamusi kogu päevaks, aimamata, millised üllatused veel enne pika päeva lõppemist seltskonda ees ootavad. 72 kilomeetrit Virtsuni läbime märkamatu kiirusega. Mari räägib üldandmete põhjal pisut Saaremaast ja reisi peamisest eesmärgist.

Loe edasi: Saaremaal võib kohata nii Jumala silma kui vesipüksi

Julia Laffranque: teostasin idee luua Euroopa Inimõiguste Kohtu teatriklubi

Julia Laffranque, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Eestist Foto Urmas Saard
Julia Laffranque, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Eestist. Foto: Urmas Saard

Kuigi võinuks professor Julia Laffranque nime tunda märksa paremini juba palju varem, märkasin teda teleekraani vahendusel hästi meeldejäävalt alles käesoleva aasta 24. veebruaril. Rahvusringhäälingu usutluses ütles Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtunik, et Eestisse saabudes õpib ta alati siit midagi uut. “Ma õpin palju uusi sõnu, kui ma tulen. Nagu kärgperekond või enekas, millest mul varem õrna aimugi polnd.“ Just see teadmine kannustas mind pikemalt arutlemata seadma sammud Julia Laffranque loengule, mis toimus 16. juulil SA Ülikoolide Keskus Saaremaal ettevõtmisena. Sihtasutuse juht Maie Meius ütles, et ammune soov kutsuda Eesti inimõiguste kohtunik Kuressaare väärikate ülikooli kuulajatele esinema täitus tänu sellele, et pideva tööga hõivatud naine soostus loovutama oma Saaremaal veedetud puhkuse ajast paar akadeemilist tundi õpihimulistele „suveülikooli“ kuulajatele. „Suveülikooli“ kuulajatega liitus ka seltskond Pärnu Väärikate klubi inimesi, et kasulike teadmistega ennast täiendada.

Loe edasi: Julia Laffranque: teostasin idee luua Euroopa Inimõiguste Kohtu teatriklubi

Piltuudis: Väikese-Väina kohal vaadati vesipüksi

Täna Kuressaarest Kuivastu sadamasse sõites märkasime kella 18.45 paiku enne tammile jõudmist Väikese-Väina kohal kahte vesipüksi, millest üks oli oluliselt paremini nähtav.

Teel Kuivastu sadamasse Foto Maika Safin
Teel Kuivastu sadamasse. Foto: Maika Safin

Õigeks ajaks laevale kiirustamise tõttu polnud võimalik haruldast loodusnähtust üle 7 minuti jälgida. Kui kogu päeva püsis ilm Saaremaal kaunilt päikselisena ja kerge tuuleõhk pakkus mõnusat jahutust, siis kella seitsme paiku hakkas vihma kallama ja topelt kaarega vikerkaargi ilmutas ennast.

Vikipeedia teatel on vesipüks laias tähenduses ükskõik milline vee kohal pööritav tornaado, harilikult 100 kuni 600 m läbimõõduga ümber madala rõhu keskme pöörlev keeristuul. Vesipüks võib hakata arenema juba siis, kui konvektsioonipilv on alles rünkpilve staadiumis ja puuduvad nii sademed kui äike. Kui siis tõusev õhuvool haarab endasse mõne keerise, nii et see saavutab püstteljelisuse ja ühenduse pilvega, võibki tekkida vesipüks. Taolised vesipüksid on üpris ohutud ja lühiajalised, kestes alla paarikümne minuti.

Loe edasi: Piltuudis: Väikese-Väina kohal vaadati vesipüksi